Pelgupaik "Linnamägi"

 6 

Tänasesse ilusasse sügisilma võtsin plaani teha üks pikem matk. Auto jätsin Angerja oja juurde maantee äärde. Lonks vett suhu ja räätsad näppu.

Rabaservale jõudes astusin kohe rabasse. Kogu raba serv oli väga niiske. Selline tunne nagu keegi oleks siin soo/raba taastamistöid teinud. Tavaliselt on kõrgemate mändidega rabaala pigem kuiv. Täna tuli siin väga hoolikalt valida kuhu astuda isegi räätsaga. Seetõttu läks esimene osa rabast üsna vaevaliselt ja hakkasin kahtlema enda otsuses minna otse üle raba. Saades aga puude vahelt välja, lageda peale, läks juba nauditavaks. Rabasaar paistis ja siht selge. Vahepeal nosisin rohkelt jõhvikaid ja olingi saarel. Saar nii väike, et ei näinud räätsasidki mõtet alt ära võtta. Nullist leidsin ilusa ja suure kasti. Kõik paistis parimas korras ja oligi aeg tagasi liikuma hakata.

Tagasi tulin mööda ATV jälge. Hea kindel astumine ja kaardilt oli täpselt aru saada, kuhu välja jõuan. Ennem raba lõppu tankisin sisse veel nädala jagu vitamiine jõhvikate kujul.

Aitäh aarde eest!

Ilus seen

Jõhvikauputus

Linnamägi paistab

Kellelgi on kõht korrast ära

Sai ka lõpuks see jalutuskäik ära tehtud.Karu tegevusjälgi oli näha mitmel pool,mõmmikut ennast siiski ei kohanud.Aare puhas ja korras.Aitüma

Leitud! Tänud mōnusa jalutuskäigu eest!

Mõnus linnalähedane jalutuskäik rabas. Aare korras. EVEJ

Panime Saarte aarde juures räätsad alla ning suundusime metsa. Teekond läks veidi madalamatest kohtadest läbi kuni tuli kerge tõus "mäele" ja olimegi kohal. Aarde teostus väga meeldis, kõik on tipp-topp korras. Edasi läksime GPS'i järgi otse Angerja tee suunas, nägime värskeid ilvese jälgi ja üht-teist muud huvitavat. Raba osa ise oli suht lühikene, enamus teekonnast läks mööda rabastunud metsa. Vahepeal tõusis ilmaennustusele vastavalt tugev lõunatuul ja hakkas kergelt tuiskama. Matka pikkuseks tuli kokku 6 kilomeetrit, mis tegi ajas umbes kaks ja pool tundi kokku.

Aitäh peitjale aarde eest!

Keegi näksis männipuud

Rabamaastik

Linnamägi

Väravad rappa

Siit me tuleme

GPS’i salvestatud teekond

 1 

Auto jätsin Angerja oja juurde, millest rajasin sammud üle lumise maastiku aarde poole. Mul on tunne, et tegemist on esimese talvega, kui sattusin rappa. Raisatud on senised aastad, sest see polnud midagi muud kui imeline.

 1 

Kodus aknast välja vaadates tuli mõte toda pelgupaika kaema minna ja et Madis oli lahkesti nõus ühinema, siis läkski sõiduks. Mul päris nii pidulikku riietust võtta ei olnud, kui reisikaaslasel, eks see varustus sobis mulgi rohkem pargis jalutamiseks. Igatahes viimase päikesevalguse saatel jõudsimegi parklasse ja hakkasime mööda kraaviäärt lõkkekoha suunas kulgema. Eks see astumine selline plögane oli, aga platsini jõudsime suuremate kadudeta. Sealt metsa alla jõudes laitsin ma kohe õige teeotsa maha ja nii sai oma kümme minutit võsa vahel ragistada enne, kui tekkis tõdemus, et see esimene teeots oli siiski õige. Navigeerisime ennast siis sinna rajale tagasi, aga sellest oli rõõmu ainult loetud minutiteks, siis läks tee ikka väga vesiseks. Eks siis tuli lagedam hüljata ja vähe kuivemaid kohti otsida. Aga kohale me saime, aarde leidsime ja kui ametnik oli objektile andnud hindeks "rahuldav", siis oligi aeg asuda tagasiteele. Tänud aarde eest!

