Foobia: täitsa lõpp

No nüüd on küll maru piinlik, kui see aare seal kuskil ikkagi oli, sest meie ei leidnud. Korra oleme siin samas koosseisus olnud, siis ikka saime selle mürakale kastile vähemalt pihta, aga lahti ei saanud. Nüüd siis ei leidnud kastigi. Kusjuures hiljuti on siin vanu puid maha võetud ja võsa lõigatud, äkki on koos muu üleliigse koristamisega ka aare ära koristatud. Igatahes kahtlane see asi nüüd küll tundus, aga ennast teades võib kõike oodata.

Täitsa lõpp, ma ei saa isegi õigete koodidega lukke lahti! Ühesõnaga olin täitsa saamatu siin. Proovisin üht loogikat ja teist, aga ikka nitševo. Võtsin ühenduse geosõbraga, selgus, et olen muuhulgas täitsa õigeid asju teinud. Tegin veel. Ikka ei midagi. Siis logistasin veidi numbreid ja tirisin samal ajal lukku lahti. Üks avanes. Peagi avanes ka teine. Kolmandal oli vaja mitut numbrit korraga loksutada. Aga neljas, vaat sellel neljandal oli üks number täitsa vale. Isegi mitte õige lähedal. Proovisin õiget numbrit salvestada, aga ei jaksanud. Kahtlustan, et õu ja niiskus ja koodlukud pole parim kombo. Või siis sai raskuste põhjustajaks vähene leitavus. Viimati leiti aaret mais. Mõte on muidugi tore. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Eelmised logid julgustasid proovima. Aitäh!

Sain jälle olla vaatleja rollis, tänud.

Kõik numbrid olid olemas, kuid oli vaja ikka proovida, kas saab ka tunde järgi. Sai küll, isegi külm ei jõudnud veel hakata.

Mingi aimdus oli, et siin koode vaja võib minna. Kohapeal üllatas, mind et neid nii vähe vaja oli. Koodide välja otsimiseni ei jõudnudki, enne oli tunnetuse abil laegas lahti ja nimi kirjas. Äge asi. Aitäh peitjale.

Hehehee. Heheheheheee. Selline purakas siis. Koodidest väga tolku polnud, pidi ikka muukima. Ja muukisime mitmeid tunde, aga saime lahti. Seejärel saatsime vanematele pilte, kui toreda hobiga tegeleme. Igatahes äge seeria, aitäh peitmast!

Kõik foobiad pole veel läbi käidud, aga tehtud see sai. Oli huvitav koht ja huvitav kast, aitäh kohta näitamast.

Ühtegi koodi meil vist leitud pole, isegi esimese leitud foobia aardest ei taibanud seda kirja panna. Vist. Igatahes oli ikka ilge isu vaatama tulla. Noh, vaatasin üle, aga selle palavusega ei hakanud palju aega kulutama. Vahva teostus, tänud Taimole!

Täitsa lõpp! Nagu sarja aaretest veel vähe oleks, see ka veel. Pusisime ja võitlesime parmudega. Võitlesime parmudega ja pusisime. No ära pusisime. Kui nõksu lõpuks käppa saime, siis jooksis juba päris ludinal. Karbi sisu oli samuti tasemel.

Koode oli kogunenud just parasjagu, et kohapeal oleks üle poole lahendusest olemas ja puudu olev loogiliselt tekitatav. Kahju, et koeri kaasas polnud, neile oleks see aare eriti meeldinud..

Tänan peitmas.

Ei hammustanud seekord läbi

Noarootsi on ju meie peaaegu iganädalane sihtpunkt aga sellest aardest sõitsime esimese hooga päris pikalt ja tuimalt mööda, sest mida sa siin ikka teed, kui teiste juures pole veel käinud. Täna oli paras aeg siin peatus teha ja proovida nimed kirja saada. Päris niisama see ei läinud, nagu eelmistest logides nii ka meil, ühe lukuga jäime jänni ja palusime peitjalt abi. Jäätunud näpud tänasid jumalat kui viimane lukk lahti klõpsatas ja sai logiraamatusse nimed kirja panna. Vägev aare ja asjalik seeria üldse - meie täname :)

Ma parem ei ütle midagi, äkki räägin miskit. Mina poleks lõpuni lahti pureda suutnud, vähemalt sellel hetkel seal.
Aitäh.

