Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 1.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
NB! Palun pane aare samasse kohta ja asendisse tagasi. Ära jäta jälgi oma käigust!
Kose suvemõis (Scheeli mõis) oli 1790. aastal Tallinna kaupmeeste Kochide poolt Tallinna lähedale rajatud suvemõis, Pirita jõe lõunakaldal.
Suvemõisa järgi sai nime Kose asum.
Ajalugu 1784. aasta paiku eraldati Väo küla Varsaallika talupoja Christiani maadest hilisem Carlshofi suvemõis. Kose suvemõisa maa eraldati 1790. aastal Gerdrutha Thomasia Kochi palvel Tondi linnamõisast ja anti Gerdrutha Thomasia Kochi (s Salemann, 1734–1807) Grudzins-le. Juba tema mees kaupmees Berend Heinrich Koch (1722–1780), mustpeade vennaskonna liige, Suure Gildi oldermann, raehärra, oli olnud Koitjärve, Nehatu ja Tondi (Väo) linnamõisade rentnik.
Nende poeg Joachim Christian Koch (1765–1816), suurfirma Joachim Christian Kochi omanik, mustpeade vennaskonna liige, Suurgildi oldermann, Vene Piibliseltsi Eestimaa osakonna juht, kes sai 1808 suvemõisa omanikuks, oli Kose suvemõisa tegelik väljaehitaja. Kivist elumaja ehitati tema juhtimisel juba 1792. Ka liitis ta suvemõisaga uusi maid – poolsaare ja nn uue piiri maad.
Peale tema surma oli suvemõis tema lese Helene Dorothea (s Wetterstrand, 1775–1846) valduses, kellele 1846 ehitati ka puust elumaja, mida ta ei jõudnud kasutada.
Kose suvemõisa peahoone, Kose põik 8 ehitati 1792. aasta. Kõrvalhooned (Kose suvemõisa ait ja Kose suvemõisa tall-tõllakuur) olid ehitatud 18.–19. sajandite jooksul. Mõisa peahoonest lõuna pool asetseb Kose suvemõisa paviljon. Kose suvemõisa paviljoni omapäraks oli selle valmistamine tahutud puidust. Kaheksanurkse plaaniga puhasnurkadega rõhtpalkhoone oli valmistatud kuusepalkidest, katuse konstruktsioon oli valmistatud tahutud kuuseprussidest. Kogu hoone on valmistatud kirvega, ilma sae kasutuseta Valduse põhjapoolsesse ossa rajati väike erakalmistu ja hiljem ka Kochi perekonna mausoleum.
Järgmine omanik peale ema surma nende poeg Andreas Christian Koch (1803–1895), samuti suurärimees, Tallinna Börsikomitee viitsepresident, Kaubanduskomisjoni liige, Preisi ja Põhja-Saksa Liidu ning Saksa konsul, Mustpeade vennaskonna liige jne. 1875 rajas ta suvemõisa perekonna rahula.
Varsaallika oja, Kose tee ja Pirita jõe kõrge kalda vahelised alad, Kose metsas tükeldati aastatel 1875–1876 suurteks suvilakruntideks, kuhu mitmed baltisakslastest linna eliiti kuulunud isikud rajasid villasid, mis kandsid suvemõisatele iseloomulikke nimesid: Annenhof, Robert Kochi Waldfriedi suvemõis, Marienwald, Marie Amalie Knüpfferi Friedhelmi suvemõis, Nikolai Kochi Tannenrode suvemõis jne.
Järgmine omanik viimase poeg dr med Carl Reinhold Christian Koch (s 1841), oli ametis lastearstina Peterburis Saksa Alexandri hospidalis, aga suvekuudel viibis Kosel.
Kose suvemõisa piirkonna omanik olid pärast 1939. aastat Klaus Scheel.
Scheeli krunt Kose suvemõisa (Kose tee 9) omandiküsimus on seniajani segane, omandiõiguse muutmise alusena on Scheelide järglased viidanud 1939. aastal enne viimase omaniku Andreas Kochi ja Scheelide vahel sõlmitud allkirjastamata eellepingule. Pärast nimetatud eellepingu kooskõlastamist oli aga Andreas (Andrei) Koch surnud ning tema pärijad, alaealised tütred (2-aastane Henriette ja 2-kuune Ilse) polnud veel teovõimelised. 1935 suri ka Henriette ning temagi õigused omandile läksid Ilsele. Lepinguprojekti kohaselt Andreas (Andrei) Koch jättis endale vaid 1,4 hektarit suguvõsa kalmistu ümbruses ja ülejäänud ligi 20 hektarit kavatses müüa Klaus Scheelile.