Raske oli see vaimse meelekindluse säilitamine. Mitu korda oli kiusatus öelda, et kõige vastikum aardeotsimine kogu karjääri jooksul... Aga tuli püsida teel, mitte eksida (eelkõige emotsionaalses plaanis) ja edasi marssida.

Virin oleks võinud alata (ja kusagil kuklas kogu aeg see nii käiski) juba etteheitest, et miks oli tarvis siia ronida õhtupimeduses. Miks oli tarvis kokku hoida pool tundi ja seitse kilomeetrit, et mitte kodust läbi kummikud kaasa haaramas käia. Miks oli tarvis selga jätta uus ja õrn kilejope. Nii see käib, kui vaim pole valmis ja keha nõrk. Lõpuks jääb ikka vaid iseennast süüdistada.

Igatahes telefonitulukese valgel, põlvini sopastena, märgade kingadega sai see aare leitud ja logitud. Lõpp hea kõik hea. Pelgupaik peabki vallutajatele pisut tüli tegema ja koht oli avastamist väärt.

Seenering kaitseb

 5 

Sel suvel müttasime kuuekesi Kärust Kiili, N-P 3.5 päeva, ~77.7 km. Mõistlikult otse, mööda võimalikult väikseid radu ja teid, kraavikaldaid, ka võsa. Matkal läbisime muretult hulgi kilomeetreid sellist maastikku, mida geopeitudes vihkaks :-) Kõik ööd magasime seekord mugavalt RMK lõkkekohtades: I öö Loosalus, II öö Järlepas ja III öö siinsamas Saarte rabas. Kui kuskil poleks inimesi oodanud, siis just siin (olgu öeldud, et esimesel kahel ööl ei tulnudki kedagi telkima). Saabudes oli siingi vaikus, rohigi oli niitmata, isegi usse ei kohanud erinevalt eelmisest Saarte aarde leiust. Seda suurem oli üllatus kui noor isa 6-7 poisiga kl 21 paiku pimedas kohale sammus ning majja ööbima suundus. Seetõttu otsustasin ka viimase öö üksi ilma pealiskatteta telgis magada. Ainus märg öö oli, sest siin polnud kuskil puude all kuivas olla. Kokkuvõttes oli super matk, väga erineva maastikuga, väljakutseterohke, üllatusigi pakkuv (otsige majutuskohta Metsakuurort, kuhu meid juhuslikult lõunale kutsuti), imeliste öömajadega ning kahel õhtul saime ka enne õhtu peale jäämist ujuda - Loosalu ja Järlepa järves.
Viimane hommik viis meid sellest aardest mööda. Karu ei silmanud, isegi jälgi mitte. Mareti logi oli seda põnevam lugeda. Aarde leidsime väikse ringiga. Rõõm oli suur, et matkal vähemalt ühegi aarde leidsime. Mis siis, et matk algas viperuse ja mitteleiuga :D Tänud Kallole siia aaret peitmast ja tore, et see just pikema jalgsimatka käigus sai leitud, mitte geopeitudes spetsjomm siia ei tulnud. Aardega kõik kombes, sodi välja valatud. Nüüd paneme mööda raba otse lääne-kirdesse.

Aardeni 66 km jala

Paus aarderabast väljumisel

Leitud

Leitud. Aitäh!

 1 

Väga mõnus ilm sattus täna jalutuskäiguks siia piirkonda. Mitte ühtegi sääske, üks ämblik, palav ei hakanud, külm ka mitte. Maapind oli juba piisavalt tahenenud. Selle 10 km jooksul oli raskeid kohti vaid kilomeetri jagu. Saarte juurest pelgupaigani olid loomad kenad rajad teinud. Aitäh!

Mmm šokolaad!

Leitud. Mõnus kevadine ilm ja täitsa tossuga läbitav tee

 2 

Korra juba katsetasime siia tulekut aga toona keerasime jahimeesete ahelikku nähes otsa ringi. Täna polnud siin hingelistki, niisiis parkisime auto teisele teepoolele postkastide juurde ning hakkasime piki metsateed jalutama. Salme oli meie kaardilugeja ning kui tuli märguanne, et nüüd oleme raba peale keeramiseks sobivasse kohta jõudnud, sättisime kõik räätsad alla ning vehkisime edasi mööda kohevat ja sätendavat puuderlund. Super ilm oli pühapäeval ja kuna Linnamägi oli meil meil ainus plaanis olev aare, siis võtsime sellest maksimumi ja tegime kõikvõimalikke kõrvaltegevusi vahele tõmmates ära vist ka kõige aeglasemalt topsini jõudmise rajarekordi… :D.

