Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnu linn Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 4.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Ermistu järv on Pärnumaa suurim ja Eestis suuruselt üheksas. Ermistu järve pikkus on 4 km ja suurim laius 1,72 km, pindala kuni 480 ha. Järve sügavus suurel osal akvatooriumist ei ületa 0,5-1,2 m (suurim 3,6 m veeseisul). Ermistu kuulub kalarohkete järvede hulka. Latikad ja linaskid on siin Eesti ühed parimad. Haruldased pole ka 10-12 kg haugid. Tavalised on ahven, koger, särg, roosärg ja nurg. Ermistu järve läänekaldale jäävad sood, mis on tekkinud laguuni kinni kasvamisel. Ermistu soos leidub siirdesoometsa, rabamännikut ja järve lähistel roostikku.
Veetsime ühe toreda nädalavahetuse Ermistu Puhkekülas ja kalapüügi ning muude tegevuste vahel külastasin kiirelt ühte tahkemat pinda järvel, kuhu sai üks topsike jäetud. Olete samuti nüüd oodatud sinna oma nime salvestama :) Soovi korral rendib paate ka puhkeküla. Saare ümbruses tasub mootoriga ettevaatlik olla, kuna nimele vastavalt on vees seal üpris palju suuremaid kive (mida mujal järve peal kohata ei õnnestunud).
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: väikesaar (2), ujumiskoht (2), soovitan (2), kalastuskoht (2), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC9VZN6
Logiteadete statistika: 33 (97,1%) 1 1 0 0 0 0 Kokku: 35
Pärast Kristat ja Heldurit logitud. Oli lainet, oli tuult, oli palju vahtu. Aare oli ka. Minu nimi on seal sees. Aitäh!
Pika seeliku ja kontsadega Tõstamaal teatris käidud, tekkis mõte ilusa ilma puhul siia ka logi kirja panna. Vurasime kohale lähimasse punkti, kuhu autoga sai. Vaatasin, mis vaatasin, mingit saart sealt võpsikus ja pilliroos mina ei näinud. Kaart näitas küll ilusti aga see oli ka kogu ilu. Mingit paati ega muud sõiduvahendit meile ei pakutud. Kehitasin õlgu ja lontsisin auto poole. Üksikule naisterahvale kättesaamatu selles punktis, mis oli ilmselgelt vale koht. Tänud kutsumast, Tõstamaal mõis oli ilus, võileivatort imemaitsev ja etendus ja näitlejad priimad.
Vihma sadas ja suur avar liuväli lainetas. Eemal kalda ääres toimetas kalamees. Kaugemal liugles korraks üksik uisutaja. Jääl oli näha autode ralliringide jälgi. Lõkkeplats saarel oli jäätunud alal. Ettevaatlikult astudes saarele ja tagasi sai käidud. Tänud peitjale.
Järve kaldale püstitatud sildi järgi otsustades, suleti just täna siin jäärada. "Suletud!" rasvases kirjas ja siis väiksemalt järel: "Jääle minek omal vastutusel" :D Sulaval jääl oli tõepoolest näha ohtrasti driftikaari, olgugi ligipääs järvele justkui ametlike liikluskorraldusvahenditega mootorsõidukitele piiratud... saa siis aru. Igatahes jalgsi võisin minna ausa näoga ja üsna julgesti, sest enamjagu autosid kaaluvad ikka minust tublisti rohkem :o) Aitäh.
Kasutades ära seda küllaltki külma talve sai siis ka selline teekond ette võetud. Tore ja tänud peitjale.
"Tule saarele sa, tule saarele sa, kas uju või sõida või sõua. Tule saarele sa, tule saarele sa, Kasvõi jalutades* pärale jõua!"
jalutades* - kasutades ära külma talve pakutud lumist ja külmunud järvejääd. Aitäh peitjale siia juhatamast. Nüüd siis veel ühel eestimaa saarel käidud.