See lõpp küll ei tundunud nii lihtne kui ülejäänud seeria. Ülevalt viskas muudkui jäätunud lumetükke krae vahele ja vot keskendu siis :D Külm pures näpuotsi ja... no ei saa ju liiga palju ka välja lobiseda.
Igatahes väga äge lõpp kogu super seeriale. Ka siin ma endal mingit foobiat ei tuvastanud ;)
Minu poolt kõik soovitused külge.

Suur aitäh!

No täitsa lõpp, ma lonkisin teiste järel, täitsa lõpus kohale. Kambapeale said kõik etteantud ülesanded täidetud ja siis veel sisuga hullatud. Mul küll veel seitse foobiat nägemata aga eks iga asi omal ajal. Tänud suured seeriasse panustamast!

Meil Daunoga on kõik foobiad eeskujulikult külastatud. Nii et ei tulnud kirvega lööma.

Numbrid ritta ja saigi nimed kirja panna. Tänud

 1 

Paari kuuga on ilma erilise punnitamiseta georännakud peaaegu kõigi Foobia seeria aarete juurde meid viinud. Ainult Tartus oli käimata, kuid ka leitud aaretest kogutud vihjetega oli suur tõenäosus seegi aare alistada. Aardele lähenemiseks tegime väikese ringi, et testida, kas kellelgi meist võiks olla koimetrofoobia.
Kasti avamine raskusi ei valmistanud, õige info õige rakendusviis avas meile selle imelise laeka. No see sisu muidugi enam nii ahvatlev ei olnud, foobiat ei ole, kuid väike võak tunne tuli küll peale.
Aitäh suurepäraste foobia aarete eest, mis igaüks mingi uue teadmiste killu ja mõnusa leiurõõmu pakkus. Äge seeria ja vääriline lõpp!

Kui siin täitsa lõpus käiakse oma hirmudest võitu saamas nii, et ei ole leitud ühtegi selle seeria aaret või ka ainult 3 on leitud, siis meie oma 8 leiuga võisime end päris ässadena tunda. Eks me siis mõtlesime, mida olemasolevate koodidega peale hakata ning kui esimene mõte ei tundunud töötavat, siis naksas Anna katki selle pähkli, et kuidas vihjet lahti mõtestada. Peale seda läks kõik juba ludinal ning saimegi täitsa lõppu välja. Päris tore seeria, meie täname!

 1 

Kuigi mul oli külastatud vaid 3 Foobia seeria aaret, siis logid andsid julgust tulla Foobia lõppu katsetama. Kolm lukku sain lihtsalt lahti aga peitja poolt viimati vahetaud lukk osutus tõrksaks ja ei tahtnud kuidagi avaneda isegi peale kõigi kombinatsioonide järgi proovimist. Peale lisavihjet sain lõpuks ka selle luku lahti. Ning praegu logi kirjutades sain lõpuks ka aru kuidas vihjet oleks tulnud kasutada.

Kuna peaaegu kõik teised foobia aarded olid külastatud, siis tundus täna sobiv päev olevat ka siin õnne proovida.

Enne kui jõudsime olemasolevaid numbreid korralikult katsetamagi hakata, oli Erko oma sõrmedega juba peaaegu logiraamatuni jõudnud. Siiski see üks uus lukk toimis selles mõttes paremini kui teised, et pidime ikka natukene mõtlema ka hakkama. Õnneks pärast vihjele otsa vaatamist loksus peas kõik loogiliselt paika ning saime kasti ilusti lahti.

Väga huvitava teostusega sari, aitäh!

Jõulukellad hellad velled... See antud morg-krematoorium on ammu silma jäänud siin, kui eelnenud aegade pärl ja müsteerium. Ja kuigi ma jalgu polnud siia enne tõstnud, siis eeldus pidas paika, et tegemist on Svenssoniteaegse rajatisega. Paljud nendest nimedest, keda nägin, ka tuttavad. Olen tööga seoses palju endiste rannarootslastega kokku saanud ning nende lugusid küll elust enne 1944 ja hiljemgi kuulnud. Kahjuks on protsess praegu selline, et nüüd juba 3. põlvkond peale kasvanud ja need seal enam ei tea ega mäleta sellest Eestiaegsest elust midagi ja maad-metsad tihti 7 peale ühisomandis ja seetõttu need julmalt maha müüaksegi nüüd. Nii saavad ka need hauad järjest vähem hoolt ja armastust.

