Vahtriku talu

Kena kohake kus aeg veidi maha võtta. Korjasime veidi kukeseeni ja asusime tagasiteele auto poole.Aitüma juhatamast

 1 

Huuh, peale Jussikaid oli see veel kirss tordil. Mu jaoks tuli natuke vaevaliselt, sest omajagu kilomeetreid oli juba maha vantsitud. Õnneks leiuga ülemäära kaua ei läinud. Aitäh kohta tutvustamast!

Kohale saime kand ja varvas. Kohapeal me mingitki majajäänust ei näind, no kesse künka otsa maja teeb aga mujale kah nigu kohta polnud. Searestoran oli kõrval, lahe, triibikuid ei näinud. Korra elus olen metsas metssiga näinud, no oli aga riidekapp, mis riidekapp.

Tänud, tore matkapäev oli meil ja no need kilomeetrid, mis autoni, olid kukimukid!

Pärast Jussi järvede otsimist võtsime kursi siia. Hea, et rada viis kohale ning ei pidanud lumes sumpama. Kahjuks kohapeal midagi peale künka ja vee all oleva laudtee ei märganud. Uskumatult suure pinna olid metssead üles tuustinud. Õnneks leid oli kiire ja saime hakata tagasi matkama. Ühel hetkel jooksid meist maratoni jooksjad mööda ning nende vahepunktis õnnestus meilgi sooja grillvorsti saada. Aitäh siia juhatamast, oli korralik matkapäev.

 1 

Aitäh peitjale!
See siin oleks väga äge koht mu majakesele. Täna jõe vulisemist ei kuulnud, torm oli üpriski vägev. Nüüd koduseinte vahel soojas on huvitav lugeda selle koha ajalugu, aga enam ei ole kindel, et nii eraldatud kohas tahaks ikkagi elada.

Hoian mõnda aega õe koera, täna sai siis matkatud ja geopeitutud :) alustasime koersilla parklast ja tulime siiapoole. Mõnus ilm, metsmaasikad ja mustikad, aarde juures küll sääsed veits häirisid, aga polnud hullu. Aarde kott on natuke auklik, aga hoiab. Aitäh!

Kena rada toob siia, aga ikkagi õnnestus ühes süütus kohas jalg välja väänata. Aitäh!

Huvitav lugu. Leitud. Aitäh!

 1 

Tänase ilmaga polnud just kõige lihtsam astumine, eriti lõpuosa, kus enam jälgigi ees polnud. Kuskiltmaalt küll ühtisid Jussi järvede poolt tulevad sammud meie teega. Lõpuks oli nahavahe ikka märg ja väsimus kontides, sest molutamiseks polnud aega, tuli end õhtuks veel teatrikorda saada. Aga päev oli ikka otsast lõpuni täiesti kordaläinud: see lumelobjakases metsas tatsamine oli kokkuvõtteks ikkagi täitsa tore ja kuigi käin üsna sageli teatris, siis õhtusest "451° Fahrenheiti" lavastusest sai üle mitme-setme aja vägagi toreda elamuse. Tänud peitjale ajaloo keerdkäikudega kurssi viimast ja aarde eest

Mitu head kilomeetrit saime lumes sumbates läbida, et külastada Vahtriku talukohta. Alustasime Väinjärve juurest ja tagasi tulles tegime peatuse Mustjärve juures. Tänud peitjale.

Jussi järved ja Vahtriku talu. 16 kilomeetrit lumes sumpamist, enamasti räätsadel. Kõik aarded korras. Aitäh!

Täitsa mõnus jalutamine, lõpu asukoht oli ka igati kiiduväärt. Tänud aarde eest!

Leitud. Siia taluni lookles väga hea tee ja lausa lust oli seda pakki võtta

 1 

Rattatee viis mind ka siit mööda ning tegin pisikese puhkuse ja sirutasin koibi. Aitäh!

