Vandjala saar

See aare on minulgi pikalt mõttes olnud, aegajalt olen teistele ka vihjeid teinud, et tuleks minna. Tänasel pidupäeval võtsimegi lõpuks tee ette. Meil oli sõiduvahendiks kummipaat. Paadi panime vette maantee poolses otsas ja kulgesime mööda vett aardeni. Palju oli kalastajaid ja iga natukese aja tagant pistis mõni snorgeldaja pea vee seest välja. Aarde juures läks kõik hästi ja logi sai kirja. Tänud peitjale!

Kokkuvõttes oli täitsa huvitav aardeleid. Logisi vaadates tundub, et kuulun sinna väiksemasse gruppi, kes SUP-lauaga Vandjala saart vallutamas käib. Siin sai kõike tehtud: võsas rassitud, SUP-laua kotiga endale teed rajatud, mäest ülesse ronitud, supitatud ning lõpuks ka aare leitud. Ilmateatega panin küll natuke pange - hull vastu tuul tundus olema kui kaldal SUP-i täis pumpasin. Õnneks kui vee peale sain, siis ei pannud seda tuult tähelegi. Tänan aarde eest!

Sannikovi maa vallutatud oli vaja ju ka see aare üle vaadata. Kaugelt paistis küll see saareke natuke nagu kurjakuulutav, aga ega muidu ju õieti aru ei saa, kui päris kohale ei lähe. Järvel paarutas kaks autot, täitsa vingelt panid, jupi aega vaatasin nende lustimist. Alles seejärel tuli mulle meelde, et hmm, kuidas nemad küll siia said. Aga said. Saart vallutades lähenes veel ka häältekõmin ja asja uurides selgus, et kaks uisutajat olid samuti jäiseid olusid nautimas. Mina neid eriti nautida ei saanud, sain hoopistükkis siit oma esimese geotrauma. Jää oli nii paganama libe, et vaatamata mul saabaste all olevatele naeltele, lendasin mingi hetk täies ulatuses selili. Selja põrutasin ikka niimoodi ära, et hiljem kodu poole sõites sain aru, kui auklikud meil need Tallinna tänavad ikkagi on. Täielik piin. Ja nüüd logi kirjutades mõistsin, et aevastada ei tohi, saatanlikult valus on. Seda viimast ponnistus seal saarel tehes olin sunnitud ka tõdema, et randme põrutasin kah selle laksuga ära, nii et sant mis sant. Aga oligi plaanis paari päeva pärast puhkama lennata, õigustatud aeg puhkuseks ja traumade väljaravimiseks. Aga tegelikult vaatamata kõigele enda üle uhke olla ja peitjale kah tänud teele, koht ikka väga vahva ja ilus.

Soodsaid jääolusid tuleb võimalusel ikka kasutada. Auto jäi kuhugi külavahele, siis veidi mägironimist, veetõkke ületamine ja logimine. Kokkuvõttes ehk maastik 2. Tänud!

Oi küll ma noolisin selle aarde leidmist. Iga aasta kui vesi tahenes, hakkasin plaane tegema. Nüüd siis mitu head aastat edasi olen lõpuks siin. Arvan et lähemale ja paremat teed autost aardeni ei ole enam võimalik leida. Kõigepealt üks nõlv, siis veidi jääd ja lõpuks viimane tõus. Ja olingi kohal, kaua planeeritud punktis. Aga mis nüüd? Tuleb uus aare vist välja vaadata, mille järgi õhata. Tänud peitjale aarde eest.

Leidsime. Tänud peitjale

Aitäh peitjale!
Minu geopeituse algusaegadel jäi see koht silma ja sellest hetkest olen kibelenud siia saarele. Täna oli see tegevus ka mõnusalt lihtne.
Kui päevavalguses on siin vaated ilusad, siis hämaruses hakkab fantaasia tööle ja tekib tunne nagu ei olegi Tallinna lähedal, vaid kuskil Kuu kraatris.

