Tassike sooja teed

Leitud.

 1 

Kui eelmise perenaisele aarde juures käies suutsin jalanõude valikuga puusse panna ja varbad ilusti märjaks saada, siis siin valisin ikka õiged sussid. Vett jagus küllaga, aga olin ära unustanud, kuuda see rada siin kulgeb ja panin valest kohast sisse. Telefon näitas ka mingit jama ja seega kulutasin hunniku aega. Lõpuks, kui punkti leidsin, oli mul järgi jäänud aarde otsimiseks 10 minutit. Kõhklesin ja kahtlesin, kas minna või mitte. Panin punuma. Andis alles joosta. Sain suure lõõtsutamise peale tee joodud. Ups ma polnud arvestanud, et pean ju kuidagi metsast välja ka saama ja veel autoga tööle tagasi sõitma. Oi nüüd läks kiireks. Sammud olid pikad, autod ees venisid, aga kohale ma jõudsin üks minut enne tunni algust. Täh Täh väga toreda aarde/tee eest.

Kuna öised miinused tõotasid mõnusat kulgemist ka väheke madalamates kohtades, siis tänane jalutustiir sai siia planeeritud, kuna lubati pikemat matka. Pikka matka küll ei saanud, niisuguse väikese sutsaka vaid, aga kui olime porist ja veest läbi saanud, siis metsa all oli tõepoolest kena astumine. Maapind oli kergelt kahutanud, nii et ka märjemad kohad polnud seda praegu mitte. Tänud peitjale jalutuskäigule suunda andmast ja seda vahvat multit siia tekitamast.

Kuna päeval ei õnnestunud kuidagi liikuma saada, siis tuli seda õhtul teha! Pakkusin ämmale välja, et kas vanavanemad võtavad lapse ja ma lähen koeraga jalutama või siis tuleb vanaema ise ka kaasa. Kohe alguses tundus, et jalanõu valik oli vale, kuid sellest saime siiski õigele rajale tagasi asununa kergelt üle. Teel saime nautida nii jõhvikaid, pohli kui mustikaid. Ei saanud õiget multi hoogu sissegi kui juba oli aeg tagasi liikuma hakata. Yoko kastis ennast igal võimalusel vette. Koduteel noppisime aga puuke ja põdrakärbseid, looduses käimise rõõmud. Aitäh! EVEJ

 4 

Lugu sellest, kuidas mõnusast tassikesest soojast teest Naistesoos sai mitmetunnine telefoni päästmise operatsioon.

Kui suurem laps oli aeda viidud, hakkasin mõtlema, et kuhu siis täna lapse ja koeraga minna. Otsisin lahendust, et kõigil oleks tore. Küll ma olin õnnelik kui selle täpi kaardilt leidsin. Kasparile huvitav matk, koerale vabadus joosta ja ujuda ning mulle multiaare. Mis saaks veel parem olla?! Auto jäi raja algusesse ja asusime teele. Donna oli küll nagu kevadine vasikas lillelisel aasal. Veetakistus oli tuttav ja vabalt ületatav. Õige teeotsa leidmine ka probleeme ei valmistanud. Siis juba vahepunkt ja tuttav porimülgas. Teise vahepunktiga läks natuke jamasti, sest ei keeranud õigel ajal ära ning tegime endale maastiku oluliselt raskemaks. Lõpuks õiges kohas said numbrid leitud ja aeg oli snäkipaus teha. Koer möllas ikka täiega ringi, nautis nii vette hüppamist kui sookailu sees püherdamist. Jõudes tagasi suuremale rajale sain aru, et nüüd on telefon taskust plehku pannud. Olgu, laps kommikotiga istuma ja läksin tagasi vahepunkti poole, sest kindel oli, et sellel väiksel rajakesel see kaduma läks. Lisaks sellele, et taimestik on mõne koha peal põlvini ja tihe, on mu telefonil tumeroheline ümbris. Käisin teekonna kolm korda edasi-tagasi läbi. Pidevalt sibliv koer ei aidanud üldse kaasa. Samal ajal lohutas Kaspar muudkui, et ma võin tema raha kasutada uue telefoni ostuks. Kui juba nägin, et laps minu väikse paanika peale hakkab peagi nutma, siis otsustasin, et targem on loobuda ja koju sõita.

