Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud 2021. aasta detsembriseeria 6. detsembri aardena.
Tervist saab Kehra kandis edendada mitut moodi. Olemas on spordihoone, staadion, välijõusaal, ronimisrada, discgolfi rada, jõgi, veehoidlad ja muidugi ka terviserajad. Jägala jõe, raudtee ja kanaliga piirneval alal on märgistatud terviserajad pikkusega 1,7 km, 2,8 km ja 4,3 km. Metsa all liigub rahvast igal aastaajal. Kutsun ka teidki avastama uusi terviseradasid. Pimedal ajal tuleb kasuks pealamp, kuna hetkel veel valgustust radadel pole. Pärast jalgade sirutamist saab ujumiskoha juures asuvas jõulinnakus veel kõik lihased kuumaks kütta ja miks mitte ka üks karastav suplus jões teha :)
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Parkla 1 | Parkla | 59° 19.9100' 25° 20.5290' |
Parkla 2 | Parkla | 59° 19.7910' 25° 20.4430' |
Terviseraja algus | Raja algus | 59° 19.8960' 25° 20.5950' |
Aarde sildid: pikem_matk(>1km) (1), matkarada (1), lumega_leitav (1), advendiseeria_2021 (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC9K0NC
Logiteadete statistika: 51 (100,0%) 0 1 1 1 0 0 Kokku: 54
Ilm paistis jube sombune aga toas ei kavatsenud ka vabal päeval passida, seega valisime Kehra terviseraja kui pigem lühema ning kodust mõistlikul kaugusel oleva. Õnneks siin oli ilm nõksa viisakam ning suurajad ka sellises seisukorras, et ei pidanud selle pärast muretsema ja saime täitsa mõnusalt ja vabalt metsas jalutada. Õiges kohas sumpasin ma võssa, Elve jäi kusagile pildistama. Sinka-vonka kuuskede vahel liikudes leidsin lõpuks õige asja üles ja sain nime kirja. Tänan.
P.S. Pool topsi oli vett täis kuid paistab, et õnneks minigrip peab ja logiraamat oli suht viisakas seisukorras. Võib-olla aitaks vett väljas hoida see kui paela juurest kaas mõlemalt poolt silikooniga kinni panna? Tasub proovida.
Vaatamata väga märjale hommikule alustasime oma geotuuri teist päeva väikese tervisejalutuskäiguga Kehras. Aare sai leitud ligumärjas metsas - õnneks enne kõige suuremat sadu jõudsime kenasti autoni tagasi.
Sai niisket kraami eemaldatud, eks paela juurest teda suure märja korral hiilib sisse veel, aga pole hullu. Tuleb leiutada miskit :)
Karp ise terve aga mööda paela jookseb vesi sisse.Avades voolas vesi välja.Logiraamat oli õnneks kuiv.
Tänu sellele aardele sai Kehra terviserada käsile võetud ja läbi jalutatud. Jalutasin määda jõekallast, kus nägin ja imetlesin puudele maalitud linde ning loomi. Metsa vahel oleks saanud veel lausa suusatada :)
Aitäh aardemeistrile!
Kuna linnas jääb tavaaardeid üha vähemaks, aga ilma nende leiuta päevi veel hulgi, tuleb igat võimalust neid mujalt korjata ära kasutada. Täna siis sai Kehra terviserajale ring peale tehtud ning mööda minnes ka aare nopitud. Tänud peitjale
Kodulinnas on nii tore mängida. Sain selle aasta esimese kirja! Aitäh!
Rajal oli mõnus monorattal veereda. Kena topsik. Aitäh peitjale.
Läksime veidi värsket õhku hingama. Parkisime staadioni juurde parklasse ning jalutasime mööda rada edasi. Kui tekkis kahtlus, kas minna mööda jõe äärt või mööda ametlikku terviserada, kuulsime selja tagant hõiget: paremale ikka paremale, see on õige koht! Arvasin juba, et peitja ise on ka jalutama tulnud, kuid kohtusime väga vahva vanema daamiga, kes juhatas meile kätte puude peale maalitud loomad, keda raja peal kohata võib. Vesteldes selgus, et daam on ise loomad-linnud puude peale maalinud ning tunneb loodust päris hästi. Saime meiegi targemaks ning soovitame ka teistel jalutada mööda jõeäärset rada ning silmad lahti hoida. Kus on näha kuuseüraski poolt paljaks näritud tüvesid, seal võib maalinguid leida. Tutvustasime talle põgusalt geopeituse mängu ning kui meie pidime võssa keerama, pööras tema tagasi. Oli igavesti tore kohtumine, muidu oleks ehk tuimalt mööda rada kohale lihtsalt astunud. Aare oli ka korras. Aitäh meid siia toomast!