Leitud

 2 

Elu esimene aardeleid suusatades. Polnud vist paarkümmend aastat suusatanud aga Maive utsitas takka ja lenas suuski. Paaril päeval sai kodu juures harjutada ja täna tulime pikemale hulkumisele. Alustasime küla viimase maja juurest. Kunagist redelit küll näha ei olnud aga kuidagi me valli otsa ikka ukerdasime. Jää peal oli tore suusatada ja tegime ringi ka driftijate juurest läbi. Tänud eelmistele otsijatele ilusa lille ja lumeinglite eest. Künka otsa oli suht keeruline küll ronida aga vaade oli kaunis ja alla sai lausa tagumiku peal lasta. Aitäh peitmast ja kutsumast. Elagu talv!

 1 

Leppisime eile Ingaga kokku, et lähme täna Vandjala saare aaret logima ning ma tegin veits eeltööd ja vaatasin kodus kaardilt kolm võimalikku lähenemisteed välja. Esimest teed mööda küll nii kaugele ei saanud kui kaardilt paistis aga kuna kõik olid nõus natuke kõndima siis jätsime auto keelumärgi juurde ning tegime edasi-tagasi peaaegu 4km jalutuskäigu (sisaldas veiderdamist jääl ning kõrvalepõiget torni juurde). Alguses tundus väljas nii külm, et nägu tahtis ära jäätuda aga liigutades sai sooja ja lõbus oli ka. Jää on piisavalt tugev, et põhja pool käis kõva driftimine terve see aeg mis me seal olime.
Jääle mineku koha lähedal oli kange deja vu tunne, et ma olen siin olnud ja nüüd vaatan, et tõesti-tõesti, 2009. aasta veebruaris sai siin üks teine aare leitud :) Tänud jälle siia kutsumast, oli lõbus.

lõpp paistab

 2 

Eks ta ole nii, et igal aardel on oma aeg. Nüüd oli vesi kõva ja nii sai sannikovi meenutada ning julgel sammul saarele astuda. Tänud aarde eest!

 4 

Endurorajalt sain kinnitust et jääolud on piisavalt tugevad. Ja nüüd oli plaan ka siia tulla. Üritasin alguses ise lähenemisteed leida ja sain isegi ca 600m kaugusele. Aga igal pool olid hoovid ja talvised teed nii kitsad, et polnud kuhugi autot jätta. Küsisingi siis peitjalt Lähenemisalternatiivide kohta. Sander pakkus oma lahendi välja. Olin ise alguses väga pessimistlik et praeguste lumeoludega vaevalt sealt kaudu kuhugi pääseb, Aga iseeneselegi yllatusena kulges sealt täitsa läbitav tee. Yhe koha pealt tundus aga see tee mulle pisut liiga kahtlane. Olin ju täna juba kaks korda pidanud autot välja kaevama ja ei olnud erilist isu ennast kolmandat korda ka kuhugi kinni ajada. Nii et viimased sajad meetrid kulgesin hoopis jala ja otse yle jää. Jää peale oli lausa jäärada sisse lykatud. Aga arvestades et olin täna juba korra läbi jää kukkunud siis loomulikult ei hakanud autoga jääraja tugevust testima. Aga kui ta nädalakese veel sellist kylma paugutab, siis saab s6na otseses m6ttes draivinnida aarde juurde :D Järve peal polnud vaja lampi põlema pannagi kuna linna kuma valgustas päris korralikult. Alles viimase tipuvallutamisega lykkasin kykloobi sisse. Aardega k6ik hästi. Kuiv ja logiraamatus ruumi kyllaga. Aitähhid peitjale

Põnev koht. Aitäh.

Tänast geopäeva alustasime saare vallutamisega.Aitäh!

 1 

Tegime õhtuse (öise) kajaki- ja SUPiretke ning külastasime möödaminnes ka aaret. Osad kohad on lihtsalt sellised, mis tõmbavad tagasi..

Lumekõrbes sumbatud, jäämägedel ronimas käidud - mida veel ühelt ilusalt päevalt tahta! Aitäh!