Pärast baltisaksa päritolu pärija – Ilse Kochi lahkumist koos emaga Umsiedlungi käigus 1939. aastal, sai Kose suvemõisa haldajaks Klaus Scheel, millest ka nimi "Scheeli villa".
1940.–1941. aastatel mõrvasid Scheeli krundi territooriumil Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi töötajad massihukkamiste käigus seni tuvastamata arvu isikuid. Alates 1941. aastast kasutasid mõisa Nõukogude okupatsioonivõimud - NKVD ja sõjavägi. Kokku avastati 1941. aasta sügisel Pirita-Kose haudadest 40 punase terrori ohvri laipa. 1942. aasta kevadel, kui jätkati kaevamisi, avastati sulasemaja kuuri põranda alt veel 38 laipa.
Pärast saksa okupatsiooni algust 1941. aasta sügisel asus Scheeli suvilasse Saksamaa Ida maa-ala Riigikomissariaadi Eesti kindralkomissariaadi kõrgeim politsei ja SS juht Hinrich Möller.
Eesti NSV ja Nõukogude okupatsiooni ajal valdas Scheeli mõisa ja tiiki Nõukogude armee õhutõrje ja NSV Liidu mereväe Tallinna mereväebaasi sõjaväeosad. Mõisa territooriumil paiknes sõjaväele kuuluv katlamaja, millest imbus pinnasesse suuremas koguses naftasaadusi (eri hinnangutel umbes 50 tonni).
Video: Kose suvemõisa sünge ajalugu
Peitmise ajal oli karbis pliiats, teritaja, logiraamat, nänni vahetuseks ja juhend (Eesti keeles).
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: vaatamisväärsus (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC9GRAV
Logiteadete statistika: 95 (100,0%) 0 1 0 0 0 0 Kokku: 96
Mõisast on kahju, aga vähemalt katused paistavad olevat korda tehtud, nii et ehk on veel päästetav. Peitjale tänud siia kutsumast!
Nutikas aardekarp, aitäh! Logiraamat on natuke vettinud, aga sisse kirjutada siiski saab.
Väike jalutuskäik. Kerge leid, eemaldasime aardest prügi. Tänud.
Päästjatel käis tõsine operatsioon. Üritasime ruttu leida ja logida. Konteiner paigas tegime ruttu minekut, tuldud teed tagasi. Logiraamat niiske! Tänud peitjale aarde eest.
Pirita kanti oli asja ning võtsime neljajalgse minilehma ka kaasa. Sinna minnes oli ta täitsa ergas, tagasiteel oli juba väsinud, sest muidugi oli palav. Aare lihtsalt leitav ning kõik korras. Eelmistele otsijatele soovitan veel kogemusi hankida, küll need leiud ka tulevad.
Plaan oli Pirital aega veeta ning kuna minilehm soovis kohe väga-väga-väga jalgu liigutada, siis tulime jalutuskäigule siia. Eks siin läheduses olen omal ajal veetnud aega nii joostes kui suusatades, viimane mulle muidugi kohe üldse ei meeldinud. Kahju, et mõis räämas on. Aarde leidus ruttu, aitäh!
Leitud ja logitud ja veendusin, et see koht mulle ikka endiselt ei meeldi…
Väga huvitav koht ja sünge lugu ka juures. Kahju et nii räämas, vene sõjardid ammu läinud, võiks ju aia jäänused ja muu jama ära koristada. Looduslikult on ääretult ilus koht. Pliiats oli karbist plehku pannud ainult teritaja nukrutses seal üksipäini. Minu pliiats oli liiga pikk karbi jaoks. Keegi võiks ühe jupikese pliiatsit eraldada.
Proovisin manageerida korraga kõrvaloleva maja eeldatava asuniku nina all aarde otsimist ning kõige ebasobivamal ajal saabunud töövestluse telefonikõne. Esimene neist vähemalt õnnestus, kuigi päris märkamatuks mul jääda ei õnnestunud ning mõisahoone naaber pidas enne lahkumist oma BMW-s pika pausi kuni oli veendunud, et ma krundilt kadunud sain.