Leitud teel Marje venna juurest ema juurde Kehra külje all. Tore, et ka Kehrasse aeg-ajalt uusi aardeid juurde tiksutatakse. Just paraja sagedusega, et iga kord tulles midagi taas üles otsida on. väljas oli 25C, päikse käes 45C. Õnneks sai enamus teekonda metsa varjus olla. Aare leidus ka õnneks suurema vaevata. Aitäh Grethe-Johannale kena aarde eest! Kõik jonksus.
Väike suts osutus veidi pikemaks matkaks kui ma arvasin. Ilm oli ka väga vihmane, aga sellegipoolest aitäh siia rajale kutsumast!
Niisama tervisesportima ma peale geopeituse avastamist niisama ei satu ja kui keegi mind siiski kuskil terviserajal nägema peaks, siis väga suure tõenäosusega seepärast, et kuskil on aare. Siin polnudki muud, kui pikem kui 1 km ring ette võtta ja õiges kohas võpsikusse tormata. Aare sai mõistliku ajaga leitud, tänud!
Talvise ujula pildid pakkusid huvi, aga ise voolu tõttu jõe jääauku pelgan. Täna jääd polnud, oli hoopis mõnus õhtu ja tahtmine pisutki jalutada. Tulime kohale, pisut uudistasime erinevates kuuskedes ringi kuni saime nimed kirja pandud.
Aarde avaldumise õhtul õnnestus läbi raadiolainete aarde läheduses viibida. Nime kirja saamiseks tuli aga nüüd ikka üks tore jalutuskäik ette võtta. Aitäh!
Geopäev hakkas vaikselt juba õhtusse veerema, aga Grethe aare tuli ikka päevakavasse lisada. Parkisime soovitatud parklasse ning jalutasime aardeni. Aitäh!
Tegin õhtupimeduses jalutuskäigu terviserajal. Rajal oli veel üksikuid lumiseid lõike aga näha oli, et talv on sielleks korraks siiski taandumas.
Käisin tervist edendamas. Teel siia sõites sadas juba kõvasti, siin minnes veel mitte, tulles juba sadas. Ujumissulpsu ei teinud. Polnud plaaniski. Las see jääb teistele, mulle meeldib soojem vesi. Aare oli seal kus olema pidi. Avamine oli trikikas. Kavalus aitas, õnneks jäävihm polnud veel alanud. Aitäh! Tore oli!
Exe kiitis Kehra terviseraja teeolud heaks. Mõnus kõva lumi talla all ning libe oli vaid mõnes üksikus kohas. Alles nagu alustasime jalutamist staadioni juurest ning juba olimegi kohal. Paar korda oksaga näkku ja Janel oligi aare leitud. Vahetasime niiske donotiidi kuivade vastu ja asusime tagasiteele. (1056) Aitäh! EVEJ
Hundul oli väga hea meel et ei olnud mingi sutsakas autost välja ja kohe tagasi, minul ka. Tänud!
Kehra terviseradade aaret olime hoidnud üheks ilusa ilmaga päevaks, mil teha väikene jalutuskäik. Päevas saabuski ja kulgesime staadioni kõrval olevasse parklasse. Kohe jäi silma, et siin saab lisaks aardeleiule ka niisama veel ringi vaadata kohalikus lumelinnakus.
Tee Jägala jõge ületava sillani oli kohe väga-väga libe. Pärast seda läks õnneks paremaks ja saime mõnusasti mööda terviserada jalutada. Ühte klassikastiili harrastavat suustajat kohtasime ka. Aarde lähistele jõudes tuvastasime raja mis läks sobivasse suunda. Võtsime jälje üles ja jõudsimegi pärale. Seal oli aga juba tuhnimise jälgi iga puu ümber. Vähemalt oli aru saada, et kuhu kohe kindlasti otsima ei pea minema aga valikuid kus aare olla võis, oli siiski päris palju. Hargnesime. Mul oli edu rohkem ja silmasin konteinerit. Kõhukotis oleva Klaara tõttu ei õnnestunud aga liiga sügavalt kuuse sisse sukelduda. Nõnda pidin pöörduma abi saamiseks Maire poole, kes pani meie nimed kirja.