Kodus ruttu arvuti tööle ning kribasin Carolysile. Leidsime lahenduse, et tema võtab Kaspari enda juurde ja ma saan minna tagasi. Haarasin kaasa tahvli, millega lootsin seadme asukoha tuvastada. Carolys andis kaasa ka oma vanaisa telefoni. Läksin siis päästeoperatsioonile. Kui olin tagasi vahepunkti lähedal, siis võtsin tahvli välja ja teise käega virutasin endale otsa ette, sest interneti sellega kuidagi püüda polnud võimalik. Oi, ma olin tänulik, et Carolys alati nii ettenägelik on! Võtsin Nokia välja ja asusin helistama. Helin mul just väga vali polnud ja seda oli kuulda alles siis, kui täitsa telefoni kõrval seisin. Ja seal ta siis oli, mustikaid täis puhma vahel püsti ning polnud seda nägugi, et mind oodanud oleks. Sõin mustikad, võtsin telefoni ja suundusin aaret logima. Peale sellist möllamist ootasin küll juba tee kõrvale ka kaneelisaia, aga pidin leppima vaid tassikese teega. Oli see alles liigseid ressursse nõudev tee, aga eks jääb elu lõpuni meelde ka! Igatahes leiab enesele õppimiskohti mitmeid. Tänan aarde eest ja tuhat tänu Carolysile!

Aitäh peitjatele!
Siin soos olen juba käinud kaks korda ühte nüüd arhiveeritud aaret otsimas. Teisel korral küll leidsin, aga siis oli näha, sipelgad olid võimust võtnud peidukoha üle ja nii see arhiivi läks.
Loodus õnneks tühja kohta ei salli ja selle aarde peitjate abil sain jälle siia ilusa nimega sohu tulla.
Ainuke asi millega ma rahul ei olnud, oli mu riietus. :) Sipelgad ronisid matkasandaalide sisse, sääskedel oli lõbu laialt ja korjasin siin kuus või seitse puuki endale külge. Aga muidu mulle siin meeldis.
Esimeses punktis kirjutasin kaks tuhmuma hakkavat numbrit ka üle.

Leitud, tânud!

 1 

Täna tegime õhtuse jalutuskäigu eelmise aasta advendika nr 11 juurde.

Auto jätsime nulliga kohakuti teeserva ja lippasime seejärel üle põllu metsa. Ideaalselt sätitult oli kohe samas esimese veetakistuse ületamiseks betoonist sild ja sellest otse lookles mingi kitserada okste vahele. Sukeldusime siis mööda seda metsa ja otsisime nulli üles, läks üllatavalt lihtsasti… Ja siis Geojumal ilmselt vaatas, et too simple teile, olgu ikka mingit närvikõdi ka ning kukutas mu telefoniaku hooga punasesse :D. Noh, mott ennast abika tühjenemisest kiiremini liigutada igatahes tõusis küll hüppeliselt, ma mäletan enda sarnases olukorras Tihnikusse kadumist ikka veel nagu eilset päeva :D. Pidasin omale pika siunamisloengu, et ei tegelenud akuteemaga korralikult ette, selle kõrvale õnnestus siiski ka edasiminekuks vajalik info noppida (kõik nullid on väga täpsed) ja ümbrusest mingeid suuremaid maamärke endale meelde jätta juhuks, kui peaksin tõesti kaardituks jääma… Halastamatult kahanev akukriips pani ikkagi lõpuks otsustama, et järgmisesse vahepunkti jõudes võtame vaid info ja läheme tagasi auto juurde aga siis selgus, et jõudsime oodatud vahepunkti asemel hoopiski lõppu! Oi, see oli magus leid, kirjutasime ennast rahulolevalt Salme temaatilisse käsitöö-logiraamatusse sisse ning oleks suure pingelanguse peale hea meelega kohe tassi teed sortsukese rummiga endale lubanud :D.

Tagasi auto juurde saime jalutada mööda vahepeal leitud laia teed, mis betoonist sillani ilusti tagasi viis (ning tagantjärele tarkusena laseb arvata, et küllap me oleks ikka ka ilma abikata metsast välja saanud). Aga noh, pole midagi öelda, Paanikaosakonna Siil minu sees on igati preemia & perenaise vääriline ning loodetavasti hoiab see kõik nüüd vähemalt mõnda aega mul meeles alati enne õhtust metsa minekut aku täitumusmaht üle vaadata...

