K&Ü #2: aardeta raba

Aitäh aarde eest!

Aeg oli juba üle lõuna, kui lõpuks auto pargitud sai ning päeva esimese aarde poole liikuma hakkasin. Mingil hetkel suutsin täiesti vales suunas liikuma hakata ja pehmelt öeldes metsa ära eksida, sest rabasse pääsu otsides sattusin ühel hetkel ootamatult risti üle kõndima räätsajälgedest, mis terasel uurimisel osutusid mu enda jälgedeks.. oi susa ja pusa ja kriitiline kaardi vaatamine.. olin 700m täiesti mõistetamatus suunas liikuda susserdanud.. Egas midagi, pisut häbi oli, kuid saigi rohkem kaloreid põletatud. Ja kõik mis lõppeb nimega logiraamatus, on ju ometi korda läinud aarderetk.

Tänan peitmast.

 6 

Päikesepaisteline pühapäev, -18 kraadise pakasega, on ideaalne aeg aardeta rabas aaret külastada. Nädalajagu krõbedat külma andis lootust, et ehk on märjemad kohad kinni jäätunud ja mülgastega lähemat tutvust teha ei tule. Etteruttavalt võib öelda, et ega ei tulnudki.

Auto parkisime umbes 2 km kaugusele teeristi aardest lääne-edela pool. Üllatusega leidsime eest hiljuti sissetallatud raja, mida mööda oli väga mõnus astuda. Esimene kilomeeter läks ludinal. Metsa jõudes oli veidi ragistamist, et ühest mahalangenud puust läbi murda, aga see oli ka kõige ekstreemsem koht kogu teekonnal. Rappa jõudes olid meil samad jäljed ikka ees, nii et polnud enam kahtlust, et keegi on hiljuti selle aarde juures käinud. Nii oligi, logiraamatust leidsime eest tuttavad nimed, kes eile siin käinud. Aitäh teile, et nii ilusa raja meile sisse tallasite!

Aarde juures rüüpasime teed, nautisime imelisi härmas lumiseid mände ja tagasitee oli juba täiesti jalutuskäik pargis. Kokku oli meie edasi-tagasi teekond umbes 4,6 km pikk ja koos looduse nautimise, logimise ja teejoomisega kulus aega veidi üle 1,5 tunni. Ehkki telefon näitas tajutavaks temperatuuriks -22, siis meie seda küll ei tajunud - olime ennast piisavalt riidesse toppinud ja nahk oli seljas lausa märg. Jäime väga rahule, et oma pühapäeva nii sisustasime. Suur tänu peitjale meile sellise võimaluse andmise eest!

 3 

Eks rappa ju tahaks ikka siis tulla kui ilmataat selleks ilusad tulekutingimused on loonud. Nii saigi selleks nädalavahetuseks juba nädala algul, kui ilmakaart pakast ja pilvitut taevast lubas, plaan valmis tehtud, et Pärnumaa raba(d) on vaja kindlasti ära külastada.
Kuna soovitatud teele oli end keegi teadmata ajaks parkinud siis valisime plaani B.
Kui auto pargitud, varustasime end mittevajalike abivahenditega ja asusime teele. Vahepeal oli küll koht, kust läbi pääsemiseks tuli kõht sisse tõmmata ja end võimalikult väikseks teha aga ülejäänu oli juba kukepea. Ainus "probleem" ehk oli see, et seda ilu oli päikse all nii palju ja seda kõike oli ju soov jäädvustada. Kindad siis muudkui käisid kätte ja käest ära. Samas ei ole ükski telefon nii hea, et seda ilu nii jäädvustada nagu see kõik emotsioonina meeltesse jääb. Seda tuleb ikka igaühel endal kohapeal kogeda.
Suured tänud ilusale matkale kutsumast!