Logiraamat oli nüüd täitsa täis. Kl11:05. Kirjutasime tagakaanele. Paar päeva hiljem omanik pani juba uue raamatu. Täname!
Pirita valgustatud matkarajad sobisid suurepäraselt talveõhtuseks tuulutuseks sõpradega. Mingi hetk lõi pähe, et äkki lööks kaardi korra lahti - ehk on lähedal mõni aare. Just nii oligi! Koht oli küll aja räsitud, kuid jättis uhke mulje. Kahju vaid, et seal toimunu kirjeldus nõnda mustades toonides oli. Konteiner leitud ja korras ning sai omale kohale tagasi. Aitäh peitjale!
Kurb, kurb. koht ju iseenesest super, on mäge, avarust, on metsa, varju. Kaotasin prillid sinna, olid teised küll muldvanad aga tuule ja satikate eest oli kaitset veel küll. 5 korda kammisin maja külje läbi aga no mida polnud, seda polnud. Kui keegi leiab, andke teada. Väiksed, hästi peene metallraamiga, alt klaas kinnitub jõhviga.
Tänud, aare sobis hästi oma peidukasse!
Käisin, tegin vihmaga väikese jalutuskäigu. Kurb ja mahajäätud koht, ainult üks auto sõitis korduvalt mööda.
See koht käidud ja viime ränduri lõuna eestisse seiklema.Kahju, et sellised kohad lagunevad ja jäävad unustustehõlma. Maa alla lähme mõni teine päev kui lamp kaasas. Tänud ????????????
Sellest mõisast olen ajakirjanduse teel ennegi lugenud. Vägagi sürreaalne koht, kui ise ei kujutaks oma mõistusega ette, siis oleks üliägeda koha peal ilus kompaktne mõisakompleks, mis kindlasti vääriks taastamist. Kuid eks see kummitav ajalugu talle head ei tee. Tükk aega piilusime väravate vahelt sisse ja oli ikka võimas küll. Aitäh aarde eest, mis siia juhatas.
Plaanis oli matkata Pirita jõe ürgorus ja vaadata üle siinsed tondilossid. Kokku sai maha vantsitud 11,38 kilomeetrit. Selle aarde logisin siis, kui terve pikk matk veel ees ootas, kuid täna jäi see siiski esimeseks ja viimaseks leiuks :) Aitäh peitjale!
Ajalugu on sel mõisal ja kõrval asuvatel ehitiste tõesti hingemattev. Aga eks läbi ajastute olemegi pidanud erinevaid keerdkäikke kogema. Peale väikest jalutust pidi isegi rahulikumat hetke ootama et objektile märkamatult läheneda. Kõrval igastahes elu käib. Tänud peitjale
Tegime keelumärgi juurest jalutuskäigu. Lugu siinsel paigal on muidugi õudne ja seda eriti veel praeguste sündumuste taustal. Siiski tänan siia kutsumast.
Aarde poole kõmpides tuli meile vastu üks naispolitseinik kellel gps käes. Värsket logi aga raamatus ei olnud, seega käis ta sealkandis mingeid muid asju ajamas. Tänud aarde eest!
Täna saime ikka uusi kohti näha palju. Kurb ajalugu mõisal. Läheduses olevast aardest, Orbitast, kostis laulujoru. Ilmselt käis seal pidu. :) Aitäh siia juhatamast!
Olin seal paar korda luuramas käinud. Üldiselt kiire leid
Eks selle häärberi juures on aegade jooksul nii mõnigi kord kolatud ja kindlasti ei jäänud see külastus ka viimaseks. Kuna saabudes kiskus ilm vesiseks, siis seekord seal väga pikalt ei peatunud. Tänud aarde eest!
Jätsin auto ristmikule ja jalutasin mõisani,nimi kirja ja siis uudistasin juba rohkem seal ringi.Aitäh!
Jalutasime keelumärgi juurest kohale, viskasime mõisale pilgu peale ja panime nimed kirja.
Tänan peitmast.
Tegin täna aardele öise lähenemise. Naabril küll tuled põlesid aknas, aga mul oli mõnus rahulik logida. Kirjutasin just nime raamatusse, kui äkki hakkasid öökulli moodi huiked ühelt ja teiselt poolt tulema. Päris põnev oli kuulata. Suured tänud peitjale toredasse kohta toomast ja muidugi tänud aarde eest.
