Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Valgamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Päike paistis madalalt, kullates oma kiirtega puude oksi. Kahe järve vahele jääv metsatukk tundus salapärane. Loodus oli hilissügiseselt, või siis hoopis varakevadiselt kollakas-punane. Äkitselt kostis selja tagant hirmus ragin, ümber pöörates oli näha kuidas murdus eelmise päeva tormis räsida saanud hiigelsuur kuusk. Jälle läks puude lugemine sassi … Hmm, kui kummaline, see on Deja Vu, aga mitte elust enesest, vaid ühest ammuloetud raamatust.
"Christopher Robin teadis, et see paik on võlutud, sest keegi polnud veel kunagi suutnud lugeda, kui palju neid puid seal õieti on – kas kuuskümmend kolm või kuuskümmend neli – isegi siis mitte, kui ta ka iga loetud puu ümber nöörijupi sidus." (A. A. Milne)
Aardele sobiv koht leitud, ei olnud nime väljamõtlemisega enam vaeva vaja näha. Olenevalt aastaajast saab siin lõket teha, ujuda, kala püüda või lihtsalt elu üle järele mõelda. Kui kellelgi õnnestub puud üle lugeda, siis pange see arv ka logiraamatusse kirja.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
ujumiskoht (2), ilus_vaade (2), puugid (1), lumega_raske (1), lühem_matk (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC19285
Logiteadete statistika:
135 (95,7%)
6
4
0
0
1
0
Kokku: 146
Täiesti suvisel septembri nädalavahetusel sattusime Rooni järve äärde ujuma ja niisama lonkima. Mõtlesime et vaataks siis juba ka et kas mõni aare on läheduses. Oligi. Aga kahjuks aare onväga märg, mitte lihtsalt niiske.
Kohale uhasime otse läbi metsa, tagasi läksime ringiga ja jäime kenasti rajakaamerasse, mis ilmselt illegaalseid puhkekoha kasutajaid salvestab. Meie midagi nii koledat ei teinud nagu kaamera juures olnud piltidelt näha võis, vaid otsisime lihtsalt Puhhi peatuspaiga üles. Logiraamat oli niiske, jätsime ta mingigripist välja tahenema. Aitäh ilusasse kohta kutsumast!
Ilus koht. Kahjuks polnud aega ümbrust uurida. Enne pimedat oli vaja aare üles leida. Veerand tundi läks kindlasti selle keerutamisega. Puhhi tühjaks söödud purgid leidsime, aarde ka lõpuks. Aitäh!
Aitäh aarde eest! Sel korral läks õnneks kiirelt. Mul näitas aarde juures 4 meetrit koordinaaditest eemal. Ei midagi hullu, aga eelmisel korral sinna kohta tõenäoliselt ei vaadanud. Koht on ikka sama ilus, ainult sel korral tulin palju mugavamat rada pidi siia.
Ohsaa, kui ilus koht üsna kodukandis. Sattusime siia nii, et auto jätsime kruusateele ja astusime sada meetrit läbi metsa. Õhtune päike kuldas kogu metsaaluse ja järved üle, inimesi kuulda polnud, üks sõbralik peni haukus laisalt kusagil kagu pool metsa taga, linnud häälitsesid õhtuselt ja kägu kukkus kinnimaja aastaid. Oli nii õdus, et isegi sääsed ei tükkinud ligi. Meepurgi leidsime täpselt nullist üles ja puid lugesime kokku seitseteist. Aitäh peitjale.
Leidsin tõenäolise vanakoolika peidukoha, aga aaret sealt mitte.
Pool aastat eelmisest külastuskorrast möödas ja olud kardinaalselt erinevad. Tee, mida talvel isegi olemas polnud, oli nüüd ka linnaautoga sõidetav ja saime ilusti järve äärde. Seal oli juba kaks autot ja kaks meest chillimas. Meie jalutasime oma eesmärgi poole ja peale teist kummardamist oli ka aardekarp näpus. Suvel ikka lihtne leid. Ja koht on ka praegu palju ilusam. Aitäh!
Jälle üks koht, kuhu suvel saab ilmselt lähedale sõita, kuid praegu peab natuke ikka jalutama ka. Kuna eelmine lumega raskesti leitav aare oli nagu sipsti tulnud, siis otsustasime sedagi proovida. Tuuseldasime seal kohevas lumes peaaegu tunni, puhastasime arvukalt kände ja kraapisime lumest puhtaks auke, kuid aare jäi leidmata.
Päeva viimane aare. Väike jalutuskäik ja aarde leidsime üsna ruttu üles. Täname!
Autost väljudes hakkas vihma tibutama ja aarde juures oli juba laus sadu. Kuna jalatsid olid nii ehk naa juba läbimärjad, siis otsisime siin ikka väga kaua. Leidsime suurel hulgal mustikaid ja veidi pohlasid. Veel otsides leidsin tühja õllepudeli, mõni aeg hiljem teise. Aga Puhh oli kõigi oma meevarudega ilmselt läinud VAMM rajale. Seal metsatukas teda pühapäeval igatahes ei olnud.