 1 

Olin selle piirkonna ca aastake tagasi juba suht tühjaks teinud, aga ometigi oli siia miskit juurde tekkinud. Koos kaugemate aaretega suutsin päris korraliku georetke kokku klopsida. Päev algas siit. Grilli ja lõkkekoha järgi võis oletada, et rahvast siia ikka satub. Aare jäi kiirelt silma kuid räbalduma hakkavast märjast kotist oli karbi kätte saamine üsna keeruline. Tagasi pannes nööre pingutama ei hakanud, et järgmised sama probleemiga ei peaks tegelema. Ja üks rändur jäi ka minust sinna maha.

Tänud.

Auto jätsime Kaksjärve parklasse ning sealt jalutasime mööda rada aardeni. Tänud mõnusa jalutuskäigu eest!

Alustasime Kaksisilla parklast. Jalutasime aardeni ning tegime ka Paukjärve ümber ringi. Ebameeldiva üllatuse valmistas, et Kaitseväe keskpolügoon on laiendanud ohutsooni. Nüüd on ohutsoon täiesti Paukjärve külje all. Jussi järvede poole matkama minnes peab hoolega jälgima, kas vardas on punane lipp või ei ole. Tänan aardepeitjat siia kanti jälle kutsumast!

Ohuala info

uued rajatähised

 1 

Kui me juba ratastega siin seiklesime, eks siis käisime siingi ära. Tuli ju ära kasutada seda, et rattad on kaasas ja punast lippu pole. Kell oli juba paras õhtu. Paras väljakutse oli vastu päikese lõike sõita. Mitte muhvigi ei näinud. Ja teehooldusega siin hästi polnud. Puid vedeles üle tee ja sõnajalgadel on lastud lahedasti laiutada. Muidu oli siin imeline, ainult need söödikud tuleks lühema lõa otsa panna, või siis end enamate riietega katta. Ühesõnaga pöörasime otsa ringi ja sõitsime auto juurde tagasi. Nõmm oli imeline! Aitäh!

Leitud, väga ilus koht!

Sai seal mõnusas vaikses kohas eelmisel suvel Kulli lõkkekohast mööda vana rada käidud. Sel aastal lähenesime sinna teiselt poolt. Tore oli tagasi tulla ja avastada, et nüüd oli sinna ka aare peidetud :)

Ka mul on polügooni ala risti-rästi läbi sõidetud. Aga tuleb välja, et palju on veel avastada :)

 1 

Arvasin, et Kõrvemaa on risti-rästi läbi seigeldud, aga võta näpust - selline pärl on jäänud kahe silma vahele :) Ümbruses võis veel kohati märgata lumelaike, aga enamasti on kevad ikkagi peale tungimas. Aitäh kutsumast!

Leitud

Leitud, logitud, tänan!

Sellist tüüpi metsakad mulle meeldivad. Mõnus jalutuskäik metsas, mitte liiga pikk ja lõpus on ka toredat uudistamist. Suur tänu!

 2 

Kõrvemaal on ringi liigutud juba omajagu, aga enamasti ikka suuremaid radu mööda. Siia vana talukohta polnud varem sattunud ja väga tore, et aare andis põhjuse tulla. Enamasti olid rajad või jäljed ilusti astutavad ja suurt sumpamist polnud. Päike piilus ka puude vahelt ja tore jalutuskäik. Esmalt vaatasime üle teele jäänud militaarehitise ja siis juba edasi jõe äärde. Peale logimist uurisime ka silla korrasolekut, kuid kaaslased arvasid siiski, et jätame sillaületuse tänase matkaringi ajal ära. Kuigi üle oleks sealt saanud küll. Kokku umbes poolteist tundi mõnusat talvist looduse nautimist ja olimegi parklas tagasi. Aitäh loodusesse kutsumast!