 4 

Meie laupäevane põhieesmärk. Vaatasime pakutud parklakohta, siin võis näha ühte mõtlikult lumes seisvat kurbade tuledega autot, Ja polnud ikka kuskile parkida hetkel kõikjal oleva lume tõttu. Teiseks tundus lähenemine lääne poolt kuidagi lühem ja seal ei paistnud ka mingit olulist kraavi ees olema. Nii jätsimegi auto talutee algusesse , üks pani jalga kummikud ja teine võttis kaasa räätsad ja hakkasime kõndima. Aegajalt tegime ka kõvemat häält, sest ikka kippus silm puudetaga piiluvat karu nägema, kuigi see karu pidi ju hoopis koopas käppa magades lutsima. Rabaäärses soos oli veetase alanenud ja siin sai kogeda ka korduvalt sellest pealmisest kihist vastikut läbivajumist, seetõttu ei julgenud ka kraavide pinda katsetada ja nii oligi ka meile kõige raskemaks takistuseks ühest pikalisvisanud puude peotäiest läbi pugemine. Rabapeal oli kulg ainult tore nauding, Külm ligi ei pugenud kuigi autotermomeeter näitas peaaegu 20 miinuskraadi. Kummikutest oli sedavõrra kasu, et need olid piisavalt kõrged ja ei lasknud lumel sokini pääseda. Räätsad kõlkusid kogu aja õlgadel ja mitte jalas, aga eks neilegi kulus kulgemine ilusas kohas ja heas seltskonnas ära. Tagasiteel vaatasime korduvalt seljataha ja tõdesime nukralt ei inimlooming on nii tühine ja ajutine ja kasutu. Et peagi tuiskab tuul meie rajatud ilusa raja kinni või sulab see lihtsalt kevadel olematuks. Küll oli tore saada teada, et selles me eksisime

 1 

Lähenesime lääne poolt, talutee ots oli tõkkepuuga piiratud ja andis kilomeetri matkale juurde. Metsatee oli mõnus, raskem osa oli kopraonu tegevuspaik, aga õnneks tal silladki rajatud. Rabapind oli krõmpsuv, veidi lund ja jääd ka alles. Tagasiteel kõndisime veidi eelmise päeva karujälgedel. Laulutuju tuli metsa jõudes vägisi peale... Aitäh seikluse eest!

 1 

Siia rabasse tulekut sai natuke ikka rihitud ka ning võib tulemusega rahule jääda. Möödunud sula oli lumekihti jõudsalt vähendanud ning sellele järgnenud külm lume kandvaks muutnud. Saime seda tunda eile Laadamänniku aaret külastades ja täna oli siin täpselt sama. Soojemal ajal takistuseks olev kraav oli korralikult kinni kaanetatud ja lumi raba peal kandis ilusti. Seega selline mõnus matk mõnusa talveilmaga. Aitäh kutsumast.

 1 

Kui muidu satume rappa ainult aarete pärast, siis tore oli leida üks raba, mis veel ilma aardeta. Või oli seda enne peitmist? Aga teistes siis oli, enne kui peideti? Jube segaseks läheb. No igatahes sättisime oma käimised siia, enne kui piirangu aeg peale tuleb. Nüüd on siis aardeta rabas käidud ja nimed kirja pandud. Täname! :)

 1 

Punahundi juures tekkis tunne, et võiks ka kasutada juhust ja ka sellele aardele läheneda proovida. GPS arvates viis tee lausa kilomeetri kaugusele aardest. Päris elus siiski oli ühel hetkel langenud puu risti üle tee. õnneks oli autos ka monoratas, sellega sain ka paar kilomeetrit edasi, aga ühel hetkel läks tee nii viletsaks, et jätsin monoratta ootama ja jalutasin edasi. Kraavi ületuskohta polnudki vaja minna, see kraav oli täitsa kuiv. Veidi jalutust metsa all ja keerasingi raba poole. Nagu arvasingi, oli raba kuiv mis kuiv ja kogu teekonna jooksul aardeni ei näinud ma kordagi lahtist vett. Vaid päike veidi segas, aga õnneks oli see ka juba üsna madalal ja suurema osa teekonnast sai puude varjust liikuda. Aitäh peitjale.

 1 

Seda ei juhtu just ülearu tihti, et 30+ palavusega talvist georetke meenutada tuleb. Aga käidud sai ja mõnus oli. Hetkel tundub, et palju mõnusam oli see temperatuur siis, kui täna (28.06.2022).

Tore on saada osa neist kingitud ülesannetest ja kuna mina mingit eeltööd ei teinud ega plaani ei pidanud siis jooksutas geokaaslaste jutt sellest, et me läheme nüüd aardeta rappa aaret otsima mu aju ikka korralikult kinni. Tänud!

 2 

Päeva peamine eesmärk.

Tegelikult oli meil plaan teha üks pikk-pikk geotuur, aga see aare hakkas ikka kriipima ja tegime kava ümber. Meie olime lihtsad inimesed ja läksime kummikutega. Samas selgus, et üks teine sats oli nõks enne meid räätsades läinud. Täpselt aega ei võtnud, aga tundus küll, et kummariga sai kiiremini (aga räätsadega vist kuivemini). Kõik oli okei, aga ca 20m enne aaret hakkas hoiatatud seiklus pihta. Näed, aga kätte ei saa. Otsiks nagu käbikuningat. Saatsime meie pere kergema isendi aarde järele ja saime nime ikka kirja.