Tagasiteel tegime peatuse jõulinnakus, uudistasime Kehra lumelinna ja shoppasime kohalikus kaubanduskeskuses.
Aitäh aarde eest!
Üle pika ajal oli õues ilus ilm, lausa kevadine ja otsustasime seda mitte raisku lasta. Pakkisime ennast kokku ja seadsime autonina Kehra poole. Parklast terviserajani oli küllaltki libe, aga puude vahel olles läks kergemaks. Kõndisime mööda terviserada ja õiges kohas reetsid varasemad jalajäljd, et nüüd on aeg rajalt maha keerata. Mööda rada jõudsime ka aardeni. Peale aardeleidu külastasime jõulinnakut ja uudistasime ka lumelinna. Aitäh aarde eest!
Tänu bussipeatusele ühel kaunil saarel võinuks selle advendiaarde umbkaudset kanti päris edukalt ette ennustada. Tore, et Kehras on loodud tervisespordi harrastamiseks mugavaid võimalusi, kuid olenevalt tuule suunast, mina siinkandis päris sügavalt hingata ei tahaks ikkagi. Olles oma varasest lapsepõlvest suure osa veetnud Kadriorus, vähem kui kahe kilomeetri kaugusel Tallinna tselluloosivabrikust, tean üpris hästi, millised aroomid kaasnevad paberi tootmisega.
Vältides suusajäljes tammumist, sai kohati ikka kahlata ka, värske lumi kattis maapinda küllalt paksult ning aarde juures polnud mitte mingeid jälgi näha. Tiirutasin puude vahel ligi veerand tundi ja kogusin üha enam okstelt pudenevat lund krae vahele :o) Eks seesama lopsakas valge varjutas ka aaret, iseenesest pole ju midagi keerulist muidu. Aitäh.
Tulin Kehra poolsest parklast, sest ega ma siin asulas palju liikunud ei ole. Palju sportimisvõimalusi siin jõe ääres, kõik paistis kena ja korras, vähemalt praegu lumega. Aarde juurde oli mõnus jalutuskäik õhtuses metsas, aitäh!
Parkisin auto silla juurde ja jalutasin mööda lumist matkarada kohale.Aitäh!
Pole ammu näinud hommikuse kulgemise alguses nii uniseid nägusid. Paljud unelesid veel eelmise päeva kordaminekuid (mina kaasa arvatud, aga enda nägu ju peeglita ei näe). Nii me siis kasutasimegi terviserada eesmärgi päraselt ja pikalt. Aitäh
Alustasime pühapäeva kohe virgutusvõimlemisega ning suundusime terviserajale. Tervis tuli, nii mis mühises! Peagi suundus rada terviserajalt metsa ning sinna ka sammud seadsime. Siit aga tuleb ahhaa koht: liikuda tuleb mööda neid jälgi, mis metsast tulevad, mitte mööda neid, mis metsa lähevad! Sest küllalt sageli leidub logides lause: läbi võsa kohale, mööda rada tagasi. Nii ka seekord. Esimest rada mööda tupikusse ja teist rada mööda sirge seljaga tagasi. Millal see küll pähe kulub? ;)
Terviserajal tervist nõutamas ikka tasub käia, nii meiegi siia täna sellele pisikesele matkale tulime. Selleks, et ikka rohkam käia ja loodust nautida saaks, parkisime autod kohe kaugemale ning jalutus sai alata. Mõnus astumine, tore rada (õnneks polnud see veel ka suusarada, seega saime end muretult tunda) ning nii me peagi õiges kohas olime. Seal polnud muud kui mööda jälgi aarde juurde sammuda. Eile oli siin olnud tiheda külastusega päev, täna meie esimesed. Täname mõnusa aarde eest!
Täitsa mõnus jalutuskäik, navigeerimise olid eelnevad külastajad õnneks juba ära teinud, nii jalutasin mööda sissetallatud rada nulli ja panin ennast ka kirja. Tänud aarde eest!
Kulged rahulikult rajal, märkad vajalikus kohas lumel värskeid jälgi. Astusime mööda jäljerida kohale ja leidsime otsitava. Tänud peitjale.