Naaberaarde pärast oleme siin korra juba käinud. Aarde poole liikudes tundus imelik see, et see teejupilt, kuhu sisse sõita ei tohi, sõitis meile vastu auto. Nojah, bemmidele kõik liikluseeskirjad ei kehti lihtsalt. Mõisa juures kohtasime suusatajaid, vaatasime mõisa ja logisime aarde. Meie täname!
Vaatasime kuidas suusatajad lustisid ja targutasime niisama. Eks tugitooli sportlased ongi need kõikse targemad. Lõpus taipas Anna küsida, kus see mõis on? Hakkasime targutamisega otsast peale ja valgustasime teda siis pimedas :)
Paras rõveda ajalooga piirkond jah (see vene okupatsiooni jälkustegude pärast). Mingite juttude järgi leiti talli põranda alla maetud laibad seetõttu, et hobused keeldusid talli sisse minemast.
Minu telefon suunas ka mind kogu aeg kuskile metsapoole...
Tänud meenutamast, mida toob võõras võim rahvavõimu kastmes.
Suusatajad meenutasid möödunud talvest, kuidas see suusasamm käis ega lasknud end meie tegevusest segada.
Peetri koordinaadid näitasid eiteakuhu aga minu telefon viis mind täpselt aardeni.
Tänud!
Uhke mõis on olnud. Hetkel paraku mitte. Tutvustavast videost sai kaetud sünge ajaloo kohta. Karm ja nõme värk. Aitäh, et siia aare peidetud on! Aare korras. Haarasin Making Memories IV rännuputuka kaasa.
Väga põnevat kohta tutvustab see aare, niiet selle eest tänud suured!
Scheeli mõis. Mõis, millest erinevad jutud on juba ammu minu kõrvu jõudnud. Kuid ise ma siia vaatama ja uudistama pole sattunud. Nüüd tänu geopeituse kutsele tulime. Leidsime eest väga ilusa kuid nukra mõisakompleksi. Ma ütleks, et imeilus kompaktne kompleks ja asukoht on ju super. Kuidas küll sellele mõisale on saanud osaks saatus, et tüli omandi pärast ei lase hoonet n.ö. eluga edasi minna. Olles täiesti teadlik seda mõisa puudutavast tumedamast ajaloo poolest oli eriti kummaline asjaolu, et ümber meie sebisid ringi jooksvad orienteerujad, kes käisid kõrvaoleva suure mahajäetud tondilossi tühjadest aknaavadest taskulampidega valgust laskmas. Nagu kollid. Mina tänan, et mind siia seda mõisa vaatama kutsuti. Aitäh!
Vana hea üks küüs jälle vähem konteiner. Ei, päris ilma küünest ei jäänud, sain veidi lühemaks ta ainult. Üpris mudane teekond aardeni, kuid kohapeal oli juba kiire leid. Oleks kott kaasas olnud, oleks ka paremaid kangutamise vahendeid olnud. (939) Aitäh! EVEJ
Käisime ja vaatasime mõisa üle. Jalutajaid oli siin teisigi. Õnneks leidu ja logimist ei seganud keegi. Tänud
Umbes aasta aega tagasi käisime siinkandis niisama jalutamas. Mina muidugi mõtlesin, et siia võiks äkki aarde peita ja ühe silmaga otsisin selleks ka kohta ja paar tk leidsin ka. Sel ajal polnud veel väravaid ees, või olid need lahti vms, igatahes pääses mõisa territooriumile vabalt kolama. Kuna Keldriukski oli ahvatlevalt lahti, pistsime ka sinna nina sisse, mispeale signalisatsioon üürgama hakkas ja meie kiirelt vehkat tegime. Niipalju siis aarde panekust ja läksime hoopis kõrvalmajja kolama ning peale seda Orbita komandopunkti aaret otsima. Aga tore on näha, et see mõis, hoolimata koha hirmuäratavast ajaloost, ikkagi veel kellelegi silma jäi ja aardega tähistatud sai, aitäh uuesti siia kutsumast!
Mööda olen sealt jalutanud ja jooksnud lugematu arv kordi. Nüüd anti põhjust ligemalt kaema minna. Tänud peitjale!
