Talvekuulutaja

Ah, mis sel ilusal suveõhtul ikka targemat teha, kui talve kuulutada. Tänud.

Vot see oli äge kogemus :D kui Naissaarel võdiseva redeliga üles-alla käisin, siis oli ikka väga hirmus. Eriti alla tulla, jalad värisesid ka hullult. Aga köie ja rakmetega lausa lust ja lillepidu :)

 1 

Üks suhteliselt tavapärane ronimisaarde logimine kujunes lõpuks päris ekstreemseks. Ettevalmistus ronimiseks läks väga kiirelt ja juba varsti suundusin kõrgustesse.

Esimses etapis kulges kõik tavapäraselt, aga sel ajal kui ma logiraamatu kätte saamisega tegelesin, kogunesid vaikselt vihmapilved ja algas kerge sadu. All oli seda ehk rohkem tunda, kuna üleval viibisin osaliselt puuokstest vihmavarju all. Kuid sadu hakkas kiiresti suuremaks minema. Õnneks jõudsin kuiva logiraamatu veel napilt tagasi panna, kuid aarde algset olukorda taastades tundsin, et nüüd on vaja kiirustada. Väike sabin muutus hetkega tohutuks paduvihmaks. Sellise kiirusega pole ma varem kunagi ennast laskumiseks valmis seadnud. Käed liikusid kiiresti, aga mõte käis nendega sama sammu ja ühtegi olulist sammu ikkagi vahele ei jätnud. Laskumisel polnud enam okstest vihmavarjust enam miskit kasu, kuna taevast valati justkui ämbrite viisi vett alla. Selle mõne hetke jooksul, mis kulus ülevalt maapinnani jõudmiseks, olid mu riided saanud läbimärjaks.

Kiiresti kogusime kogu varustuse kokku ja tormasime läbi vihma autosse. Tulemuseks oli läbimärjad riided ja keha, aga samas ka väga põnev geokogemus. Aitäh!

 1 

Üllatavalt kiiresti sai seekord liin üles ja aare logitud. Toredam osa algas aga just peale logimist, kui korralik padukas meid kätte sai.. ise läbimärjad nigu vette visatud kassipojad aga suunurgad õnnelikult taeva poole, paterdasime seal kiiruga kokku kogutud varustusega, läbi loikude parkla poole..

Tänan peitmast.

Leitud, logitud, tänan!

Siin saime Aivega kokku ja geopäev võis alata. Aitäh.

Olime Nõmmel kui tuli kõne,et täna saab ronida.Egas midagi saime siis aarde lähedal kokku.Aitäh!

Vägev kogunemine! Täna ronisin esimesena. Aitäh!

Tuli küsimus, et kas tahan kolmapäeval seda aaret logima tulla. Muidugi tahan, aga mõistus oli veel lahendamata. Hakkasin siis kähku lahendama, õnneks vastuse leidmisega läks kiirelt, aga täpse punktiga oli vaja pisut pusida. Selle jaoks leidsin teistsuguse lahenduse ja kohapeal sain õige mooduse teada :D Tunnen ennast ikka üsna algaja geopeiturina. Kohale tulin rattaga, läks üle 11 km. Mõnus soe oli sees. Rahvas oli juba kogunenud. Pisut aega läks, et köis paika saada ja siis ronima. Vahepeal käis ka aardeomanik meie tegevusega tutvumas. Veel käis läbi mõni geopeitur. Oli väga tore üle hulga aja jälle geopeituse "üritusel" osaleda. Lõpetasime pimedas ja tagasi koju jõudsin pärast kümmet õhtul. Aitäh!

 2 

Levis info, et köis on täna üleval. Loomulikult läksin kohale. Ega see ronimine minus mingit vaimustust ei tekita, rikub ju riideid, raiskab ära kõik mu jõuvarud, järgmine päev köik sees valutab ja ronitud ju on ka juba - midagi uut ei koge.

Jäin viimaseks ehk peale Maätenit aga ajal on kombeks kulgeda ikka oma aja järgi ja minu jaoks sai aeg otsa. Pimedas ei lähe ma prügiämbrit ka välja viima, rääkimata siis veel mingite karabiinide lahtiühendamisest taeva all, lihtsalt ei näe ju. Sorry, Maäein, et sekkusin aga kuna muidu ma ülikoolist diplomit ei saanud kui poleks psühhoeksamit tehtud ja seda muudmoodi ei saanud kui suhtlemisega, rääkimisega, siis püüdsin vaid rahustada - läks aga seekord teisiti, polnud ka selleks valmis.

Aitäh, Margus, et sain ausalt poolele maale, oli tore aga pool ei anna siin geomängus ju logi kirja, hetkel siis nii!