 2 

Meie peamine raba külastus. Rabasse jõudes olid räätsad jalga läinud juba kõigile. Märgadest jõe moodustistest murdsime end kuidagi läbi. Ülejäänud raba oli mõnusasti kõnnitav. Saime telefoni kõne kelleltki, kes uuris, kuidas raba on... Tundsin ära Kaupo hääle.
Veidi enne aaret hakkas järsku maapind läbi vajuma. Otsisime pidavamaid kohti ja käisime topsiku juures ära.

Tagasiteel kohtusimegi Kaupo ja Liisiga. Veidi lobisemist ja jätkus teekond autoni. Tänud aarde eest

 3 

Algselt jäi see aare tänaselt skoorimistuurilt välja, sest võtab liiga palju aega. Kui aga Iklale lähemale hakkasime jõudma, siis mõtlesime ümber, et võtame ära, muidu peame järgmine kord ühe aarde pärast nii kaugele sõitma. Pärast RB 4 keerasime nina siia ja lähenesime läänest. Ees ootas meid geopeituri auto ning rabainfoks helistades saime teada, et väga märg ei ole. Raba alguses kraavi juures oli vaja üle puu turnida ning natukeseks maaks end õhkõrnaks mõelda. Päris hästi see välja ei tulnud ja saapad said niiskeks. Edasi läks paremaks ja rabas sai käidud mööda rabataimi, mis iga 2-3 sammu tagant paistsid. Need kandsid palju paremini kui lihtsalt lumi, mis pisut vajus. 500m enne aaret saime Ove, Krissu, Marguse ja Airiga kokku, muljetasime, saime edasistest oludest teada ja jätkasime oma retke. Nagu eelinfo lubas, oligi 30m enne aaret vesine ning tundus liiga riskantne saapaga proovima minna. Liis läks kummikutega nime kirja panema ning saime tagasi hakata minema. Kuna eelnev tiim oli räätsadega suure maantee sisse kõndinud, siis sisuliselt läksime autost kuni aardeni ilma gpsi abita, ainult distantsi vaatasime aeg-ajalt. Üle üldse oli igati mõnus retk - päike säras, ilm oli soe, hea kaaslane, distants oli täpselt paras ning maastiku võib kergeks lugeda. Autost-autoni kulus meil 1h 10 min. Aitäh rappa kutsumast.

 2 

Kasutasime lähenemiseks lühimat teed. Rabani sai astud mööda sihti ja enne raba tuli kraavide ristumiskohas ületada üks vesisem lõik. Rabasse jõudes oli räätsadega edasiliikumine lihtne nagu jalutuskäik pargis, lumi oli sulanud üsna õhukeseks ja kandis üsna hästi. Vahetult enne aaret tuli ületada veel üks madal ja vesine lõik. Tagasiteel autoni tulid meile vastu Liis ja Kaupo, ka nemad olid tulnud aardeta rabast aaret otsima.

 3 

Aarde avaldumise hommikul olime oma suurema geoseltskonnaga just teel Häädemeestesse. Püüdsin küll terve tee teisi veenda, et see rabaseiklus oleks ka nüüd ja kohe vaja ette võtta. Selgus, et minu veenmis- ja mõjutamisoskused ei olnud nii suure seltskonna puhul piisavad. Täna suutsin Krista ära veenda läheneda läänest (vaatamata eelnevas logis olevatest seiklustest). Tagantjärele mõeldes ei olnud see tõenäoliselt vist kõige parem mõte sest enne rabasse jõudmist oli kraavide vaheline päris suur üleujutad ala, mis oli jääs. Tundub, et enne meid siin käinud seltskond oli vist paar lumehelbekesi. Jälje läksid kenasti üle jää aga ükskõik kuhu mina astusin, jää igal pool lagunes. Päris mitmeid kordi leidsin ennast väga äkitselt ja sügavalt, õnneks jäid jalad kuivaks. Lõpuks saime ikka siksakidades ja kindlamaid kohti otsides sellest alast üle. Selle ukerdamise käigus ei olnud me märganud, et meiega ei ole enam Hundut. Ju tal igav hakkas ja läks kohalike asukate jälgedega tutvuma. Hõikasime ja ootasime siis teda aga ei midagi. Otsustasime et Krista hakkab vaikselt aarde poole liikuma ja mina ootan Hundut ja uurin tema jälgi kuhu suunas ta võis minna. Mõne aja pärast oli peremees jälle väga väga õnnelik, kui Hundu oma nina talle pihku pistis. Kristaga saime jälle kokku aarde juures. Uudistasime ka eelneva seltskonna seiklemise jälgi (ei olegi nii lumehelbekesed midagi :). Olgu öeldud, et mina sain ka ikkagi jala märjaks tagasiteel seda kraavidega ala ületades. Tänud peitjale mõnusa aarde ja seiklusrikka matka eest!