Igastahes siia me tulime. Markol olid kõik foobiad käidud peale ühe. Mul olid käidud mõned. Kuigi mainin ka ära, et mul on neid foobia aardeid tegelt oluliselt rohkem, kui vaid nimekirjas olevad ametlikud. Kõik käbikuningad ja muud slingiaarded lähevad täpselt sellesse auku, et enne lõikan endal mõned õrnemad ihuliikmed otsast ära, kui neid hakkan ronima.

Kohapeal tegi Erko tsikibriki ja ühel hetkel vaatasime, et joppenpuhh, viimane lukk ei tule üldse lahti. ja ka eelmised kolm said lahti tehtud koodidega, mida foobia karbid otsesõnu ei sisaldanud. Siis saabus valgustatud moment ja püha kiir ja püha käsi pühkis meie õlgadelt muretolmu ning Marko ütles, et asi ants ja selge, kui 80kraadine piiritus ning kood on see. Ja oligi. Ausalt öeldes mulle ta üritas mitu korda selgeks teha, miks just see on, siis ega ma siiani aru ei saa täpselt. Aga aiman. Aga mis teha, kui IQ on jõuluaegses madalseisus kuskil verivorsti all peidus.

Igastahes võimas kast ja konteiner, ma imetlesin täpset plekitööd ja mõtlesin, kuidas seda ise järgi teha ja mis nüansid on. Kiidame tegijat ja oli äge aare. Foobia aarded siiani on kõik väga meeldinud, palju vaeva on sisse pandud ja seega plaanin ka puuduolevate logimiseni jõuda (kui need seal ihuliikme puu otsas just pole).

Aitäh peitjale.

Halloweeni ajal avaldati ports foobia aardeid. Kuna nii mõnigi neist foobiatest on Halloweeni teemasse hästi sobituv, pole ka aarete avaldumise aeg üllatav. Samuti pole ka üllatav peitjate seltskond. Loomulikult on üks meie Halloweeni-teemaliste aarete meister-raudvara taxu. See siin oli üsna ootuspärase sisuga asi. Kui kast oli avatud, siis sai ka selgeks, miks aare on "öösel paremini töötav". :D Me aga olime kohal hoopis imelisel lumisel jõululaupäeval ja jõulukellad südametes helisemas. :D Polnud hirmupoegagi! :D :D Oli küll üks aasta kõige lühematest päevadest, kuid valgust jätkus. Aga ikkagi oli vahva elamus. Tänud peitjatele!

Väideti, et üks lukk tõrgub. Läksin siis vaatama. Oli jah üks number kuidagi nihkesse läinud. Lasi küll tagasi panna ja justkui töötas, aga panin igaks juhuks ikkagi uue luku.

Kuna enamus foobiad olid tehtud ja teerada läks siit lähedusest mööda siis sai piiluma tuldud. Läksin siis saadud tulemusi proovima ja ei miskit, mitte ükski ei toiminud. Peale kõikide läbi katsetamist olid näpud juba kergelt jääs. Kuna juba siin siis läksin kergemat teed ja mõni mitut hiljem kirjutasin juba logiraamatusse. Hiljem sain teada, et tegin kõike valesti aga siiani ei tea mis loogika seal oli. Aga muidu oli väga vinge seeria ja vinge lõpp, aitäh :)

Kahtlaselt tuttav auto parkis just seal, kuhu meilgi oli plaan parkima asuda. Oligi nii. Kulgesime objektile ja täitsa lõpp, noormehel olid vajalikud lahendused juba tehtud ja teine noormees hakkas ka vuristama. Täitsa lõpp. Toimus nobedate näppude voor. Kuna siinkandis olime, sai ka juba muidki külastatud kohti uuesti külastatud. Tänud kaaslastele ja peitjale.

 4 

Plaan oli käia Haapsalus ja tagasi Rakveresse minna Nõva kaudu. Avaldunud aaretest saime teada alles teekonna alguses. Osa neist jäid peaaegu tee peale ja need said leitud ja logitud. Täiesti juhuslikult oli peaaegu tagasitee ääres ka lõpp-punkt. Kuna oleme ennegi niimoodi käinud lihtsalt aardeid üle vaatamas, et mis seal siis ees täpselt ootamas on, siis oli seda ka seekord plaanis teha. Aga juhusel oli veidi teine plaan. Nimelt oli kohas, kus tahtsime peatuda, üks auto juba ees. Ja sellest väljus täitsa tuttav geopeitur. Tuli välja, et meil kokku oli leitud erinevaid foobiaid, mis tõotas isegi aardekirstu võimalikku avanemist. Nii see õnneks või kahjuks just läkski!