Aitäh Helenile ja Salmele advendika eest, väga ilus temaatiline tervik on siin otsijaid ootamas /esimest korda nähtud vahepunktide lahenduse eest eripunktid ;)/ ning minu poolt peitjatele preemiaks hästi läbimõeldud toredale multile ka sildid ja südamed.

 1 

Mõni kuu tagasi käisime teeservast lumist rada kaemas, aga siis sai ebasobva riietuse tõttu loobutud. Täna oli ilus õhtu ja just paras viga parandama tulla. Natuke seiklemist ja vahele rüüpamist. Ühes kohas oli tee kohe nii hea, et käisime kaks korda sõõmu võtmas ;). Tore aare ja huvitav koht, kuhu niisama poleksi osanud tulla. Aitäh peitjale!

Märtsis tundus lumi liiga paks olevat. Nüüd ilusa päikselise ilmaga tundus just hea idee see jalutuskäik ette võtta. Vahepunktis vajutasin kogemata valet nuppu ja aru ei saanud sellst enne, kui alguses tagasi olin. Eks siis tuli suunda korrigeerida, saigi veidi pikemalt rabas jalutada. Kena seeria. Aitäh peitjale.

Kuna paljudest eelnevatest logidest sai lugeda, et see siin ikka selline märg kant, siis sai vastavalt ette valmistutud ning valitud ka sobiv ilm, mil vett tuli ka ülevalt alla. Seega alt märg, pealt märg, kõik märg. A ei see suuremat seganud ning sai leitud kõik, mis vaja ning oligi selline paras pooletunnine tsutsakas. Nüüd riided märjad, paras minna koju, end kerra tõmmata ja teed nautida. Aitäh!

Märg

Koprad olid veetaset madalamaks reguleerinud

Tore aardeke, ilus asukoht, oleks nagu seal kandis käinud aga alati tore sinna tagasi sattuda. Tänan

Tänase ilusa ilmaga võtsin ette väikese jalutuskäigu juba tuttavasse metsa. Raja algus on endiselt väga vesine, aga olin selleks valmistunud. Kui veetakistus ületatud, siis edasi läks lepase reega. Tänud lihtsa multi eest!

 1 

Peale Kakumäe ja Tabasalu väisamist oli päike veel kõrgel ning otsustasin ka siia metsatukka väikese sissepõike teha. Igati mõnus multi,vahvalt teostatud vahepunktid ja korralik lõpuaare.Aitüma peitmast

Tore astumine oli. Aitäh aarde eest!

Jäälõhkuja läks ees ja mina jälgisin esialgu ohutust kaudusest veetaset.. tundus, et väga sügav ei olegi ning õigesti astudes saingi oma päkapiku kummikutega kuivalt üle. Peale selle takistuse ületamiset oli edasine juba kukepea ning üsna sujuvalt saime temaatilise aarde leitud.

Tänan peitmast.

 3 

Oleks siis vaadanud eelnevalt kaartigi - oleks minevik meenunud. Aga ei - hommikul oli ülbustki Piia mõte kummikute kaasatulekust naiste lolluseks tembeldada. Nüüd kraavi vaadates meenus mulle küll kuipalju paremini on asjad läinud siis kui olen naiste juttu kuulanud, eesseisev naisteraba oleks pidanud ju eriti valvsaks tegema. Aga jonn on ikka tugev, seega sõit koju tagasi, kummikud kaasa, parkimiskohas jalga ja minek. Tänane ilm oli niimõnus ja öösel mahapudenenud lumega pinnad särasid nii et see väike matkake kujunes päeva parimaks osaks. aitäh

Kõikides vahepunktides on info dubleeritud. Kui ühes kohas midagi kulunud, siis vaata alternatiivset, mis kuidagi kuluda ei saa.

