Vulina #3

Leitud.

 1 

Ohh jummel mida asukohta. Kui suvekuudel oleks selle aarde juurde tulnud siis ilmselt oleks sinna jäänutki. Enamus teekonnast oli siiski suhteliselt sile aga mida lähemale jõudsin seda hullemaks padrik läks kust tuli lihtsalt toore jõuga läbi suruda, kohale jõudes oli korralik kopp ees juba. Aare ise äge ja annaks lemmikpunktigi aga asukoha pärast seda siiski ei tee. Tagasi samat teed ei viitsinud enam minna ja hoidsin suunaga aiamaa kruntide poole, peagi jalutasin kellegi peenarde vahel, tundus juba, et saab ilusti aga siis tuli veel mingi kraav ja tuli uus tee leida kellegi hoovist läbi ja vahepeal veel võsas ragistada jne. Lõpuks kuskil kahe aia vahel jalutades õnnestus väravani jõuda ja sealt auto paistis aga jama oli selles, et oli tabalukuga kinni ja läbi ei saanutki. Õnneks kogu selle väljapääsu otsimisel ei näinud seal mitte kuskil mitte ühtegi inimest kes oleks küsima tulnud, et mis teeme siin :D Siis leidsin uue tee mis läbi pikali kukkunud puude ja põõsaste viis jälle otse kellegi aeda, vaikselt hiilides sain juba kuhugi metsa tee peale mis viis otse autoni. Oeh, korralik seiklus ikka, hea, et tagasi enam minema ei pea, aitäh :D

Aarde ise oli täitsa tore, kuid ligipääs mitte just pargi jalutuskäik..

Tänan peitmast.

Tulime Raadiraja lõpust ja mõtlesime, et alustame Vulinaga tagantpoolt. Väga kihvt lahendus tehtud, lahendatud sai kähku. Tänud peitjale :)

 3 

Kuna lume- ja jääolud tundusid mitte liiga märjad, otsustasin sellele aardele läheneda otse lennuvälja poolt. Tee, mis alles hiljuti oli pigem jõge meenutanud, oligi nüüd matkatossuga kenasti läbitav. Ühel hetkel sai ta siiski otsa ja edasi tuli jätkata mööda märga heinamaad ja seejärel juba järjest tihenevat võsa. Õnneks veel jää valdavalt kandis, vaid kahel korral õnnestus ühe jalaga korralikult läbi vajuda. Viimaks jõudsingi otsitava kraavini ja pärast veel mööda selle serva ekslemist ka aardeni. Kui siin nüüd varsti jää ära sulab, siis mõnda aega on üsna kõrget kummikut vaja.

Aare oli peen ja korralik, nagu sellisest karumustikast olekski oodanud. Äge teostus!

Tagasiteeks otsustasin võtta suuna otse aiamaadele ja edasi linna suunas. Tore plaan küll, aga kui olin üle kraavi saanud, siis oli üsna selgelt aed ees. Jalutasin veidi, leidsin värava, aga see oli lukus. Hakkasin siis paremas suunas järjest minema ja kuigi paistis küll teoreetilisi võimalusi aia ületamiseks, ei tundunud need ülearu viisakad. Lõpuks tuli ka vesi vastu, seega otsustasin teiselt poolt proovida. Ümberpöörd ja puukooli suunas ajama. Aga ei, ka seal tuli teine aed ette. Viimaks tegin megaringi ja jõudsin välja Rõõmu-Viira maanteele. Tagasitee keerasin veel läbi Ihaste ja kokku tuli tänaseks skooriks 29k sammu.

Aitäh hea teostuse ja põneva seikluse eest!

Tulin Raadiraja 2-lt otse siia. Ma ei saa aru, mis need teised siin vinguvad, et hull võsa oli :D Kõige hullem võsa siin oli ma ütleks hoopis Raadiraja 2-el või 6-el. Tulin siis läbi niidetud muruteed mööda maheaedade vahelt kuni jõudsin jalgväravani. Õnneks oli ta lahti ning pääsesin sinna kenamate maheaedade juurde. Sealt juhatas geps natuke valesti, nimelt ei tunnistanud ta aeda, mis eraldas maheadasid paksust võsast ning mind aardest. Proovisin läbi lähima värava minna, kuid too oli lukus. Läksin siis teise lähima värava juurde ning katsusin seda. See avanes õnneks. Siis hiilisin piki aeda, aialappidest mööda, kuni jõudsin aardele lähemale. Siis olin juba sealmaal, et seda võsa enam vältida ei saanud. Sisenesin sinna šunglisse ning geps näitas kohe mind õigesse kohta. Ämber paistis silma. Ämbri sees oli aga veel üks tore üllatus. Suur tänu ägeda lahendamise eest! Nautisin väga. Edasi Raadiraja 2-e poole.