Aitäh, tasub taaskülastada kunagi ehk, võib-olla..
Pärast seda, kui olime Lasa ja Tündre järve juures telkimiskohaga õnne otsimas käinud ja veendunud, et vahet pole, mis nädalapäev on, ilm on soe ja KÕIK telkimiskohad on täis, suundusime Rooni järve äärde. Liiga optimistlikud ei olnud, sest eelmine aasta kui siia telkima tahtsime tulla, oli tohutu kamp mehi end siia koos rendisauna ja mürtsuva muusikaga paigutanud. Aga kae ime, seekord polnudki kedagi ees. Telk püsti, lõke põlema ja sulps vette. Vesi oli nagu supp muidugi, isegi väike Maru ei tahtnud veest välja tulla. Hommikul jätsime Mihkli videokoosolekut tegema (tal oli tööpäev) ja läksime Maruga Puhhi aaret otsima. Mihkel muidugi luges sõnad peale, et jube keeruline leida ja tal läks nii kaua aega jne. Kui nullile lähenema hakkasin, võtsin logid lahti ja sattusin veel Karli logi peale, kes ka väitis sama ja siis vaatasin korra kõrvale ja... aare vaatas mulle lihtsalt vastu. See oli puhas õnn, sest ma ei olnud veel otsima hakanudki. Nii et jõudsime Maruga juba enne 15 minutise koosoleku lõppu tagasi.
Tuli dix ja leidis kogemata. Kohti on palju kus aare võiks end peita. palju Found it: (4472) 21.Jun.2021 10:32 Winnie Pooh. Pole kindel aga geoerosioon ümbruses võib ka tuleneda ebatäpsustest. Vägev paik kus saaks telkida ja ujuda. Tuleb meelde jätta ja miks mitte FP lisada.
Puhh on väga tuttav tegelane ning seetõttu oli tarvis ka siia sisse põigata. Algul liikusime masinaga, kuid jätsime selle viimasesse risti ning läksime edasi jala. Üsna kohe olime ka lõkkeplatsil, mis oli muguvaba ning sealt edasi polnud aardeni jalutamine mingi mure. Ka aare sai kiirelt leitud ja logitud. Vapustavalt kena ja idülliline paik, metsaalune mustikaid täis ja kuulda on ainult üksikute veelindude plagistamist vees. Muidu vaikus ja rahu. Kahjuks (või õnneks) ühtegi karu, tiigrit, jänest, öökulli, kängurut, eeslit ega notsut ei näinud. Ilmselt olid nad kuskile seiklema läinud. Suured tänud siia juhatamast, kindlasti üks meie lemmikkohti, kuhu aardeid on peidetud!
Peale õngitsemist tulime kohe kolme autoga seda paika külastama. Palaval suvisel päeval hea koht mõnusaks ujumiseks. Tuleks siia teinekordki. Aitäh!
Peale õngitsemist hea lihtne leid ning mõnus suplus, tänud.
Kui Priit karbi oli üles leidnud, panime nimed kirja ja tormasime ujuma. Sellise ilmaga on vesi ikka väga mõnus, eriti nii kenas paigas. Tänan peitmast.
Kaks autotäit rahvast oli lõkkeplatsi juba vallutanud, metsas tulid ka kalamehed vastu. Ühe puu otsas oli kosklapuuur. Aare veidike jonnis, aga siis ikka andis end kätte. Puhh on ühte auku oma tühjad kondenspiimapurgid roostetama ladunud, kuid sellegipoolest üllatavalt kaunis koht. Aitäh!
Parkimiskohale jõudes pidime ootama vihma möödumist. Rüüpasime kohvi ja vaatasime vihmast järve. Natukese aja pärast jäi vihm järele ja saime metsa alla jalutama minna.
Seda aaret logides mõtlesime Haabersti karudele. Loodame, et neil läheb kõik hästi.
No mida värki. Täna muud ei saa., kui oh ja ah. Üks koht ilusam kui teine. Kuidas küll sellised kohad üles leitakse? Käod kukuvad, üks ühel pool ja teine teisel pool. Aitäh peitjale siia juhatamast!
Kuna tegemist tundus olevat (mobiili)kiirgusvaba tsooniga, siis kaevasime auto sügavusest välja Oregoni ja see juhatas enesekindlalt punkti, kust aardeni oli kena veetakistus. Õige raja leidsime loodusvaatluse teel ja peab tunnistama, et suvituskohana on tegemist täitsa tiptop kohaga. Aarde leidsime suht pooljuhuslikult.