 1 

Niisama sinna tippu ei roniks. Aarde nimel iga kell. Oli põnev. 1014. Aitäh!

Mõistlik jääga ära käia aga pimedas mitte kõige mõistlikum.

 1 

Igati mõistlik jääga ära käia. Üksik kalamees istus augu ääres ja ATV lustis jääl. Aitäh saart näitamast!

See aare näris mu vasaku jala väikesest varbast juba vähemalt viimased kuu aega. Mitte ei andnud rahu ega asu. Kuniks õnnestus peitja nõusse saada, kes minuga koos kõik toredad tõusud ja laskumised kohapeal kaasa tegi. Või õigemini peaaegu. Viimane ponnistus tuli üksi ette võtta aga kokkuvõtvalt oli tegelikult ikka väga lahe. Kogu see käik siia sillerdava päikese all oli vaid lust. Polnudki siin jupp aega käinud. Naaberaaret käisin otsimas 4teist aastat tagasi. Kniks.

Leitud! Tänud peitjale!

Parkimiskoht oli varasemast tuttav. Sein, millest üles pidime ronima, oli oluliselt järsem kui ma mäletasin, aga täiesti tehtav ka kaheaastast süles hoides. Edasi oli juba lihtne jalutamine. Aardeni ronimine ja logimine jäi mulle ning saimegi tagasiteele asuda. Mäest alla lasime Kaspariga liugu. Carolys tuli vähe rahulikumalt. Aitäh!

Selle leiu eest pean tänama Annit, kes mõtles välja, et siia võiks tulla, teadis head lähenemisteed, võttis mu auto peale ja viis kohale ning julgustas mägironimisega tegelema. Veetakitsus hetkel probleemi ei valmistanud ning minu skeptilist olekut leevendasid jääl olevad kalamehed. Jäime Kaspariga vaatama kuidas emme tipu vallutatud saab ning asusime päikeselisele tagasiteele. (1055) Aitäh!

Tänud aarde eest!

Mitmekesi oli julgem tulla. Päike paistis, linnud laulsid, jääl oli õngitsejaid ja augukesi siin ja seal. Tipp sai vallutatud. Tänud peitjale.

Kuna geopeiturite palverännakud Vandjala saarele on hetkel popid,siis võtsin ka selle retke ette. Aitüma

 1 

Selle aarde pärast ma Tallinnasse tulingi. Korraliku jääga on see koht ilmselt kõige kaunim. Meie kunstisaali aitas paremaks muuta eilsest sisse käidud trepp, taevast paistev päike ja kalamehed, kes rahulikult aukude juures kükitasid ning meie hirme leevendasid. Minagi pelgasin enim nõlvast laskumist, ent läks õnneks püsti püsida.
Päris ulmeline koht on see ikka! Aitäh aarde eest!

Valisime enamvähem nädala halvima ilma aarde otsimiseks. Auto jätsime vasasemast tuttavasse teeotsa ja asusime teele. Mäest ukerdasime ulesse ja edasi oli juba lihtsalt astumise vaev. Kallas oli veidi vesine, kuid jää kandis hästi. Väga palju peidukaid ei olnud, seega aarde otsimine ja logimine käisid kiirelt. Aitäh!

