Kalevipoja luisk

 2 

Tänase päeva peamine eesmärk. Asusin varahommikul turvameestega teele ja olin mõttes valmistunud, et midagi kerget siin küll ei tule. Ootamatult selgus, et esiteks saime autoga sõita nõks rohkem kui kilomeetri peale ja edasi ootas ees ootamatult normaalne jalutuskäik, kus ükski kuri saatus meid ei tabanud. Kõige huvitavam oli ookeaniületus. Oh milliseid kauneid numbreid seal näha sai. Järgnevad kraavid olid lihtsalt lõbusaks vahepalaks. Hea, et üks kivi Maarjamaal taas leitud on.

 4 

Kuuldes et läheme seda logima. meenusid mulle ka koheselt suveseiklejate logid. Et siin tuleb järjekordne räme teekond aardeni. Geotakso tõi meid jälle võimalikult lähedale ning algas kummikutevahetus voor. Supilaud selga ja minek. Esimene üllatus oli aga see et metsamehed olid siia värskelt sellise maantee sisse ajanud et täitsa lust oli astuda. Esimese veetakistuseni jõudes ootas seal isegi purre ees. Sinna samma ka see suplaua kott maha prantsatas, kuna seda ilmselgelt täna vaja polnud. Siis kui viimane purret ületas, käis korra mõte peast läbi et mis siis kui nüüd sild katkeb. Kas oleks pidanud ikka supi kaasa võtma :D Seda muidugi ei juhtunud ja teekond võis jätkuda. neid veetakistusi seal matkal ikka jagus ja ühe purde juures muutusin ise ka liiga julgeks. Mispeale peale praksatust premeeriti mind lurtsuva kummikuga :D luisk ise oli nii peitu pugenud, et iga nurga alt ei saanud arugi et seal päriselt luisukivi on. Tagasiteel kasutasime juba eelnevalt teele seatud purdeid ja mõni hetk hiljem olimegi autos tagasi. Aitähhid

 4 

Mõnus pühapäevahommikune sirutusjalutus võiks selle kohta öelda. Eks neid takistusi seal juba jagus mis hoo maha võtsid ja leidlikkust üles näitama pani, aga ei miskit võimatut. Aga uljaks muutusime ka. Nii mina kui Tarmo, kes eilse Liisu mutta vajumise peale kõige valjemini naersid, saime nüüd siin ise oma jalad kordamööda kraavi libisedes märjaks. Kaupo leidis veel oma krüptoniidi üles ja Liis oli niisama tubli ja hakkamist täis.

Tänud.

 2 

Meie nädalavahetuse geotuuri jagus igale päevale rabamatku. Kuigi logide järgi tundus see paras väljakutse, siis tagantjärele polnud hullu midagi. Hiljuti on ekskavaatoriga jalutustee sisse sõidetud parklast kuni ojani ja jätkus ka teisel pool oja. Ainukene väljakutse oli oja ületamine mööda puud. Vähemasti minu jaoks, teised kalpsasid sealt lenneldes üle. Pärast veel paar pisikest kraavi, natukene võsas jalutamist, aga ei midagi hullu. Kivi oli muidugi omapärane, enda arust olen ka suuremaid tähistuseta kive näinud. Aga leid on leid ja seiklus oli äge. Aitäh peitmast ja teistele soovitan häid olusid ära kasutada.

Tänud!

 13 

Kui aus olla, siis Kalevipoja luisu aarde olin enda jaoks liigitanud liiga ebamugavaks külastuseks kuhu seetõttu kunagi minna ei plaani. Aga võta näpust..

Suivseikluse 2. päeval kui piirkonnaks oli Jõgevamaa Mustvee vald, potsatas üks legend just sinna kivi juurde. Punkte pakkus see üks punkt 5x rohkem kui tavaline. Kuna olime võistlemas esikohtade peale, siis otsustasime, et peab ikka ära käima. Läheneda otsustasime põhja poolt üle kraavi.

Esiteks oli välja vaadatud parklasse juba kole pikk maa. Lähimast punktist, mis oli Sadalas, tervelt pool tundi sõitu läbi Lääne-Virumaa. Idee kohaselt plaanisime Lauriga ujuda ujumispükstes läbi kraavi ja siis matkata kivi juurde. Ma ise polnud päris kindel, et kas paljujalu või viskan kuidagi tossud üle. Telefoni pidime igatahes topelt minigripi sisse panema.

Kui olime koti kokku pakkinud ja just liikuma hakkamas, paistsid pikal sirgel kaugusest lähenevad kaugtuled. Tuli välja, et meie Suveseikluse suurim konkurent Libekala oli otsustanud samuti just siia tulla romantilist päikeseloojangu matka tegema. Pigem meie õnneks, sest vedamist oli kohe mitmekordselt nende kohalviibimisega.

Vedamine algas juba parklast. Kuna neil oli veidi tõsisem maastur tagumiku all, siis nad panid parklast autoga otse edasi. Tekitades sellega meile oluliselt meeldivama jalutuskäigu metsasihil. Kuniks nad enda autoga nikerdasid ja ümber pöörasid, jõudsime neile järele. Järgnevat metsa/võsa Mäistemäe kraavi suunas võtsime juba kuuekesi. Kraavi äärde jõudes oli ärevus üsna suur, sest see ei tundunud küll koht kus tahaks ennast paljaks võtta ja vette minna. Tossusid ja telefoni poleks tahtnud ka üle visata. Õnnneks järgnes aga teine vedamine, sest tiim Libekala teadis kopratammi olemasolu. Nad olevat kusjuures kuu aega varem, legende tehes, juba käinud seal. Nüüd siis uuesti. Meid kõiki juhatati edukalt kopratammini. Tammil tasakaalu hoides jõudsime kõik üle kraavi. Ma kusjuures isegi kuivade varvastega.