Selle aardega läks ikka päris kaua. Õnneks oli ilm vägagi soosiv, vastasel juhul oleks ikka susasid ja pusasid lendama hakanud. Leitud sai puht juhuslikult tänu Külliki tähelepanule. Vaatas lihtsalt õigesse auku. Tänud
Väga armas koht, aga aardega läks ilmatuma kaua, enne kui karbi nurk silma jäi. Tagasitee läks ka pikaks, sest pohlad tahtsid korjamist. Tänud juhatamast!
Puhh ja Notsu on tegelikult idamaised senseid. Kes ei usu, siis lähimast raamatukogust küsida raamatuid „Puhh ja Tao“ ning „Notsu ja Te“, autoriks Benjamin Hoff. Päeva kilomeetreid 48 + tiiger. Aitäh! :)
Kohalikke radu teadmata parkisin lihtsalt maantee servas ja murdsin alguse otsa otse läbi võssi. Veidi kalpsamist üle niiskemate laikude, siis võis juba aimata ümber-järve-jalgrada. Natuke veel edasi ja paistis autojälg - tüüpiline :D Mõnus vaikne kohakene, looduslikult ka omapärane, üsna kitsas kõrge maariba kahe pikliku järve vahel. Aaret sain ikka natuke otsida ka, esimest ega teisest kohast ei leidnud, alles viimasest nagu ikka. Aitäh juhatamast.
Tänasest "suurest geotuurist" suutsin jõuda ainult kahe aardeni. Väljavabandusi saab lugeda Heksagrammi logist (kuhu ma ka ei jõudnud).
Järve äärde jõudes avanes idülliline vaatepilt. Metsajärved siin ju sellised on, aga ikka lõi pahviks. Hetkeks oli vihmasadu ka järgi jäänud. Parkisin motoputuka lõkkekoha juurde ja läksin nulli. Esimese hooga poleerisin mitmete suurte käikudega kändu. Mida aardepeidukat ah? Siia saaks igasse käiku ühe aarde teha. Kõik multiaarde vahepunktid ja lõpp takkaotsa saaksid selles kännus olla. Siis tegin tiiru ja vaatasin kõik loogilised kohad üle. Neh... Vihma hakkas jälle sadama. Õnneks tasa. Leidsin hunniku tühje plekkpurke, kui oleks autoga, siis võtaks siit selle prügi kaasa. Lugesin logisid, diagonaalne-horisontaalne ajas veel rohkem segadusse (ka pärast leidmist ei saanud sellest vihjest aru), kahe silma vahelt ka nagu otsida ei oska. Aitas 10m diagonaaliga ringi tegemine.
Panin logi kirja ning võtsin suuna läbi vihma ja poriste metsateede 58 ja 26 kraadi ristumiskoha poole.
Karupoeg Puhhi aarde asukoha olin endale üles märkinud kui kindla ujumiskoha. Ootasin pingsalt seda hetke. Kuna ennem töö ja siis lõbu, tuli kõigepealt aare üles otsida. Ratta ja seljakoti jätsin chillimisplatsile ja jalutasin nulli. Otsisin pikalt. Kohti oli päris palju kuhu Karupoeg Puhh oma meepoti võis peita. Kännud ja kaevikud. Roomasin seal ringi. Ühe kännu sisse, mis oli maapinnast vaid 20cm väljas, mahtus mul käsi lausa kuni õlani sisse. Kui olin ära olnud juba peaaegu pool tundi, haarasin õlekõrre järele. Sain hea suunitlusega abivihje ja jõudsin leiuni. Olin sealt vähemalt 8 korda mööda astunud ja karp paistis isegi maskeeringu tagant välja aga asus see lihtsalt nii heas kohas - kahe silma vahel. Nimi kirjas, võis minna suplema. Järv oli kalu paksult täis ja tuli vaid loota, et nad mind valedest kohtadest näksama ei tule :P Aitäh ilusasse ujumiskohta juhatamast!
Teel aardeni nägime imeilusat vaatepilti. Teele hüppas noor kits, kes jäi meid lihtsalt mõneks ajaks vaatama. Tahtsin juba minna pildistama, kuid kits pööras ümber ja tema järel hüppasid põõsast välja kaks pisikest kitsepoega, kes siis koos emaga teisele poole teed silkasid. Tol hetkel mõtlesin, et see ilus hetk oleks võinud veel kesta. Ja näed, küsid ning sulle antakse. Natuke küll teisel kujul. Ehk ma isegi ei kujuta ette, kui kaua me seda aaret otsisime. Aare ise ja ka peidukas olid iseenesest armsad, aga nii nagu pill tuleb pika ilu peale, tuli leid täitsa koba peale, kui mõistus oli oma teed läinud ja ainult jalad veel kandsid. Igaks juhuks ütlen järgmistele, et see, mis oli diagonaalis siis, kui mina leidsin, on nüüd horisontaalis. Olge tähelepanelikud ja otsige ka sealt, mida esialgu ei kahtlusta. Aarde peitja on nutikas.