Väga mõnus astumine oli, korralik rada ette astutud, vaikne ja lumine mets, imeline. Toredust lisas veel ka aasta esimese päeva matkajate poolt emotsioonide ja tunnete ajendil raja serva tekkinud eneseväljendused. Neid oli ikka erinevaid teostusi :) . Tänud aarde eest!

 1 

Siin võtsime eelmiste otsijate jälje üles ning jalutasime aardeni.Raja äärde olid ka eilsed otsijad mitmed jäljed jätnud,mis olid väga armsad.Aitäh!

 2 

Alustasime aardeni liikumist Kaksiksilla parklast hommikul 8 ajal. Esimene osa rajast oli korralikult sissetallatud lumine tee aga mida rohkem aarde poole seda kitsamaks rada muutus. Poolel teel valvas polügoonil liikujaid lumememm kes oli ka ise kuuliga tabamuse saanud. Meil lubas ta edasi liikuda ja peagi olime mööda jäljerada juba aarde juures. Aardekarbi kättesaamiseks tuli kinnikülmunud aardekotti korralikult soojendada aga karbi me sealt kätte saime. Tagasi pannes jätsime koti sulgemata, et järgmistel talvistel otsijatel oleks lihtsam. Enne tagasiteele asumist vaatasime üle ka jõge ületava silla ja lumele maalitud ilmselt eilsete logijate kollase südamekujutise.

 3 

Uue aasta esimeste aarete kõrghetk. Kulgemine, mis sisaldas matka, lumesises metsas uue tee sisse sammumist, mõttelist arusaamist kui kaduv see kõik on, mida me hetkel kordumatuks ja igaveseks peame. Ei olnud enam talu. Oli aardekonteiner ja ümbritsev looduseilu, emotsioonide ja tunnete ajendil eneseväljendused, mis peagi kaovad. Ka see elusuurune lumemees, kes mind minnes tervitas ja keda mina vastu kallistasin ja kellele ma tagasitulles isegi laulu pühendasin ja ette laulsin (Juhan Viiding - Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka ise oled muld...). Ka neid uusaasta matkasid saan ma endale lubada mõnikümmend, mitte sadu...
See mulle meeldis. Aitäh.

 2 

Kõrvemaa on populaarne koht matkamiseks tõesti, aga piirkond on piisavalt suur ja soovi korral leiab siin ikka mõne väiksema raja, kus täiesti omaette uidata. Tänagi oli parklas mitu autot, aga jalutades kedagi ei kohanud. Võrreldes jõulumatkaga teiselpool Kõrvemaad oli siin jalutuskäik pargis. Kui üleeilne mitmetunnine matk oli sumpamine sääreni puutumatus lumes, siis siin olid teerajad masinaga ja jalutajate poolt sisse tallatud, kuigi juba pisut värske koheva lume alla peitunud. Mõnus oli, lund sadas, mets on praegu imeline.

Talukohta jõudes uurisime kõigepealt keldrit, kuhu mina küll esialgu sisse pugeda ei julgenud, aga uudishimu sai võitu ja laps oli julgem, nii piilusime ka tagumistesse nurkadesse. Ringi jalutades ning jõe vulinat kuulates kostus hääli ning varsti jõudsid kohale ka järgmised matkajad, tervitasime ning tegime mõlemad siin pausi. Aarde leidsime, aga karbi kättesaamine oli paras pusimine, lõpuks saime logi siiski kirja. Lugesin kaaslastele ette kirjelduses toodud info ja edasi matkates jätkus arutelu vana aja eluolu kohta sarnastes paikades.

Väga tore matk oli.

Aitäh peitjale!