Pärnu villa üle kaetud, asjad tuppa tassitud, võtsime suuna paari põnevama aarde poole. SUP-lauad ja lohed olid targu kaasas. Olgu etteruttavalt öeldud, et kasutada sai Pärnumaal üle pika aja mõlemat. Otsustasime siiski lühema veematka kasuks kui 2x4 km ning pumpasime vaid ühe suurema laua täis. Kerge vastutuulega oli teekond sellegipoolest hõlbus, vahepeal oleks tahtnud vaid T-särgi maha visata. Marje sai lainest tagumikuservagi märjaks. Ja juba olimegi saarekesel. Seal silmasime kohe alustuseks grilli! Aare leidus muredeta. Saatsime peitjale saarelt tervitused ja foto ning asusimegi tagasiteele. Esiti oli sama häda nagu Marttil ja seda isegi SUPil põlvitades, aga suutsime siiski õige metsaaugu üles leida.
SUPisõit on ajavõit, tõdeks Agu Sihvka kui ta sellist kummisõidukit oma ihusilmaga näeks. Tore merereis oli (-: Aitäh Laurile elamust pakkumast! Aare parimas korras.
Tõstamaa geokülastuse tipphetk. Olin siin ka aasta tagasi, kuid siis ujukate väel tuli mõistus õige kiiresti koju ning vaevalt, et sain põlvedki märjaks teha, kui juba käega lõin. Seekord kalipso ning oluliselt viisakama ettevalmistusega tagasi. Lained olid tagasihoidlikud ning üksik kalastuspaat toimetas teisel pool saart.
Kuna ujusin ning olin jätnud maha ujumispoi-asja, kuhu oleks saanud varustust talletada, pidin hakkama saama ilma gepsuta. Ainult pastakas mahtus tihedalt sääre vahele. Õnneks oli saare keskosa võrdlemisi lihtne tuvastada ning aare ise peidetud ülimalt inimlikul moel. Kõige suuremaks takistuseks osutus hoopis tagasiteel sisenemiskoha leidmine, sest mõistagi olin ma sellele enne eriti hoolikalt tähelepanu pööranud ja puudest maamärke meelde jätnud. Ujusin sihitult mööda kaldajoont edasi kuni lõpuks näkkas. Suurimad tänud!
Kui aasta tagasi vanematega Ermistus suvitamas käisime, siis isa laenutas kalastamiseks paadi ning Lauril õnnestus vahepeal käia aaret peitmas. Nüüd aasta hiljem oleme jälle suvitamas ning isa laenutas jälle paadi ning minul õnnestus nüüd aare üles otsida. :D Tundub, et on popp koht. Keegi on sinna isegi grilli kohale vedanud ja vist pikema peatuse seal teinud. Tänud peitjale ja järgmine suvi jälle. :)
Kasutasime külma võlusid ja kelgutasime kohale. Jää oli hea libisemisega. Kaasas oli meil kahe peale vaid 1 tõukekelk, kuid õnneks vanakooli oma, nii et ma sain eriti mõnusasti sammugi tegemata kohale. Saar ise oli puhta tahke vee alla ja see oli ka ainus koht, kus ragises ja vetrus ning pidin end võimalikult kergeks mõtlema ja astumiskohti valima.
Tänan peitmast.
See aare oli justkui kogu antud nädalavahetuse teenäitajaks. Suured plaanid terve armaadaga teele asuda kahanes nädala keskel poole väiksemaks ja mida lähemale järvekallas jõudis seda väiksemaks muutus mõnemehe rünnakulust. Kohati tuiskav vihmasadu ei andnud ka eriti motivatsiooni juurde. Aga teinekord on meeskond või siis kett hoopis niitugev kui tugevaim lüli ja seega saime kõik selle aarde ära logitud.
No mis sa teed kui ei taipa õigel ajal õiged asju teha ehk suvel jäi siin Kivisaarel käimata. Möödunud nädalavahetuse ilm oli veidi parem kui tänane, kuid kuna see seiklus sai plaani võetud, siis tehtud plaani juurde ka jäime. Ajasime rannal SUPilauad töökorda ning võiski see võitlus tuule ja lainetega alata. Loomulikult olime sellega arvestanud, et märjaks siin saame ja saimegi, aga seda vaid saarele minnes, kuna siis oli tuul tugevam ja vastu. Tagasitee oli rahulikum ja nauditavam. Kuna polnud mahti vaadata, et kuhu täpselt randuma peaks, siis parkisime, kuhu saime ja jalutasime veidi saarel, et aardeni jõuda. Pärast nägime, et oleks võinud ka suisa nulli sõita.