 11 

Noniii, Agu Sihvka annab aru. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest.
Eespool mainitud kraav on meile juba varasemast tuttav. Oleme kunagi selle Amazonase pärast korra juba kurbade nägudega koju tagasi pöördunud. Seekord olime paremini valmistunud ja kummikud olid kaasas. Jäälõhkuja Suur Töll alustas tööd ning peagi olime omadega metsas.
Algab etenduse teine faas.
Keegi tark oli kodus gepsu tühjad akud pannud, seega tuli navigeerida telefoniga. On suur kahtlus, et telefoni gepsul on midagi häda ja päris täpselt igakord asukohta ei näita. No nii planeedi täpsusega kohati, aga üldjoontes näeb, kus oled. Nii sai siis esimest punkti taga aetud. Midagi silma ei jäänud. Äratasime korraks gepsu ellu ja mis me näeme? 50 meetrit esimesest punktist! Merry christmas! No leidsime siis selle punkti üles ja ikaldus jätkub... Koordinaadi esimene pool on kulunud. Tuletasime mingid koordinaadid ja tuld!
Mingite kellegi jälgede järgi minemisest ei olnud juttugi, sest vahepeal oli olnud suur sula ja enamus lund on ära sulanud. Ühel hetkel avastasime end mingi kraavi äärest. Logidest sellist asja nagu ei mäletanud, et oleks veel mingi kraav. Põdra-Onu oli ka seal kraavi ääres sama nõutult edasi-tagasi käinud. Saime siis kuidagi üle ja avastasime endid sellesama Põdra-Onu välikäimlast. Aga aardest mitte haisugi. Tõmbasime siis vile üles ja kontrollisime koordinaate. Loomulikult oli terve ööpäeva jagu liiga palju tulnud. Jälle mingi tundmatu kraavi ületus ja suund õigete kooordinaatide poole.
Teises punktis läks juba lihtsamalt. Üks kirjutas koordinaate üles, teine mugis jõhvikaid. Kuigi oleks tahtnud hetkel pohla närida ;)
Lõpu leidmine oli päeva kõige lihtsam osa. Suurest ahnusest võtsime kaasa ränduri. Kui räägitakse, et pool tundi autost-autoni, siis siinkohal ei viitsinud enam mõtlemagi hakata, kui palju aega meil kulus. Metsas rassimisest nahk märg, kõht tühi, tuul puhus jne.... Nüüd oleks küll tassike sooja teed ära kulunud.
Lühikesest sutsakast sai matka mitme aarde jagu. Tehtud!

 1 

Täna ei tahtnud kodust väga kaugele minna, aga midagi oli nagu vaja ka, seega sobis tassike, või paar, sooja teed suurepäraselt.

Puud olid kenasti härmas, rada kandis võrdlemisi hästi, sild oli seekord ka vee alt enamasti väljas - no lust ja lillepidu. Aitäh!

 1 

Raja algus oli tuttav. Kaks aastat tagasi ei olnud sild kasutatav ning õnnestus vesi kummikusse astuda. Selge oli, et siia oli vaja õigel hetkel tulla. Viimased päevad on olnud soodsad ja hommikul lugesin, et rada ka ilusti sisse sammutud. Ei jäänud muud üle, kui ära käia.

Pigem mugav astumine. Ilm oli mõnusalt karge, kodus tegin endale ingveritee. 965. Aitäh!

Tassike teed - https://www.youtube.com/watch?v=aAc_WEI3MC8

 2 

Alles tagantjärgi tarkusena sain teada, et tegelikult ma olen siin juba käinud ning seda kõige vesisemat kohta peaksin teadma Klatšimoori ajast. Aga minnes vaid pabistasin läbipaistmatusse uttu jäetud auto pärast, peagi saabuva pimeduse ning meie teel seisva veetakistuse pärast. Peale vee ületamist oli juba mõnus astumine lumises vesises metsas. Kuuskedest info otsimine ja mättalt mättale kalpsamine. Õnneks oli teekond just paraja pikkusega. Asusime tagasiteele. Autoga oli kõik hästi (paistis veidike udust välja). Pimedus saabus hiljem. Selle aardega saime lugeda meie eduka geopäeva lõppenuks. Tänan peitjaid! Oma tassikese teed jõin kodus.

udu - pildi keskel on auto

 2 

See oli nüüd küll üks igavesti kena ja ladus jalutamine. Tänud aarde eest!