 4 

Muidugi oli lootus, et eile ja ka täna on siia juba korralikud rajad sisse käidud, aga tühjagi. Parklast alustades oli küll peamagistraal kelkudega päris mõnusaks vormitud ja seal oli mõnus tatsata, aga kui ühel hetkel oli meil vaja Jussi järvede poole keerata, siis seal enam eilseid Ingridi jälgi samahästi kui polnud ning Bruno tegi rajaajaja tööd. Eks neid kilokaloreid siin jõulu ajal kogunebki rohkem kui vaja ning nende kulutamine kulub lausa marjaks ära. Nagu piltidelt näha, siis see talvine võlumaa oli kõikjal me ümber ning tuli ikka pingutada, et seda imestusest lahtivajuvat suud kinni hoida, et süda ära ei jahtuks.

Puid me kaasa ei võtnud, küll aga teed ja võileibu, et siis kohapeal peale aardeleidu nautida. Seda muidugi ei saanud liiga kaua teha, sest kui pool seltskonda pöördus tagasi Kaksiksilla parklasse, siis meie Annaga võtsime suuna edasi Jussi järvede juurde ja Võhma rappa. Võite ise arvata kas mõni jälg läks ees või tuli meil ise teed rajada läbi mahasadanud lumekihi, mida oli ca 30-35cm. Aga nagu varem öeldud, mõned kilokalorid olidki üle ning heameelega jätsime need sinna metsa maha. Täname aarde eest!

Pilk taevasse

 6 

Meie alustasime oma rännakut Kaksiksilla parklast. Kuna me ei olnud ka väga varajased, siis olime autokolonni viimased. Rajale saime siiski esimeste seas. Populaarsetel turismi radadel oli lumi ilusti kinni tallatud. Keegi aga ei olnud veel vaimustunud ürgsest loodusest nii et pidime mööda Ingridi vaevu märgatavaid jälgi ise hakkama teed sisse sahkama. See tõmbas normaalselt vee keema. Oma kümme aastat pole saanud põlvini lumes sumbata. Aga no ise me valgeid jõule tahtsime. Nüüd siis oli koht, kus pekki põletada. Lumi on veel kohev ja hangedesse suutsime tallata vaid kraavi, mille põhi eriti tugev ei ole. Mõnevõrra lihtsam siiski tagasi tulla oli. Tagasiteel tulid vastu veel mõned entusiastid, kes kohevasse lumme oma rada sisse tallasid. Ju siis meeldib nii.
Kuna kohalik ei ole, siis ei saa täpselt aru, kus need kaitseväe piirid seal täpselt kulgevad. Maa-ameti kaart nagu näitab üht, aga metsas jookseb märgistus kuidagi teistmoodi. Selle põhjal julgeks öelda, et aare asub mingit sorti polügoonil. Kaksiksilla poolt lähenedes möödub rada õnneks mingitest väravatest mööda, kuhu ilmselt ka lipp tõmmatakse, kui seal suuremaks paugutamiseks läheb.

Siseneme ohutsooni

Tumedad jõud

Must täpike ja sinisinine taevas

Kui isegi tüved on hangedes

Kõhedust tekitavad tulbad

 3 

Ma tänan komplimendi eest, aga mu jalanumber on siiski 46 mitte 47. Ja suure tõenäosusega olid need minu jäljed. Kuigi aare sai juba kolm kuud tagasi vōssa poetatud, käisin viimasel päeval enne sula seda kontrollimas. Ja eks see sula seal metsavahel polnud asitõendeid piisavalt hästi hävitanud.