Oli päris äge sõit ning kui lõpuks jälle mandrile saime, kuivad riided selga, siis oli mõnus vallutaja tunne sees küll. Täname aarde eest!
Viimase hetkeni oli kahtlus, et kas ikka teeme selle supluse täna või lükkame määramata ajaks edasi...
Nüüd siin soojas autos istudes on ikka hea tunne, et alla ei andnud.
Aitäh!
Seiklusjutt juba anninni poolt kenasti kirjas. Tänud!
Kui SUP-laudadele sai juba pühapäeval Paunküla vett näidatud, siis nüüd oli paras aeg ka selle kodulinna järvekese peal tiir ära käia - tehtud-mõeldud. Margit ja Sander ajasid oma kanuu kuumaks ja meie siis laudadega järgi. Pool päeva olid pilved ähvardavalt ootel, aga kui järveni jäi umbes 5km minna, hakkas sadama ja nii terve see aeg. Õnneks oli tuul vähemalt vaikne ja kokkuvõttes sai päris mõnusalt rahulikult kulgeda. Parkisime oma sõidukid geomaantee algusse ja sammusime pikemalt mõtlemata aardeni. Nimed kirja, pilk ka korraks saare teisele poole kaldasse ja siis tuldud teed tagasi. Aitäh peitjale siia kutsumast!
Vaatasime, et võiks proovida, kas saame logitud või mitte. Kõigepealt valisime ühe tee ning saime autoga ilusti lähedale. Kohe kaldal oli ka üks paat võtta, aga kuna me just selliste aarete jaoks ostsime omale kummipaadi, siis otsustasime paadi selle aardega ära testida. Kummipaat, päästevestid ja muu vajalik autost välja. Järgmisena pumpasime kummipaadi täis ja vette. Freddi mõnuga ujus edasi tagasi oma päästevestiga, nii ju palju lihtsam ujuda. Hüppasime kõik paati ja hakkan aerutama, jube vastutuul on. Mingi hetk võttis Mai aerud üle ja arutas saarele. Mai jäi koeraga kaldale, kuna igal pool oli jube võsa ning paati oli vaja igaks juhuks valvata, sest äkki on see tuul varastab paadi ära :D Tegelikult ei julgenud riskida, et paat seal just katki läheb. Saarel leidsin väga tallatud georajad ja hiljem tuli logiraamatust välja, et väga suur kamp oli just eile logimas käinud. Leidsin siis ühe kivihunniku ja kuna aarde nimi kivisaar, siis olin kindel, et seal peab aare olema :D Vaatasin veidi veel ja otsustasin ikka rohkem tallatud kohti vaadata ning siis just aare vaataski vastu. Logid kirja ja tagasi. Tagasiteel oli mõnus tuul meile õiges suunas. Mai oli mu navigatsiooni seade ja juhatas ilusti õiges suunas. Paat kaldale ja siis tagasi vette, sest oli üsna palv hakanud ja vajasin jahutust. Jätsin veel päästevesti selga ja lebasin/hulpisin mõnusasti vees. Oli oli tore seiklus, kus saime teada, et Freddiga võib paadiga sõita ning see kummipaat sobib meile ilusti, ainult aerud on veits kehva poolsemad. Aitäh!
Peale geojaani võtsin järgmisel hommikul suuna selle aarde poole. SUP-ga sai supsti ära käidud. Kui paar päeva tagasi olin kajakiga sõitma minnes kajakiaeru koju unustanud ja pidin sõidu ära jätma, siis seekord oli koju jäänud SUP-laua kiil. Selle väikese asja pärast muidugi sõit tegemata ei jäänud aga arusaadavalt oli SUP seetõttu väge ülejuhitav. Järve kaldalt saart ei suutnud silmaga eristada ja võtsin umbes suuna saare poole. Poolel teel juba hakkasid saare kontuurid eristuma ja peagi maabusin täpselt georaja alguses. Sammusin mööda rada kohale ja kohe oli ka tops leitud. Tänan ja paluks veel selliseid mõnusaid veeaardeid!