 3 

Kohale jõudes oli härra Wingmän juba platsis. Uurisime siis kolmekesi, et milline õige puu on. Kui see paigas, siis asusime juba köie heitmise taktikaid arutama. Seejärel saabusid juba varustusega inimesed. Köie paika saamiseks kulus tund. Kui köis paigas, siis saime seltsilisi ikka hulgim juurde. Isegi härra peitja otsustas kohale tulla. Järgemööda käisid kõik puu otsas ära. Esialgu arvasin, et jube hea saab olema ronida, sest ühtegi oksa ei ole ees. Lõpuks kui järg minu kätte jõudis, siis miski minu sees ütles, et ei tule sellest ronimisest head nahka. Ega väga ei tulnudki. Mida meeter kõrgust juurde, seda tugevamalt süda hakkas lööma ning pulss tõusis stabiilselt. Kuna üleval ühtegi oksa toetuspunktina kasutada polnud, siis tuli lihtsalt rippuda seal. Minul võttis see olukord seest üsnagi õõnsaks ning mingid paanika laadsed hood käisid periooditi üle. Natuke aega hingeldasin ärevusest, siis oli jälle rahulikum ning siis jälle paanika. Nii ma seal üleval suutsin oma toimetused siiski korrektselt ära teha. Lõpuks pillasin end lahti harutades ühe varustusdetaili alla (loodan, et Margus mu peale väga kuri ei ole). Altpoolt Nuffi veel tegi pidevat kontrolli, et kas mul on kõik korras. Eks ma andsin märku, et saan hakkama ja et ma alla jõuaks, siis vaiksem õhkkond sobib mulle paremini. Ma ei tea, millest see tuleb, aga üles ronimine on mul mentaalselt kergem kui laskumine. Võimalik, et see tuleneb sellest, et ma vihkan täiega vaiguseid kohti köie peal, sest siis jääb hoog pidama ja kui end alla tahad lasta, siis tuleb ainult väikeste järskude hoogudega. Lõppkokkuvõttes on iga köiega 5.0 aare minu jaoks alati suur eneseületus ja see siin oli tõenäoliselt kõige suurem. Nädal tagasi Branson polnud ka vast nii hull.

 2 

Talve tuleb ikka siis kuulutada, kui suur kevad on juba käes. Kevadet kuulutama me ju ei jõudnudki. Igatahes saime puu all kokku üsna täpselt kell 18, köied jõudsid akadeemilise veerandtunni järel. Natuke sai neid seal ühele ja teisele ja kolmandale oksale sikutatud, kuid ronimseks jõudsime alles eiteamitmenda korraga - lugemine läks sassi. Küll aga võttis ronimine sellevõrra vähem aega. Airi tegi otsa lahti ja nii me ribiradapidi seal üleval ära käisime. Ka peitja oma kaaskonnaga tuli asja üle vaatama, et "kõik ikka ise oma käega paberile nime kirjutaks". Ja kui Anne ja Aive ka kohale tulid, siis tekkis minisündmuse tunne peale. Oh, aga ronida oli mõnus. Aitäh kaasteelistele ning erilised tänud Margusele, kes ikka oma köitega kohale viitsib tulla!

 1 

Mõistatuse lahendasin esimesel õhtul ära. Sellised ronimised ei ole kindlasti keset talve minu jaoks. Köiega olin roninud varem kaks korda. On vaja häid olusid ja keskendumist, et selline asi ette võtta. Kui nüüd avanes võimalus proovida enda jaoks haruldast tegevust, siis olin kohe nõus. Georistsetel sain ühe kuiva trenni ka enne teha.

Jõudsin esimesena kohale. See mida ma nägin ei olnud kindlasti vaimustav. Kohe oli selge, et latt oli asetatud isiklikust rekordist hulga kõrgemale. Õnneks ei pidanud slaalomit tegema. Korra jõudsin mõelda, et kas on vale päev, kedagi ei olnud. Aga siis juba paistis eemalt Mirjam ja tema varjust mingil hetkel ka Märten. Kui varustus kohale jõudis, hakkasime tuule suunda, ampiltuudi, paraboole ja hüperboole arvutama. Lõpuks olid arvutused õiged ja võis alustada. Geopeituritel on huvitavalt tundlik nina. Seda asja peaks uurima. Kohe kui köis paika sai hakkas neid igast suunast kohale voorima. Mina ei julgenud esimene olla, kuna raskuskontrolli käigus käis kuskil kõva raksakas. Õnneks oli Airil lõvisüda. Mingil hetkel jõudis järg minuni. Lühidalt – ära tegin! See oli raske. Viimastel meetritel lihtsalt jõllitasin konteinerit ja ei saanud aru miks vahemaa ei vähene. Ei saagi väheneda kui iga kord peale kolme tõmmet tahad puhata. Kõige rohkem kartsin, kas saan üleval kõigi jullade eemaldamisega hakkama. Pusimist oli rohkem kui oleks pidanud, aga kõik läks hästi. Vabalanguse asemel tegin pehme maandumise, küll ilma telemargita. Oli väga tore, aga nüüd peab natuke taastuma. Kohe küll ei tahaks uuesti ronida.