Kodule lähimat leidmata aaret olime hoidnud soodsateks jääoludeks. Täpsemini ootasime siis logide pealetungi, et veenduda ohutuses. Nüüd oligi saabunud külastusi nii parasjagu, et võtsime kätte ja hommikul panime plaani paika. Et niisama lihtne ei oleks, siis valisime nädala kõige koledama ilma. Mitte küll meelega. Igatahes lund tuiskas horisontaalis. Auto parkisime Vandjala tupiktee lõppu ja võtsime suuna künkale. Ei olnud aru küll saada, et sealtkaudu keegi lähiajal oleks saart käinud vallutamas. Ainsad jäljed kuulusid ühele koerajalutaja, kes paar minutit ennem meid läks. Mõned sammud ja juba võis kahetseda, et sääriseid kaasa ei võtnud. Libedast künkast, Klaara kõhukotis, üles saamine võttis veidi võhmale aga õudsam tundus sealt pärast alla tulemine. Jalutasime edasi kohani kust mugavalt suund Vandjala saarele võtta. Kaldast poole meetri jagu oli veidi vesist lumeplöga, edasi ilus jääkamar. Järve peal paistsid ka kalamehed oma toimetusi tegemas. Paistis, et keegi on vahepeal järvele ka mingi ralliraja või uisuringi meisterdanud. Viimase turnimise võttis ette Maire, kes pani meie nimed kirja. Luges kokku kõik kalameeste augud järve peal ja tuli alla tagasi. Tagasitee auto juurde kulges ka viperdusteta. Alla saamine järsust künkast oli oodatust lihtsam. Kokkuvõttes oli mõnus väikene jalutuskäik pärast nädalaajalist eneseisolatsioonis vegeteerimist. Ühtlasi oli see ka minu Geopeituse leid numbriga 5700. Aitäh aarde eest!

Igati mõnus jalutuskäik tänase ilmaga. Ka krants nautis igat hetke. Tänud!

Kuna jää on juba varemleidjate poolt ära testitud, siis otsustasime ka kiirelt Vandjala kasuks. Autoga nulli igaks juhuks trügima ei hakanud, sai tehtud väike jalutuskäik. Tänan.

Hommikul tegime plaani selle aarde külastamiseks. Sai ka Maretile kribatud ja temal sama plaan. Tegime siis ühise külastuse.

Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Tundus õige aeg olevat see aare ära logida. Meie lähenesime üle põllu, tuul muudkui lükkas takka. Väga palju oli kitsejälgi ja kalamehi. Meie oli täna kolmandad, kalameestel võib tõesti hea meelelahutus olla. Aitäh, paras matk oli.

Tegime pika jalutuskäigu. Found it: 12.Feb.2022 12:47 Vandjala saar. Hopssassaa. Vesi kandis hästi. Aare korras

 2 

Auto parkisime külatee lõppu juba varasemast tuttavasse kohta. Sealtpoolt lähenedes tuleb küll üks päris järsk tõus alistada, kuid siiski huvitavam kui lihtsalt pikka maad mööda teed kõmpida. Pealegi oli tänase paksu lumega ja varasemate käijate sammudes astudes tunne nagu roniks trepist üles.
Veesilma või siis praegusel hetkel jäävälja lähedale oli ka üks võimekam auto sõitnud ja eemal askeldas paar kalameest jääl. Üks oli oma püügikohad üles sättinud just meid huvitava künkakese kõrval. Kui logiraamatus märkasime ka tänase kuupäevaga Kaitsi pere sissekannet, siis mõtlesime, et küll kalamugul võib põnev olla. Iga natukese aja tagant keegi jälle selle künka otsa ronimas :)
Kui aardega toimetused tehtud, siis uudistasime läbi jääaukude ka veealust maailma ja lasime liugu ülilibedal jääringrajal.
Täitsa lahe koht talvisel ajal. Aitäh kutsumast!

Vaade aarde juurest

Jäine pilk

 2 

Peale Sannikovi maa aarde logimist, oli aeg minna seda maad avastama. Õnneks oli kümataat järve ära külmutanud ja mõnus oli siledat pinda mööda suusatada. Kui olin jõudnud saare juurde võtsin klambrid meeter enne saart lahti ja järgmise sammuga olin mulks poole saapa jagu vees. Õnneks on mul kõrged saapad ja vesi ei tulnud üle. Ülesse minek ei tekitanud probleeme ja aarde sai ka kergelt logitud. Nüüd aga oli vaja kuidagi siit ülevalt alla saada. Mul lihtsalt oli paari nädala tagune kogemus, kus sõitsin Nõmmel suusarajal ja ühel hetkel vaatan, et mingi suusk sõidab minu ees. Kurja see on ju minu suusk ja suusa küljes on minu saapa tald. Täna on tald uuesti saapa külge tagasi liimitud ja peab ettevaatlik olema igal pool ronimsega, et mitte uuesti tallast ilma jääda. Nii ma siis rohkem tagumiku peal ja vähese jala toetusega sealt alla proovisin tulla. Alla ma jõudsin ja tallad jäid ka oma kohale, aga sain teada, et millised taimed siin saarel kasvavad. Minu tagumik ja riided olid tihedalt kaetud takja õisikutega. Oi küll oli "mõnus" neid ära nokkida. Aga noh, selle eest jääb aarde otsimine kauaks meelde. Suured tänud aarde eest.

