1944. aastal Holdre metsades

Mõistatus lahenes kodus arvuti taga. Kohapel tõmbas pilku feromonpüünis ja seejärel alles aare. Aitäh!

Hea hulk radasid sai seal sisse tallatud, aga kivi jäi siiski varjule. Isegi kui peitjad ise mitu korda veensid, et täpselt seal üle põllu peaks see kivi olema. Ajab tiheda taimestiku süüks ;)

Mõistatus oli kodus lahenduse leidnud, seega nüüd oli ainult kohale tulemise vaev. Tänan.

 2 

Mälestuskivi asukoht oli kaardilt üles leitud ja c:geos punktina ära tähistatud. Jalutasin mööda pea olematut rada kohale, aga ei leidnud miskit. Mingis hetk taipasin aarde kirjelduse lõppu lugeda ning natukene teisest kohast otsida. See viiski edukalt mälestuskivi leiuni. Kui mujal oli kõrgem taimestik, siis siin oli isegi niidetud.

Söötsin certitude'le soovitud andmed ette ning sain lõpu asukoha teada. Otsustasin teekonna läbi metsa ette võtta. Puude vahel oli täitsa mõnus jalutada, kuid kahjuks asendus mets vahepeal oluliselt niiskema ja ebaühtlase pinnase ning kõrge taimestikuga, kus samm läks aeglasemaks ning üldse pidi vaatama kuhu astuda. Mingil hetkel jõudsin aga taaskord mõnusasse metsa ning ka aardeni. Aarde läheduses oli ka märkimisväärselt suure ja omapärase kujuga pahaga puu. Pärast logimist ei hakanud samu radu pidi tagasi minema, valisin oluliselt kergema ja otsema tee autoni.

Aitäh aarde eest!

Paha paha

Maamärk(?) kusagil metsasügavustes

Feromoonpüünis üraskitele

Huvitav oli sellises kohas kaevikute otsa sattuda. Tutvusime ümbrusega kergelt ja logisime aarde. Tänud!

Alustasime selle nelipaki leidmistega enne Tõrvasse maandumist. Sellega siin läks maastiku mõistes neist veel kõige hõlpsamini. Kaevikud olid võimsad ja aare leitav. Hiljem vaatasime ka lähistel puude vahel rippuva ilmselt kuuseüraski püünise üle. Aitäh peitjatriole ajalugu meenutamast ja kirjeldusse kirja panemast! Aare kombes.

Kõige ladusamalt selle mõistatuse lahendamine ei läinud, aga kui juba suund käes, siis läks lihtsalt. Tänud!

Seda kivi olin juba korduvalt siin otsinud, isegi sel suvel Suveseiklusel sai siin käidud. Nüüd oli natuke rohkem vaba aega ja ei jätnud järgi enne kui üles leidsin. Abi oli ühest varasemast kommentaarist, tuleb tähelepanelikult lugeda, siis leiab õige vihje ;-)

Olin koha kaardile pannud kunagi ammu, aga eest ei leidnud midagi. Suundusin autosse järele mõtlema, kui järsku ilmus peitja isiklikult. Jalutas minuga kivini, ilma giidita oleksin siin küll vist jänni jäänud. Enne lõppu minekut käisin peitja soovitusel Jaaniöö aarde juures ka ära. Aitäh peitjale.

Kutsusin ennast nädalavahetusel Holdre metsadesse, et Sportlase käe all ronimistehnikat õppida. Tee laiub ees pikalt, kuid esimesed sammud on astutud ning loodetavast saab peagi kõndida läbi uksest, mille taga ootavad seni siruulatusest väljajäänud uued aarded. Minu tänud Kristjanile ja Salmele külalislahkuse, teadmiste ning selle aarde eest.

Minulgi tekkis siin esiteks emotsioon Ukraina sõjaga. Teiseks rõõm et see piir nüüdseks seal märksa kaugemal idas asub

 1 

Huvitav ajalooline ja silmaringi avardav info ning aare. Kui kodutöö on hästi tehtud, siis looduses läheb sellevõrra lihtsamalt, nii ka selle aardega meil siin. Lugedes seda ajaloolist infot ning nähes kaevikud, mis ikka veel alles, sai tõmmatud paralleele värske, kuid väga tõsisese ning kurvaks ja samaaegselt tigedaks tegeva sõjaga Ukrainas. Ka täna, 80 aastat hiljem käib sõda kaevikutes, mis on ikka aastasadade jooksul tõestanud end väga vajaliku kaitserajatisena. Aarde enda leidsime lubatud kohast, aitäh.

Leitud.

Natuke jalutamist ja käes see oligi. Tänud peitjale.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Lahendus tuli ruttu, nüüd saime ka nimed kirja. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Leitud. Aitäh!

No mis ma oskan öelda? Eile olid Valmiera hotelli all vist mingid jõujooned. Minu ajukäärude vahel hakkas midagi liikuma ja sai sedagi mõistatust pusitud. Sain ka siin koordinaadid kätte nagu mitmel teiselgi. Sümboolselt külastasime enne Härgmäed, kus tutvusime venelaste poolt puruks pommitatud kirikuga. Aitäh!