Geotuuri neljas leid. Tundus kerge aare, mis siin muud ikka olla saab kui suur karp suure geokuhja all. Võtsime pirukad näppu, telefonid jätsime autosse ja kõndisime gpsi abil nulli. Seal tiirutasime pikalt kuid abi ei olnud. Ei aidanud ka gps-is olevad 10 viimast logi. Käisin telefoni ja piruka järel autos ning ega väga abi polnud. Peale pikka otsingut Liis leidis aarde 5m nullist, oleks võinud ennegi silma jääda. Koht oli ilus, võiks isegi telkima jääda kui vajadus oleks.
Kohale jõudes hüples aarde nullpunkt kaardi peal nagu metsa vahel tavaliselt ikka hüpleb. Kambaga õnnestus koprapesade vahelt ka karupoja pesa leida ja aare sai logitud. Tänud peitjale.
Leitud, logitud, tänud peitjale.
Aare vaatas põnevusega pealt, et kas me ikka leiame õige tee aarde juurde üles :D Paljud pidid jätma auto kuhugi kaugele ja siis läbi võsa kohale trügima...läks suht napilt aga ikka märkasime õiget teeotsa ja saime aardest umbes 100m kaugusele. Autost välja astudes oli kohe kahju, et polnud seda peatust pikemalt planeerinud ja grillitarbeid polnud kaasas. Väga kaunis koht mida tasub meeles pidada, kui seal kandis puhkust vaja :)
Tore asukoht aardel. Hästi peidus ka ;), päris jupi aega saime seda õiget “lumega-raske” peidukat metsa alt taga otsida. Aga nu, mitmekesi otsides on raske aaretel päriselt peitu jääda, saime meiegi ta leitud ja logitud, aitäh :).
Raalisime pikalt, millisest küljest läheneda. Valisime kõige lühema tee. Kartsime küll, et raskeim, aga polnud hullu miskit. Eelnevalt olime ka logisid lugenud, ning antud aare tekitas aukartust. Nullis tiirutasime päris hulga aega ringi. Otsisime nii lähedalt, kui ka kaugemalt. Lõpuks geokaaslane hõikas, et on leidnud. No olgem ausad, kas algaja õnn , aga mina oleks ilmselt loobunud :) Aga täname, vahvasse kohta juhatamast. Ootame, kui jää kandma hakkab ning maha sajab rohkem lund, naaseme taas sinna juba koos telgi ning uisupaariga.
Auto jätsime kohta, kust aardeni kulgemiseks tuli tatsuda läbi pehme pinnase ja isegi kraav ületada kuigi oleks võinud ju üsna lähedale parkida. Nullis olime meiegi nõutud. Alguses proovisin nalju, et "notsu ega sul kiiret pole, oh ei ma olen kuni reedeni vaba" jne. Siis hakkasin sinist õhupalli otsima, et pilveks end maskeerida ja proovida järele ka võimalikud peidukad kõrgustes. Lõpuks leidis ikka Piia konteineri kohast, mis polnud jah otsingute algusest oluliselt kaugel. Preemiaks sai Piia korjata lähedusest ämbritäie pohli (mina aitasin ka). Ja oh seda rõõmu järgneval nädalal, kui Piia muudkui kooris õunu ja jupikaupa seda moosi keetis. Alailma tuli talle küll uni enne peale kui vastav moosihunnik keedetud sai, aga sedaenam oli rõõmu jälle järgmisel päeval uuesti pohladele ja õuntele otsa vaadata. Ja niimoodi 6 päeva järest!
Tore, tegin ettepaneku, et lähme jälle uusi marju metsast korjama...
Peale kõikvõimalike urgude ja kändude läbivaatamist, ilmus aare ikkagi suht nulli lähedalt kohast, mis oli hästi samblavarju jäänud.
Tänud!
Kevad käes ja karud talveunest ärganud, nii et paras aeg taas Puhhile külla minna. Eelmisel korral ta meid jutule ei võtnud, nii et seekord häälestasime end vaimselt vastavale lainele ja otsustasime, et ilma Puhhita me seekord ära ei lähe. Kevadtormajaid polnud ka veel segamas ja isegi mugud olid kõik vist volbriöö uima välja magamas. Seega oli see kaunis järvedevaheline puudesalu vaid meie päralt. Päike säras lausa suviselt ja vaikust katkestas vaid aeg-ajalt puutüvele koputav rähn ja väiksemate linnukeste vidin. Mis nii viga mööda metsa karupoega taga ajada. Võtsime nulli orientiiriks ja hakkasime selle ümber ringe tegema, nii nagu eelmiselgi korral. Ja nii nagu eelmiselgi korral, vahtisime poole tunni pärast teineteisele nõutute nägudega otsa ja kaaslane teatas, et talle hakkab see Puhh juba närvidele käima. Kuna olin kindel, et kuskil seal ta end varjama peab, siis ei kavatsenudki nii ruttu alla anda ja jätkasime. Veel pooltunnike kevadpäikese ja linnuvidina saatel. Tunni aja pärast pidin mina ka tõdema, et no mis see siis olgu nüüd. Kaaslane oli selle aja peale juba esimese geokõne võtnud. Natuke kindlust sellest saime, aga mitte palju. Teine geokõne ei teinud ka sugugi targemaks ja oli juba poole rohkem, kui me tavaliselt georetkedel teinud oleme. Millegipärast ei tahtnud keegi seda toredat kohta täpsemalt mäletada. Alles kolmas geopeitur, keda kallil maipühal tülitasime, suutis kindlama suuna kätte anda (aitäh, Heldur!) ja kaaslane polnud veel kõnet lõpetanudki, kui sain lõpuks rõõmuhõiske kuuldavale tuua. Muidugi oli see nullist mitte üldse kaugel olev koht ainuke, kuhu veel vaadanud polnud. Inimesel on õnneks ikka vähe vaja. Aga kus on meepurk, ma küsin?? Igal juhul peitjale aitäh, koht on lihtsalt imeline ja ilma geopeituseta poleks ilmselt seda avastanud.