Võinuks arvata, et sellega ebameeldivused lõppesid ja algab jalutuskäik pargis nagu Kajaliis väitis. Aga võis uuesti näpust võtta. Algas hoopis korralik takistuste kadalipp, rist ja viletsus. Üle pea kasvav võsa, kopraaugud siin ja seal, väiksemad ja suuremad veetakistused. Imekombel sain neist kõigist kuiva tossuga üle. Kuidagi moodi vedas. Leidsin sobivaid mättaid ning hüpetesooritustele võis anda hindeks 5. Olles aardest 400m kaugusel, lõppes ka päevavalgus. Taskulambid jätsin miskipärast kopratammi juurde ootama. Üks hetk oli aimata Kukesaare kõrgendikku ja võisime suuna aarde poole võtta. Kõigepealt logisime ära aarde ja siis vaatasime kivirahnu üle. Kivi ennast nagu polnudki õieti olla. Tegelesime Suveseikluse küsimuse vastusega, klõpsisime mõned pildid ja alustasime tagasiteed.

Tagasitee nii roosiliselt ei kulgenud kui aardeni minek. Pimeduse saabudes hoidsime lagedametele aladele. Maire käis mätaste vahel ukerdades vähemalt kolm korda uperkuuti selili. Kraavi äärde jõudes ei näinud enam kopraauke. Kord kukkusin mina ühe jalaga põhjatusse kopraauku ja kord ka Maire. Mingi hetk jalutasime läbi ka palju sügavamatest kraavidest kus vesi oli juba üle põlve ja need kes kummikutega, said mitu lisakilo tassimiseks juurde. Kopratamm oli esimesest läbimisest palju ebastabiilsem kuid õnneks keegi ühele ega teisele poole sisse ei kukkunud. Viimane metsalõik ja lõpetuseks vedas veel viimast korda ja saime maasturiga küüti minu autoni.

Oeh, seiklust saime täie raha eest. Ebameeldivust palju aga lõpuks just sellised aarded, punktid ja seiklused jäävadki pikaks ajaks meelde.

Aitäh aarde eest! Aitäh ka kaaskannatajatele, ilma kelleta poleks sinna kivini jõudnud!

Sisse sõidetud maantee

Kopratamm

Kivi juures emotsioone väljendamas

Järgmise päeva kuivatusring

 8 

Leitud suveseikluse käigus. Päeva kõige keerulisem legend asus selle aarde juures. Kui peaaegu kõik muu oli tehtud, siis otsustasime ka selle ette võtta, sest punkte sai siit palju. Plaan meil väga hea ei olnud, lihtsal kraavini jõuda, üle solberdada ja kuidagi kivini jõuda. Parkisime auto ära põhja poolse lähima punktini ja asusime teele. Peale paari sammu kuulsime auto häält. Selgus, et ka teine tiim oli otsustanud seda punkti otsima tulla. Meie õnneks oli see meie suurim konkurent aga ühtlasi ka antud punkti peitja. Asusime ühiselt teele ja õnneks nad teadsid, et üle kraavi saab ka lihtsamalt, sest koprad on tammi teinud. Siiski lihtne polnud selle tekonna juures mitte miskit. Päeva valgus hakkas otsa saama ja teerada oli lihtsalt tihe võsa. Kraavi ääres lisaks ohtlikud augud. Ja edasi veel kõrge roheline, võsa ja putukad. Õnneks oli kohati rohelus nii tihe, et need lükkasid vähemalt putukad ära. Aga kuidagi me kohale jõudsime, esmalt logisime aarde ja siis tegelesime Suveseikluse osaga. Vastust nullist ära saata ei õnnestunud, niiet tegime hoopis fotod tõestuseks, et oleme seal käinud. Ja siis algas kogu see kohutav teekond uuesti. Võin kindlalt öelda, et minu kõige hullem aarde leid. Üldiselt väldin selliseid asju, sest ma ei näe väga vajadust end piinata nii. Aga teise mängu käigus tuleb rohkem asju teha :D Üldiselt ma aardeid samal ajal ei loginud, kuid selle järgi ma poleks ka kunagi hiljem tulnud :D Suured tänud kaaslastele ja konkurentidele! Ilma teieta oleks see kindlasti jäänud pooleli meil.

Täna ei õnnestunud.