Väga mõnus käik ja leid tuli kokku, aitäh Annale ja Kallole aarde ning Helenile ja Salmele seltsi eest, oli väärt pühapäev :).

 3 

Kuna täna tõotas tulla selle talve viimane pakaseline ja päikseline nädalavahetus, siis võtsime plaani ühe mõnusa lumise jalutuskäigu. Maad kattis tõeliselt kohev lumevaip ja rabaski oli seda kohati üle põlve. Õnneks olime kaasa haaranud räätsad ja kui oli aeg teelt rappa keerata ning suund aardele võtta, siis said kohe abikad jalga pandud. Ilma räätsadeta oleks ikka väga vaevarikas sumpamine olnud. Räätsadega sai mõnusas kohevas lumes üsna kerge vaevaga liikuda. Kiiret meil polnud- jalutasime, vahtisime ringi, seisime ja võtsime päikest, limpsisime puuokstelt lund ja tundsime end sellel kaunil päeval imehästi. Isegi hea meel oli, et eelmisel katsel jahimeeste poolt minema meid tõrjuti. Täna oli lihtsalt fantastiline aeg kergeks rabajalutuseks ja peaaegu kevadise päikese nautimiseks.

Rabasaarele jõudes märkasime enne metsa astumist ka lahtist vett lume all ja jää praksus kurjakuulutavalt. Metsa all ei hakanud räätsasid alt ära võtma ja päris paras ukerdamine oli murdunud puudel räätsadega poomil kõndi katsetada. Aaret silmasime juba eemalt, väga ilus teostus. Karbist haarasime kaasa ränduri. Tagasitee juba oma sissetallatud rada mööda ja peale kolme räätsapaari jäi juba täitsa muljetavaldav trass sinna lumme vonklema.

Auto juures tagasi olime natuke kiiremini kui 2 tundi ja see oli tõesti mõnusalt veedetud aeg. Suur tänu peitjatele mõnusat rabajalutust meile pakkumast. Olime väga rahul.

Päevitamise paus

Suvel käisime Kaupoga naaberaarete juures, nüüd oli võimalus siiakanti ka talvel tulla. Võtsime julgustuseks Merle kaasa, kes oleks saanud rabakollidega võidelda, sel ajal, kui meie kidura männi taga väriseme. Niisiis hakkasime minema ja mõnusas seltskonnas läks aeg ruttu. Mingi hetk oli vaja teha valik, kas lähme raba pääle või jätkame mööda teed, otsustasime raba kasuks ja samm sammu haaval jõudsime aardeni lähemale. Õnneks nullis peitusemängu tegema ei pidanud ja saime nimed kerge vaeva kirja. Tagasitee - nagu ikka - oli märgatavalt lühem kui minek ja üsna pea olimegi tagasi auto juures. Aitäh peitjatele ja seltskonnale!

 3 

Hommikuse supluse ajal tuli teemaks, et sõpradel plaanis pelgupaika külastama minna. Tundus hea plaan ja kambaga asusime lumistes ja veidi tuisustes oludes teele. Teerajaja andis suuna "otse" ja nii läksimegi, kohati oli kahtlane sumpamine ja kõik said lume all asuva vesise pinna korra peaaegu põlvini sisse vajudes ära kogeda. Siiski mõnus seltskonnaga tore ja mitte keeruline matk. Nii tore, et osa kambast oli valmis teekonda ämblikujahinigi jätkama, kolmandiku seltskonna arvates oli siiski parem mõte tagasiteele asuda. Korra nägime isegi päikest pilve tagant piilumas.

