Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 1.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
See on minu esimene aare. Peale leidmist mida teie tunne on?
Palun kirjutage tagasided. Minu jaoks kõige olulisem teie tagasided :)
Koordinaat on täpne.
Võtke oma pastakas.
NB! PALUN PANNA TAGASI SAMASSE KOHASSE KUS VÕTSITE!!! TÄNUD :)
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: lumega_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC9MFQ3
Logiteadete statistika: 56 (78,9%) 15 1 1 1 0 0 Kokku: 74
Logiraamat jääs, nimed saime kirja aga ilmselt kuluks väike omaniku/järgneva leidja turgutus ära.
Sättisime raja kohe õigesti, kraave teele ei jäänud. Siiski oli olukord veidi vesine, kuid saime kuivade varvasetega tehtud. Leid tuli juba loobumise pealt. Olime just ära minemas. Tänud!
Maaliline koht. Võrratu rada aardeni. Kuid kahjuks ei leidnud ????
Võsaga meid üldiselt ei hirmuta, aga no kahe meetri laiusest üle põlve veega kraavist ei olnud ikkagi tahtmist tossuga läbi jalutada, nii et tipatapa tagasi ja autosse kalamehesäärikute järgi. Kraav läbitud, proovisime kõigepealt algkoordinaatidelt leida, aga kuna ei miskit, siis võtsime need, mis toodud ühes varasemas logis. Aitäh nende eest! Saigi sealtpoolt leitud lõpuks. Maastik 1,5...? Tänud.
Aus emotsioon on see, iga võpsik ei vaja aaret. Konteiner ise lahe aga mitte väga ilmastikukindel. Jääme ootama Pesa 2 kus on rohkem mõtet sees.
Esimene kord lähenesin mööda okastraati. Täna tulime hoopis teisest küljest ja oli päris mõnus jalutamine. Kohapeal sai ette võetud päris suur ring ja viimasest kohast tuli ka aare nähtavale. Aitäh aarde eest.
Naaberkrundi omanikud on kraaviületuse pea võimatuks teinud, toppides sinna võrgutükke ja mässinud sellele okastraati, kuigi kraaviületamine ei toimu eramaal. Väga nõme, tõmbasingi seal oma jope lõhki. Aarde koordinaadid on mööda aga leitud ta sai. Peitjat seekord ei täna!
See aare võttis mu parimad püksid ära, tahtsin tagasiteel üle kraavi hüpata, tegin selleks maismaal proovi. Esimesel proovikatsel juba püksid kärisesid. Ei täna.
Oli see alles ikaldus. Kõigepealt veetakistus. Jää küll peal, aga kes teab kas see ka midagi kannab. Kui sealt üle sain, siis esimese hooga ei leidnud midagi. Lugesin logisid, otsisin veel, ei midagi. Lõpuks lõin catibergi koordinaadid GPSi ja kui nulli jÕudsin, siis jäi kohe ka topsik silma. Oli tükk tegu, et seda maa küljest lahti meelitada.
Siin olin ma arvan pime, kuna kohti oli palju, aga kõik oli väga lige ja ei tahtnud enam siin olla.
Kuival ajal ja kagusuunast majade poolt lähenedes sai täitsa mõistlikult kohale. Kohapeal muidugi sai ikka mitmed-mitmed puud üle vaadatud enne kui peidik silma jäi. Lumega leidmine saab siin ilmselt väga raske olema.
Leidsime ühe pesa ja olime kindlad, et selle puu juures ongi aga ei olnudki. Lõpus Maris leidis kohast ja teostuses, mida ei osanud oodata sellises võsas. Aga lõpp hea, kõik hea.
Päris kaua läks aega, enne kui leidsime. Vaatasime ikka kõik puud ja põõsad lähiümbruses üle. Isegi ühe pesa leidsime, aga sellest ei olnud abi.
Algul lähenesime valest suunast, siis leidsime õige tee ja nullis algas kerge ikaldus. Lugesime logisid, parandasime koordinaadid ja otsisime edasi, kuniks leid silma jäi. Aarde nime ja konteineri vaheline seos jäi arusaamatuks aga ehk need ei pidanudki kooskõlas olema.