Teel aarde poole arutasime, et on ikka nii palju kohti, kuhu ilma geopeituseta ilmselt iial ei satuks. Näiteks Kehra terviserada. Nüüd oli põhjust ja oli tore jalutuskäik jõe ääres. Kaarti polnud vaja jälgidagi, õiges kohas suunas georada rajalt maha. Ühed värsked jäljed olid ees ning nagu ennustasime, olidki need Anijas kohatud geopeiturite tehtud. Tagasiteel jäi silma ka ujumiskoht ja kuigi mind on endale siiani ebareaalsena tunduvana nakatatud talisuplusega, siis Kristat ma ilmselt ära rääkinud poleks ja üksi selleks ka valmis polnud, jäi selle nädala jääaugus käik teise kohta. Aitäh peitjale.
Kui Kehra linnaeluga olime piisavalt tutvunud - jalutanud eramajade ja korrusmajade vahel, vaadanud üle spordihoone, gümnaasiumi ja spordiväljakud- siis suundusime terviseradadele uitama. Mõnusalt lumine ja vaikne oli siin metsa vahel. Terviserajalt maha keeramiseks polnud vaja gepsu vaadatagi, sest värsked georajad viisid täpselt õigesse kohta. Paistis olevat tänasel päeval populaarne aare. Aitäh jalutama kutsumast!
Täna oli siin küll väga mõnus kulgeda. Habe ei läinud härma ja autosse pääses ka sisse. Tahtsin jõge ületada ilma silla abita, et ei peaks nii palju kõndima. Kuigi Catiberg oli nõus seda värki vaatama, siiski ei saanud see teoks. Peale retke uudistasime kellegi tehtud jääauku. Supluse jaoks tegin soojenduse juba ära, aga siis vajus süda saapasäärde. Ei! Aitäh aarde eest.
Oli enam-vähem siiakanti asja ja otsustasime päevavalges Kehra terviserajaga väheke lähemalt tutvust teha. Alles oli justkui palav suvi ning sulistasime siinsamas lastega jões... Täna siin mingit palavust ei olnud, kuid sulistamisvõimalus oli siiski täiesti olemas. Kel väga suur soov, võib seda jääauku võtta ka kui tunnelit, mis viib otse Müraka juurde :-)
Aga jalutuskäik on tehtud. Tore oli. Aitäh!
Koju jõudes oli minul tunne, et täna ei taha enam õue minna. Dauno magas ja kui ärkas, oli täitsa nõus minuga. Aga kui kell oli kolmveerand üheksa, siis ütlesin, et nüüd on viimane aeg või üldse mitte. Viskasime endile riided selga ja autosse. Sõitsime bensukasse, äkki siiski ei seisaks siin. Sõitsime Loole, tundus ka vale koht, keerasime nina Peterburi teele ja kell sai üheksa. Täpselt nii nagu ma ennustanud olin, seal see aare ka avaldati. Hea küll, käime Kehras ära. Parkisime staadioni juurde ja sammusime aarde poole, külma näitas 23,5 kraadi. Käies hakkas soe. Aarde lähistel märkasime valgust, eks see Miki ole, kes muu. Ja me ei eksinudki. Panime ka nime kirja ja tulime võsast välja. Tee peal kohtasime Inget, saatsime ka tema logima, et tagasitee koos ette võtta. Inge jõudis tagasi teele , küsis,kus meie nimed on, me arvasime, et tegi nalja. Ei teinud. Ta logis punase lambiga ja meie rida oli tema jaoks tühi ning ta logis meile pähe. Alles pildi pealt tuvastas. Samas, terve rida paberit nüüd kokku hoitud, nagunii tuleb keegi laiutama oma nimega. Mingilt teelt keeras Miki oma auto poole, meie jätkasime matka. Silla juurde jõudes Miki juba ootas meid. Sai päris tükk aega lobisetud, kuniks lahkumise aeg. Meie auto oli kaugemal ja kui me sinna lõpuks jõudsime, selgus, et selle külmaga on puldi tablett otsad andnud. Hetk aru pidamist ja muud ei jäänud üle, kui paluda Mikil tagasi tulla. Me ei välistanud ka võimalust auto maha jätta ja paluda meid koju viia. Miki soe auto oli sel hetkel kui taeva kingitus. Soojenesime autos, koukisime puldi lahti ja vaatasime, mis on puuhobuse sees... Patarei oli aga just sedasorti patareisid geopeituri kotis niisama ei vedele. Egas midagi, Miki koukis enda auto puldi seest patarei välja, avas meie auto uksed, pani enda patarei tagasi ja palvetas, et meie pult tema patareid tühjaks ei imenud. Kõik laabus õnneks, aitäh sulle geosõber. Öösel koju jõudes jäi auto lihtsalt ilma lukustamata ja signata maja ette. Täna, kui nüüd seda logi kirjutan , on esinduses uus patarei pandud. Tänud peitjale aarde eest, ilma selleta poleks meil selliseid seiklusi.
