Kakandi

Täna seiklesin Siimuga. See aare oli kindlalt plaanis. Vaadake atribuute, siis taipate isegi, miks ma siia üksi tulla ei soovinud. Alguses läks üsna ruttu. Kui õiget kohta märkasime, siis saime peagi edasi kulgeda. Järgmises kohas ei näinud me tükk aega midagi ja mida kauem me metsas viibisime, seda rohkem sääski meie juurde kogunes. Mingi auk oli ka, kuhu sisse me õnneks ei kukkunud. Ja taimi oli. Rohkem kui meile meeldis. Osad neist kõrvetasid. Lõpuks ronis Siim suht kõrgele, seal oli vähemalt sääsevabadus. Aarde nimest saime aimu alles aaret leides. Aitäh! Puugi teisaldasime enda pealt mõlemad. Siin olid kummalised puugid. Suht suured ja pikkade jalgadega.

Aitäh aarde eest!

Huvitav koht lõpus.

Alguses läks aega, kuni õige asi silma jäi. Lõpus läks ka pisut aega, enne kui miskit kahtlast silma jäi ja siis juba aarde tähendus paika loksus. Huvitav leid.

Tänan peitmast.

 1 

Geojaanituuri leid #90. Nullis pääsesin tänu tänapäevasele imevahendile suuremast ronimisest. Lõpus ei aidanud enam see ka, hämming ja taevasse vaat. Kuni ikka ise analoogmeetodil ja oma loogikaga peidiku leidsin. Põnev paik! Logi panin minigrippi tagasi, enne polnud. Tundub, et peitja elab väga lähedal - tervitused ja tänud siis talle! :-)

Kunagi talvel sai siin käidud ja vahepunkt üle vaadatud ning otsustatud, et tuleb õhemate vattidega tagasi tulla. Täna siis see päev koitiski ning kõik õnnestus kenasti, isegi sellest sain aru, miks aardel säärane nimi. Aitäh!

Võtsime hommikul esimese asjana selle koha ette. Aga entusiasm rauges peale pisukest vantsimist. Tihe võsa oli vihmast veel nii märg ja riided-jalanõud niii valed. Põhjust kunagi tagasi tulla.

Parkisime auto ära ja suundusime nulli, aga kuna vihma sadas, elurikkust oli nullile lähenedes järjest rohkem ja riietus polnud ka üelaru võsakõlblik, siis seekord loobusime. Küll jõuab teinekord, kui tähtede seis parem on.

Tänan aarde eest!

No see aarde leid tuli mulle väga huvitavalt kätte. Nimelt olime isaga piirkonnas ja siis ütlesin talle, et ohh siin üks aare ka mida tahaksin vaadata. Ütlesin talle kus algkoht olema peaks ja suundusime sinna poole. Teel sinna ütles ta, et kas tahaksin üht huvitavat kohta näha, mis ta hiljuti avastas. No aega oli ja läksime vaatasime koha üle. Mis mind aga üllatas oli see, et seal oli ka aare. Panin siis nime kirja aga ma mõtlesin ikka, et ei, nii ei saa. Läksin siis ikka algpunkti ka ja otsisin õige asja üles. Muidu oleks aare kuidagi poolikuks jäänud kui algpunktis poleks käinud. Algpunktis sai no muidugi ronida aga ronimisest ei ütle ma kunagi ära. Aitäh!

Õnneka saime norm ajaga tehtud.Aitäh!

Tänud aarde eest!

Tänud peitjale :)

TFTC!

Alguspunktist saime väikse sõbra siit kaasa, kes kuni lõpuni meid saatis. Tänud peitjale.

 1 

Alguses läks suts aega, kuid mitte liiga kaua. Lahkuma hakates saabusid järgmised ja taustaks kappas ringi väike koer. Nojah, meelitasime siis koera endaga kaasa ja suundusime järgmisesse. Et küll nad oma peni tagasi saavad, kui koordinaat käes. Proovisin koera veel Priidule kallale ässitada ja tegin möödaminnes muid tempe. Lõpuks tuli välja, et koer oli hoopis lähedal asuva talu koduvalvur, kelle valvetaktika oli meid surnuks jooksutada ja limpsida, et "mängi minuga pliiiis". Ahjaa, aarde juurest leidsime veel kellegi "Puulinna" aarde vigased arvutused märtsikuise saksamaa tseki tagaküljel. Korjasime prügi metsast.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