Aitäh peitjale.

teerajajal ilus sirge samm :)

 3 

Hommikul käisin jõusaalis, siis 5 minutit suplust ja tekkis isu väike jalutus teha. See aare tundus täpselt sobilik ja Merle kampa kutsutud. Parkisime auto märgi juurde ja hakkasime minema. Kuna üle raba tundus lühem tee, siis valisime selle. Esmalt tundus küll keeruline ja korralik sumpamine tulevat, aga ei olnud hullu midagi. Vähe vesine oli, aga kummikuga polnud probleemi. Aarde leidsime kergelt, väike jutuajamine ja hakkasime tagasi vantsima. Enam polnud gpsi vaja ja hea omas jäljes minna. Täitsa mõnus umbes tunnine jalutuskäik, ilma geopeituseta poleks siia pelgupaika küll sattunud.

Tänud aarde eest!

 1 

Vahepeal andis talv veidi järele ja maad võttis sula. Tulemuseks on üleujutatud mets. Laupäevaõhtune suplus ei tundunud väga ahvatlev ja otsustasime järgmiseks korraks jätta.

 2 

Kuidagi väga tagasihoidlik on olnud selle geoaasta start. Juba 1 nädal 52st kulunud ja see tänane ainus osutus alles teiseks. Pean tunnistama, et viimastel nädalatel on selline paras "suur hall" enesetunne olnud ja öised talvised aardeotsimised metsas lisavad värvidena vaid musta ja valget. Seega oleks öösel siiatulek olnud raiskamine. Nüüd nägime kollast päikest, sinist taevast, oranže jahimeheveste, kitsede pruune magamiskohti metsas ja punetavat kaaslase nägu. Kuna kõndimist kogunes enam kui 7 km siis sellest kõigest sai väga hea palsam koormatud hingele. Vahepeal üleliikunud sula, sellele järgneva külmunud atlandi niiskusega, olid kustutanud kõik siin varemviibinud geopeiturite jäljed ja meie kulgesime siin nagu esmaavastajad.
Aitäh ilusate laupäevahommikuste tundide eest.

 5 

Kui kodule nii lähedal on aare, milleni saab mõnusalt matkates, milleks siis kusagile kaugele sõita. Eks juba mõnda aega ootasime võimalust siia tulla. Täna olid selleks ka ideaalsed olud.
Parkisime suksu ja edasi kulgesime kondimootoril. Ka kellaajaliselt oli ajastus väga õige. Meist pool tundi hiljem startijad said soovituse ots ringi keerata, mida ka tehti. Samadele meestele andsime ka meie aru. Õnneks meie üritus kiideti heaks ja nii saime jahimeeste valve all logiraamatuni. Kohtasime neid ka tagasiteel ja olime rõõmsad, et ilma lisaaukudeta tagasi autoni jõudsime.
Aare igati viisakas. Niiskust selles polnud aga igaks juhuks poetasin sellesse ka mõned donatiidid.
Jätsime aardesse ka ränduri Prantsusmaalt, mis ühines Peetriga Belgias.
Oleks teadnud, et teele jääb ka RMK matkaonn ja lõkkeplats, oleks võinud ka grilliasjad kaasa võtta ;)
Suured tänud matkale kutsumast!

 1 

Aeg oli, juba traditsiooniks saamas igal 1.jaanuaril, üks enesenuhtluse matk ette võtta. Õnneks seekord oli kehast mürke vaja suht vähe välja põletada, aga magamata jäänud tunnid andsid küll tunda. Rada oli juba naaberaarde otsimisest varasemast tuttav. Aga olud olid täna uued. Tee oli täna eriti libe ja konarlik. Nina oli pidevalt maas, et pilk peal hoida kuhu astuda. Isegi pealtnäha valgel lumel oli kiilasjää kiht peal. Pikapeale harjusime oludega ära ja saime isegi hoo üles. Lõkkeplats saabus sobival ajal. Oligi aeg moonakott välja kookida ja tsipa keha kinnitada. Metsaalune polnud samuti lihtsama killast. Vett jagus ikka igale poole ja et saapaid mitte ära leotada, tuli siingi trajektoori hoolega valida. Õnneks oli varemleidjate jälgede järgi hästi näha kus lirtsumist võib oodata ja neid kohti ignoreerimine hoolega. Täna meil kuskil varjuda polnud vaja, piisas vaid aardest. Aga nüüd tuli ruttu tagasi sammuma asuda, et pimeda kätte ei jääks. Läks napilt, autoni jõudsime täpselt päikese loobumise hetkel.