 12 

Eks luisu juurde minek on juba mõnda aega päevakorras olnud aga pole ju selline "kiireleidmöödasõidul" aare või polnud teinekord ilm päris see. Igatahes tundus seekordne Eesti sünnipäev just täpselt õige päev, mida Kalevipoja niidetud maadel tähistada.
Kui Tallinnas on lumega juba suht kitsas käes siis mida aardele lähemale sõitsime seda suuremaks läksid lumehanged. Nii saigi meie metallist suksu lumehunniku otsa pargitud ja suund peopaiga poole võetud.
Kamba peale olid ka vaid ühed räätsad, sest ülejäänud lootsid, et need ühed teevad kenasti tee ette ja asi korras aga võta näpust, nii hästi ka nüüd ei läinud. Ikka ja jälle katsetas jalgealune maapind oma külgetõmbejõudu. Nii me siis astusime kuni meie tee lõikas üks suuremat sorti kraav, milles vesi kenasti lainetamas. Vaatasime mõnda aega selle kraaviga tõtt ega suutnud otsustada, mida edasi teha. Üks võimalus oli minna tagasi abivahendi järgi aga... no kes seda küll oleks viitsinud teha. Võtsin siis end kokku sõna otseses ja kaudses mõttes ning proovisin selle lainetava vee all oleva jää kandevõimet. Tegelikult olin isegi valmis selleks, et vähemalt pool minust jätkab kulgu märjana aga... oh seda rõõmu kui see mõte teoks ei osutunud ja ettevaatlikult järgnes kogu seltskond. Peeter muidugi suutis korra sinna astuda, kuhu ma hetk enne seda soovitasin mitte astuda. Nii saigi ta teada, et püksid ikka päris veekindlad pole. Mina proovisin selle juba eespool ära :P
Pisut sinka-vonkatamist kopra aukude vahel ja viimased sajad meetrid võtsime juba mõmmi värsketel jälgedel. No eks pilk käis nüüd ehk tihemini üle õla kui ehk tavaliselt. Polnud ju enam väga kindel tunne, et mõni kontvõõras meiega koos sünnipäeva ei taha tähistada.
Lõpuks olimegi ühes tükis aarde juures. Ilmselt otsisid me pilgud viimastel sadadel meetritel suurt ja pruuni tegelast aga kui paari meetri pealt pisikesele pruunile laekale otsa vaatasime siis esimesed hetked olime pimedad ega näinud miskit ;)
Kui logiraamatus nimed kirjas sai hakata peolauda katma. Kaja ja Bruno leidsid väga sobiva samblaga kaetud kivist laua kuuse all. Eks eeltöö tegin kodus juba ära ja nii saime Kajaga kiirelt laua kaetud ning peagi saime ka Eestimaad tervitada :)
Selliste hetkede nimel tasubki teinekord väiksemaid ja suuremaid eneseületusi teha. Et ikka veel avastada kauneid kohti, kuhu varem sattunud pole ja siis seda koos sõpradega tähistada.
Suured tänud peitjale ja kaaslastele ilusa päeva eest!

Palju õnne Eesti!

 12 

24 veebruar on meile Piiaga oma kindla traditsiooniga ja seda just varahommikul. Et jõuda hommikuseks lipuheiskamiseks Toompeale. Alguses oli seal üritus lossihoovis aga siis jäi hoov väikeseks ja koliti rahvas Kuberneri aeda aga ka seal on nüüdseks kitsas. Pea pool seltskonnast naudib sünnipäevahommikut Falgi tee kõrvalt.
Kes arvab, et tegmist on fossiilide kokkutulekuga, see eksib. Enamus on noored koos lastega või siis gümnasistid ja ka koduloomad on olemas. Seda on peale isamaalisi kõnesi kuulda kui plaksutamisest kõvemini on kuulda koerte haukumist (ja ka koertel olid sinimustvalged sallid kaelas).
See, mis on juhtunud peale lipuheiskamist, on ka traditsioon aga aastati erinev. On see siis akdeemiliste organisatsioonide rongkäik või suundumine valvesse või viimasel ajaks armsaks saanud geomatk kallite kaaslastega. Tänu peitjatele oli ka nüüd olemas siht - meie "sõgeda" eeposepoisi luisk, mis pidi puhkama kohas, kus vaid metsloomad ja mardused tavaliselt liiguvad.

Mina arvasin, et ründame lõuna poolt, et sedasi on vaja vaid samapalju meelekindlust nagu Scottil lõunanaba vallutamisel (oleks äkki saanud kraavideta) ja kaasas oli seega vaid minu meelekindlus. Tegelikult võtsime ette positsioonid põhjapoolsemalt, kuigi meil oli kaasas varustust, millega oleks vähemalt võinud üritada Invangorodi kindluse vallutamist Narva poolt. Vaadates parkimiskohas ringi otsustasime siiski, et äkki saame ka kergvarustusega hakkama. Metsalune nägi alguses tõesti välja nagu mutionu pidu. Isegi murtud varese tiiva leidsime üles. Mida enam kaugemale seda harvemaks jäi purjus mutionupiduliste jäljerada ja seda raskemaks läks meil endal kõndimine. Siis vaatasime tõtt selle laia ja sügava kraaviga, kust jää oli enamuses kadunud. Peale ukerdamist pinnases, mis kohati poolde reide kallistada tahtis, jõudsime kohta, kus "kraavi" läbimõõt oli selline, et oleks abi olnud autos olevates ründerelvadest. Õnneks oli meil Piia, kes julges testida jääd, mis just selles kohas tundus äkki kandvat kaldast kaldani. Kui Piia oli teisel kaldal siis minul oli muidugi julgus minna järele (siiski suutsin ma kaldaääres peaaegu ka ujuda).
Viimane lõik oli samuti õpetlik. Esiteks see, et lumesaan on sellisel pinnasel kergem kui minu jalg. Teiseks karujäljed, mis meenutasid T Rexi omi. Kui me tema hirmutamiseks laulda üritasime siis tundus küll, et selle laulu kuulamine on hirmsam kui karuga kohtumine. Kolmandaks see, kuidas nullis Kaja ja Bruno võlusid välja piknikulaua keset metsa ja neljandaks see, kuis Piia ja Kaja haldjatena täitsid laua kattega, mis sobiks ka pingviide marsi järele. Ja kokkuvõttes tundub nüüd, et traditsioon on see, mis meid kõiki liidab - sõpradena, geopeituritena, eestlastena, inimestena.
Aitäh peitjale seda päeva võimaldamast, aitäh sõpradele kellega olin koos täna ja teile, kellega ka homme ja ka eelmisel ja tuleva aastal ja loodan, et ka 24 veebruar 2025.
VIVAT, CRESCAT, FLOREAT EESTI!