Mõnus jalutuskäik vesiste sokkide, palava ilma ning mustikatega :) Aitäh!
Igavesti tore ja mustikane algus meie teisele rattamatkale sel suvel. Aitäh!
Aardeni jõudmine võttis aega, sest ei suutnud mustikatele ei öelda. Aitäh toredat kohta tutvustamast!
Kohale miskipärast suure ringiga mööda maasturiteid, aga koht oli väikest kõhukraapimist väärt. Mustikad ei tahtnud kuidagi tulema lasta.
Väga ilus koht, tuleb lausa edaspidiseks meelde jätta. Aarde leidmisega sai millegipärast kohe lausa vaeva nähtud. Aitäh!
Auto võsa äärde vilusse, endale kummikud jalga ja läbi võsa ragistama. Oma naiivsuses lootsin, et see ongi ainuke juurdepääsutee sellele kohale ning saab inimtühjust ja üksindust nautida. Null lippas muidugi mööda metsa ringi mis kole, nii et sai üsna loominguliselt ringi tuiatud seal ja Puhhi meepurki otsitud. Ei leidnud ja kõht läks ka tühjaks. Mett küll kaasas polnud, aga lihapirukad ja šokolaad kõlbasid järve kaldal nautimiseks küll. Paraku polnud ka täis kõhust suuremat tolku, sest ringituustimine vilja ei kandnud ja purk end kätte ei andnud. Lisaks avastasin mingi hetk, et meist mitte kaugele oli end parkinud auto, mis tähendas, et sinna kohta tõi ka täitsa korralik tee. Tagatipuks rammisid end järve vastaskaldale kevadtormajate masinad ja terve kolonn tormas järvevette end jahutama. No sellistes tingimustes mina küll enam otsida ei saanud :) Samas pole hullu, sest koht väärib ka teistkordset külastust ja see raamat väärib igal juhul üle lugemist. Notsu: “Nii hea, et me üksteisel olemas oleme!” Puhh noogutas. Notsu: “Kujuta ette: mind ei ole, sina istud siin üksinda ja pole kellegagi juttu ajada.” Puhh: “Aga kus sina siis oled?” Notsu: “Mind ei ole.” “Nii ei saa olla,” ütles Puhh. “Mina arvan ka nii,” ütles Notsu, “aga no kujuta ette, mind ei ole. Sina oled üksi.” “Miks sa mind kiusad?” vihastas Puhh, “Kui sind ei ole, ei ole mind ka. Said aru?”
See, et siin 2 aastat tagasi rogainil joostud sai, tuli täieliku üllatusena. Aga ju me seda järvedevahelist punkti tookord ei võtnud. Või siis oli pilt juba nii tunneliks ära kiskunud, et peale kaardi enam miskit ei näinud :)
Igal juhul, leidmisega läks omajagu aega ja mõni meist mõlgutas juba loobumise plaane. Lõpuks, kuigi täiesti juhuslikult, andis aare end siiski kätte. Veidi nullist kõrval, nagu varasemaltki mainitud, aga ainult veidi. Peiduka eest peitjale 5+ :)
Konteinerist sai veidi vett välja niristatud. Kui kellelgi kenal suvepäeval aega juhtub olema, võiks kogu kupatuse korralikult ära kuivatada ja paki donotiiti lisada. Logiraamat oli kuiv.
Poolel teel Puhhi majast Notsu majani oli üks Mõtlik Paik, kus Puhh ja Notsu mõnikord kokku said, kui nad teineteist näha tahtsid, ja kuna see oli kena, soe ja tuulevaikne kohake, siis armastasid nad seal istuda ja arutada, mida nüüd, kus nad teineteisega juba kokku olid saanud, õieti ette võtta.
