Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 3.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Foobiad on igasuguseid ja üheks neist on konnafoobia. Ausalt öeldes, ega suured kärnkonnad mullegi maailma sümpaatsed ei ole, kuid joonistatud konnapildid ja GC maskott on ju übernunnud. Teie asi on nüüd avastada, kumma variandiga tegu on. Edu!
Logiraamatu tagakaanelt leiad info boonusaardeks!
Ranidaphobia is the fear of frogs and toads. It gets its name from Ranidae, which is the scientific name for one of the largest families of frogs. Ranidaphobia is a specific phobia, which is a type of anxiety disorder.
Aare on peidetud FOOBIA seeria aardena, seeria idee eest saluut Laur'ile.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
lahe_teostus (7), soovitan (5), lumega_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC9GKN7
Logiteadete statistika:
50 (100,0%)
0
3
0
0
0
0
Kokku: 53
Konnad tiikide juures on täitsa loomulik värk. Tänud!
Foobia seeriast kuulsin siis kui see avaldus. Üht-teist oleks võinud ju ise ka siis peita. Rästikurajakaid jälestan, elektrit pole mu ligidale vaja - endal niigi särts koguaeg sees, mingi pläga või olluse sisse ei suuda astuda.
Siin aga ootas meid siuke nunnu pere. Mõne väikse inimese jaoks oli see, elu 1ne aare, ise suutis telo gepsu suunaga kohale minna ja oma käega kirjutati nimi. Sorry, et vähe suurelt sai.
Pärast saime hunniku kukeseeni ja kondasime sealkandis kohe tükk aega. Pildistasime, püherdasime samblas, mängisime ja rääkisime loodusest. Annaks Jumal rohkem meile selliseid kvaliteethetki, nautige ja leidke aega, minul on seda selle inimese jaoks piiramatult. Aitäh kutsumast, meil oli tore!
Maastik ei ole kuidagi 3,5. Aare ise äge ja oli tore logida. Tänud peitjale!
Kolmekümnes päev ja aare. Raul arvas , et teeks selle suure geopäeva kohe ära, saab ülejäänud ajaga muidu asju ajada. Konni mina ei karda, päris nunnud teised. Tänud peitjale aarde eest.
Foobiate sari sai ka nüüd hea teostusega punkti.
Aitäh aarde eest!
Konna Lonni paistis eemalt juba, kuid kohale jõudes oli tõesti konni siin ja seal. Tore teostus.
Tänan peitmast.
Eelmiselt Pärnu sündmuselt siia kulgedes jäi paar aaret ikkagi teele. Kusjuures sel aastal olen selle aarde lähistel, RMK Kellissaare lõkekohas veetnud esimese öö Idioto Topografico jalgsimatkal. Siis jäi aga aare jalgsi rajalt kõrvale tulekuks kaugeks ja nii ta oma aeg ootama jäigi. Täna sai isegi esiveolisega piisavalt lähedale. Ei saanud tõesti 3.5 maastikust aru, vähemalt talvel mitte. Konn turritas lumest välja ja andis oma sisu mõningase juurdlemise peale kätte. Kas ka boonuse info kirja sai pandud, ei meenu enam. Aitäh Jutsile vahva konnu eest! :-)
Aare oli tore, nagu oli oodata. Õnneks oli lumekiht piisavalt õhuke, niiet ei takistanud leidmist. Aru küll kuidagi ei saanud sellest maastiku raskusastmest. Nullis nägime dekoratsiooni kohe, kuid siis üritasime lendkonni puu otsast esialgu leida, kui see ei õnnestunud, siis hakkasime altpoolt uuesti lähenema. Tänud!
Õhtu hakkas juba kätte jõudma ja õhk läks üha külmemaks. Nii et tekkis kahtlus, et äkki see konnapesakond siin on hoopistükkis ära külmunud. Aga polnud ühtigi. Mammakonn (või äkki oli see papakonn) poosetas kogu hiilguses seal mahalangenud lehtede vahel. Järjekordselt hästi tore teostus. Kohe hea, et neid vabasid FP-sid suuremas koguses jagada on. Tänud peitjale konnade juurde juhatamast ja aaret peitmast.
Väga armas aare. Konnafoobit ei põe, seega olen vaimustatud. Tänud
Nagu nimi lubas, olidki konnad siin ja konnad seal. Üks tegelane oli kohe nii seal, et küsisin peitjalt üle, kas ta ikka peab seal olema. Kuna peitja antud isendit omaks ei tunnistanud, siis nüüd on too ka siin. Igati tore värk, tänud aarde eest!