Sünnipäevahommik

5 tunni möödudes

6 tundi peale lipuheiskamist

7 tundi hiljem .. kes esimesena läheb see viimasena tuleb

 11 

Kuna pingviinide paraadi kutse suutis kirjatuvi taaskord kuskile ära kaotada, tuli omal matk ette võtta. Harjumaa inimestele ootamatult komberdasimegi pingviinide kombel põlvini lumes ja testisime jää paksust. Tundub, et valisime täiesti õige päeva aarde külastuseks, sest paar päeva varem oli käinud ott mööda eelmiste geopeiturite jälgi. Peale jälgede leidmist hakkasid kõik kohe kõva häälega rääkima. Ei tea miks?
Selliste matkade puhul on viimasel ajal saanud kombeks, et peale logiraamatu ära määrimist on paras aeg teha väike piknik. Kuna see luisu kivi tundus mõõtmetelt laua jaoks liialt suur, siis leidsime aarde lähedalt mõõtudelt veidi sobilikuma kivi, kuhu lina laotada. Pidupäeva laud sai kohe eriti esinduslik ja kilu võileivad maitsesid ka õite hästi. Täis kõhuga läks ka tagasitee palju reipamalt.
Mida kasulikku õpetas või näitas meile see georetk:
Kui mõnel koolilapsel on vaja loodusõpetuse tunnis loomade jälgi ära tunda, siis see piirkond on selleks täiesti õige koht. Tundus, et esindatud oli kogu meie metsades elav seltskond. Ainuke, kelle jälgi ei kohanud oli jänes. Ühise arutelu tulemusel jõudsime tõdemuseni, et tema vist oli selleks ajaks juba ära söödud. Kas hundi või ilvese poolt. Nii on.

Natüürmort

 1 

Jalgsi minnes poleks ilmselt kunagi viitsinid aga saaniga oli täitsa tibents :)

 3 

Nädala alguses sai Lauriga pisut arutletud selle aarde ligipääsu üle, mille tulemusel ta järgmisel päeval leiutajaga luurele kihutas :D ja suutis mulje jätta, et tegemist suht drive-in aardega. No kui jälg ees ja rada sisse saetud, siis peaks ju lihtne olema. Tegelikkuses oli vahepeal nii 10cm lund juurde sadanud ja esimese hooga suutsime vale jälje üles võtta, et siis jahimeeste kaamera ees ringi keeramise raadiust katsetada. Pisut kaardi uurimist ja ringi vaatamist viisid siiski õige jäljeni ja teekond võis alata. Eks ta alguses pisut kitsas oli, kuid kiiver andis julgust ja jälg lubas kohale jõudmist. Kuni ees oli kraav, milles täpselt jäljes haigutas kenakene lahtine vesi. Eeee, et siis niipalju juba sulanud vahepeal? Väike maastiku vaatlus ja jalgsi katsetamine andsid lootust ning olimegi kõrvalt kandva osa leidnud ja retk võis jätkuda. Kaardi järgi jäi veel kraave teele, kuid õnneks ma neid kõiki ei märganud ja nii nad sujuvalt kõik ületatud said. Kuni saanijälg kaheks hargnes ja õigeks osutus ebaloogiline suund, mis väikse ringiga siiski õigesse kohta liikus. Peale Mäistemäe kraavi äärset sirget jäi teele viimane selgelt kahtlasena paistev kraav. Ma läksin igaks juhuks maha, tulemuseks see, et Sander saaniga üle kraavi ja jää puru.. Seisin siis seal valel pool kraavi ja pidasin aru, kuni Sander kummikuga jääle astus ja see mitme meetri ulatuses kokku varises.. eeh, ei olnud julgustav.. Pisut eemal siiski tundus kitsam koht olevat ja pärast mitu korda sisse-välja hingamist tegin hüppe ning viskasin kohe igaks juhuks pikali, et kaalu jaotada. Jess, kuivaks jäin ja sain tagasi saanile istuda. Kui rada liiga kitsaks ja tihedaks kiskuma hakkas selgus, et oleme aardest u. 50m kaugusele jõudnud ning aeg on pisut kondimootorit ka kasutada. Nii kui saanilt maha astusin, olin põlvini lumes.. Ilmselgelt olin raskeim element ümbruskonnas :D Kui raja, jälgede ja peale mõningast keerutamist ka aarde leidmine õnnestus, siis kivi ise jäigi leidmata.. vist kõige väiksem ja nähtamatum objekt ümbruskonnas?

Tänan peitmast.