See metsaalune siin järvekeste vahel on täpselt see Mõtlik Paik. Meil polnud aga aega mõtteid mõlgutada, vaid tegelesime teadagi millega, eks ikka puude lugemisega … Tegelikult otsisime seda aaret ikka väga kaua, vahepeal sõime suuri imemaitsvaid mustikaid ja otsisime siis aga edasi. Korduvalt käisime peidukast tegelikult möödagi, aga no ei taibanud kohe sinna „õigesse“ kohta vaadata, õnneks Ain viimaks siiski vaatas. Olime nüüd lõpuks ühe mõnusa supluse ära teeninud.
Suur-suur tänu meid siia ilusasse kohta kutsumast. Puhhi raamat peaks aga iga põlvkonna lastele kohustuslik olema. Lugege suured inimesed ka, oskate täiskasvanuna asju hoopis teise nurga alt näha.
Imeilus koht! Väga täname peitjat selle aarde eest ja metsa täname hiigelmustikate eest. Aare tuli kergelt, kuigi juurdlesin siiski ennem, kas ma panen oma käe sinna või mitte. Aga kahtlus oli suur ja andsin uudishimule alla. Õnneks :) Kindlasti tahaks siia telkima tulla mingil hetkel. V: Puhhi ja rohelise kolli J: kuldse õuna ja lamba NB! Logiraamat oli niiske veidi, muidu ok.
Mõtlesin minna uut matkavarustust testima, ja miks mitte vahelduseks raha kokku hoida ja minna rattaga. Sõitsin rongiga Mägistesse ja juba esimestel kilomeetritel kahetsesin, sest rattavorm on olematu. Georattur onju. Lõpuks jõudsin ikka aarde juurde kohale ka. Väga ilus koht on. Läksin nulli, aga aaret kohe ei leidnud. Sõin siis mustikaid ning peagi tuli ka leid. Aitäh!
TAOK Soontaga rogaini üks kontrollpunktidest asus aardest ca 15 m kaugusel. Mugusid vooris mitme kaupa ja pidevalt. Kokku külastas rogaini käigus antud kontrollpunkti 473 rogainijat. Peale punkti läbimist otsustasid paljud võistkonnad teha seal oma lõunapausi. Koht lausa vääris natuke pikemat peatust ja sügisese looduse ilu nautimist. Kõik see raskendas meie otsinguid. Null näitas tühjale kohale, peidukaid jagus ja mõned peidukad olid lisaks veel rogainijate poolt hõivatud. Mingil hetkel sattusime oma tegevusega ühe puhkepausi tegeva meeskonna huviorbiiti. Raske on otsida, kui su tegevus erineb olulisel määral teiste omast. Peale mõningast otsimist saime siiski meepurgile küüned taha ja täiesti diskreetselt logida.
Rogain viis täpselt siia kohta täna, kuid nullis ka meie meepurki ei leidnud! Laiendasime otsinguid ja käes oligi. Tänud väga ilusat kohta näitamast, super!
Otsustasime teha õhtul ilusa ilma puhul väikese tsiklitiiru Tõrva rajooni kanti, kuna endal ilutses siin veel omajagu kollaseid täpikesi. Esimese asjana viis tee siia ja kuigi gepsu nullist midagi asjalikku välja ei koorunud, siis otsinguala laiendades sai lõpuks karbile ikkagi küüned taha. Ilus koht kahtlemata, aitäh tutvustamast!
CMLXIX. Peitja tõi looduskaunisse kohta aga kuidas saab siin metsade vahel nii palju prügi olla?! Puhhi meepoti leidmisega läks ikka mõni aeg, polnudki päris tühjaks limpsitud.
Kolm on, teadagi, kohtuseadus. Hommikul vaatasin ilmateadet ja lihtsalt pidin endale lubama ühe päeva Eesti looduse ja omaetteoleku nautimiseks. Päeva esimeseks ikka vana sõber Puhh.
Tee oli juba tuttav - läbi võpsiku, üle kraavi ja lõpp mööda autoteed. Sest noh, kes see siis autoga nulli sõidaks, kui saab "otse". Vaatasin värske pilguga ringi ja vaata imet, saingi meepotile küüned taha. Ega geopäevad pole vennad: just sellist lahendust ootasingi, aga miskipärast jäi eelmisel korral täpselt see koht vaatamata. Ega miskit, nimi kirja ja järve äärde meepoti küljest saadud "tõrvatilkasid" maha pesema. Lõkkekoha juurde oli keegi ennenägematult lahke inimene maha jätnud kuhja võrkkottides halge, ei tea, mis karmavõlg siin tasumist nõudis.
Edasi suundusin teist teed mööda Suure Lossi poole ja sain ka aimu, miks esimesel korral aare külastamata jäi: tee keskele kuhjunud liivavallid tahtsid taas madalapõhjalist oma embusesse haarata. Seekord polnud asi aga nii hull kui Soomaal ja mõõduka pedaalimuljumisega sai olukord lahendatud. Aitäh peitjale, see piirkond on nüüd palju tuttavam ja koht on igati külastamist väärt!