Parkisime lähedalolevale parkimisplatsile,kus üks mees tegi lõket ja calmistus ööbima oma koeraga. Batonshik vaatas meie auto üle, tegime talle pai ja sumpasime aarde poole.Kapitaalne konnatiik seal ikka. Leidsime enne kui pimedaks läks.
Numpsik oli ootamas, sai pai tehtud ja aare logitud, aitäh :)
Oi kui ilus aare. Konnade foobia kaob iseenesest. Aitäh!
Väga nunnu aare. Õnneks kärnkonnad olid puudu, need on küll ebameeldivad. Aitäh!
Leidsime suht mugava lähenemistee ning puude varjus oli tappev kuumus veidi vähem tappev. Konnasid oli küll palju, kuid hirmu ei tekitanud. Eliise tahtis hoopis mängima asuda nendega. Täname!
Siia olen ammu tahtnud tulla, aga alati jäi ta kuidagi trajektoorist kaugele. Täna siis painutasin oma teekonda niipalju, et ka siit läbi jõuaks. See jäi küll segaseks, miks see maastik selline on, jalutada tuli vaid sadakond meetrit läbi ilusa metsa. Aga teostus on igati eeskujulik. Aitäh peitjale.
Konnapere jaoks oli ilm igati sobiv. Panime nimed külalisteraamatusse ja jätkasime oma teekonda. Tänud vahva aarde eest!
Kägu kukkus ja teised linnud laulsid, konn oli vait. Siiski õnnestus temalt logiraamat välja kaubelda ja nimi kirja saada, seekord ei unustanud võlukoodigi üles märkimast. Aitäh!
Väga tore vaatepilt, väga ilus kujundus ja toredad tegelased, eriti need väikesed. Tänud aarde eest!
Foobiad meil ei esine. Tee aarde juurde oli mõnusalt kevadine ja kaunimetsaline. Aare ise tõi naeratuse suule, tegime mitmeid fotosessioone. On ikka andekaid inimesi. Tagasiteel pidi hästi jala ette vaatama, neid vilkad tegelasi kalpsas seal hulgi ringi.
Konnafoobiat mul ei ole ja panin julgelt nime kirja. Foobia on mul hoopis aardeni kulgevate poriste teed vastu.
Konnadega seoses meil mingit foobiat pole, küll aga tekib see mul kõrgete servadega ja/või laiu kraave nähes. Õnneks see siin oli praegu täitsa edukalt ületatav. Konnake jäi kiirelt silma, kuigi see oli vist õnnelik juhus, sest null tahtis meid algul pisut mujale saata - metsavärk, teadagi. Olles eelnevat logi lugenud, lähenesime talle väga ettevaatlikult. Sellisena töötab ta praegustes tingimustes päris hästi - alumine osa ju ongi täiesti jääs. Avamiseks tahtis sisemine tops väikest müksu saada, aga lahti ta tuli ja nimed saime kirja. Taastasime algse seisu ja arvatavasti peab ta nii veel vastu küll. Suur tänu vahva aarde eest!
Juba maanteel liikumine oli üsna huvitav, kuid kuna seekord oli istumise all väheke kõrgem auto, siis julgesin katsetama tulla. Meil läkski üsna hästi kuniks ühel sirgel nägime ainsas metsatöö masina rattarööpas tulesid vastu tulemas. Tulija ilmselt vaatas samamoodi nagu meie, et ühes kohas saaks üks meist kõrvale tõmmata, siiski ta tegi seda veidi vara ning kinni ta jäigi. Kaevasime ja hargnesime. Andresed jäid autodega tegelema ning asusime Kersti ja koertega vahemaad aardeni vähendama.
Kohapeal sai ikka mitu auringi tehtud kuniks märkasin, et ega GP ja GC tegelikult ju ei ütlegi, et aare on lumega leitav. Nüüd arvuti taga logi kirjutades nägin, et see arusaam oli mul hoopiski aastalõpu logidest tulnud. Ühel hetkel õnnestuski miskit rohelist silmata ning siis asusime kaevama. Võttis ikka tükk aega enne kui asi hakkas jumet näitama ning siis ühel hetkel käis krõks ning oligi peidukohal pea läinud... :S Palume vabandust! Nii nüüd küll asi planeeritud ei olnud. Hakkasin kohe mõtlema, et mul peaks sarnane objekt olemas olema (kui Taavi pole just oma ammust ähvardust täide viinud sellest märkamatult vabaneda). Kuid enne lume sulamist, ma aarde juurde kindlasti oma madalama autoga ei satu. Aardepurk on OK, kuid maskeeriv element läks pooleks.