Paras pusimine oli selle pesani esmalt üldse jõuda. Esimesena proovisime läheneda suure tee poolt, see lõppes Indy kraaviskäiguga ja meie taganesime, kui sellest tema veeliigutamisest pikantne odöör õhku tõusis :D. Järgmiseks keerasime rohelisse majadeploki poolt ja see osutus toimivaks lahenduseks. No ja viimaseks kulus omajagu aega aarde leidmisele aga Carolysi koordinaatidele kindlaksjäämine viis lõpuks sihile, aitäh.
Oiiii, selle aardega sain läbimärjaks, sest vihma kallas ja kõikse see fauna oli märg ja tegi ka mind ja kaaslasi märjaks. Õnneks oli meil Krissu kaasas ja aitas meil otsida. Tuli välja, et sealt kust tema leidis seda enam ei ole. Õnneks oli varsemates logides Carolysi kordinaadid ja sealt tuli ka aardeleid lõpuks. Ohhhh, ma olin juba ausalt öeldes alla andnud jas väga üllatunud, et me leidsime siin vihmasajus. Lõpuks meil jalad lirtsusid ja püksid olid läbimärjad aga naeratus oli suur suus, kui lahkusmie. Tehtud. Aitäh!
PS! Tagasiteel autoga koju sõites oli vihm täiesti ära uputanud selle koha kus Järvevana tee läheb üle Tammsaare teeks. Üks auto andis ka otsad seal ja rahvas lükks seda minema. Õnneks Mai Kia läks sealt läbi vaikselt. Hullud geopeiturid hullu padukada ikka väljas logimas :D
Kui aus olla, siis algul arvasin, et panen vaid mitteleiu kirja ja ei kirjutagi midagi, aga siis mõtlesin ümber ja jagan ikkagi enda mitteleidu või õigemini enda mittekohalejõudmist. Kodus panin küll muudatustega koordinaadid sisse, aga sellest oli vähe kasu. Mööda rinnuni rohtu ja võsaalget jõudsin tõelise võsani. Kuskiltmaalt mu kõike näinud geokoer keeldus seda hullust muga kaasa tegemast ja lihtsalt ei tulnud enam edasi. Nii jäigi mul leidmata see koht, kust aardeni jõuda. Vähegi positiivsema kogemuse pakkumiseks võiks peitja ära märkida koha, kust aardeni on võimalik minna, praegu jäi küll kurb lootusetuse makk asjale külge.
Mida teeb geopeitur kell 4 hommikul kui ootab saabuvat lennukit... :) Nu täna sai lõpuks joone alla sellele hullusele. Ega muud polnudki. Võtsin Carolysi koordinaadid, jalutasin juba tuttavaks saanud kohta ja logisin, punkt.
Ratas sai tee äärde jäetud ja ise suundutud otsingule. Tükk aega sai silm punnis ringi vaadatud, isegi läheduses olev koer väsis haukumisest. Õnneks tabasin lugeda logisid ja sealt saadud numbrid juhatasid lõpuks ka aardeni. Koordinaadid võiks täpsemaks panna. Aitäh.
Esimene kord kui siinkandis käisin ei leidnud. Teine kord jätsin selle siiski heaga k6rvale. Täna öösel v6i siis hommiku hakul olin taas siinkandis ja m6tlesin et tulen t6mban joone alla. Paks lumevaip oli asendunud rohelusega ja ka oja yletav jääkaan oli kadunud. Oma pool tundi sai seal kyll igasugu asju silitatud ja vaadatud. Aga oleks ikka pidanud endale kindlaks jääma ja mitte tulema. Ei suutnud mina seda tuvastada
Lähenemistee leidmine oli juba paras tegemine ja siis pidi veel leidma mikrot teadmata koordinaatidelt. Hea, et nimi nüüd kirjas. Aitäh!
Ühelt poolt on aardele lähenemine kaunis võimatuks tehtud. Teiselt poolt polnud hullu midagi, kui vaid oleks kohe sealtpoolt alustanud... GPS hüppas ikka omajagu, aarde tuvastamise hetkel olime 20 meetrit nullist, siis aga 15 või 10... Mine sa tea, kus see tõde siin peitub. Mina otsiks aaret üldse: 59 23.893,24 47.645
Täiesti arusaamatu miks nii "silma alt" ära kohas peab selline ümbrusesse sulanduv peidukoht aardel olema. Siin võiks olla mõni suurem karp, linnumaja vms ning ei tohiks see kellelegi jalgu jääda. Kuidagi sobilik, et just see esimene jäi mulle viimaseks, mis Peetri uutest tulijatest veel otsimata oli. (1130) Aitäh!