Kaupo juba kirjeldas meie hetkelist frustratsiooni, kuid nagu elus ikka, kui ühelt poolt saab vastu kuppu nii et tolmab, siis teisalt avanevad uued võimalused. Meie võimaluseks oli kohalikule mõisavalitsejale külla minna ja seejuures ka aare leida. Natuke metsa all vantsimist ja nimed kirjas. Aitäh!

Ei ole just haruldane, et leian kuskilt harva külastatavast kohtast kõik aarded üles ning lähi ajal avaldub uus aare. Juhtus see ka siin kui päev hiljem avaldus see aare. Mis seal ikka, koht on ju selline, et siia ikka aeg-ajalt sattub. Täna oligi see aeg, kui tee Võrust Tallinna sai läbi Holdre väänatud. Kristjan tegi meile lõbusõitu ja tõi kohale. Edasi polnud muud kui läbi lume kohale sõita ja soliidne aare leida. Jälle üks neist kohtadest, millest ilma geopeituseta ei teaks midagi.

Kodus lahendatud ning tänase paksu lumega suundusime otse lõppu. Tundus päris põnev maastik, tahan kindlasti kevadel-suvel tagasi tulla ning selle kivi ka ikkagi üle vaadata. Aitäh!

Ristmiku leidmine oli raske, mälestusmärgi leidmine raskem veel. Aga mõlemaga saime hakkama! Kivi oli pimeduse saabudes end küll kuuse alla magama sättinud ja meil läks metsas nii kaua aega, et kolmandik peitjatest meid märkas ja uurima tuli. Meie muidugi ei teadnud, kes tulemas on ja kahtlustasime piirivalvet või järgmist otsijat. Ähmiga läks aimatav rada ka kaotsi ja peitjaga kokku saime alles järgmise punkti juures. Leviga on sealkandis ka kehvasti, lumigi sulanud ega näidanud eelmiste jälgi. Lõpuks saime logitud, paar sõna juttu vahetatud ja ränduri kaasa. Aitäh!

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis mälestuskivi me ei leidnudki. Otsisime viimast küll ilmselt õigest teeristist, kuid meie silmad ei pannud lumega vastavat kohta lihtsalt tähele. Otsustasime siis natuke kirvest visata ja meie õnneks leidsime esimesest vaadatud kohast aarde lõpp-punkti. Aitäh, head peitjad, seekord siis nii. Jätsime jäisesse Eestimaa aardesse soojast Hispaaniast toodud ränduri.

Eelmisel korral aarde lähistel ei põiganud metsa. Seekord tulime Lätist ja võtsime eelmise leidja jäljed üles. Tänud

Päris huvitav lahendamine ja teadasaamine oli kohe peale aarde avaldumist. Täna metsas oli kohalesõitmise ja kirjutamise vaev. Tänud aarde eest!

Mõistatuse osa oli lihtne ja ka kohapeal oli leid kiire.

 1 

Maa-ameti kaardilt oli kõige keerulisem seda Oomulit leida. Läti poolt tulles, aga oli see suurelt waze kaardile kirjutatud. Aga no palju seal ikka neid ristmikke olla saab, kust hakata jooni tõmbama. Kuna mälestusmärgi ümbrus oli potentsiaalne seene piirkond, siis ei teagi kumba otsingutele rohkem aega kulus. Igatahes võitis mälestusmärk skooriga 1:0. Lõpp oli ka täitsa üllatav. Ajalugu igal sammul.
Päris huvitav aarde formaat. Meile meeldis. EVEJ

Tänan!

 12 

Nädalavahetuse geotriatlon MÕV* Super Ultra, #2. Ehk lugu sellest, kuidas sõbrad üllatusprogrammi raames peitur Puutetundlikule geoErna korraldasid ning selle käigus ühtlasi ka järgmisesse eluaastasse aitasid astuda…

Eelmisel õhtul Kapuu 6 juures aardeprogrammile joont alla tõmmates selgus, et sündmuserikas päev ei ole veel sugugi lõppenud ning et Heleni sõnaühend “tegevuskoht lõunaregioonides” oligi mõeldud sõna-sõnalt - järgmiseks võtsime suuna Valgamaale :D. Natuke pikem vahepealne autoistmesse vajumine sobis samas kogu selle tundidepikkuse ronimise otsa ideaalselt ning sihtkohta jõudmisel alanud chill, grill ja saun ei olnud sugugi vähem ideaalsed :). Ja seejuures saun, milles tol õhtul mõnuleda saime, ei olnud mitte harjumuspärane klassika (ja mis mu enda ainsa soovina selles ideaalpäevas veel pilti oleks mahtunud, slingitamisel krae vahele saadud ohtra “soomuse” tõttu :D) vaid pehme leiliga kilesaun hämarusse vajuva väikese veesilma kõrval ning ka kõiges muus olid Kristjan, Helen ja Salme kogu üllatuse hoidnud väga erilise, kuni selleni välja, et ka Indyt ootas õhtusöögiks ees värske pakk hakkliha... No võite arvata, kas ma olin sellest kõigest väga-väga liigutatud ja väga-väga tänulik ja kas mul oli tegemist oma pisarakanalite kontrolli all hoidmisega…