 1 

Aasta võsaaarde kandidaat.

Raadirajalt otse siia. No kus alles on rõve ja halb ja ebameeldiv! Mis sa hing veel tahad. Vähemalt sai aarde nii lahti, et ise ka aru sain, mismoodi töötab see konstrui - enamasti ei saa udu*****gi aru :) Tänud, võib kiita. Eesti majaegitussektoriga on igastahes kõik hästi.

Kaardilt vaatas vastu tara ja tara. Lähenesime siis üle kuiva kõrre kuni võsa meid eemale tahtis peletada. Pressisime viimased meetrid läbi võsa peidikuni ja leiuga läks ruttu võrreldes tagasi panekuga. Tänud peitjale.

Ühel pool tuli vesi vastu, teisel pool tara, kolmandal toomingavõsa, neljandal eramaa. Lõpuks läksime suvast kohast üle pokude ja heinamaa. Aitäh!

Raadirajalt tulin otse siia.Konteiner on tore.Aitäh!

Leitud teadmata aprilli kuupäeval, seega valisin 1.kuupäeva. Oli päris naljakalt palju lund, mis kõik saapa sisse trügis, aga tagasiteel sai kasutada oma jälgesid. Mõnus kamakas, millega sai veidi pusitud.

Põnev kahlamine kevadises lumes. Ja konteiner oli vahva. Natuke näppimist, mõned võlusõnad ja vola! Aitäh peitjale!

Tükk aega on see aare marineerinud siin, lõpuks ilusalt kevadisel laupäeval tundus see hea jalutuskäigu sihtkoht. Jalutasime aedade vahel kohtale ja üllatuslikult oli isegi jalgvärav lahti, aardeni jäi vaid sadakond meetrit. Võsa vahel olid ahvatlevad valged viirud, aga lumi oli seal ootamatult sügav. Samas see peaaegu kandis, seega oli üsna ennustamatu, kui sügavale jalg vajub. Kohapeal hakkas õige asi juba kaugel silma, kahepeale saime ka logiraamatule küüned taha. TAgasiteel saime kasutada juba oma jälgi, mis tegi asja oluliselt lihtsamaks. Aitäh peitjae.

Pimedas siia tulek oli igati asjakohane, sest vajadus märkamatuks jääda on akuutne. Linna poolt lähenedes peatavad mind esmalt aiad, aga kui natuke itta sumbata, on võimalik mahtuda aia vahelt läbi ja jõuda õigesse võssa. Ja kui natuke veel sumbata, jõuda õige majani. Suurepärane topsik, kuiv ja korras. Aitäh peitjale.

 1 

Siia sattusin talvel ja võibolla oligi lihtsam. Põlvini lumi küll, aga suvel võib eeldada jälle muusuguseid ebamugavusi. Vulina seeriat ühendavaid teemasid on mitu ja taaskord võib kiita lahedat teostust, mis pakub väärilist preemiat säärasesse kohta kohale ronimise eest, kuhu viisakas inimene oma koera ka ei saada. Geopeitur läheb ise ja rõõmuga :o) Aitäh!

Proovisin minagi aardele lõuna poolt läheneda. Aga aiad, need aiad. Ei jäänud muud üle, kui jätta auto Põhja pst lõppu ja sealt alla Hiinalinna aedade vahelt. Suure kaarega niikaugele, kus ees vaid võsa. Seda paarisada meetrit andis ikka läbi murda. Lõpukatsumusega ka kaua aega ei läinud, viimasest vaadatud kohast ilmus ka logiraamat. Tänud peitjale! Kasutage praeguseid külmakraade, kevadel võib päris märg seal olla!