Peetri aarete tuuri esimesena alustasime Esimesest pesast. Tiirutasime, lugesime logisid, tiirutasime. Kõhuli ei visanud, enne tuli leid. Aitäh!
Siin läks meil täna kõige kauem aga kui suurendasime ringi tuli ka leid,Aitäh!
Pisut oli aega ja tekkis mõte siin uuesti õnne proovida. Seekord läks nii hästi, et aare sai leitud juba u. 10m enne nulli jõudmist.
Tänan peitmast.
Seda asjandust oleme täna juba näinud, et ainult teistes kõrgustes. Tänud ????????????
Päev on uus, aga aardeid otsime taas Peetrist. Talvel võinuks siin mööda geomaanteed kerge leida olla. Nüüdseks kõik rajad sulanud, aga üllataval kombel 10m nullist tuli leid üpris kiirelt.
Päeval sadas lund ja selle aarde hiljutist ajalugu vaadates lootused eriti kõrged polnud. Kuna GC-s olid värsked logid ees ja mul sai pool kogu õppeaasta suurimast pingutusest ehk rahvusvahelisest juuravõistlusest tehtud, siis oli parim mõte pingelanguse puhul seda täppi revideerima tulla. Sain enne Kaupot veetakistusest üle ja pääsesin otsima. Lumega jääb see aare küll potentsiaalselt lume alla, aga praegu polnud lumi õnneks peale sadanud ja aare oli täitsa eristatavas kohas ning sai leitud enne, kui tüdimus peale tuli.
Tagasiteel tiris Kaupo mind üle olematu purde. Mulle see ületus väga ahvatlev ei tundunud ja ütlesin talle, et ,,Ära üldse pelga ja võta mind selga", aga ei läinud läbi kahjuks.
Mkmm...ainus tänane mitteleid. Eks selliseid aardeid peab ka olema, igatahes maabus autos mossis ja üliräpane Mann ja läksime viiekat otsima, ju jõuab ka selleni kord ja tekib ka tagasiside, aitäh! Ainus arusaamatus tekitas tänane leiulogi, värsked jäljed nulli lähistel puudusid...?
Ah et esimene ja kohe selline riugas. Tee ääres võtsin varasemad jäljed üles ja asusin reipal sammul teele. No ja oh seda imet kui ühel hetkel null hoopis kaugenema hakkas. Eks ma siis tiirutasin seal nagu kass ümber palava pudru, enne kui suure kaarega kohale jõudsin. Ja ise veel arvasin, et kõige raskem osa oligi teekond. Aga oh seda häda kui aare kuidagi silma ei tahtnud jääda. Liiga pikalt sai seal ukerdatud, enne kui patuga pooleks leid ära sai vormistatud.
Tänud.
Kohale matkasime mööda georada. Kohapeal olid tuled kustu ja tantsuplatsid ümber objektide. No ei kutsunud siin kõhuli viskama, ei visanudki. Tänud peitjale.
Kuna õues oli juba pime ja me oleme veidike kogenud geopeiturid, siis otsustasime pimeduse kiuste lampideta sellegi pesa just täna kätte leida. See oli väga õige mõte. Alguses. Sest küla tuled veel nii palju valgustasid, et nägime jäljerea alguse ära. Seda, kustpoolt jälgi otsida võiks, lugesin muidugi logidest, sest kraave olime täna siit juba leidnud tunduvalt rohkem, kui oleks soovinud. Pealegi arvas Krista millegipärast, et seda maastikku tuleb alistada tavalistes tossudes. Vähemalt olin taibanud gpsi tõmmata uued koordinaadid ja nii me pimeduses ja oksapesus nulli poole kulgesime. Krista asus Pusa ja Susa jälgedesse ja mina püüdsin pihta saada, mis suurust ja mis raskust me ei näe. Kui välja lugesin, et tuleb püherdama hakata, siis Krista hakkas vastu vaidlema. Meelitasin teda küll, et lumi on ikkagi puhtam kui porine vesi, mis siin peagi laiutama asub. No siis võtsime nii madalaid asendeid kui saime. Alguses olid näpud veel natuke tundlikud. Pärast enam mitte. Selles tundlikkuse mõttes oleks suvine otsimine kindlasti parem. Aju kasutamise tulemusel piirasime üht kohta, aga näppude vahele midagi peale jäätükkide ei jäänud. Olukord tundus juba peaaegu lootusetu, kui aare lõpuks telefoni valgussõõri tõmmatud sai.