Eesmärk täidetud, tänud.

 1 

Täna oli põhjust Saarte lõkkekohta külastada. Esimene kord sattusin siia rattamatka RMK Peraküla-Aegviidu neljandal päeval. Seekord sai läheneda suunalt, mis viimasest külastusest tuttav. Lõkkekohta oli hiljuti laavu olemasolevatele objektidele lisaks ehitatud ja tarekest väljastpoolt värskendatud. Linnamäe suunal leidus lumel jäljerida. Tekitasime tummisema raja lumisesse metsa teel Linnamäeni ja tagasi. Enne kohaliku jahikoeraga kohtumist autode juures, turnisime sirge peal uuesti külmunud mudal. Tänud peitjale.

 1 

Muidugi ma tahan ka,kutsuge mind kaasa. Nii saigi plaan jalutuskäigule minna. Räätsad olid seljas kaasas aga vajadust nagu alla panna polnudki. Oli põnev avastusretk. Tänud

 1 

Parklas ootas meid juba Krissu,edasi liikusime juba Krista järgi,kes oli kõige teadjam meie seltskonnas.Lõbus kulgemine oli nii aardeni kui ka tagasi.Aitäh!

 1 

Siin lisandus meie lõbusasse seltskonda Krissu. Pärast mõningaid segadusi selgus, et pargime ikka samasse kohta. Asusime teele. Krista oli antud oludes kõige kogenum. Vahepeal üritas ta jälitajaid eksiteele viia erinevate käiguradade sissetrampimisega või soovis pikemat trajektoori läbida. Mõlemad eesmärgid said täidetud. Meie segadusse ei sattunud. Üsna kindlameelselt kulgesime aarde suunas. Kõigil olid räätsad kaasas. Piret kasutas neid sihtotstarbeliselt ka. Mina kasutasin ühte veidi. Teised tegid lihtsalt jõudu. Teel leidsime lahedalt külmunud pori. Meenutas veidi Islandi laavavälju. Metssea põõnamispaik oli kah teel esindatud. Ja hulgaliselt ekskremente. Peamiselt metskitse omi. Seal, kus aare oli, sai ilmselt mõnusasti redutada. Ilma aardeta poleks osanud end siia satutada. Aitäh!

 1 

Toredas seltskonnas veedetud tore päev! Selle aarde juurde minnes oli teel suur vesine-jäine auk, mille ümber oli muda ja jäätükid. Tavalises olukorras on sellises kohas muda väga pehme ja vajuv, aga siin oli just vastupidi, kõik mudased kohad olid jääs ja kivikõvad ning hoopis lumel kõndides vajus sügavalt märja raba sisse. Kõik said naerda, kuidas ma imetlesin kivikõva muda ja seda igast asendist pildistasin! Minu jaoks oli see oli väga lummav ja vastuoluline vaatepilt. :) Aitäh aarde eest!

 1 

Aitäh aarde eest!

 1 

Aega kulus alla 2 tunni ja kokku tuli umbes 4km. Aega läks kuna tuli ise teed rajada. Umbes 100 meetrit enne aaret avastasin korraliku tee raja. Välja nägi see täpselt selline, nagu oleks laipa metsa lohistatud :O ja muidugi sellel hetkel läks juba väljas päris pimedaks ka. Lootes, et laipa ei viidud päris aarde kõrvale siis alguses sai siiski selles lohistamis jäljes mindud. Mingil hetkel kaotasin jälje ära ja tatsasin metsa vahel aarde suunas. Aare leitud, laip leidmata ja lambi aku tühi ja 2km tagasi autoni, naiss. Aga tagasi tee sai lohistamis jäljes mindud ja läks päris kiiresti. Aitäh :)

 1 

Täna tuli tahtmine pisut pikemat astumist nõudev aare otsida. Siin aga oli üle raba korralik otse geomaantee aardeni sees, nii et teekond sai oodatust lühem ja GPSi ei pidanud taskust väljagi võtma. Lagedalt rabasaarele jõudes oli küll pelgupaiga tunne, eriti hästi toimis tuule vastu.. mõnus soe lausa hakkas.

Tänan peitmast.