Kui öösel olime üle elanud tõelise tormi, siis nüüd sattusime ootamatult Kevadtormi kätte. ;) Olid nad ka siia kui kärbsed meepotile kogunenud, igas põõsas neid ka pesitses. Neid lapilisi, pisut määrdunud nägudega tüüpe. Põõsaks maskeeritud masinaid... Poleks teadnud, et selline koosviibimine neil käsil, oleks end metsavahel hingetuks ehmatanud ja pükstegagi äpardus viimaks juhtunud. Hirmus ju... Nüüd aga juhtus nii, et töllerdasime neil korralikult jalus. ;) Otsisime ju kohta, kust läheneda. Tilbendasime siia ja siis jälle sinna ja jälle tagasi sinna. Ja nagu selgus, õiget kohta ei tabanudki. :D Seega, kui mõistus ei jaganud, said jalad jagada ja ka korrutada, liita-lahutada. Läbi metsa, üle puu ja mingi kraavi, varbad märjaks, hea et silmnägu terveks jäi. Muidugi noorimal oli lusti laialt. Kepselda siin ja seal, plärtsida veega... Lõpuks jõudsime saarele ja rentisime sauna. ;) Koos floora ja faunaga. Tegelikult tõmbasime ühel puutüvel, nagu pääsukesed rände eel reas, hinge... Tuustisime aaret otsida ja õnneks ei pidanud seda retke kordama, leidsime. ;) Meepotti nimed kirjad, näpud puhtaks ja imestasime meiegi, et sellisesse kohta nii palju inimesi satub. Veidi hiljem selgus muidugi, et oli olemas ikka inimlikum lähenemistee ka. Krt. ;) Egas midagi, meie tatsasime oma rada tagasi ja sattusime taas Kevadtormi keskele. Kujutlesime ette, et raadiosaatjates kostab kellegi närviline hääl: "Need hullud on jälle oma musta autoga siin!!!" Metsa vahel tuli meile vastu palju sõdureid. Põnev oli vaadata nende näoilmeid. Oli võidukaid, oli peksasaanuid, oli nutu serval olijaid. Täielik nägude maailm.
Aitäh selle vahva seikluse eest!
PS. Hiljem nägime Kevadtormilisi veel Pikasilla kandis, kus me teed ristusid taas väga mitmel korral. Elav kujutlusvõime ja "kuulge, mis masin see teil jalus kogu aeg oli? Aa, see, must Ford? Kurivaim, nüüd töllavad siin igal pool!!" Ilmselt võisid nad hämmingus küll olla, et mis meie seal küll teeme... Hea, et spioonideks ei peetud. :D
Nonii.. Siin ristusid me teed kevadtormlastega esimest korda. Naised hakkasid tõsiselt kahtlema edasimineku vajadusest,kuid kuna mehi oli ülekaalus, otsustasime siiski selle riski ette võtta. Tundus,et militaarmugud olid mingile luureretkele minemas- ja meie suund oli nendega vastupidine. Nüüd siis tiba aardeleiust kah. Kui on olemas kaks võimalikku lähenemisteed,siis reeglina valitakse ikkagi see kolmas- ehk ära testida mõlemad... Lõpuks valisime tõenäoliselt lühema, kuid hilisema arenduse käigus osutus see pikemaks ja vaevarikkamaks. Oli vaja mudas mütata, veetõke olematute tugede abil ületada jne. Lõpuks "saarekesele" jõudes tuhlasime tiba siin ja sääl- seni,kuni noorema põlvkonna suust kõlas võiduhüüd: "Leidsiiiiiiiiiiiin!!!" Võidurõõmu suurendamiseks lendas just meist üle grupp NATO hävitajaid,nagu tervituseks kohe :) Tagasiteel tsivilisatsiooni poole tervitasime jalgsipatrulle, motoriseeritud kolonni ja noorema põlvkonna eriti suureks rõõmuks ka tugeva maskeeringuga kaetud PASI- soomukeid :) Oli tore seiklus :)
Viimane mitteleid jäi hirmsasti kummitama ja kui nüüd tuli leiuteade, tuli asi uuesti üle vaadata. Seekord lähenesin otse Tartu-Valga maantee poolt ja tee kannatas ka 90-ga sõita.
Kohapeal tuvastasin, et aarde juurest otse üle tee on laiguliste baas. Lootsin, et mind diversandi pähe ära ei nopita ja et asja huvitavamaks teha, ei lähenenud aardele teed mööda, vaid kõige otsemast suunast üle raiesmiku, üle pehme ning märja ala ja üle oja/kraavi. Kuna aga värsked jäljed ees, siis oli üsna julge minna.