Millised tunded? Rõõm, et siia ei pea tagasi tulema.
Arusaamatus, miks niisugune konteiner sellisesse kohta pandud on.
Rõõm, et nüüd saab koju sõita ja me ei kukkunud kraavi.
Ühesõnaga tagasitee kulges kenasti ja viperusteta.
Tegime Peetriga Peetris lõunase jalutusringi. Siia tulime otse läbi soo. Kummik oli abiks, nagu soos ikka kombeks. Mingi hetk laiutas keset teed kraav. Otsisime madalama koha ja julgelt läbi vee. Õnneks me ei olnud täna siinkandis esimesed uitajad. Käisime ainult mööda värskeid jälgi, see välistas nii mõnegi koha. Lõpuks oli abi Krissu logist. Nimed kirjas, asusime tagasiteele. Kena mõte oli mööda rada suure tee poole minna, et viisakalt mööda kõnniteed tagasi jalutada. Ühel hetkel lõppesid aga jäljed ühe aia ääres. Vanemad ja targemad otsustasid otsa ümber keerata ja mööda teada rada auto poole suunduda. Nooruse uljus seda mõtet ei aktsepteerinud. Kui võimalik, siis geopeitur läheb otse. Pealegi, jalas on ju kummikud. Ühesõnaga, panin tunki. Õnneks oli viimane aare ja sai võtta suuna kodu poole. Kummikute kiituseks võib öelda, et vett need peavad, seest välja, ei tule midagi. Polegi ammu kummikuid seestpoolt pestnud :)
Sättisime päevaringi sellisena, et siia tulime otse Peetrikese soo juurest läbi soo. Kummikud olid ju hommikul jalga tõmmatud ja noh siis pidi neid ka kasutama (ma kaugsõidu bussis alati liigutan istet ülesse alla, plõksutan laes olevaid tulesid, timmin õhujoa tugevust, liigutan kardinaid ette ja eest ära - see kõik käib ju piletihinna sisse). Vähe siis sellest soost, Bruno ärgitusel pidime kummikute vastupidavust testima ka selle suure kraavi läbimisel. Peale esimeses pesas püherdamist, sai minul aga särts otsa ja sundides Piiat kaasa tulema kulgesime auto juurde tagasi juba suhteliselt igavat lumerada mööda. Eks Bruno kirjeldab ise, millisesid kavalaid teid mööda tema otustas kulgeda
Teisel katsel teisest pesast ei läinud kuut sekunditki leidmiseks...
Peetri Soo käes, pärast seda jalutuskäik edasi, ei mingit kraavi ületust. Tänud peitjale.
Logisid ei lugenud ja sellepärast ka ei leidnud, isegi kui ootamatu abivägi saabus... Vaatab kas on soov siia üldse tagasi tulla.
Tuli välja, et ma olin täiesti õige puu all püherdanud, kuid ei suutnud ennast jääst läbi närida. Täna oli asi lihtne, minut ja valma.
Kohapeal aaret leides võtsin sümboolselt mütsi maha nende ees kes paksu lumega selle aarde välja kaevasid.Ja need kes tahavad samuti kiiret leidu peavad kiirustama,õnneks pungad veel niipea pakatama ei hakka...... Aga tänud siia võpsikusse juhatamast,ilma geomänguta ei iialgi.
Esimene pesa oma esimeses pesas jäi mul esimesel katsel leidmata tegelikult. See oli muidugi siinses logiajaloos selgelt nähtaval üldisel siniste pannkookide nädalal. Kui mõned kollased pannkoogid juba ilmuma hakkasid, siis tulin uuele katsele. Mööda jälgi otse pesani - antud juhul lumega lihtsam, aga üldiselt jah, vastupidi. Tunne jäi niisugune, et asjalik konteiner, kuid veidi sobimatus kohas. Aitäh.