Järgmisel hommikul ärkasime Indyga reipalt nagu kaks kurki, õhtune saun oli kogu kapuukanguse kontidest välja aurutanud ning pikk spordipäev korraliku une andnud. Ja ma ausalt ei osanud sellelt nädalavahetuselt enam midagi rohkemat soovida/oodata kui see, mis meile juba eelmisel päeval nii ägedalt korraldatud ja kingitud oli; arvasin, et täna peame lihtsalt üheskoos hiigelpika mõnusa hommikusöögi ja seejärel hakkame kõik ennast linna tagasi sätitama, mõnede teele jäävate leidmata aarete kaudu. Aga siis sain hommikused õnnitluskallistused koos armsa Salme joonistatud sünnipäevakaardiga ning kaardi vahele oli üllatuskingitusena pistetud veel üks joonistatud teadaanne…

Ma tegelikult ei oskagi teile hästi edasi anda seda, mis järgmiseks toimus, suures “Aawww, aitäh Teile, sõbrad!!! / Oiiiiiii, kui nunnud Salme joonistatud kaardid!!! / Iiihhhh, uus (sõja)ajalooaare siinsamas kõrval!!!”-emotsioonide virvarris jooksin lõpuks nii kinni, et keeruliseks läks isegi ülesanne määrata ära, kus on edel ning kuhu poole jääb Oomuli :D. Olematu netilevi ei teinud ka asja sugugi lihtsamaks :D. Aga kuna kaaslased olid kõrval ning strateegilises teeristis ei olnud valida rohkem kui kahe suuna vahel, saime u 10 min peale avaldumist ikkagi suuna kätte ja liikuma hakatud, esmalt vajaliku mälestuskivi asukoha ja seejärel ka aarde enda poole. Noh…

Te olete olnud olukorras, kus te olete enda meelest juba niigi kõike saanud rohkem kui soovida julgeks ja vinge üllatuslisapakeeta veel peale selle ja särad parasjagu metsa vahel aarde leiurõõmust ja suurest õnnelikolemisest nagu miljon dollarit ning siis kukub sulle sülle VEEL ÜKS üllatus? :D Mul täpselt nii juhtus ja võite arvata, kas siis, kui mulle reaalselt kohale jõudis kogu Salme järjekordse ägeda, aardekarpi kõige peale asetatud käsitöökaardi sisu, oli pillimahakkamine ainult millimeetrite mängu kaugusel… Aitähid piuksatada Helenile ja Salmele siiski suutsin ning imetlev-hämmeldunult uurida, kuidas te seda kõike vaid loetud päevadega teostada jõudsite ning seejärel jalutasime tagasi stardikohta, Kristjani vahepeal küpsetatud pannkookidele ning maailma kõige šokolaadisemale šokolaaditordile…

Ma ei oskagi rohkem midagi lisada aga ma panen siia pildid ja need annavad ehk isegi paremini edasi kogu tolle hommiku sisu… Aitäh Helenile, Salmele ja Kristjanile uue ajaloofakte tutvustava aarde eest ja seda mu sünnipäevaga sidumast, sain väga emotsiooniderohke hommiku :). Ja kuigi ma lubasin, et otsin siit läbi jooksnud rindejoone ja kaitseliinide kohta veel infot juurdegi ja vaatan pilti laiemalt, selgus kodus, et (vähemalt netiinfo) siinse nurga teemade kohta on pigem haruldane ja tõsisema huvi korral tuleks minna koguni raamatukokku…

Aitäh teile veelkord, kõige eest ja mulle jääb nüüd kirjutada veel üks logi…

*MaaÕhkVesi

Enne sauna slingisoomus

Salme joonistatud sünnipäevakaart…

… ja üllatus selle vahel

Kaitseliinikaevikud 2022

Veel üks üllatus, see on Indy :)

Kristjani küpsetatud pannkoogid

Õnnelik ja õnnitletud :)

Viimane sihtkohakaart tervikuna

 4 

Nädalavahetuse geotriatlon MÕV* Super Ultra, #2. Ehk lugu sellest, kuidas sõbrad üllatusprogrammi raames peitur Puutetundlikule geoErna korraldasid ning selle käigus ühtlasi ka järgmisesse eluaastasse aitasid astuda…

Ma kirjutan siia ära ainult teate, et FTF on tehtud 28.08. kl 9:45; pikad logid saavad valmis ükskord hiljem. Sest nende kirjutamisega läheb aega :D. Ja esmase hiiglasuure aitähi ütlen Helenile, Salmele ja Kristjanile nii üllatava looga ajalooaarde (võtsin juba plaani, et kaevan tausta kohta kindlasti rohkem juurde) kui kogu seiklusi täis nädalavahetuse korraldamise eest; need olid lihtsalt imelised 2 päeva :) :) :).

• MaaÕhkVesi