Jooksvalt leppisime kokku, et peaksime samal ajal parklasse jõudma. Lasime supid täis ja laineid trotsides käisime saarel ära. Tänud
See aare sai ette võetud spontaanselt ja tänu õnnelikule juhusele. Kohates Valgerannas Kaja ja Brunot tuli jutuks, et neil plaanis järgmisena seda aaret külastada ja kutsuti meidki ühinema. Ega me ei teadnud kohast ega aardest midagi. Me mõtlesime lihtsalt läbi RR-seeria aarete jõuda õhtuks geojaanile. Nautisime veel veidi Valgeranna mõnusid. Sõime jäätist ja käisime lainetes ennast jahutamas. Auto juurde kõmpides hakkasime mõtlema, et mis siis teha, kas kohe sõita otse Kivisaare aarde juurde või ikka vaadata teel mõned aarded. Kuna Valgerannast saadud mõnus olemine oli tempo maha võtnud, siis jätkasime rahulikult mõnusat kulgemist. Kui oli paar RR-aaret leitud, siis olime jälle aarete lainel ja jätsime teele jäävad aarded järgmiseks päevaks ja suundusime otse kivisaare aarde parklasse, kus oligi veel Kaja ja Bruno auto. Kohe anti ka SUP-laud ja ega nüüd ei jäänud muud üle, kui aaret otsima. Lainetus läks aina tugevamaks ja see tähendas seda, et tuleb sportida, mitte tšillida. Igatahes putukad tugeva tuulega ei kimbutanud. Sellised aarde otsimised jäävad meelde, kui on spontaanselt ette võetud midagi, mida pole kunagi varem teinud ja mitte veel kõige lihtsamates oludes.
Täname SUP-laua laenutajaid ja peitjat, ilma teieta ei oleks olnud sellist erilist elamust.
Päeva teise poolde üks paras SUP-imine. Minek oli enam-vähem, monoaeruga jäin kiirusega teistele alla ja sel hetkel, kui ma kaldani jõudsin, oli Kaupol aare leitud. Tagasitee oli veelgi keerulisem, sest tuul oli nii tugev, et SUP oli sisuliselt juhitamatu. Lõpuks polnudki muud, kui mööda kõrkjaid lihtsalt randumiskohta künda.
Eelnevalt sai Mikiga kokku lepitud, et võtame laenutusest mootoriga paadi ja käime ära. Täpselt nii tegimegi. Ei tea kust, aga õhtuks oli kuskilt tuul tulnud- SUPiga lainetes ei oleks just kõige parem idee olnud. Tänud peitjale.
Kui Ethel esimest korda helistas, et läheks Kivisaarele külla, siis olin kusagil Keila kandis ja ei olnud sugugi kindel, kuhu poole suund võtta. Paat on õigel geopeituril alati pagassis käepärast, selle pärast ma ei muretsenud. Küll aga pani muretsema see, et ei viitsi mina neid kõiki sinna kohale aerutada, mis tähendas jällegi seda, et tuli kohapealsete vahenditega hakkama saada. Mootorpaat maksis 15.- eur tund, mis tegi meil 5.- eur iga suure koonu kohta. Patu sai tasuta. Koos järvel niisama hullamise ja kruiisimisega läkski täpselt tund ära ning edasi sai võtta suuna geojaanile. Aitäh peitjale!
Aarde avaldumisel juba eeldasin, et sündmuse ajal tuleb korralik Kivisaare dessant. Uurisin ka teistelt ning neil oli see plaanis, aga keeruline on ühtset aega leida, sest kõigil oma geotuur käsil. Kogemata õnnestus Yksk6ikidega sama aeg klapitada ning läksime koos. Vist polnud sellise lainega varem sõitnud, aga me püha üritust see ei seganud. Antud kohas oli palju turvalisem tunne kui Hassalaiule maatuulega minnes. Keegi polnud kaardilt vaadanud, kus saare osas aare asub ja ilma telefonideta tulles puudus ka nüüd kontrolli võimalus. Sõitsime lihtsalt kohale, kus oli georada ning varsti hakkaski aare silma. Veeaarded mulle meeldivad, aitäh selle eest.
Kui juba siiaknati sündmusele tulla, siis sai ka SUP-i lauad autosse pandud. Esimese jaaniliste aarde, Rubla juures, lubas Helen, et täna on siin suurem laulupidu.
Valgerannas Erlet ja Tiitu kohates ja edasisi plaane arutades, tuli ka see aare jutuks. Lubasid mõtet vaagida.