 8 

Murran siis vandeseltslaslikku vannet logi mitte kirja panna :) Kui reede öösel tööl uue aarde nime nägin, ei osanud kohe väga midagi arvata, kuid kui kaardi lahti võtsin, lõi kohe pirni põlema - ma olen seal ju käinud! Jussi järvede ümbrus on üks mu vaieldamatuid lemmikuid kohti Eestis - umbes seitse aastat tagasi lubasime sõbraga, et vähemalt ühe korra aastas peab Väinjärvele telkima jõudma - oleme lubadust peaaegu et täitnud. 2020 suvel käisime ka just siin silla ääres korra. Kui keegi kutsub mind Jussile matkama, ei lase ma seda kaks korda öelda! Kuna eilseks olid plaanid olemas, võtsime plaani ühe advendimatka. Ilm lubas pidada ning olud head. Parkisime tuttavasse Koersilla parklasse ja pakkisime Eliise selga :). Puhas leht lisas veidi pinget, et kas tõesti… kuid EI! Need nr 47 jalajäljed, mis tulid aarde poolt (tunk? Dauno?) kustutasid lootused eos. Olime hoopis viiendad. Esmaleiust umbes 40h hiljem - tunk, mis loom sa oled (61min?)??? Ei lasknud ennast morjendada. 2,5 tundi mõnusat metsamatka ja värsket õhku. Tänan metsa kutsumast!

“Usaldusväärne” sillake

 2 

See aasta kiirreageerima pole üldse sattunud. Kui nägin Markko nime advendikalendris, siis panin pildi kiirelt kokku, et uus aare tuleb just Kõrvemaale. Suguvõsa salainfo. Lappasin ükskord salamisi isegi ta iidseid Kõrvemaa uurimustöö raamatuid. Igatahes panime plaani paika, et juhul kui tuleb päevasel ajal ja Klaarale sobib, siis läheme proovime ühe korra kiirreageerida. Paraku seda ei juhtunud ja nautisime soojas kodus olesklemist.

Õhtul ilmunud aare köitis oma põneva kirjeldusega siiski nii palju, et otsustasime järgmisel päeval teha väikese väljasõidu Kõrvemaale. Kohalik tee Kaksiksilla parklasse, kus muidu meeldib rallitada, oli hetkel väga libeda jääkattega kaetud. Hea oli omada sel hetkel uusi naastrehve, millega oli võimalik ohutult kohale jõuda. Üllatuslikult oli parklas päris palju autosid juba. Üks suurem seltskond võttis väga kummalise matka suuna mööda jõe kallast. Me pakkisime Klaara mulle kõhule ja läksime aardematkale. Jalutuskäik oli alguses veidi libe aga õige pea läks astumine mõnusaks. Teekond talukohta vastas kirjelduses lubatule. Kõigepealt leidsime keldri, mida ma saatsin Maire üle vaatama. Ise ma kahjuks ei saanud sinna minna, sest avastasin, et laps kõhul ei ole võimalik kummardada. Maire jooksis sealt õigepea ämblikuhirmus välja. Läksime tagasi aarderajale. Vaatasime üle puhkeplatsi ja omapärase purdesilla ning jäädvustasime oma nimed kolmandale reale. Aitäh mõnusa matka eest!

Täna tegime õhtuse geotuuri. Parklasse saabusime viie paiku. Selgus, et pole levi. Lootsime, et aarde juures on veel jäljed alles. Alustasime minekut ja kui levi aegajalt anti, olime üpris õnnelikud. Rada eriti alles polnud, mõned vaevumärgatavad saapatalla jäljed tuvastasime aga sula oli vist oma töö teinud. Arvasimegi, et need hommikused jäljed. Nii et Jürx leidis ilmselt tõesti Dauno jäljed sealt, kuigi jah, ka temal on nr 45 nagu peitjalgi. Tagasiteel mõlgutasime mõtteid, et kas karud ikka kindlasti magavad.. Tänud

 3 

Algul mõtlesime, et kui aare avaldub päeval, siis võiks isegi mõelda kiirreageerimisele. Läks teisiti ja leidsime ennast parklast hoopis järgmisel hommikul. Autosi oli seal üksjagu ja arvasime, et kohtume ka mõne geopeiturga, aga nii siiski ei läinud. Pakkisime Klaara Karlile kõhule ja võtsime ette veidi libeda tee aardeni. Väikesele kõrvalteele keerates nägime suuri jalajälgi ja proovisime ennustada kellele need kuuluda võivad. Mõlemad pakkusime valesti, aga oleks võinud ju eeldada, et ühed neist tunki omad on :D. Leidsime keldri, mida uudistama läksin. Nii pea kui nägin mis seal laes on, siis tulin seal nii kiiresti tulema nagu homset ei oleks. Spoiler: keegi on ukse ette kakanud. Edasi läksime lõkkekohta vaatama ja aaret logima. Külma ilma tõttu kahtlase väärtusega sillakest seekord ei katsetanud. Aitäh aarde ja põhjuse eest siia kanti jalutama tulla!