Kraaviületust ei hakanud mitte üritamagi ja lähenesin targu maa poolt. Tänu rajameistritele polnud seal mõelda midagi, panin juba enne metsavahele minekut navigaatori tasku ära ja astusin mööda georada nulli. Ka seal oli korralik eeltöö tehtud ja nii polnudki muud, kui nimi kirja ja sohu. Tänud aarde eest!
Kasutasin kah võimalust kui se juba lahti kaevatud on. Eelmise korraga võrreldes oli siin nüüd ainult jää ja lund ei kusagil. Ligipääsuks kasutasin ikka sama parklat kus juba enne mitu korda seisnud, no küll oli see plats seal jääs.
Kraav oli tee poolses otsas aukliku jääga kaetud, aga mõtlesime, et kui juba siin oleme, siis vaatame kas saame üle. Jäljed viisid aardega risti ja eest leidsime puuoksa, mis oli keset jääd purdeks, mõlemal pool vesi aukudes sillerdamas. Enne kraavi ületust nägime ka jänkut teisel pool rõõmsalt jänese asju tegemas. Võtsin oma julguse kokku ja kalpsasin üle kraavi. Aare ennest kaua otsida ei lasknud ja ka tagasi sain kuiva jalaga. Mõned kergemad saavad ka vist veel üle, aga ega seda lõbu enam kauaks ei ole.
Kraav oli väga kahtlane aga otsustasime siiski vaadata kuhu sügavad jäljed lumes viivad. Viisid mingi imeliku puuoksa purdeni mille mõlemal küljel paljas veesilm. Maire mõtles ennast udukergeks ja ukerdas üle. Ma ületuskoha säilimise huvides hoidsin teisele kaldale. Õnneks leid ennast kaua oodata ei lasknud ja võisime Peetri uut aarete kolmiku tehtuks kuulutada. Siin aarde juures kohtasime ka jänest lumise metsa all hüppamas. Aitäh aarde eest!
Kuni S oja üle ujutada üritas oli mul juba logirull näppude vahel ja suht arusaamatuks jäigi, et mida siin küll nädalake tagasi tund aega teha oli? Aitäh Ovele aarde välja kraapimise eest ja peitjale ikka ka kraaps selle tüki puu kaissu panemise eest!
No mida aaret siin keset talve. Kui sai plaani võetud aaret külastama minna siis polnid veel isegi logidega tutvunud, kui siis ainult nii palju, et tuleb pikali olla :D Teel sinna sai logid läbi loetud ja kui isegi Miki ei leidnud siis pole vist isegi lootust :D kaevasime seal kõva tund aeg, puu oli lumest ilusti puhas lõpuks aga ei leidnid miskit, lasime pead norgu ja lahkusime koos teiste mitte leidudega. Kui aga ilmus leiu logi siis järgmine päev tuli uuesti minna, ei saa seda ju suveks jätta, kuitan ette, et võib päris paha suvel olla. Vanat rada kohale jalutades oli juba üks taskulambike vilkumas seal, ühendasime jõud ja abiga sai leitud, uhh tehtud vähemalt. Sellest järgmine päev sai uuesti mindud vaatlema ja siis oli juba kiire leid :D Hea meel, et tehtud, aitäh
Juba tagasi. Piisas kui lugesin, et aare on vist välja kaevatud. Talisuplust ei harrasta, liikusin aardeni juba tuttavat rada mööda. Kuigi kõige kahtlasemas kohas poleerisin rohkem kui veerand tundi, ei õnnestunud midagi leida. Õnneks saabusid just enne loobumist abijõud ja kinnitati, et koht on õige. Isegi siis ei läinud asi libedalt, õnneks saime kinnituse kus aare peaks olema ja ainult tänu sellele õnnestus see lõpuks leida. Vedas, aitäh!
Lähenemisel kasutasin kraaviületusel eesolevat jäljerada ja jää kandis hästi kuigi aardepoolne serv tundus veidi kahtlane. Aarde juures oli objekt kust otsida ilmselge aga peale mitmekordset kõhuliviskumist lumele ma aaret ikka ei leidnud. Pikapeale hakkas tunduma, et pluss- ja miinuskraadide koostöö tulemusena on aare peidetud lisaks ka jää sisse. Jääst jagusaamiseks käisin vahepeal toomas lisaks abivahendeid, millega jääst jagu saada. Lõpuks õnnestuski aardetops jää alt välja meelitada. See piirkond on vist lumevabal ajal üksjagu niiske ja antud asukoht ei pruugi olla aardele kõige parem aga eks see selgub peale kevadist lumesulamist. Igal juhul praegune logiraamat minigripis ei ole antud kohas parim lahendus.