See jäi täna viimaseks. Geosuksu jätsin liikusmärgi taha ning tegin pisikese jalutuskäigu. Nullis olin just karbi kätte saanud, kui uudishimulik naabrimees tuli vaatama, et mis toimub. Selgitasin talle mängu ning lobisesime veel maast ja ilmast kui läbi võsa hakkas meie poole mingi suur kogu ragistama. Vandus vene keeles ja kohale jõudes küsis otse, et kas me oleme politseist. No ei ole, a mis siis? Ah tema lihtsalt joob siin kõrval varemetes sõpradega viina ja tuli vaatama, et ega ta kedagi ei sega ning otsustas taskulampe nähes ise üles tunnistada, et nad joovad ja jorisevad edaspidi vaiksemalt. Kell on mingi südaööle lähenemas, väljas selline hundilaut, et isegi susi paneks sooja pesu alla, a temale piisab vaid Liviko soojast pesust ehk hundijalaveest. Kusjuures selline alkoaur käis nokast välja et sellega võiks vabalt käsi desoda, kui ta peale hingab. Hoidsin ennast igaks juhuks vastutuult, et sellest vinest ise purju ei jääks - vaja veel koju sõita. Jälle lahe kohtumine sõbraliku kogukonnaga, mis mõneks ajaks meelde jääb :)
Koht on juba varajasemalt tuttav ja õnneks ka aare ennast kaua ei peitnud, aitäh :)
Seoses kõigi nende väljakutsetega, millesse ma end ühekorraga mässinud olen, laekusin peale tööd Lükati silla juurde parklasse ja sättisin end rajale ning võtsingi kohe alguses suuna Scheeli mõisa poole. Terviserajal olen sellest mõisast palju kordi möödunud aga varem polnud isegi vaadanud mis siin aia taga asub, nii et ses mõtte silmaringi avardav aare. Karbi tundsin juba kaugelt ära ja kraapisin oma tõrkuva pastakaga nime raamatusse. Tänan aarde eest ja loodetavasti püsib kaua.
Kiire leid pimedas sügisõhtus. Tänud mõisa tutvustamise eest!
Jalutasin läbi sügisese seenevihma kohale. Jõe ääres oli paar jooksjat ja alati entusiastlik kehalise õpetaja karjus kusagilt eemalt lastele harjutusi. Sahistasin lehtedes ja peagi olin mõisa juures päral. Nii linna sees ja kuidagi omaette tunne oli siin kulgeda. Kui kehalise õpetaja hüüded poleks kostnud, oleks tundunud, et viibin siin päris üksi.
Kahju et ilus mõis sedasi mahajäetuna seisab. Aare oli kenasti koordinaatidel ja mulle meeldis, et sain ta kärmelt leitud. Ei pidanud kusagil lehti täis augus kaevama. Sain rahulikult ümbrust uudistada. Aitäh!
Põneva ajalooga koht. Tekitas hämmastust kuidas nii magusa koha peale on selline tondiloss seisma jäänud. Naabruses olevad hooned paistsid ka pigem nagu unustusse vajunud aga üllatuseks tuli ühest majast naine välja prügikott näppus. Mõisa ennast kahjuks lähedamalt uudistama ei õnnestunud aga elamusi paiga külastusest saime sellegi poolest. Tänud siia juhatamast ja aaret peitmast!
Ma ei teadnudki, et siin kohal selline ajalugu ja mõis on. Ilma aardeta ei oleks siia küll sattunud. Kangesti oleks tahtnud mõisas natuke ringi uudistada, aga väravad olid suletud ja otsustasime tsiviliseerituks jääda.
Mõisa väravast paistab Pirita kloostri tagakülg, järelikult asub mõis kloostri taga metsas. Aardekarp oli ootamatult kõvasti kinni, peaaegu tundsin puudust Siimu ja ta noa järele. Aitäh peitjale ajalootunni eest, ammu polnud sattunud siiakanti kolama.
Scheeli mõisa olemasolust ja selle süngest minevikust olen teadlik olnud juba palju aastaid. Nüüd siis sai ka oma silmaga üle vaadatud see, mis mõisast alles.
Aitäh peitjale siia meelitamast!