 1 

Vee külmast kanget olekut tundus hea idee ära kasutada selle aarde puhul. Kaarti sai uuritud omajagu, otsustasin läheneda lõunast. Kaardil oli rada ilusti punktiiriga märgitud, looduses asi paraku nii ilus polnud. Alguses oli rajal eriti tihedalt takistusi, aga natukese aja pärast läks asi paremaks ja sai täitsa arvestatava kiirusega liikuda. Esimese hooga tundus kaardi järgi, et rada läbi metsa ja edasi mööda sood. Tutkit. Kogu teekond kulges metsavahel. Oma üllatuseks jõudsime pärast jupp aega metsarajal rassimist mingite metsateede peale välja. Ilmselt oleks sinna ka oluliselt mõistlikumalt saanud. Kui olime jõudnud aardest nii 400 meetri kaugusele, siis läks küll siht, aga see oli juba lootusetult puid täis. Väikese ringiga õnnestus siiski läheneda. Aardele lähemale jõudes olin kaardilugemisel tiba hooletu, aga tiirutada ka ei viitsinud rohekm ha tundus, et lihtsam on need viimased 50 meetrit jala käia. Eks vahelduseks on jalutada ka tore. Karp jäi kiirelt silma, aare oli täitsa heas korras. Panime nimed kirja ja asusime tagasiteele. Kuna nüüd oli tee selge, siis läks tagasitee oluliselt libedamalt. Oli äge seiklus. Aitäh peitjale.

Navigatsioonivea tõttu tuli viimased 50 meetrit jalutada tänan!

 9 

Jõudsime ära oodata aja, mil paks lumi ei olnud enam takistuseks, et veidi kergema vaevama siia kivi juurde pääseda. Võtsime oma väitsad kaasa, et need teravaks luisata ja sättisime end teele. Me lähenesime põhjapoolt ning muidugi teadsime, et meil on vaja ületada Mäistemäe kraav, mis nüüd enam mitte külmunud ei olnud. Selle ületamiseks oli meil aga abivahend kaasas ning lootsime, et selle pikkusest piisab. Kui see oli lahti pakitud ja mulksuga vette visatud, siis tulid vaid mullid pinnale ja redel oli kogu oma pikkuses vee all. Nüüd oli mõttekoht, et kas läheme sama targalt tuldud teed tagasi ja ei mingit kivi ega leidu täna. Samas, tasus ikka proovida edasi. Kummikud läksid jalga ning katsetasin, et kas see vee all olev redel sügavamale ei vaju ning kannab, et saame üle minna. Test näitas, et täitsa kannab ning vaikselt liikudes ja hoides vett allpool kummiku ülemist serva saigi kraav ületatud. Edasine 400 meetrit oli juba tavaline jalutuskäik metsas ning kui need esimesed tigedad sääsed välja arvata, siis muid emotsioone ei pakkunud. Leitud sai nii luisukivi kui ka aare ise. Aitäh.

Kummikuid pesemas

Uppund abivahend

Tagasi oli ka vaja pääseda

 2 

Kui mind paar nädalat tagasi kutsuti kaasa, selle aarde juurde, siis pidin ära ütlema. Seljataga oli raske töönädal ning laupäevahommikune varajane äratus käis üle jõu. Aga mõte jäi tiksuma ning saigi teoks paar nädalat hiljem. Kevad on juba lumele liiga teinud ning veed vulisevad. Lõunapoolt tulles olid mõned lihtsamad kraavi ületused. Sellised, kust pikem mees lihtsalt üle astub :) Kindlasti oli abi räätsadest. Üldse ei kahtle, et ka kummikuga oleks ära käinud, aga räätsaga oli palju lihtsam. Eriti tagasiteel, kui sai väsinud jalgadega laisalt astuda ning ei pidanud mõtlema, et kas kannab või ei kanna. Kivi valmistas üllatuse. selle asemel, et metsa all kõrguda nagu tavaliselt suurte rahnudega kohtunud olen. Oli see kivi hoopis maapõue pugenud ning näitas meile ainult oma pealmist palet. Tehtud. Aitäh!

Tegime plaani muudatuse ja andsin oma jah sõna selle aarde kasuks. Nii me siia Tallinnast umbes kaheksa startisime, et teistega tee ääres kohtuda. Räätsad selga ja minek. Ei hakka kordama teiste juttu. Väga nauditav maapind oli. Välja arvatud muidugi mõned korrad, kus lumi kummikusse sattus. Tänud peitjale ja kaaslastele.

Meie esimene ohver

 7 

Tänase geotuuri põhieesmärk,Kalevipoja luisk oma silmaga üle vaadata :) Rabaaarded on minu ühed lemmikud alati olnud ,kuid siia millegipärast väga ei kiirustanud.Eks kant muidugi kauge ja küll jõuab.Aga tuli kutse ühineda toreda matkaseltskonnaga ja tegin nädalavahetuse plaane veidi ringi.Pisikese vimka viskas küll sisse nädala sees saadud väike põlvevigastus korvpalli mängides,kuid sain liigese kontrolli alla õhtuste raviseanssidega.