Sündmus oli äge. Eriline tänu Margusele, ilma temata ei oleks midagi toimunud. 1052.

Seda aaret tulime noppima peale seda, kui mega intensiivne töönädal, mis tipnes kohe ekstra intensiivse tööpäevaga, oli läbi saanud. Algselt proovisime küll burksiga eluvaimu sisse saada, aga ei õnnestunud. Igatahes roomasime puu alla, Sillu lendas kohe kamba au päästma, ma ägisesin külili kuskil samblas ja mõtlesin, et peaksin ikka linnuvaatlejaks hakkama.

Ei sügelenud siia talvel tulema. Aga kui juba kamp kokku aeti, mis see väike sirutus siis ära ei ole. Just aarde vallutamise ajal hakkaski taas lund tuiskama. Õnneks päris mölluks läks alles siis kui varbad taas maad puudutasid.

Tänud.

 1 

Tartu geotuurilt tagasi sõites tekkis tahtmine öine Tallinna geotuur teha. Kui aga kuupäev kätte hakkas saama, siis hakkasin märkama, et väga pähkleid Tallinnas alles pole jäänudki. Saigi siis need üksikud ette võetud. Ilm oli muidugi võimas, õnneks siin metsas kõige hullem polnudki. Pani alles mõtlema, millal viimati ronimisaare sai leitud ning selgus, et 1. mai. Kõrgus oli korralik, ragulka napilt tulistas välja. Mäletasin seda tunduvalt madalamana, aga õnneks see Silverit ei heidutanud.

 4 

Punt jälle koos ja nii me siia suundusimegi. Asi sai tegelikult kohe avaldudes lahendatud, aga tol hetkel ei olnud seda kiirreageerimis soolikat. ja eg k6iki häid asju ei peagi kohe kiirustades himustama ;) Puu all pakkisime oma varustuse lahti pühkisin rakulkalt tolmukihi maha. Pole teist teab mis ajast enam kasutanud. viskasime veel nalja et laseme aarde rakulkaga alla, logime ära ja paneme hooldusteate yles et meie leidsime ta maast, las peitja vaatab asja yle :D Ok ok nali muidugi kuni selle hetkeni et vististi teise lasuga lendaski raskus kolaki vastu konteinerit ja tagatipuks jäi ka selle külge kinni. Sai korraliku k6hutäie naerda et tuleb oma s6nadega ettevaatlik olla ja nyyd saamegi maa pealt logida. Aga õnneks konteiner oli korralikult tummiselt kinnitatud ja peale paari tugevamat t6mmet tuli viskeliin alla(ilma konteinerita siis) Vastasel juhul oleks nagunii tulnud vaesekest puu otsa tegasi viima minna :D M6ned lasud veel ja yhel hetkel saigi liin ideaalse koha peale ja v6is alustada ronimisharjutustega. Raskusega aarde pihta käis päris korralik kolakas aga lähivaatlusel yhtegi avariilist kohta ei tuvastanud ja eks ehmatus oli suurem kui asi tegelikult. Peitjale aga tänud aarde eest ja jääme järgmisi kuulutajaid ootama ;)

 1 

Mõistatusega midagi keerulist tõesti polnud. Kohale tulek oleks ilmselt veel mingisse tuleviku aega jäänud, aga kaaslane arvas, et võiks kaks puulatva üle vaadata, siin said nimed logiraamatusse, teises üritasin isegi varemleidnuna konteinerit tükk aega taga, aga olemasolu sai tuvastatud. Kahtlustan, et kui peitja ronimisvaimustus püsib, näeme peagi järgmise aastaaja kuulutajat;). Aitäh.

Kohale jõudes oli tunne, nagu oleks siin korra juba käinud. Paari katsega sai tamiil piisavalt heasse kohta, et tasus proovimist. Päris ideaalne just polnud, aga midagi väga häda ka polnud. Millegipärast tundus ka mulle ronimine kuidagi väsitav, ilmselt polnud ammu harjutanud. MItu korda tegin tee peal puhkepausi. Varem justkui kõrgemalgi käidud väheamte pausidega. Logiraamat ei tahtnud kohe kuidagi välja tulla topsist, tükk aega pidin meelitama enne kui kätte sain. Aitäh peitjale.