Kadunud hiilgus - Scheeli mõis
Tänu kõrvalaardele olin siia varem sattunud, kuid siis oli suund maa alla. Nüüd sai natuke ümbrust vaadata ja igati loogilisest kohast naerataski karp meile kohe vastu :)
Siin läheduses olen küll käinud, aga mõisa uudistamas mitte. On tõesti võimas olnud, kahjuks tänapäeval enam mitte. Leid oli kerge, Liisile hakkas kohe silma.
Vot sellised kohad väärivad aardeid.Ajaloonupu eest ka aitüma,kuigi hirmsad lood on seda paika saatnud.
Õhtupimedas jalutasin kohale. Kuna selliseid lahendusi on ennegi nähtud, siis läks leiuga kiiresti. Panin nime kirja ja jalutasin tagasi. Aitäh peitjale.
"Ära jäta jälgi oma käigust!"
Oktoobri algul kohapeal käies sain (vist) enam-vähem hakkama, kuid mõne ilmaga on jälgede mitte-jätmine võrdlemisi tülikas. Netilogi kirjutades mõtlen selle talve erakordselt varasele paksule lumele ning sellele, paljud meist viitsiksid siia helikopteriga pika köie otsas tulla. Isegi kui selle tembu ette võtaks, jääks arvatavasti mingid jäljed ikkagi. Kui niisugune nõue juba kirjeldusse pandud ja tõesti päris tõsiselt mõeldud, siis võiks ehk aarde lumeperioodil üldse kättesaamatuks muuta?
Ajaloo eest tänan väga! Piinlik küll, aga pikki aastaid teadsin vaid naabruses paiknevat maa-alust kompleksi, mingid majad ümbruskonnas ei tõmmanud nagu tähelepanu ja miskipärast ei taibanud mõteldagi, et siin kunagi (suve)mõis asub, kuigi oleks võinud ju oletada. Uudistes kindlasti kümme korda läbi käinud, aga neid väldin rohkem kui tuld! :D
Kooserdasime pojaga vaikselt aarde poole. Nullis olid noored askeldamas ja ka vaikselt taandumas. Veel enne, kui ise otsima jõudsin hakata, märkasin poole silmaga kahtlast konteinerit läheduses olevate noorte käes. No selge see, samuti geopeiturid. Ja kui juba kõnetatud sai, selgus, et tegemist lausa peitja endaga. Lobisesime siis tagasiteel vähe juttu ja aeg oligi igaühel omi radu mööda edasi minna.
Tänud.
Väike jalutuskäik juba varem tuttavast parkimiskohast ja oligi aare leitud. Pliiatsit enam karbis polnud, ei leidnud seda ka maast lehtede seest. Logiraamatule kirjutasime aarde nime peale. Aitäh!
Piisas ainult meili nägemisest, kus oli pealkirjas nimi Scheeli ja siis koheselt teadsin ka millest jutt. Kahtlemata on tegemist minu lemmikmõisaga.
[FTF] 12.07.
See on üks väheseid mõisasid, millest ma olen läbi lugenud ilmselt kõik olemasolevad artiklid ja infoallikad. Tahaks uskuda, et mõis kuulub ikkagi Kochidele, sest allkirjastamata eelleping on ju õigustühine.
Tänan, et oli põhjust jälle mõisa külastada!
Minu Eesti Mõisad logi sai just selle mõisaga tehtud!
PS- Võõraste sulgedega end ehtida pole ilus, nii FTF kui ka Essa koht on minu!
Kuna täna oli ka tava-aaret vaja, siis valis Mai selle aarde logimiseks välja. Väike jalutuskäik ja nimed kirja. Aitäh!
Kuigi peamine eesmärk on 365 päeva järjest logida, siis hoiame ka teistel väljakutsetel silma peal ning täna üks tavakas vajas skoorimist. Siinkandis olles ikka neid veel jagub ning eriti, kui neid veel juurde ka tuleb. Ei saanud arugi, et nii uus aare, kui alles päris lähedal hakkasin logisid lugema ja siis üllatunult reageerisin. Kant kindlasti valges hoopis teine, pimedas veidi hirmus, kui metsas keegi hiilgas, jalgrattur mitmest suunast suutis ehmatada ning kaks põlevat silma kurvi tagant vastu vaatasid. Aare ise lihtne ja ei teadnudki, et siin end vana mõisahoone peidab. Olime õhtul kella kaheksa paiku viiendad leidjad. Peitjale aitäh!