Vaade ka saare pealt.

Mulks ja olingi sees.

 6 

Aarde avaldumine tegi rõõmu, et taas üks supilaua aare juures. Ja ometi siia suvisel ajal ei jõudnudki. Eks veidi takistas ka asjaolu, et minu varasema kokkupuute põhjal tuleb auto väga kaugele jätta ning supilaua tassimine 1,5km 100 meetrise sutsaka pärast on paras raskus. Koht on põnev geopeituseks, aga kindlasti mitte minu eelistus, kus lihtsalt ilusat suvepäeva veeta supitades. Nii ta ootas. Täna polnud aega linnast väga kaugele minna, aga mõnusas talveilmas oli tahtmist uidata. Ilmaolusid arvestads tundus sobiv sihtkoht. Jääle rajatud atv-rallirada ning augu servas õngitsevad kalamehed andsid kindlust ja nii ma julgelt aardeni astusin. Miisu ja ülejäänud seltskond jäid igaks juhuks kaldale ootama. Aitäh.

 2 

See saar polnud küll sipelgapesast palju suurem :) Aitäh!

 2 

No küll see saareke asub ikka isemoodi kohas. Ligipääs pole just kiita, samas vee vahemaa jälle nii väike, et oma kajakki selleks kaasa vedada tundub kuidagi liigne ettevõtmine. Piirkond ise on varasemast ajast tegelikult üsna tuttav.. kunagi aegu tagasi sai siin Sannikovi maad vaatamas käidud. Mingi aeg hiljem oli jälle vaja Murueide tütrega maailma asju arutada. Nüüd aga tuli tahtmine see Vandjala saar ka üle vaadata.

Täna ei hakanud autoga ligidale trügima, vaid lähenesime hoopis idast, läbi Vandjala küla. Esimeseks takistuseks osutus vägagi järsk nõlv, mille vallutamisel tuli ikka korralikult kõigi nelja jäseme abi kasutada. Üles jõudes tundus tänane ilm ikka ilmatuma palav olevat. Veidi maad edasi ja järv paistiski. Tundus, et ka järvel oli täna palav, oli üsna märjad laigud muidu lumisele pinnale tekitanud..

Hoolimata kõigest võtsin ma reipalt suuna saarele. Tõsi, kummikud olid vägagi abiks kuivade jalade hoidmisel. Ees olevad värsked jäljed pisut julgustasid.. ja kui nad täpselt õiges kohas ära keerasid, siis tekkis lausa sportlik hasart teada saada kellele need kuulusid. Peagi sai see saladus paljastatud ja oma nimed ka logiraamatusse lisatud..

Tänan peitmast.

Tipu vallutamine

 1 

Suvi sai kuidagi ruttu läbi ja siia me suvitushooajal ei jõudnudki. Küll oli ilm jahe ja siis polnud jälle SUPilauda võtta, a käimata siin jäi. Nüüd sai siis jälgitud siin lähedal asuva järve mõõdetud jääpaksust ning täna tundus sobiv päev tulla siia olukorda kaema. Eks aja jooksul ole siin käidud korda mitu, seega oli täpselt teada kuhu tulla ning natuke kõrgem sõiduauto tõi meid kenasti kohale.