 1 

Parkisime auto raja algusesse ja võtsime eelleidja jälje üles.Algus oli väga vesine aga teiste jälgedes oli hea minna ja saime veesilmadest ilusti mööda.Edasi oli juba kaunis looduses jalutamine ja nii me lõppu jõudsime.Aitäh väikse matka eest.

 1 

Peale pikka töönädalat sobis selline lumes müttamine suurepäraselt. Alguses sõitsime rajast mööda ja hakkasime risti otse aardeni minema, ise veel mõeldes, et see pole väga Heleni käekiri. Esimene punkt tuli ruttu ja siis leidis Kaupsu terav nina ka raja üles. Edasi oli kõik juba nagu aasal kekslemine ja peagi olimegi lõpus. Ma olin panustanud, et peitjad on ,,Tee paus Kihnus" (vahemärkus, haa, ma sain alles praegu selle aarde nimest aru, äge!) konteineri ära võtnud, aga ka selline lahendus on vahva. Aitäh, tänu sellele matkale sai pea palju värskemaks!

 2 

Pärast karastavat suplus -13 kraadiga tulime siia. Õnneks olime korralikult riides jalutuskäiguks. Aare sujus väga mõnusalt ja peagi olimegi lõpus. Kahjuks eelnevad leidjaid olid juba tee ära joonud, aga vähemalt saime nimed kirja panna. Igati mõnus aare, aitäh metsa juhatamast.

 1 

Kui kell oli juba tunnike üle süda öö tiksunud ja väljas meeldivalt 11 kraadi külma siis tundus täpselt see õige aare olevat kuhu tulla :D Minnes ootas juba teerada ees, mitte, et see oleks asja nüüd nii lihtsaks teinud. Nimelt keegi oli reaalselt räätsadega meetriseid samme teinud, ega muud võimalust polnud kui sama moodi järgi minna mis oli päris kurnav, sest nii kui räätsa jäljest kõrvale astusin oli jalg lumes kinni :D Noh ja nii aeglaselt meetriste sammudega sai siis mindud. Otseselt poleks pidanud isegi vahepunkte külastama kuna mine lihtsalt jälgede järgi :D aga sai viisakalt kõik läbitud nagu kord ja kohus, väga vinge seiklus, aitäh :)

Kuna 4 aastat tagasi sai siin käidud otsimas sel kevadel arhiveeritud Klatšimoori aaret, siis oli piirkond juba tuttav. Sügavas lumes liikumiseks kasutasin räätsasid. Tee joomiseks olid vahepunktid korralikult varustatud ja lõpus oli teeisugu juba tekkinud aga esmaleidjad olid kahjuks kuuma tee juba ära joonud.

 1 

Simpsu oli just pikalt talviselt retkelt tagasi jõudnud ning tundis enesel veel jõudu nii palju sees olevat, et võiks mingi pisikese lonkimise teha. Õnneks olid head geokolleegid korraliku raja ette teinud ning me ei pidanud ise kõrvuni lumes läbi pimeda metsa ukerdama. Punktid tulid kiirelt ning lõpp oli just see, mida kahtlustasime. Mõnus jalutuskäik, aitäh!

 2 

Eks ma ikka üritasin reageerida tänagi. Ainult et kristallkuul, sunnik, valetas seekord :D Kell kolm kodunt startides oleks vist isegi paar minutit varem kohale jõudnud.

Soo serval seisis Subaru ja sealt läksid jäljed nulli poole. Peatselt muutus jälgede sammuvahe nii pikaks, et pidin oma tempoga uued jäljed tegema. Otsustasin kasutada talve eeliseid ning ei hakanud vahepunktis munema, vaid vantsisin niisama mööda üheselt mõistetavat jäljerada. Mingil hetkel see aga lihtsalt lõppes... Jäin nõutult paigal tammuma ja jõllitasin igaks juhuks lähemaid kuuski, kuniks selja tagant kostus sahinat ning pilku sinnapoole pöörates nägin esmalt hüplevat tuttmütsi, hetke pärast juba tervet Tarmot :o) Ühtlasi saabus selgus lumele joonistunud kummalise träki osas. Marssisime Tarmo juhtimisel edasi ja ühtäkki paistis, et pakutaksegi teed! Aga oli juba otsas :P

Erinevalt Rahumäest eelmisel pühapäeval, peitjad täna Naistesoos sooja tee ja kookidega ei tervitanud. Muidugi mõistetav ka - reetliku jäljerea vältimiseks oleks neil tulnud kaugemalt ringiga matkata ning kes teab, millal keegi lõpuks kohale suvatseb tulla, eksole. Meie logisime kell 15:37 mõlemad FTF reale, ehkki sisuliselt kuulus tänase esmaleiu au sajaprotsendiliselt Tarmole. Aitäh.