Tegelikult oli see koht mulle tuttav vana kalmistu, kus puhkavad minu kaugete esivanemate põrmud. Juhuslikkus oli seal kord varemgi ennast ilmutanud, kui ma leidsin ühelt haualt mulla alla mattunud plaadi väljapaistva nurgaga maapinnal oma esivanemate nimedega. Mingi segadus selle plaadiga on, sest samad nimed on ka uuemal hauakivil, kuid see asub hoopis teises asukohas samal kalmistul. Loodan selles kordumises mingil hetkel selgust saada.

Aga tänud väga vahva lõpp-lahenduse eest peitjale!

 10 

Pärnumaa foobiad seljatatud, jäid ülejäänud tänased juba liiga kaugele. Otsisin ümrbuskonnas muid suhteliselt uuemaid ja kui Tootsis need kah otsa said, siis vaatasin, mida edasi teha. Õhtuks pealinna minek nagunii, äkki põikaks korra ikka Noarootsist läbi. Selle aarde kirjeldus kombinatsioonis vihjega andis üsna selge pildi, mis ees ootab (logiraamatule ligipääsu, mitte aarde sisu osas). Varasema kogemuse põhjal eeldasin, et kõigi foobiaaarete kiirkorras külastamise või niisama nuttes jalalt jalale tatsumise asemel võiks tegelikult kohapeal proovida ka alternatiivset lähenemist (täiesti mitte-destruktiivsel moel loomulikult). Tundus isemoodi huvitav väljakutse ja nii ma end ühel hetkel kalmistuväravast leidsingi.

Umbes veerand tundi hiljem imetlesin kasti rikkalikku sisu, lehitsesin tühja logiraamatut - ja siis panin ta niisama tühjalt tagasi. Mingi imelik moraalne dilemma tekkis. Noh, et äkki keegi tuiskab täna terve Eestimaa läbi, nopib igalt poolt hoolega foobiakoode, tuleb õhtuks väsinuna ning lootusrikkalt kohale, teeb kasti lahti ja siis on ... täitsa lõpp! Vähemalt esialgu kobisin logi kirjutamata autosse tagasi ja tegin kaarditööd ühe läheduses paikneva lahendamata mõistatuse jaoks, plaanides kena päeva kasutada kuni päikeseloojanguni pool-kirve-moel seda otsides. Ja hiljem vaadata kui kõvasti siinne kast mind jälle tõmbama hakkab. Igal juhul võisin plussiks lugeda juba sedagi, et ei pea tulevikus foobiaseeria aardeid külastades koodi kontrollimist pidevalt meeles pidama (hommikul Pärnu linnas näiteks juba unustasin selle pisiasja sootuks).

Telefonis Maa-ameti kaarti näppides vaatan mingil hetkel, et minu auto kõrvale pargib teine minu auto! Peaaegu identne kaksik, vähemalt nii pealiskaudselt hinnates. Umbes sama sopane ka. Nagu geopeituri oma oleks. Heh, tuli välja, et oligi! Seest vaatas välja kolm täitsa tuttavat nägu :o) Imelikul kombel olid nad tulnud täpselt sama asja pärast, mis ma isegi. Ja peaaegu sama riukkaliku plaaniga. Selle vahega, et nemad olevat täna juba kuue foobiaga silmitsi seisnud, kui minu skoor oli tunduvalt väiksem. Ühtlasi tehti selgeks, et loeb ikkagi nimi raamatus ja põdemiseks pole põhjust. Lubasin, et kui nad logivad, siis paneksin ennast samuti kirja. Vuristasin ette numbrid, mida teistel veel polnud, peatselt saime siis juba koos ekspositsiooni nautida :o) Logimise kellaaeg oli vist 13:51.

Aitäh peitjale suursuguse aarde eest! Ja vabandan võimalike suure töö tegijate ees kui keegi juhutumisi tõesti kõik foobiapunktid täna läbi sõitis.