 2 

Mööda teed võsani ja algas üleujutuse ja kraavide võrgustik. Jää pragises ja kukutas korraks eespool liikujat. Eemalt sai leitud parem tee edasi kulgemiseks, üle langenud puude. Raba serva jõudes selgus, et Hundu oli ennastunustavalt värske jälje üles võtnud. Vaikses rabas ja metsas kuuldus tükk-tükk aega mitte Krõõdalikku kutsungit. Samal ajal mina kulgesin räätsadel tasapisi eelmiste külastajate jälgedes otsitava poole. Telefoni ei olnud vaja välja võttagi, muudkui astu. Väidetava sissekukkumise koha nägin vististi ka ära. Peagi selgus, et sõbrad on teineteist leidnud ja liiguvad ka nulli suunas. Nulli lähistel oli neil astumine keerulisem, kippusid ikka läbi vajuma. Raamatusse nimed kirja ja juba tuldud teed tagasi. Tänud peitjale.

 9 

Kui Nigula rabas oli laudteedel kõndimisega soojendus tehtud, siis võtsime ette juba natuke metsikuma rabamatka Tõrga rappa. Otsustasime läheneda hoopis edela suunast, sest kaarte uurides tundus, et autoga saab lähemale ja rappa jõudmiseks pole vaja ka kraave ületada. Lihtne jalutuskäik pargis või midagi sellist oli meie ootustes ;)
Auto jäi linnulennult täpselt 2 km kaugusele, haarasime räätsad kaasa ja asusime astuma. Algul mööda lahtilükatud taluteed, siis lumisel metsateel, siis juba aina kitsamaks muutuval ja lumiste okstega piiratud rajakesel ja ilma ühegi kraaviületuseta jõudsimegi üsna raba lähedale. Kuid veel oli vaja läbida paarsada meetrit metsa ja siin saime tunda esimesi katsumusi. Lumekihi alt esialgu ohte ei paistnud, kuid varsti hakkas kõik ragisema ja selgus, et tegemist on ilmselt sügisel üleujutatud alaga, kus veetaseme muutudes on tekkinud vähemalt kolm erinevat jääkihti ja kogu see kupatus on üpris habras. Panime räätsad kohe võsa vahel alla ja lootsime end kuidagi sellest etapist üle libistada, sest raba peaaegu paistis.

Raba serva jõudes näitas aardeni täpselt 1 km ja võtsime otsesuuna kaardil olevale punktile. Enamus teekonnast mööduski suhteliselt sündmustevaeselt, kõik oli ühtlaselt valge. Kui olime aardest vaid paarikümne meetri kaugusel, siis meie muretu kulgemine lõppes ootamatult. Valisime liikumiseks küll suuremate mändide ja sookailudega maastiku, kuid täiesti ootamatult hakkasime samm-sammult sisse vajuma ja matkakeppi maha torgates vajus see põhjatusse sügavusse. Ei saanud aru, kuidas suuremate puude vahel äkki nii mädaks see rabapind läks. Ja siis ühel hetkel kuulsin selja tagant mingit raksatus ja end pöörates nägin vaid poolt Salmest. Nimelt oli ta vööni rabamülkasse vajunud ja juba üritas välja roomata. Õnneks sai ta kiirelt kuivale, kuid riided olid siiski läbimärjad ja juba ka lumised. Ega pikalt mingit plaani ei pidanud, proovisime kiirelt aardeni liikuda ja siis kiirelt auto poole tagasi enne kui ta jääkamakaks külmub. Kuid mõned sammud hiljem olin mina äkki koos räätsadega põlvini rabasse vajunud. Nüüd juba roomasime viimased meetrid aardepuuni, kähku nimed kirja ja enam-vähem oma jälgi mööda raba serva poole tagasi.
Päris korraliku rabaseikluse saime, mida poleks iial osanud oodatagi kaardilt vaadates nii laukavaeses rabas. Aga aarde juures sai käidud, nimi sai logiraamatusse ja üsna rõõmsalt jõudsime ka autoni tagasi, kus ootasid õnneks täiskomplekt kuivi vahetusriideid ja jalatsid. Aitäh Marisele meile sellist seikluslikku rabaskäiku pakkumast. Täpselt 2 tundi looduses kulgemist, hunnik märgi riideid ja palju emotsioone. Tasus tulla :)