 4 

Arutasime just, et võiks mõnusa õhtuse jalutuskäigu teha, kuid igal pool on lund üle mõistuse ja pealegi, et kui, siis ainult räätsaga. Priit oli valmis räätsa rentima ja kui kohale venisime, siis suutsime ka Etheli kaasa meelitada. Kell oli juba väga öö, väljas krõbe pakane, taevas pirakas kuu ja hea seltskond koos - täpselt see, mida vaja ühe mõnusa päeva lõpetuseks. Lumi oli suht kohev ning raba enne aaret üsna väsitav, nahk auras seljas, kui lõpuks nulli jõudsime. Leid tuli kiirelt ja tagasiteel õnnestus ka üks paljudest Etheli käbladest kaamerasse saada. Üldiselt oli kogu retk selline mõnus lobisemine heas seltskonnas. Kui auto juurde tagasi jõudsime, oli juba südaöö. Aitäh!

 5 

Priit jõudis 20.00 paiku töölt koju ja ütles, et Miki tuleb kohe koos kellegagi räätsade järgi. Ma veel küsisin, et kas lähevad täna kuskile rabasse, vastus oli ei tea. Muidugi kui Miki kohal oli, siis ei andnud mulle rahu ja kutsusin ta tuppa. Miki pakkus, et see siin samas tahad ka kaasa tulla, mõeldud tehtud muidugi läksin. Terve päev Karliga kodus oldud, kulus üks väikene matk ära. Kohale jõudsime kl.21.30 paiku, räätsad kohe jalga ja nii see matk 21.45 hakkas. Lund oli palju, vaatepilt oli pimedas selge taevaga imeilus. Meil Simonega lihtsam, sest Miki trampis raja ette. Sinna läksime kuskli 1h 20min, tagasi juba kiiremini, tuldud rada 50 minutit. Tänud peitjale aarde eest ja Simonele/Mikile tänud kaasa kutsumast.

Vaade rabas

 5 

Pimedas ei olnud tahtmist rabas matkamist ette võtta ja nii ootasin nädalavahetuse saabumist. Nii võtsingi suuna aarde poole laupäeva hommikul. Autot parkides saabus kohale veel 5-6 autot kõik oranžides vestides. Kohe oli selge,e t tegemist jahimeestega. Nad said minult teada, et lähen rabasaarele ja nemad omakorda sinna lähedale metssigu küttima. Esimese kilomeetri jalutasin aarde poole jahimeeste poolt eile traktoiga lahtiaetud metsateed mööda. Rabasse jõudes panin räätsad alla ja võtsin suuna rabasaarele. Kohe alguses kohtasin ka eelmiste logijate jalajälgi aga kuna need tegid siksakke nagu eksinud jänes ja pöördusid ka veidi vales suunas, siis võtsin suuna otse rabasaarele ja tegin ise lumele uue jäljeraja. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem detsembri esimeses pooles nii paksus lumes rabas matkanud. Nautisin igat sammu lumises rabas, läbi pilvede kumavat päikest ja vaikust. Ka jahimeeste poolt ei olnud kuulda ühtegi lasku, ilmselt polnud neil täna jahiõnne. Rabasaarele jõudes sattusin uuesti esmaleidjate jälgedele aga kasutasin neid vaid osaliselt aardeni liikumisel. Imestasin, et aardest 5 m kaugusel ei olnud näha ühtegi jalajälge ja selgus, et jäljed lähenesid aardele 180 kraadi teisest suunast kui mina seda olin teinud. Panin nime logiraamatusse kolmandale reale ja alustasin tagasiteed auto poole. Tagasiteel kulgesin juba enda poolt sissetallatud jäljerada. Kokku tuli jalutamist veidi üle 4 kilomeetri. Tänan peitjat heade emotsioonide eest!