Karjääri jää peal olid näha Läti kalamehed, see oli esimene julgustav märk. Kui siis nägime, et ka kajakad on julgenud jääle maanduda, oli selge, et võime meiegi end siin üsna julgelt tunda. Tõsi, mingi märjem paik siiski teepeal oli ja märjad jäljed jäid järgi, kuid meid see ei heidutanud, sest meil oli siht silme ees. Peagi sai see veidi niiskem koht läbi ja edasi oli taas nagu mööda põrandat jalutamine. Lõpus oli veel veidi turnimist ning tehtud see oligi. Tops leitud ja nimed kirjas. Esimene talvine aardeleid sel hooajal. Meie täname!

 1 

See paik on alati olnud kuidagi nii teistsugune. Ühest küljest pole asustus kaugel, kuid teisalt on siia üpris keerukas pääseda. Samas tasub kohaleronimine end ära, sest oleks nagu kuskil täiesti mujal. Seetõttu oli kaardi peal väga hea meel seda täppi siin näha. Algselt mõtlesime igaüks eraldi SUP-ida, aga kui pumbata oli vaja, siis otsustasime, et ei pea igaühel oma laud olema. Nautisime vaadet ja kohta ja hetke ja leidu, aitäh!

 2 

Tuli mõte teha üks õhtune geotuur. Esimese aardena tulime siia, et veel valgust ära kasutada. Kristjan sõidutas Sannikovimaani ning edasi polnud muud kui SUPide pumpamine ja aerutamine. Täitsa mõnus tuulevaikse ilmaga lühike sõit. Suvel oleks hea meelega ka ujunud, täna seda isu polnud ja jälgisin, et ikka kuivaks jääksin. Kõik õnnestus hästi, oli tore õhtu.

 3 

Piia ja Peeter hõikasid toreda ootamatu kutsega siinse SUP’itamisentusiasti taaskord üht veetagust aaret skoorima ning muidugi siis järgnesid sellele jippi-jippi-jippppiiiiii!“ ja kõige muu käest viskamine koos autosse hüppamisega :D. Hoogsalt nulli poole navides sain esimene peatuse aga teha hoopis tee ääres, kus lisaks Piia edevale geomobiilile veel Kaja ja Bruno uhke Jeep seisis ning kus koondusimegi edasiseks sõiduks siis tollesse kõige suuremasse ekipaaži :). Ja mis tagantjärele tarkusena oli ka ainuõige tegu – enda Toyotast oleksin saanud ilmselt ainult tagasiteel juppe käele laduda nagu puuhalge kui oleksin sellega iseenese tarkusest lõppu välja pressinud :D, Bruno juhitud tõld aga ei kõssanudki siinse maastiku peale, ainult kiigutas, nagu vedruvankris :D.

Nullis andsime kõigepealt kõik väikese panuse abivahendi õhuga täitumisse ja seejärel polnudki muud kui vette. Ega seal midagi uugutada polnud ka, saar seisis ju siinsamas käeulatuses ning enne kui ülejäänud üldse veeni jõudsid, Bruno juba ujus :D. Ilusa loojangu kõrvale said kõik nimed umbes kl 21 logiraamatusse kirja ning veel 20 minutit hiljem olimegi juba kogu krempliga autos tagasiteel :).

Aitäh Sandrile aarde eest, mis nii mõnusa õhtu tekkimiseks põhjuse andis, Piiale & Peetrile kaasahõikamise ning Kajale & Brunole seltsi ja sõidutamise eest. Liitun hea meelega teiega järgmine kordki, nagu ikka ja ma loodan et kõik „vettepeitjad“ juba märkasid ka seda Peetri märkust – neid saari on seal ju veel ;).

 2 

Kuna oli oht, et seekordne suvi on otsakorral siis kiirustasin takka, et saaks mõnusa kamba kokku, et üheskoos väljakutsele vastu minna.
Igaüks andis oma panuse, et aardele lähemale jõuda ja nii need nimed kirja saidki.
Tänud.