Peale auto parkimist oli vaja otsustada ,et mida kaasa võtta.Küllap varasemates logides olevad pildid hirmutasid piisavalt ning suht üksmeelselt olid kõigil kohe räätsakotid seljas.Aga jah,seekord said räätsad lihtsalt värskes õhus niisama hingata.Margus pakkus mulle veel käimasid mis lausa - 70 kraadi jaoks mõeldud.Olid ikka mõnusad jalas küll ja ka terve ülejäänud geopäeva veetsin nende jalavarjudega.Teekond aardeni läks mõnusas tempos,laiemad kraaviületused tulid kerge hüppega,lumme sissevajumisi tuli harva ette.Lumevaip oli tänu öökülmadele hea tugev.Taliteelt mahakeerates ei olnud samuti probleeme maastiku läbimisega,ka siin oli lumekoorik piisavalt tugev.Ja niimoodi lõpuosa siksakitades jõudsime ka nimikangelaseni.

Kivi tähistav märk on küll kannatada saanud,suure tõenäosusega on loomad proovinud tavalise PVC sildi maitseomadusi selgeks teha või on mõni suurem metsaelukas lihtsalt oma turja süganud.

Tagasiteel oli juba rohkem mahti ka looduses toimuvaid protsesse jälgida.Põdrad on siinkandis igati kõvad tegijad. Eriti oma firmatoote "Pähkel sokolaadis" tootmisega :)

Tore matk koos lõbusate kaaslastega.Aitüma seltskonna eest,aitüma peitjale Lusikasohu juhatamast.

 7 

Mõni nädal tagasi tekkis mõte, et enne suurt kevadet võiks ka veel Lusikasoos ära käia. Siis aga tulid paaril nädalavahetusel muud toimetused ette ja ilma kiskus tormiseks ja hakkas juba tunduma, et plaaniks see vist jääbki. Aga kui selle nädala ilmaprognoos näitas igaks ööks 10 külmakraadi ja päevaks ilusat päikest, siis oli kindlamast kindlam, et just nüüd on loodud ideaalsed olud sohu minekuks.
Meie seltskonnas oli nii neid, kes mõtlesid lühemale matkale ja ekstreemsematele kraaviületustele põhjasuunast, kui neid kes eelistasid turvalisemat lähenemist lõunast mööda taliteed. Peale arutelusid jäigi see viimane variant ja nii me oma rännakut Tuimõisast alustasime. Räätsad ja muudki matkavarustust sai kaasa haaratud või selga pandud, kuid tegelikult piisas tavalisest pika säärega kummikust. Metsaraja leidmine läks meil üle ootuste hästi, ei mingit võsas ukerdamist, lihtsalt sammusime üle lagendiku ja olimegi toredal rajal. Ise olime ka üllatunud, et see algus nii kergelt läks. Lund on metsas palju, oma poole meetri jagu, kuid see oli kõva nagu betoon. Lihtsalt jaluta ja naudi ümbrust. Mõned väiksemad kraaviületused meil siiski teha tuli, kuid need olid kõik sellised hüppe mõõtu või pikemad sammud üle vesise koha. Räätsad rippusid kõik see 2,5 tundi meil seljas ja ei tulnud isegi mõtet neid sihipäraselt kasutada. Eks kõigil tuli muidugi ette mõni üksik põlvini lumme astumine, kuid neid olid kogu teekonna jooksul õige vähe ja lisasidki natuke elevust. Kui olime jõudnud kohani, kus talitee hakkas paremale pöörduma, kuid meid ootas aare pigem vasakul, siis olime valiku ees, kas jätkame mõnusat metsarada ja teeme hiljem kraavi ääres nurga sisse või liigume otsesuunas aardeni. Otsustasime teekonda mitte pikemaks venitada ja suundusime metsa. Siin enam rada polnud, kuid mets piisavalt hõre, et mõnus oli jalutada hästi kandval lumel. Ja see lumi pakkus siin õige huvitavaid elamusi. Lagedamatel kohtadel hakkasime märkama lumel mingeid kummalisi triipe ja jälgi. Need olid tedrekukkede mängukohad. Kuked ise olid juba jalga lasknud, kuid isegi need jäljed pakkusid tõelise vau! elamuse. Pole kunagi selliseid loodusvaatlusi varem teha saanud. Äge!
Kivi juurde jõudes leidsime kiirelt aarde, võtsime karbist kaasa ka ränduri ning tegime tiiru ka ümber lumise kivi. Tagasitee kulges juba mööda oma jälgi ja täpselt 2,5 tunni pärast olime autode juures tagasi.
Ülilahe käik Luusikasohu väga mõnusa matkaseltskonnaga. Suur-suur aitäh kaaslastele, kes haarasid mu mõttest ja hiiglama suur tänu ka peitjale, et ühe meeldiva raba-aarde meie geokaardile lisasid.

See hetk, kui sai otsustatud laupäevane sohu minek

 3 

Parkisin linnulennult 2,5 km kaugusele. Söödasõimeni viis ATV rada nii et esimesed 800 meetrit oli lihtne jalutamine. Metsaserval panin räätsad alla ja mööda sihte ja kraaviääri matkasin aardeni. Plaani tehes oli ainuke tundmatu Immukvere jõe ületamine, ikkagi jõgi. Läks siiski lihtsalt, pool jõge mööda mahalangenud puud, pool mööda jääd. Tagasiteel märkasin kraavide hargnemiskohal paarikümne meetri kaugusel jääaugust välja ronivat saarmast. Pistis algul pea, seejärel pool keha august välja, vaatas ringi, ronis jääle ja alles siis märkas mind. Kadus auku tagasi enne kui ma pildistada jõudsin. Ootasin paarkümmend minutit aga uuesti ta ei tulnud. Aitäh matkale kutsumast!