Istusin mõnusasti küdeva aju ees ja nautisin Chaid. Vaatasin avaldunud aaret ja peale 10 minutilist kaalumist otsustasin siiski õhtuse jalutuskäigu kasuks.. ega liiga tihti ju nii kodulähedale neid aardeid ei teki.
Parklasse jõudes valitses ümbruskonnas mõnus talvine rahu ja vaikus. Üle jõe paistis veidi tänavavalgustust ja lumi andis kenasti ümbrusele valgust, nii et lampi ei hakanud põlema panemagi. Peale kilomeetrikese jagu jalutamist, nii u. 40m enne aaret nägin korraga valgusvihku ja metsast väljuvat kogu, siis teist ja lõpuks kolmandatki. Loomulikult olid need just logimast tulnud geopeiturid, kes olid kenakese raja otse aarde juurde sisse sammunud ja ega ma siis ei saanud võimalust kergemaks leiuks kasutamat jätta. Et ümbrust paremini tajuda lülitasin punase öövalguse sisse ja üsna pea oligi aare leitud. Logiraamatut avades nägin seal vaid ühte nime ja imestasin, et miks siis kõik ennast kirja ei pannud. Eks ma siis lihtsalt võtsin pastaka ja parandasin selle vea..
Hiljem muidugi selgus tõde, et punases valguses punasega kirjutatud logisid lihsalt pole näha ja mina tegelesin rõõmsalt pähe logimisega :D
Tänan peitmast.
Õhtuks olid kõik tegemised tehtud ning peale pisikest kõhklust võtsin suuna kusagile Anija-Kehra kanti. Päevasest sammude eesmärgist oli tubli tükk puudu ning kui juba, siis teha see puudujääk tasa mingit karpi küttides. Kohale jõudes oli korralik jäljerada nulli poole vonklemas nagu rammus madu kusagilt õudukast. Ootasin suurt seltskonda nullis jauramas, kuid ei midagi, täiesti vaikus. Ilmselt siis jalga lasknud, sest mingi närune -21,5° külma küll ei tohiks geopeiturit aardest loobuma panna. Logiraamatus valitses tühjus. Ju siiski. Olin just lõpetanud aarde lähedal lumele FTF sirgeldamise, kui kaugusest kuuldus selline lähenev madal mörin, jauramine, ragin. No krt, nüüd astusin mingile magavale mesikäpale või metsanotsule peale ja see tuli kätte maksma? Vahin siis viimases hädas puid, kuhu kribida, et seal hommikut oodata, kui rapikust puges välja yksk6ik tiim. Silmad säravad peas ja külmunud habe sätendab näos. Huh, vedas! Leidsime siis ühe korra veel, nad said nime nunnu roosa kirjaga kirja panna (haha), ning tabasime juba järgmise tulija. Ja peale mõnekümneminutilist lobisemist sättisime tagasiteele. Erinevaid radu pidi liikudes saime veel sillal kokku ning seal tuli välja, et ühel tiimil on "Mürakas" leidmata ja nad vist ikka ei lähe seda praegu logima. Nagu päriselt? Te olete Kehrasse kohale tulnud ja jätate paarisaja meetri kaugusel oleva ja suht nina all oleva aarde noppimata? Ässitasin, mis ma ässitasin, kuid yksk6ikidel oli täna sellest aardest täiesti yksk6ik :( Läksime siis laiali.
Kodu poole sõites sain kõne Daunolt, et "tule vaata, kuidas me surnuks külmume". Muidugi keerasin kohe otsa ringi ja tulin vaatama, kuid selgus, et nad ei saanud lihtsalt autosse sisse, kuna pult oli külmaga saba andnud. Juhtub ikka. Nuputasime natuke ja puhusime käepäraste vahenditega nende geoloomale elu sisse. Oli tore õhtu mõnusa lonkimise ja seltskonnaga, aitäh!!