 4 

Kuumakraadid kerisid taas kõrgustesse ning tekkis mõte endid veidi vees või siis vee peal jahutada. Ujumiseks pole see koht just kõige parem. Peegelsileda veepeegli all peidab ennast heinamaa, mis kõhtu kõditab ja ümber käte keerutab. Aga mõnus väljakutse siiski. Täname!

 6 

Ilmaennustus lubas viimast tilgavaba õhtut enne sajupäevi. Õhtu oli sume, ajasime siis seltskonna kokku ja asusime teele. Lähenemisüritus veestumise kohta lõppes meile tagurpidi käiguga. Lõpuks paigutusime kõik Kaja ja Bruno autosse ja arutasime terve tee, mis vahet on autodel ja juhtidel. Mina oma rahvusvahelise liikluskorralduskogemusega olin muidugi ekspert.

Veestumiskohas käis tihe tegutsemine ees, geopeiturid need aga polnud. Kaldaäärne haises halvaksläinud kala järele, maas vedeles veriseid rappeid ja võib arvata, mida sisaldasid lähedal olevad põõsad. Kaldaäärsed olid sellised nagu nad kesksuvel ikka on.

Pressisime ujuvvahendid õhku täis, valisime lühima tee liikumiseks ja asusime teele. Saarel ei märganud isegi mitte vihmausse. Tagasi olles tegime nii ruttu kui võimalik, et minema saada.
Aare on muidugi tore väljakutse aga ausalt - loodetud emotsioon jäi märksa kehvemaks (kahjuks pole COVID-19 põdenud ja haistmismeel on täitsa töötav). Talvel uisutades oleks äkki parem ja neid saari on seal ju veel.

 1 

Aarde avaldudes oli SUP parasjagu autokatusel ja olin ise startimas Sauele. Otsustasin Sauele sõita veidi pikemat teed pidi ja teha õhtune SUP-i sõit Vandjala järvel kus ma ei olnudki varem vee peale sattunud. Autoga ei hakanud kitsast metsateed lähima kohani trügima ja panin SUP-i vette täpselt 1 km kaugusel aardest. Aarde läheduses oli täna korralik küljetuul ja SUP-i kursil hoidmine vaevaline. Vahemaa oli aga lühikene ja peagi olin maabusin aardesaarel kus Miki oli just aaret tagasi peitmas. FTF-st jäin seega väga napilt ilma ja logisin teisena. Muljetasime Mikiga saarel aarde kõrval ja ootasime järgmiseid kiirreageerijaid aga kedagi ei olnud lähenemas näha. Kuna tugev tuul tahtis meie alused saarelt minema uhtuda, siis pikemalt ootama ei jäänud ja lahkusime.

 10 

M6K, FTF. Nagu traditsiooniks on saanud, siis võiks ümmargune number täis saada kusagil väikesaarel ja boonuseks FTF. Nii läks ka seekord. Kui aare avaldus, olin just Salmos ja ostsin sajagrammiseid tinaplönne, kuna eelmised olid aja jooksul erinevate puude otsa kinni jäänud. Tiksusin kohale, lõin paadinaha täis ja otsustasin riideid mitte vahetada, ega aeg pole raisata. See oli hea otsus, sest napilt olin nime raamatusse saanud, kui Ove kohale jõudis, alla minuti hiljem. Saarel oli tihedam liiklus, kui praegu mandri ja Hiiumaa vahel :P Tuul oli muidugi korralik ning see tähendas, et napilt oleks pidanud kuivale maale tagasi ujuma. Ahjaa, lahkudes nägin ka mingit vonklevat ja pirakat voolikut saarekesel nõgestesse kadumas. Kuna kollaseid põski ega seljal siksakki ei jõudnud tabada, siis jääb avastamisrõõm järgmistele, mis elukaga parasjagu tegemist oli. Prr.... ja just sealt ma kappasin enne paljasääri paati päästma.

 3 

Test drive saarele, et kas on ikka kõik safe. Selgus,et kõik on safe kui paat õhku peab. Tänan