Tänud aarde eest!

 2 

Meie parkisime auto kuskil 3,5 km peale.Esimesed 2,5km oli mõnus astumine vist ATV jäljes,edasi liikusime mööda loomaradu mis olid lausa suured trassid seal.500m mööda kraavi äärt,see lõik oli meil kõige raskem.Tagasi tulles olime julged ja tulime kraavis mööda siletat veeteed.Kui sai ületatud kõige suurem vee takistustus(mis oli õnneks jääs)veel natuke kraavikallast ning olimegi kivi juures.Kivi üle vaadatud otsisime ka aarde üles.Nimed kirja,väike joogipeatus ja peaaegu tuldud teed autoni tagasi.Ilm oli super ja kokkuvõttes teekond kulges kergemini kui kartsime.Aitäh!

Sai lume paksust mõõdetud.

Jäätee

 2 

Tänase päeva puhul ikka matkama, kuis teisiti. No oli valida kahe pikema matka vahel. Mari arvas, et täna on Kõrvemaal laulupidu, las jääb paremaid aegu ootama. Meite kandis on rohkelt lund ja samad olud olid ka Jõgevamaal. Tugev kandev lumeke ja räätsad töötasid tänastes tingimustes ideaalselt. Rajast veidi eemal leidus üks loomade soolapuu. Lusikasood läbival rajal ja võssis oli kulgenud ohtralt põtru, eri suurustes kaslasi-käpalisi, aga kitsede jälgi ei tabanud. Jänkud olid seigelnud siia ja sinna. Viimase kraavi ääres esines ka kanaliste tekitatud mustreid lumel. Kulgemiseks huvitav ja omamoodi rada, lahtiste veesilmadega sügavas lumes. Enne Kukesaarele jõudmist näitas end ka päike, madalas pajuvõsas oli kohe rõõmsam kulgeda. Korralik teostus tabatud ja käisime vaatasime kivi ka üle. Kõik kohatud kraavid olid lustlikult lahtise veega ja kaldad rohke lumeseinaga ääristatud. Tagasiteel oli lumevaip natuke pehmemaks muutunud võrreldes hommikuse krõbedikuga. Tänud peitjale.

 5 

23.veebruaril kell 21 polnud veel mingit plaani. Mõtlesin, kas julgen Kristale helistada või on juba liiga hilja. Helistasin siiski. Krista pakutud Kõrvemaa ei tundunud kodumaa sünnipäevaks liiga hea plaan olevat. Kahtlustasin, et seal on suured rahvamassid ja parkida pole kusagil. Pakkusin hoopis luisu välja. Kristale sobis. Leppisime väljasõidu kellaaja kokku.
Ah et siis 4.0 maastik. Suvel oleks meelsasti põhja poolt tulnud (suure tõenäosusega ma nii ei tee), aga tänastes oludes otsustasin proovida lõuna poolt. Kristale sobis. Parkida palju ruumi polnud. Leidsin ühel sirgel lõigul koha, kus auto peegli sisse keeramisel tundus teine masin mööda mahtuvat. Jaa, lund on siin palju.
Alguses kandis lumi isegi mind. Kõrteni jõudes see enam nii polnud. Hoidsin neist eemale ja peagi jõudsime metsa alla. Seal oli väga märg. Räätsad said alla pandud. Kaardil olid olnud rajad. Tegime sikke ja sakke. Esialgu meil radu leida ei õnnestunud, Hoopis kraave ja lahtist vett oli palju. Ja põtrade jälgi. Vette me õnneks ei kukkunud. Mingil ajal leidsime raja kätte. Ja raja kõrvalt saapajäljed. Mul oli kahju nii põtradest, kelle kõhukarvade jäljed lumel näha olid, kui räätsadeta kulgenud inimestest. See pidi olema väga keeruline olnud siin sügavas lumes edasi saada. Kuna Tunk oli põhjast tulnud, siis kedagi väga kahtlustada ei osanud ka. Seda, et mõni mitte geopeitur siin kulgeks, ma uskuda ei tahtnud. Noh, logiraamatust loeme, kes see siin ennast ületanud on, leidsime ja kulgesime edasi.
Ilm läks aina ilusamaks. Päikegi tuli välja. Vahepeal tuli ületada lahtiseid ojasid/kraave. Lumekord oli väga kõrge. Vesi voolas nagu kanjonis. Soosaartel oli vähem märg ja lumi kandis paremini. Saarte vahel oli märjem. Pidi planeerima, mis trajektoori pidi minna. Inimeste jälgi enam näha polnud. Arvasime, et nad läksid otse. Me otsustasime laia kraavini minna ja sealt mööda kraavi äärt. Viimane kilomeeter oli küll kõige kahtlasem, ent osutus kõige paremini läbitavaks.
Aare sai kenasti leitud ja olime väga üllatunud, et olime alles teised kohale jõudnud, [STF] Küllap oli maastik jalgsilähenejatele liiga keeruliseks osutunud.
Vaatasime suuri kive ja oligi aeg tagasiteele asuda. Nüüd oli ilm soojemaks läinud ja lumi ei kandnud sama hästi kui tulles. Korra sukeldus mu rääts mingi künka küljel külgepidi sügavale lume alla. Jala sain kätte, aga räätsa väljakaevamine võttis kõvasti aega. Edasi olin ettevaatlikum, nii et autosse jõudsime rõõmsa meele ning kuivade jalgadega.
Arvatavasti olime juhuslikult leidnud lähenemiseks ideaalilähedased olud.
Aitäh lusikasohu kutsumast ja peitureid kukele saatmast! Meil oli vahva. +tb

 39 

Kalevipoeg kohe nõnda äkilise loomuga :o) Kui külanaene julgeb ütelda, et pean'd hoogu, terve soo pole mitte minu jagu, siis Kalevipojal õkva hari punane ja tagatipuks lajatab luisugi maha puruks! Hää veel, et oma vikatit vihaga viskama ei hakanud!