Parklasse jõudes tuli Ykskõikselt kamp geopeitureid, parmudega sõbralikult vehkides, mere poolt. Andsime siis ka omaltpoolt SUP-ile veidi õhku ja sättisime minekule.
Minnes oli tõesti tuul veidi paha nurga alt ning laine lõi aeg ajalt üle parda. Saarele lähenedes oli teiselt poolt saart kosta muusikat ja aerude kolinat. Selge - kalamehed! Selleks ajaks kui vajalik koprarada leitud, tegid aga kalamehed minekut! Aardele lähenemiseks polnud tõesti gepsu vaja, sest selleni viis korralik koprarada. Päästsin kitsast purgist ühe TB pardi, Ehk leiab sellele veidi lahedama pesa.
Tagasiteel oli tuul tagant ja see läks juba lennates. Sadamas ootasidki juba Erle ja Tiit. Andsime laeva ja juhtimisohjad üle ning läkski uus brigaad teele.
Täname peitjat veele kutsumast. Sellise ilmaga puhas lust!
Peale pikemat autosõitu oli siia järvekese äärde jõudmine vägagi oodatud hetk. Esimene pilk veele küll tekitas natuke kõhedust, sest tuul oli päris tugev ja järvel mõnus lainetus. Järvel silmasime ka üsna mitut paati ja olime üsnagi kindlad, et geopeiturid siin ringi saalivad. Lõime siis oma SUP-ile õhu sisse ja läksime meiegi veele. Vesi oli soe nagu supp ja ülimõnus oli kui lainetus ka vee üle supi pritsis. Saare juures oli üsna püsivalt paigal üks paat ja võtsime suuna sellele. Kohale jõudes selgus, et kalamehed hoopis seal paigal istusid ja ei ühtegi geopeiturit. Randusime täpselt georaja alguses ja kuigi Salme utsitas mind kotist telefoni võtma, et asukohta täpsustada, siis mina olin kindel, et seekord on see ilma gepsuta leitav aare. Ja nii oligi, korralik rada aardeni ja tops täies hiilguses meid ootamas. Suur oli üllatus, kui selgus, et olime tänased esimesed logijad. Arvestades läheduses toimuvat suurt geosündmust, täna piirkonnas olevate geopeiturite suuremat kontsentratsiooni ja järvel liikuvate paatide hulka, oli see üsnagi üllatav. Tagasiteel oli laine vastu, aga meil aega küll ja nii me seal soojas vees loksusime üsna mõnuga. Kaldale jõudes hakkasid saabuma ka järgmised geopeiturid. Ülimalt äge ja mõnus ning tänu tuulekesele natukenegi jahutust pakkuv teekond aardeni. Suur tänu peitjale, see oli tänase ülipika geopäeva üks lemmikhetkedest.
Lubatud parkla jäi veest küll veidi kaugele, aga tarisime SUPid ikka korralikult seljas kohale. Muidu tundub selline autoga vee äärde välja sõitmise koht olevat. Vesi oli soe, laine olemas, aga kaugus õnneks paras. Poisid tegid ka supluse, kuigi kalda ääres oli põhi väga mudane. Aitäh!
Mingi ilge soov oli Pärnumaale tulla, kuigi teadsin, et siin sooja tõttu turistide hordid. Sellegipoolest pakkisin jalgratta ja süsta peale ja tegin oma hommikusi külaskäike kuniks jõudsin mingi 13.00 paiku siia järve äärde. Viisakusest otse järveni välja ei sõitnud, seal oli näha, et autoga askeldatakse ja olidki kaks kalameest, kellega mõned sõnad juttu ajasin. Süst vette ja vähe ebakindel oli esimene hetk, pole ausalt öeldes pea 2 aastat sõitnud ka, eelmine hooaeg jäi üldse vahele ja sel hoojal esimene kord.
Vesi oli supp, konkreetselt. Tõukasin end saareni ja vähe imelik, kuid keegi polnudki siin veel käinud. Ega ma FTF-ima ei tulnudki, siis oleks juba ammu end siia sättinud. Kuid kuna muidu lähimad logimata aarded olid Audru kandis, siis siia uus logimata täpp segas.
Järvel oli paate omajagu, enamus püüdsid kala. Mina tegin mõned ujumisringid ja sooja ilmaga oli kogu minimatk äärmiselt mõnus. Tänud.