Aarde asukoht oli pettumus ja seetõttu ei olnud avaldusmipäeval isegi mingit ahvatlust seda otsima minna. Täna oli ilm ronimiseks sobilikm kuna polnud enam värsket kohevat lund puu otsast alla kraesse kukkumas. Ronimine oli täna kuidagi raske, kas siis eilsest tugevast sõudetrennist või sellest, et pole ammu roninud.

 3 

Kristjani peaaegu sünnipäev + Heleni & Salme kaudu plaanidesse kaasatud saamine = mulle ka selle aasta advendiseeria esimese kiirreageerimise ja õhtuse linnuprojekti metsas :). Tegelikult ma seekord natuke isegi salaja soovisin, et ehk ei tule topsik suurtesse kõrgustesse - eelmise aasta peale puu otsast alla saamist teetassi sooja sulama topitud kohmas näpud jne Richard Bransoni juures olid veel väga eredalt meeles :D - aga peale certitudelt wohoo! kättesaamist oli selge, et geojumal koostöös peitjaga on rääkinud, soovunelmad nõrkadele ning meie iseloom ja vastupidavus saavad ikkagi ka sellel talvel värske T5 juures üle testitud :D.

Väga meeleolukas õhtu tuli lõpuks kokku, kuhu mahtus nii uusi tutvusi kui taastrehvamisi; aitäh Kristjanile ka minu poolt advendika eest :).

 9 

No nii.. :) Alustan seda lugu siis täiesti algusest. Õhtul, kui sain järgneva päeva kodutööd tehtud, võtsin lahti GP kaardi ning vaatasin, et ohhoo! keegi jälle uue pommi siia Pirita merre visanud.. Võtsin mõistatuse lahti ning kohe kui nime lugesin, tuli ette üks teine aare, mis oli hiljuti arhiivi läinud. Ei lasknud ennast tollel mõttel segada, viskasin linnu nime lahtrisse ning sain numbrid mõne katse pärast. Olles numbrid kätte saanud, märkasin GC-s geokontrolli ja mõtlesin, et proovib oma esimese mõtte ära.. ja oligi õige, kirves lendas täpselt nulli. Mõtlesin siis, et kuidas seda M5-te nüüd kätte saada. Tuli mõte, et jalutada kohale, vaadata kas keegi juba tegutseb. Mõeldud-tehtud. Viskasin saapad jalga, jope selga ning hakkasin kiirkõnniga nulli poole liikuma. Olles ~100m aardest nägin seal taskulampi sähvimas ning üht geopeiturit Maa ja taeva vahel kõlkumas.. Ja oligi nii, ees toimetasid juba teised. Lõpuks nulli jõudes sai veidi geoloba aetud ning sain ka kerge koolituse, et kuidas, mis ja mida teeb. Saingi taevapoole turnima hakata. Ega see mingi lihtne töö polnud.. viimased meetrid olid käed surnud, kuid tahtmine oli ikka nii suur, et tuli lõppu ennast tõmmata. Lõpuks üleval sain oma väriseva käega nime kolmandasse lahtrisse kirja ning alla hakata tulema. See oli kõige toredam osa selle ronimise juures :) Tänud kõigile selle toreda õhtupooliku eest, väga äge oli :D

 4 

Talvine lindude toitmine on muidugi oluline teema ja kui sellele tegevusele lausa aardega kutsutakse, siis oli viimane aeg tegutsema asuda. Talv on ju seegi aasta ootamatult tulnud ja eriti lumerohkelt. Kui terve päeva oli juba sadanud, siis õhtu metsas tõotas mõnusat lumist müttamist. Esmalt saime lisaks pilvedest langevatele lumehelvestele ka mõned lumesahmakad kaela puuokstelt ja siis oligi teise lasuga liin õiges kohas. Edasi natuke sättimist ja oligi aeg lindudele sobivamatele kõrgustele püüelda. Raskelt, raskelt tuli see kõigile. Nii puu all hüplejatele kui ronijatele. Aga toredaid emotsioone jätkus mitmeks tunniks ja üheks eredamaks hetkeks oli noorgeopeituri Andre [byte77] ootamatu saabumine, kes oli lihtsalt õhtusele jalutuskäigule tulnud ja oli koheselt valmis ka kõrguseid vallutama. Väga äge õhtu lumises metsas koos heade kaaslaste ja toreda aardega. Advendiseeria pakub jätkuvalt üllatusi, aitäh peitjale!

Tänud aarde eest

Linnukesi on võimalik täna toitma tulla, kuniks huvilisi jagub.