Jaluta nagu pargis

Salme tegi talvist rabasuplust

Siin ei maandunud hiigelsuur part, vaid mina vajusin koos räätsadega sisse

 4 

Ajalooseeriaga seoses: meie geopeituritest meistrid andsid tõesti maksimumi oma saja muu aastalõputoimetuse kõrvalt selleks, et aare avalduks veel sel aastal; reedel aarde täiskomplekti paigaldama sõites lihtsalt selgus, et mängu sekkus ka mr Murphy ning meie toimetamistest sõltumatult ei ole aarde avaldumist siiski põhjust oodata enne jaanuari keskpaika… Kuid, peale seda saab leidmatulek teile loodetavasti ka topeltuhkem :). Aitäh kõigile, kes te nõustusite pikemalt selle aarde avaldumist ootama, enam ei lähe ehk ülemäära kaua.

 21 

Tunk talvel suure lumega rappa ei lähe... Hei - tehniliselt pole talv veel käes ja teiseks - vaadake aknast välja, seal on nagu kevad praegu!

Enda ümmargustest leiunumbritest puudub mul ausalt öelda ülevaade... ülemaailmselt ümmarguselt 1000 aaret võib olla leitud-logimata. Ülesandega kingitused siiski täiesti võõras teema pole ja selle traditsiooni kiidan kindlasti heaks. Eks ma olin Pärnu lähedal valmis jah ning eilne õpetas äratuse poole öö peale sättima :P Tegelikult mõtlesin, et võib tulla jätk ajalooseeriasse, kuid polnud endas piisavalt kindel, et varem kuhugi niisama kirvetama minna :o)

Varahommikune sõit oli täna seiklus omaette. Pidurdusdistants absoluutselt naeruväärne ja tagumikutunnetus hoidis meeled ärkvel isegi 20-kraadises kurvis. Täitsa võimalik, et ilma CBC elektroonikata oleksin lõpetanud kuskil kraavis nagu mõned tunnid hiljem Pärnu tankla poole tagasi sõites tervelt kolm(!) autot põllu pealt leidsin - ratastel ja tervelt, inimesi enam sees polnud.

Parkimiseks eelistasin ristmikku eramaal 700 meetrit soovitatud kohast edasi. Lihtsalt sellepärast, et maanteeäärses kurvis ei paistnud tänastes oludes kuigi ohutu... Silt telefoninumbriga läks aknale ka, kuid keegi ei helistanud. Suht loogiline, sest viimased traktorijäljed olid juba pikemat vihma näinud ning ühtki aktiivset talu selle teeharu peal justkui ei lubanud. Jalastusin täpselt üks tund pärast aarde avaldumist. Vangu nimeline maatükk... mine tea, äkki see oli varjatud vihje ning tegelikult pidanuks siia esimesena tulema Vango talu rahvas? Hilja juba, enam ma siit leiuta küll ei lahku!

Rabani marssimine võttis aega. Ja ajas kere soojaks. Kui kraavid ületatud, viskasin vammuse maha - perfektne t-särgi ilm. Just nagu suvel - selle vahega, et palavus ei tapa :P Raba peal rõõmustasin suure sula üle, väljas on nagu kevad, isegi sookailu lõhn lõi ninna. Igal pool mujal ma armastan lund, mis sajab õigel ajal õiges kohas! Andke ainult valgeid jõule!

Kell 10:04 määrisin logiraamatu ära. Aitäh! Edasi suure Sokas ezers lombini Lätis läheks kunagi hea meelega, kuid siis pigem GC kaudu lähenedes - kahtlustan, et üks LV piirimõistatustest võib kuhugi sinna juhatada. Tagasi Eesti poole jalutades vaatasin üle veel mitmed vanad taluasemed, mis tee kõrvale jäid. Kõik võrdlemisi ammu hüljatud, elutoas kasvavad puud kuni kuuemeetrised. Vangu oli ainus, kus üks hoonetest üle vundamendipiiri säilinud.