Ah et siis 4.0 maastik. Suvel oleks meelsasti üle soo tulnud (suure tõenäosusega nii ükskord teen kah), aga tänastes oludes proovisin põhja poolt. Madalapõhjalisega ohtra lume tõttu kuigi ligi ei pääsenud, sahk oli ühe metsatee lahti lükanud selle ristmikuni: 58.965259, 26.59695. Jalutamist sai seetõttu kokku umbes tosin kilomeetrit. Kuid mitte distants ei tõstnud maastikku 4 peale, vaid pehme lumekiht, mis raskematel lõikudel pea vööni ulatus. Alguse otsa sai mööda pooleldi kinni sadanud maasturiroopas, seejärel tegin rumala otsuse lõigata 350 meetrit otse mööda üksiku põdra sügavaid jälgi, et mitte 1 km ringi minna. See oli üks juppidest, mil liigutud pidevalt puusadeni lumes käsi appi võttes, vandudes ja aega võttis ta vähemalt veerand tundi :o) Tagasitulles valisin seal loomulikult pikema tee mööda saanijälge. Pikal kirde-edela suunalisel sirgel oli õnneks võrdlemisi värske maasturiroobas ees peaaegu lõpuni välja. Arvasin juba, et äkki isegi geopeiturid võimekama kulguriga käinud siin. Lõpus selgus siiski, et pigem jahimees. Söödakohast edasi sukeldusin jälle paarisajaks meetriks hargivaheni lumme, selle asemel, et kohe loomade sisse tallatud kiirteed kasutada. Sinna peale sattusin varsti ning tagasiteel olin taas targem.

Loomaradadega on ainult kaks muret - esiteks neile meeldib hulganisti kõveraid "mõttetuid" jõnkse teha ja teiseks neljakäpakil on nad inimesest üldiselt tublisti madalamal, mistõttu kulgeb rada pahatihti väga madalate okste vahelt läbi. Tegelikult üks häda on veel - nad ei kasuta inimesele mõistetavat teemärgistust... Väga oleks hargnemiskohtadel tahtnud teada, kumb haru läheb rohkem soovitud suunas :o) Mul vedas ja päris ära ei eksinud, geps aitas kogu selle keerutamise käigus sihti säilitada. Isegi niipalju vedas, et metsloomade jäljed viisid otse üle Mäistemäe kraavi! Enne kaardilt nägin, et kraavi laius kombinatsioonis lageda kaldaga tähendab sisuliselt panustamist soodsatele jääoludele. Paras nöök oleks olnud siit vaba vesi eest leida pärast seda matka :P Igatahes - loomarada läks, läksin mina ka. Suht julgelt peale ja sulpsti vasaku jalaga põlveni vette. Mjaa... kurask... mis nüüd siis? Ei hakka ju nüüd enam niisama tagasi minema! Tuletasin meelde füüsikat ning laskusin neljale käpale nagu loomadki paremaks peavad. Ootuspäraselt oli jääkiht kraavi keskosas paksem ning neliveol kaalu võimalikult ühtlaselt jaotades jõudsin ikka ilma ujumiseta teisele kaldale.

Viimane 400 meetrit läks jälle suures osas läbi täiesti puutumata lume, sest ükski metsloom ei paistnud Kalevipoja luisu vastu huvi tundvat ning nende jäljed hargnesid mitmes vales suunas laiali. Pärast veel ühe kraavi ületamist sadakond meetrit enne nulli, sattusin pooleldi täis sadanud räätsajälgedele, mis võisid olla ka peitjate tehtud - ehkki päris aarde juurde kohale nõnda lai rada küll ei viinud. Kell 15:17 kirjutasin FTF raamatusse ja kogusin väheke ihu- ning vaimujõudu, et kogu see kadalip veelkord läbi teha :o)

Retke lõpuks olid okstelt krae vahele pudisenud ohtrast lumest kõik riided läbimärjad ning juuste küljes klõbisesid jääkuubikud. Vahetasin ülemisse otsa kuiva särgi ja kobisin autosse sulama, sest vasaku jala ümber olevast jääskulptuurist poleks tundetute näppudega paelu niikuinii välja suutnud nokkida. Paarkümmend minutit hiljem õnnestus see operatsioon juba edukalt ning juustest välja sulanud vee tõttu tuli ka särk veelkord kuiva vastu vahetada :o) Ega ma kurda, paraja sumpamise matka teadmisega sai siia tuldudki ju. Kokku kulus umbes 4 tundi. Räätsadega või lühikestel jahisuuskadel oleks küllap palju aega ning energiat säästnud - aga noh, mida pole seda pole. Lumine talv meeldib ikkagi! Aitüma!

Lumeudu

Jahimehe kolmas silm

Kuhu nüüd?

Mäistemäe kraav

Üle saab neljal jalal