Lumi, päike, pilved, vaikus

Räätsadega lumes

 9 

STF 09.12.22 kl 7.26

Sellistes kohtades aarded teevad mind jutukaks:

4.44 silmad lahti. Magan veel? Vist mitte – täiskuu paistab silma. Teeks hullu ja läheks vaataks enne tööpäeva algust veel hiljuti avaldunud Saarte raba äärse aarde ära…45 minutit sõitu, 14 külmakraadi, kas see on ikka hea mõte….? Jah on küll! Teetermos, võiku ja taskulamp kotti ning minekut. Kella 6 paiku parkisin end Angerja silla teeristi eratee otsale (vähemalt nii mõistsin RMK soovitust), kus oli just auto jagu parkimistasku lumest vabaks lükatud. Kaardimaterjal lubas edasi-tagasi ligi 7 kilomeetrist matka. Lumi päris põlvini polnud (jõudsin muidugi mõelda, kui lihtne oleks neil metsateedel suvisel ajal liikuda). Aga praegu oli see jälle hoopis teistmoodi elamus. Kuna ma pole just taskulambi fänn, siis eriti hea meel oli ereda taevavalgusti üle – sellest täiesti piisas peaaegu aardeni välja. Pean ausalt tunnistama, et esmaleidja jäljeteejuhatus tegi kohale jõudmise palju lihtsamaks – aitäh! Suutsin tee-, hingetõmbe- ja imetluspausidega pea 1,5 tundi sihtpunktini jõudmisele kulutada. Kui olin aarde leidmise ajahetke fikseerinud ning nimega koos logiraamatusse kirjutanud avastasin, veel ühe lustaka asja – nimelt jõusin siia punkti Tunkist minutipealt 12 tundi hiljem :D. Tagasitee ei läinud kiiremalt, sest ida poolt oli ka Koit oma tule sisse lülitanud ning kogu rabailu nähtavale toonud. Boonusena kõndisid üle tee kolm graatsilist kitse, kuskilt varjust pahandas minuga sokk haukudes ja värsked jäljed reetsid, et äsja on vähemalt üks pöder pöösast teed ületanud. Imeliselt alanud päev! Sügavad tänukummardused peitjale!

Nagu Lapimaa kuusk

Rabavõlu

 10 

Jalutuskäik kuuvalgel. Või noh, "jalutuskäik" :o) Kunagine retk Saarte aarde juurde ning kevadised teeolud sinna viival "teel" olid täitsa meeles veel. Täna arvasin paremaks lõigata otsa üle raba.

Esimene murepunkt oli muidugi madalapõhjalisele autole sobiva parkimiskoha leidmine. Õnneks lahenes see probleemideta, sest sahk oli just soovitud koha peal maantee ääres viisakalt lume pisut kaugemale lükanud, täpselt ühe keskmise autopikkuse jagu, mis võimaldas ohutult parkida. Teine teema: lumekihi paksus ning sissetallatud jälgede puudumine (kui mitte arvestada seitset sorti loomi, kelle saapanumber ja liikumistrajektoor kuidagi kaasa ei aidanud). Siiski - kuiv ja kerge lumi, seega pole probleemi, seni kui aluspõhi ok.

Nojah, aluspõhi ei olnud ok :D Raba pind osutus ebamugavalt ebaühtlaselt jäätunuks - kõvad kõrged kamakad vaheldusid sügavate märgade aukudega, kuhu nii mõnelgi pool poole reieni sisse vajusin. Lumekihi alla peitunud pinnase ootamatud kumerused sundisid paaril korral lausa käpakile. Aeglaselt läks ja võhmale võttis, aga pelgupaiga rabasaarele jõudsin lõpuks ikka kohale. Suurte puude all (ja need kuused on seal ikka tõesti vägevalt võimsad!) sai hoopis kõrgema käigu sisse, aarde logisin kell 19:26.

Edasi - see tähendab tagasi minna, otsustasin edasi minnes ning seadsin sihiks Saarte metsaonni. Maa-ameti kaart näitab isegi mingit ähmast punktiiri sinnapoole. Onnile lähemal on see rada ka looduses olemas, kuid siit Linnamäe pelgupaiga poolt rihtides ei saanud kuidagi otsa peale ja rühkisin ikka kohati läbi madalamate puude, mille oksad heldelt lund krae vahele pudistasid. Talukoha platsil tegin vahepeatuse ja vaatasin veidike ringi - pole siin seitsme aastaga suurt midagi muutnud. Teekond tagasi autoni oli muidugi pikem, aga tunduvalt lihtsam kui otse üle raba, ehkki need külmunud sügavad roopad tekitasid siiski teatava tasakaalutrenni tunde. Aitäh uue geomotivaatori eest siin unustatud paigas! Sain endale müstilise matka kuuvalgel, lampi kasutasingi sisuliselt vaid aarde juures.