Kõik on juba teiste poolt kenasti kirja pandud :) Aitäh!

 2 

Kui muidu ei viitsi väga stardi valmis olla ja paljud selle aasta aarded on mingid võikad mõistatus pähklid siis seekord mõtlesin, et olgu. Peitjalt ka enamus ikkagi tavalised aarded siis võiks ju proovida. Nii siis stardijoonel olin, kui aarde avaldus ei hakanud üldse seedima muud kui, et tavaline ja gps tööle ja minek. Et küll teepeal aega süveneda, mis ja kus. Mida rohkem kaarti vaatasin seda kahtlasemaks asi muutus. Kui teine ekipaaž pani üldse vales suunas ajama siis tegin tee peal väikse peatuse ja mõtlesin kas üldse viitsin minna. Kui lõpuks kaardi peal järge hakkasin ajama siis selgus, et teine auto tuleks samasse parklasse kuhu mul oli plaanis. No olgu, peale 15 minutit mõtteid mõlgutades kimasin siis ette antud parklasse. Liitsime väed, koputasime valgele autole rehvidele, et miks peaks keegi sellisel kellaajal küll siin olema :D kohale jõudma hakates keegi juba vehkles seal lambiga, mõtlesime, et tuleme kollitame salaja aga ei õnnestunud hästi. Vahetasime paar sõna ja ega täpselt kohe ei teadnutki kellega tegu, selgus alles siis kindla faktina kui logiraamatusse piilusime :D Lõpuks salapärane isik ka nähtud kes jõuab koguaeg igalepoole ja väga kiiresti :D aitäh :)

 6 

Raplamaal droonid lennutatud, sättisin end enne üheksat Raasikule, valmis Põhja-Kõrvemaale reageerima, olgu 1. või 13. maantee kaudu. Mida väiksem tee, seda väiksem kiirus, petliku ilmega jääd oli seekord sõiduteedel tublisti. Kaksiksilla parklasse viival suhteliselt pikal ja kõveral teel pole ma ka kuival suvel suutnud tehniliselt lubatud 90 km/h kiirust arendada, tänaõhtuse vesise jääga ei kannatanud muidugi hoida pooltki sellest.

Tsipa üle poole tunni parklasse ja tsipa alla poole tunni jalgsi nulli - nii ta läks. Keegi pikasammuline oli enne viimast vihma suured jäljed sulalumme vajutanud - need viisid praktiliselt kohale. Aga värskeid jälgi polnud ainsatki ning keset metsa kõigest kõrist hüütud "Ahoi"-le ei vastanud ka keegi muu kui vaid enda hääle summutatud kaja.

Aardeleiuga läks küllalt ruttu, väliskonteiner näitas väikeseid väsimuse märke juba enne esmaleidu üks minut peale kümmet. Sellest pole muidugi lugu, sest logiraamatuga ei saa siin ilmaolude mõjul niiehknii mitte midagi juhtuda. Kui nimi kirjas, proovisin purret, siiamaani kannab isegi mind. Keldrit otsisin pikemalt ega leidnudki päriselt (kui see just jõest vähemalt sada meetrit eemal pole ja hiljem militaarpunkriks ümber ehitatud). Tagasitee jalge alla võttes, valgustasin veel kõrvalolevaid künkaid kui ühtäkki tulid vastu inimesed! Tulijatele prozhektorivihku näkku lastes tundsin õhtused geopeiturid ära, ehkki reaalelus olin varem kohtunud vist vaid ühega neist - täpsemalt 5 päeva varem :o) Muidugi avaldasin imestust, miks nii hilja - sest konkurentide stardipositsioon polnud mitte just märkimisväärselt kehvem minu omast. Küll aga oli seda autoga lähenemissuund, millest ma jupp aega üldse aru ei saanud. Põhja poolt - ok... Aga kui lisaks öeldi veel, et mitte Pikkjärve kõrvalt, siis rohkem enam ei tahtnudki teada :D Igatahes kui tulla valge autoga, siis pidavat saama :o)