Nagu juba foobia aaretega kombeks, siis poolel teel tuli meelde, et kood jäi kirjutamata ja tuli ka seda aaret 2x külastada. (1025) Aitäh! EVEJ
No krookskrooks. 3.0 maastik tundub küll natuke ülehinnatud, kuid polnud viga. Tore aare ka kenasti lumega leitav ja saime järjekordse foobiaga tutvust tehtud. Mulle konnad meeldivad ja hirmu nende läheduses grammigi ei tunne.
Täitsa üllatusin, et autoga nii ligi saab. Jalutasime aarde juurde ja kuigi mets oli lumine, siis üks konn veel paistis ja saime aarde leitud. Tõesti, konni ise käte ei võta, aga piltidel on nad ägedad.
Siinsetele metsateedele polnud lumesahad veel jõudnud ja saime mööda mõnusaid rööpaid kohale sahistada. Ainus mure oli, et kui keegi peaks vastu tulema, siis küll kuhugi pöörata pole, kui just järgmist tundi autot välja kaevata ei taha. Läks õnneks, lasime ristmikul ühe kihutaja mööda ja parkisime ise järgmisele teede ristumiskohale. Natuke jalutamist mööda värskeid jälgi ja jõudsimegi nulli. Seal oli kõik vajalik ilusti lumest puhastatud ja meile tuli leid väga lihtsalt. Konnad on igati lahedad ja meil mingit foobiat seoses nendega küll pole. Aitäh nunnu aarde eest!
Konn veel piilus sügavast lumest välja. Lahe teostus.
Konnad olid loigust küllaltki kaugele kobinud. Tänud!
Läksime mööda jäljerida kohale.Heldur märkas esimesena aaret.Aitäh!
Jäätunud metsateel Mari meid kohale roolis. Konnad said üle vaadatud ja tagasi uisutama. Tänud peitjale.
Siin oleks suusatada saanud. Puuveokitega läks õnneks. üks saabus täpselt siis, kui asusime parkima ja teine suts enne minema sõitmist. GPS veidi keerutas, aga leidmist see ei seganud.
Need koodid on saatanast. Kunagi pole meeles neid vaadata.
Aitäh aarde eest!
Siin sain lumme esimesi jälgi teha. Valvuri silmad paistsid veel lumest välja. Tänud peitjale!
Sain taas pisut metsas ringitada ja kaloreid kulutada, aga konnad ja konnakesed leitud-logitud. Aitäh peitjale, tore leid!
Kodule lähim aare tuli raske südamega ära logida. Konnakullesed on mingil eluetapil nagu nahasööjad kalad, kevadsuvel istuvad meie omad tihti kaldal ja lasevad end kõditada. Aitäh!
Kuna meil oli seltskonnas kolm kaunist naist olemas, siis seekord konna suudlema ei hakanud. Kuigi ta pilguga seda väga palus. Teine kord siis
Teel aarde juurde, RMK lõkkekohas oli hulgim laigulisi mehi (ja naisi), nemad võivad ju vahel hirmsad tunduda, aga seekord mitte, polnud põhjust. Neid hirmsana tunduvaid konnasid aarde lähistel ei kohanud me aga üldse, vaid ühe nummi looma leidsime eest. Aitäh.
Inimesed on välja mõelnud lausa kolm terminit väljendamaks kartust nende pisikeste nunnude ja ohutute tegelaste ees. Vaadates nüüd meid konna vaatevinklist - potentsiaalselt vägagi ohtlikud hiiglased - tundub antropofoobia palju põhjendatum hirm igatahes. Küllap konnadel leidub selle väljendamiseks rohkem sõnu.
Kuna maastiku raskusastmeks oli märgitud päris palju, ajasin igaks juhuks kummikud jalga. Eks ta hommikuses udumärjas metsaaluses tiba hooletum oli, aga tegelikult saaks madala matkatossuga praegusel aastaajal nulli täitsa varbaid kastmata kohale. Logi sain kirja kiirelt, nänniruumi osas päris normaalsuuruses aardega tegu pole, kuid vähemalt lumevabal ajal kergesti leitav. Kui keegi peaks kannatama konnahirmu käes, siis siin saab selle vea kenasti suurema vaeva ja hingelise traumata välja ravida. Geopeitusel on tegelikult üldse üpris tugev anti-foobia toime, pea igas valdkonnas. Välja arvatud mugud :o)
FTF kell 8:58. Aitäh, mõnus teostus!