 4 

See aasta on nende reageerimistega olnud nagu on olnud. tegelikult oli meil juba eile plaan rappa minna, aga päev sai nii ruttu otsa et... Täna oli siis samasugune plaan aga taas tahtis argielu kogu selle aja ära röövida. Otsustasin et lähen teen siis ise vähemasti väikese tiiru kuhugi metsa. Kell oli vist mingi 14:45 paikku kui meenus et oot oot täna ju pidi vist millalgi lõuna paiku miskit avalduma. Eelmise aarde pealt vaatasin et kell 15 ja sihtisin nüüd enda väljas6idu samuti samasse auku. Volvot ei viitsinud seekord hakata lumehunniku alt välja kaevama vaid haarasin subaru võtmed. Olime ju paar tundi tagasi alles suplemas käinud ja autol ilusti klaasid puhtad jms :D Esimene plaan oli Harku metsa järelnoppeid tegema minna. Kuna täpselt ju ei teadnud kuhu aare avaldub siis otsustasin kodus siiski ära oodata. Et kui tuleb Aegviidu kanti, siis jätan pigem reageerimata ja valin siiski kodule lähema metsa ;) Ja siis käiski piiks, kaart lahti ja onu prill näitas 14 minutit. Olin päris kindel et seal on juba seltskond ees ootamas, v6i mine sa tea juba loginud. Siis iga minut oli arvel ja ka sääriste jalga panek käis sõidu ajal. Kuna teeperved olid kitsad siis kraavi ääres oli palju avaram parkla. Ja nii ma sealt sohu sukeldusingi. Ühtegi jälge ees veel polnud ja nii saingi ise neid esimesi jänesehaake sinna joonistama hakata. Suures õhinas jooksin isegi ühest vahepunktist vuhinal mööda ennem kui kaarti uuesti vaatasin ja korrektuurid tegin. Sealt põhimarsuudile tagasi naastes märkasin et ma ei olegi üksi. Sealt vaatas vastu Esko rõõmus nägu. Ega ma korra hakkasin ise ka juba kahtlema et huvitav et meie esikkiirreageerija ei olegi veel ette jõudnud :D Edasi ühendasime jõud ja raamat sai ilusti sisse määritud 15:37 paikku. Tagasiteel sai ajatud m6nusat geojuttu ja lootsime et ehk kedagi veel kohtame, aga eks kõigil ole advendi ajal palju sagimist ja rohkem tuttavaid nägusid täna metsas vastu ei tulnud. Mis aga teejoomisesse puutub siis eriti praegust aastaaega arvestades vägagi teemaatiline teostus. Siin täna küll ühtegi jääkaant lõhkuma ei hakanud. Aga muidu Sobivad väga hästi sellised sõnad nagu: talv, raba/soo, kirves, jääauk, karastav sulps ja loomulikult tassike kuuma teed mmmm :P Tänud peitjale m6nusa multika eest ;)

 2 

Meil üldse ei olnud plaanis siia tulla , kui aga kuuldus järgmisel nädalal algavast lumetormist, siis tegime otsuse veidi ringiga peolt koju minna ja see aare sissetallatud rada pidi läbi käia. Sõitsime autojälgi mööda jõe äärde ja võtsime jäljeraja üles. Valgust näitasime endile telefonidega ja muudkui kõndisime, ühel hetkel avastasime, et juba oleme alguspunktist tükk maad möödas. Ei hakanud enam tagasi pöörduma vaid jalutasime aardeni ja panime nime kirja. Tagasiteel õnnestus mul üle puu ronides oma kleidisaba katki tõmmata. Käisime ka alguspuntis, et vaadata üle mismoodi aardeni tegelikult juhatatakse. Tänud metsa kutsumast.