Nullis avanes väga ilus vaade kahele järvele. Teenäitaja küll veidi rändas, aga 10m diameetriga ring on siiski palju parem, kui vahel on ette tulnud. Urgitsesin ikka mõnuga, lugesin logisid ja urgitsesin veel. No ei leidnud. Mingi hetk avastasin endast mitte kaugel sõdurid, kes olid vaikselt oma geevaguniga ligi hiilinud. Tegin hästi asjaliku näo, tillasin veidi niisama ja kui nad olid mind üle vaadanud, siis lähikontakti ei otsinudki. Aare jäigi seekord leidmata, suht müstika.
Tagasiteel nägin veel hästi palju kevadtormlasi, hästi põnev oli. Aitäh kutsumast, küllap tulen veel!
Aarde poole sõites oli tee eest kahtlaselt tolmune. Justkui oleks keegi seal juba hiljuti sõitnud. Sõitsime edasi ja tolm muutus aina tihedamaks ja tihedamaks. Lõpuks hakkas tolmust paistma ka selle põhjus - kevadtormajate kolonn roomas mööda teed. Õnneks nad pöörasid ära üks tee enne seda teed, kuhu GPS meil minna soovitas. Hingasime kergendatult. Kaardile pilku heites selgus aga, et soovitatud marsruut läheb otse üle järve. Paraku oli jää juba sulanud ja ujuda veel ka ei tahtnud, seega tuli valida parem lähenemistee. Ja ikkagi tuli valida see tee, kuhu kolonn oli suundunud. Õnneks olid nemad end laagrisse seadnud paremal pool teed, meil oli aga vaja minna vasakule. Sõitsime siis teed mööda nii kaugele kui sai ja suundusime metsa aarde poole. Mõte, et oleks võinud ikka kingade asemel saapad panna, tuli alles metsas, aga tagasi ka ei viitsinud minna. Vahepeal oli ka üks kraav tee peal ees, aga õnneks oli paar puud üle selle kukkunud. Kohapeal olid väga omapärased kännud :) GPSil oli küll jooksuaeg, aga lõpuks tuli ka aare välja. Aare korras. Aardest võtsime kaasa võtmehoidja, omalt poolt lisasime mikroskeemi. Aitäh peitjale.
Kuna ka siin oli tee värskelt liivatatud ja üle-eilne kogemus veel liiga eredalt meeles, ei hakanud praegu üksinda üritama. Kaardi järgi tundub aga nii ilus koht, et küll ma varsti uuesti tulen.
Huvitav, miks ajutiselt kättesaamatu ? Meie igatahes leidsime, aare korras ja aitäh peitjale ilusa koha tutvustamise eest :) V : klaaskivi J : punase juukseklambri
Lõuna-Eesti kant on põhjamaalase jaoks ikka huvitav. Siin neid pisikesi järvekesi ja lombikesi on ikka hulgim. Nii ka siin. Kaks pisikest järvekest ja nende vahel ilus männimets. Ka ujumis- ja telkimiskoht olemas, selle oli üksik rattarändur hõivanud. Ujumine jäi seega ära. Aarde otsisime ikka üles ja nimed kirjas. V: elevant; J: võtmehoidja.
Tänud aarde eest.
Seda sai talvel otsimas käidud. Tänase pildi järgi jääb arusaamatuks kuidas ta leidmata jäi...
Selle aarde otsimiseks orgunnis Lõvi rattamatka läbi mõnusate Soontaga männimetsade. Kui kohale jõudsime, siis kulus mul ratta seljast maha saamisest 5 sekundit, et aare leida. Aarde sisu korras, EV, jätsime Karupoeg Puhhi. Plätud leidsime ka, samuti jope ning hulganisti mustikaid. Täname ilusasse kohta juhatamise eest.
Vedas, et polnud kuuskümmend neli kändu :) Aga palju neid seal on küll, nagu ka prahti, mille pärast viskasime ööbimise mõtte peast ja sõitsime edasi.
Kui mina aardele lähenesin, ei paistnud päike enam üldse. Täitsa pime oli juba. GPS soovitas minna läbi metsa ja järve. Arvestades aastaaega, välistemperatuuri ja loomuliku valguse taset, ei tundunud see eriti hea idee. Siis logisid lugedes selgus, et on olemas ka võimalus üsna lähedale sõita. Maaameti kaardil oli tee täitsa olemas ja saigi üsna lähedale. Otsimisele kulus ikka päris tükk aega. Leidsin nii plätud kui konservipurgid ning kunagi hiljem ka aarde. Võimsamat taskulampi vist vaja. V: koer J: LED-võtmehoidja
Hilissügis oli avanud vaated mõlemale järvekesele. Purk ise vihmaligane aga sisu heas korras. Lõkkekohani viis korralik tee. EVEJ.
Auto jäi 200metri peale ja sealt jala nulli suunas. Kohale jõudes seisis seal kah auto. Peidukas ise lihtne.
Fantastiline koht, kus vaikust kuulata ja omaette olla. Sai siin telgiga öö veedetud ja varahommikuse udu peidus olevat järve nauditud. Aitäh peitjale. Ilma aardeta ei teaks ma sellest kohast midagi.