Peitjat tänan esiteks koha eest (sest mäletan hästi kui äge seal suvel on) ja teiseks ajaloolise lisamõõtme eest (mis mulle senimaani täitsa tundmata)!

 8 

Olin just õhtusöögi valmis saanud, kui Sander helistas ja tekitas huvi peagi avalduva aarde vastu. Tundus tõenäoline, et kuhugi Ida-Harjumaale ta potsatab. Nii 10 minutit enne avaldumist seadsime end autosse ja liikusime Narva mnt. Aegviidu viadukti juurde. Täpselt peatumispaika jõudmise hetkel aare avaldus ja soovitati ida suunas keerata. Keerasin rooli ning liikusin uljalt ida poole, kuni navi soovitusel Kursi suunas keerates hakkas tekkima kahtlus, et vist pole siiski tegemist parima lähenemise suunaga. Olen sealkandis liikudes pidanud teed andma ootamatult põõsast välja ragistavale tankile ja see tegi valvasaks nii teeolude, kui ümbritseva suhtes. Õnneks suure ringi tegemisest pääsesime, kuid Mähuste järve kandsi suutsime ikka omadega maasturile sobiva jäätunud mäeni jõuda, kust edasi saamiseks osutus lõpuks kõige mõistlikumaks tagurpidi käik. Mis seals ikka, kui juba nii kaugele sai tuldud, siis tuli olematu neti leviga kohas lihtsalt pisut mälurakukesi liigutada ja tõenäoliselt sobivat rada kasutades edasi liikuda. Kui lõpuks Soodal jõe sild paistis ja ma asukohas kindel olin, tuli ka levi tagasi ja kinnitas mu mõttelendusid. Üsna pea olime Kaksiksilla parklas ja Sandri saabumist oodates mõistatasime, miks seal valge auto seisab.. Mootori soojust just katsuma ei hakanud, kuid ilmselgelt kahtlustasime geopeiturit :D

Peagi oli ka Sander platsis ning üle silla meid teekond aarde suunas edasi viis. Kui lõpuks peateelt väiksemale rajale maha keerasime, olin ma täiesti veenudunud, et meie ees peab liikuma geopeitur.. jälgede järgi pikemate jalgadega meesterahvas. Muidugi tuli esimesena mõtesse tunk, kuid kindel ei saa ju enne kohale jõudmist siiski milleski olla. Mida aardele lähemale jõudsime, seda vaiksemalt edasi hiilisime.. ma isegi vahetasin end igaks juhuks keskmiseks rajal liikujaks. Ja siis, nii 50m enne aaret paistis metsavahelt pealambi valgus, mis üsna uljalt meile vastu sammus. No nii, nägin siis minagi lõpuks päriselt ära selle imelooma, kes juhuslikult juhtub ärkama värskelt avaldunud aarete kõrval ja üllatuslikult ei olnudki väga pikkade jalgadega, mis sellest hoolimata kõikjale jõuavad. Igatahes oli aaret otsima tulek end ära tasunud ja saladuslik geopeitur, kellest ma palju lugenud ning kuulnud olin, oli lõpuks ka päriselus kohatud. Esimeseks tervituseks osutus imestus, et kuidas meil nii kaua aega läks kohale jõudmiseks :D

Tänan peitmast.