 2 

Siin kiskus päris huvitavaks. Esimene asi - tee ääres parkiv auto. Kas tõesti see seltskond, kelle tänase kuupäevaga logid on kõigis meie täna avatud logiraamatutest vastu vaadanud? Seda ei saanudki teada, sest läksime üksteisest vaid tervitust hõigates mööda. Teiseks - koer. Arvasime, et teise geoseltskonda kuuluv. Aga tundus, et ta oli hoopis aardekoer. Või keldrikoer. Kolmandaks - kui mina nina gepsus alles ringi tiirutasin, et leida, kus... see punkt üldse olema peaks, siis hakkasid mu kõige pisema noorgeopeituri häälega öeldud numbrid mulle kõrvu kostma. Selgus, et noormees juba leidis, no ja ma ise ju olla öelnud, et maastik on sellise raskusastmega, et peab ronima. Ta siis ronis. Tegelikult selgus, et mu südameinfrakti äärele viimine ei olnud koordinaadi teadasaamiseks just rangelt vajalik. Esimene katse, mis maa peale jõudis, ei olnud päris täpne. Või no õigemini oli täiesti ebatäpne, nimelt umbes 1200m mööda. Ma siis näitasin, et mismoodi minusugused nõrgad ronijad need koordinaadid kätte saavad. Neljandaks - kuulsime teist geoseltskonda lahkumas, aga väike koer tormas sellest hoolimata metsa all viienda käiguga ringi. Juhatas meid kenasti aarde juurde. No ja oli see vast koht. Kevadiselt kaunis, vulisev jõgi, on muidugi üks asi. Aga no .. minge vaadake kõik seda lõppu ise. Mu noorgeopeiturid igatahes olid vaevu nõus lahkuma ja mitte kakanditeks jääma. Viiendaks - aardekarp oli mõistlikult suur ja jälle avanes võimalus nänni vahetada. Meiega rändas kaasa üks kena naeratav poisikujuke, mis hilisemal vaatlusel osutus "lõhnakuuseks". Oh sa, kus oli selle inimese nina, kes selle lõhna välja valis .... Aga tänu sellele sai meil päeva lõpuni autos nalja :) Aitäh!

Aitäh, väga vahva.

Orajõe kaldale tuleme ikka rõõmuga, eriti kui siit veel mõne toreda multi leiab. Tõesti midagi keerulist ei olnud ja saime kiiresti positiivse emotsiooni. Aitäh!

 1 

Et tee Tallinna liiga pikk ei tunduks, tulime läbi aarete. See oli esimene peatus. Algus jalutasime nulli ja kui midagi silma ei hakanud, siis vaatasime aarde silte. Algul proovisin ma, aga kui pisut kahtlasemaks läks, siis võttis Liis ohjad üle ja luges koordinaadi ette. Lõpus oli ka pisut pimesikutamist, kuigi kahtlustasin üpris algul asukohta. Lõpuks siiski nimed kirja saime. Väga äge koht, aare ka kvaliteetselt teostatud ja küll oli alles nänni. Aitäh hea aarde eest.

Eile õhtul oli peale õhtusööki soov pisut metsas uidata ja selle käigus leidsime põlvamaa värskeima aarde. Olime kolmandad leidjad. Igatahes aisakella oli tore leida. Tee, mis kohale viis , oli jäine ja libe ning teeäär, metsaalune oli korralikult lume all.

Täna, 1. jaanuaril, otsisime lähedalt teise uue aarde. Vihma sadas, jäine tee oli sulanud poriseks ning lumi metsa all oli märg. Kummikud jalga ja metsa aarde otsingule. Esimeses punktis sai selgeks, miks sellised raskusastmed. Lõpp oli üllatav. TTF

 1 

Auto pargitud, suundusime metsa. Ega me algul alguses miskit ei silmanud, lõpuks siiski miski nagu vilgatas ja tuli vaatama minna. Päris keeruline oli miskipärast. Aga koordinaadid sai kätte ja jalutasime teele tagasi. Tundus lihtsam. Meile vastus sõitis auto kastitäie kilkavate lastega. Autojuhiga veidi juttu tehes selgus, et just tema peitja ongi. Lahkesti kutsuti meid enda juurde jõululauda. Käisime lõpus ära (mis oli täiesti ootamatu koht seal metsas) ja siis me kontvõõrasteks jõulupeole sattusimegi. See on üks ägedamaid jõulukogemusi siiani. Kõige rahvarohkem jõul üldse. Toidud kõik olid isetehtud, kaasaarvatud sült ja sink ja igasugu vorstid. Täiesti märkamatult veetsime viis tundi toredalt aega. Aitäh peitjale aarde ja selle külalislahkuse eest.

 1 

Oli see nüüd tingitud ebausust või mitte, aga 13. kuupäevaks advendikalendris planeeritud uus aare avaldus alles järgmisel hommikul. Tollel tonditosina päeval ilmus hoopiski Tallinna linna üks saatanasigitis, millega ei saanud kuidagi sina peale...

Sõit lõunaosariikidesse kujutas endast slaalomit veoautode küljest Tartu maanteele pudenenud jääkamakate vahel. See oli tiba tüütu, aga vähemasti tehakse siinpool Eesti nurgas lumekoristust märksa korralikumalt kui pealinnas. Panin vaimu valmis auto küllalt kaugele jätmiseks ja kinnituisanud teed mööda aardeni kahlamiseks, tegelikult pääses madalapõhjalisega kenasti ligi ja 170 m kaugusele oli traktor lahti lükanud isegi sobiva parkimistasku. Peitja poolt sisse tallatud rada mööda marssisin nulli, kus otsitav jäi lambivihku paari minutiga. See polnud veel muidugi kõik, järgmisena tuli maastiku raskusaste välja teenida. Õnneks oli lumi kuiv ja mitte kõige libedamat sorti. Suvel saaks alguses ehk lihtsamini, samas siis võib olukord jälle ebameeldivalt kleepuvaks osutuda.

Lõpp-punktis nägin samuti aaret jupp aega enne seda kui käpa külge sain, esmaleid veidi enne südaööd. Nii alguses kui lõpus tuleb kasuks mõistlikul määral ettevaatust, et rabistades õnnetust ei juhtuks. Eriti praegu pimedal ajal ja paksu lumega. Muidu täitsa lahedaid kohti näidatakse ja aare ka eeskujulikult teostatud, rõõm selliseid leida, aitäh!