Sain kutse välja hullama minna. No miks ka mitte. Kostus info, et keegi ei leia. Ajasin siis silmad punni ja lugesin kõik toredad ja veel toredamad logid läbi, mis selle aarde juurde kirjutatud. Ega see suurt innustust ei tekitanud. Eriti kui Miki logini jõudsin. Sest ega tema pole mina kes puule tiiru peale teeb, õlgu kehitab ja minema jalutab :D Proovisin siis anda endast kõik ja natuke pealegi. Kraapisin, roomasin, väänlesin, viskasin siruli nagu Krissu. Kui see ka ei aidanud tõmbasin viimasele traati. Tegime videokõne ja muud ilmaimed aga see 5*5cm kohake jäi ikka kahe silma vahele. Terve tund sai mütatud. Peaaegu olime issanda palvet lugemas aga kuna õiged sõnad ei meenunud siis lahkusime tuldud radapidi.
Kodule lähedal olevaid aardeid võib vabalt mitu korda külastada. Tarmo kraavi ja auku suundunud jälgi nähes tekkis korraks küll mõte ots ringi keerata, kuid aare on ju siinsamas. Mõtlesin siis ennast hästi kergeks ja hajutasin riskid lähedalt leitud malakaga ning ületasin kraavi. Ilmselgelt premeeris hüljes ennast lihtsalt talisuplusega, kui aaret ei leidnud, sest mingit muud põhjust ma ei osanud välja mõelda, miks kandva jää sisse auk teha. Igatahes mind küll jää kandis :D Nullis proovisin mõelda, et "kui mina oleks Krissu, kus ma püherdaks" ja püherdasin paari potentsiaalse puu all, kuid aardeleiuni see ei viinud. Eks kunagi tagasi.
Oli küll paar mitteleiu logi ees aga kes ei proovi, see ei leiagi. Esimene mure oli parkimiskoha leidmine ja eks tuligi ratsu pisut kaugemale teepervele jätta. Nüüd läksin siis georada tuvastama, aga siit lähenemissuunalt ei olnud ühtegi jälge. Mis seal ikka eks siis tuleb ise teha. Oh sa poiss juba esimeste sammudega oli lumi üle põlve ja sokid märjad. Aardega risti jõudes katsetasin siis kraavi jää kandvust. Kandis esimesed 2 kiiret sammu ja siis pläraki sisse. Siin hakkas juba mingeid jälgi ka tekkima ja paarikümne minuti jooksul sai neid omajagu juurde tehtud. Aga miskit aardelaadset ma küll tuvastada ei suutnud. Oli ta siis nii hästi peidus või tõesti lund ülemäära palju.
No ei leidnud meie midagi. Ära minnes nägime kahte kahtlast kuju samas suunas liikumas, ehk on neil rohkem õnne. :)
Algul proovisime läheneda kergliiklustee poolt, kuid seal oli paras kraav ees ja see üks pilu, mis oli aia ja kraavi vahel, oli ka nii ära tõkestatud, et läbi me sealt mingil juhul ei pääsenud. Jalutasime siis tagasi auto juurde ja vahetasime paar sõna Krissuga, kes oli just logimast tulnud. Saime mõned soovitused kaasa ja suundusime teiselt poolt kraavi uuele katsele. Rada oli võimas ja kahtlustatava objekti ümbrus oli ka korralikult ära tallatud. Tiirutasime tükk aega ringi ja no mitte midagi. Lõpuks jäi midagi kahtlast näppude vahele ja oh üllatust, oligi aare. Suurus on mikro ja lumega leitavus on kahtlane. Mis kevadel saab, kui kõik ära sulab ja uputama hakkab, ma väga ei tahaks teada. Siiski, aitäh peitjale!
Lähenesin majade poolt, polnud mul kummareid jalas ja peaaegu kuiva jalaga sain aardeni. Päris mitu minutit otsisin ikka. Siis viskasin kõhuli ja konteiner naerataski vastu. Enam ma küll kuiv kuskilt pole. Ja lisaks, puud määrivad ka. Uute riietega soovitan mitte tulla.
Tänud