 1 

Tavaliselt arvaks, et sellise koha peitmiseks valides on peitja Tartumaa kaardi seinale pannud ja siis noolemängu mänginud. Tundub, et sel korral on siiski üks vulisev põhjendus, mida siiski on raske uskuda. Teostuse mõttes on see tuuri lemmikaare. Tänud!

Andis siia ikka sumbata. Samas tuleb tänulik olla, et suht sobival ajal tulime. Suvel siin ragistamist ei kujutaks ettegi. Revideerisime kõik korrused läbi ja preemiaks saime logida.

Tänud

 1 

Asukoht oli jah nati küsimusi tekitav. Aga eks nagu Raadiraja seerial on oma koht ja tähendus nii ka sellel. Ja pealegi ega ei saa ju alati valida kust j6ed ja ojad läbi voolavad :D Matkast hoolimata oli konteiner ise kyll väga lahe. Poleks osanud sellist asja siit oodata. T6stis kindlasti arvamust siinse geomaastiku kohta :D Aitähhid

Ega ilma geopeituseta siia jalutama küll ei kipuks. Täna sai mõnusa kambaga skooritud nii raadirajad kui siinolev vulin. Tore karp märjas võssis.

 1 

Selle aarde leidmiseks sai 3km jalutuskäik tehtud. Mitte ainult selle aarde pärast, aga kui teistel ka raadirajad käimata, siis oli mul au jalutada need ka teist korda läbi. Igal juhul mõjus jalutuskäik ilusas kohas mõnusalt ja ühel hetkel olimegi siin. Kummikutega oli hea logima minna, natuke pusimist ja saime nimed kirja pandud. Õnneks tee autoni oli lühem kui tulek.

 1 

Mõtlesime siia tulla valges. See oli hea mõte. Päris keeruline oli teekonda leida. Esimene katse lõppes tabalukuga väravas. Teine katse viis meid ka tabalukuga väravasse aga alla veel ei andnud. Aardeni linnulennult 250 m, hakkasime mööda aiatagust minema. Kohtusime teise aiaga. Mõtlesime ka sellele ringi peale teha, siis aga piiras meid kolmas aed ja sellel ei tulnud kaardile vaadates niipea lõppu. Vahemaa aardega oli ka märgatavalt kasvanud. Tatsasime autosse tagasi.
Lähenesime teiselt poolt.. Sealt ei saanud ligilähedalegi. Võtsime lõpuks ette 600+m teekonna. Kulutasime aarde leidmiseks tervelt kaks tundi. Kaval teine aga jagasime matsu lahti. Tänud

 3 

Ajasin just geojuttu, kui tuli teavitus. Juba nimest oli aru saada, et kodukandi aare, seega lõi lootuse kohe lakke. Kaardile vaatamine tõi selle sama kiiresti alla. Kanti läbi ja lõhki ei tunne, aga seda on saanud piisavalt külastada, et olla kursis võimalike takistustega. Aga minema peab. Esimest jagu läbides pidasin endaga aru, et kas lähenen otse, või olen viisakas ja lähen veidi ringi. Võitu sai viisakus ja läksin veidike ringi. Polnud üldse meeldiv. Lumi, võsa, kraavid, kõikvõimalikud läbikäiku takistavad inimloomingud. Tee peal lohutasin end mõttega, et vähemalt aarde leidmise järel saan ehk peitja jälgedes veidi lihtsamalt võsast välja. Peitja jäljed tõesti leidsin, kuid need suutsid esimese hooga hoopis aarde juurest eemale eksitada. Tünn leitud siiski sai. Siinkohal väike märkus peitjale - tünni kaas (või isegi tünn tervikuna) ei pruugi välitingimustes otsijate kätes kaua vastu pidada. Minul õnnestus asi avada ühes tükis, aga nõudis kannatust - kannatust soovitan ka järgmistele. Sisu oli ootuspäraselt meeldivalt kaval, aga kaua aega ei nõudnud - peab ette vaatama, et jubinaid (ja eelkõige logiraamatut) ojja ei pilla. Sülle kukkunud logiraamat sai määritud 21:55.

Tagasitee puhul jätsin peitja eemale suunduvad jäljed sinnapaika ja suundusin oma algse otsetee variandi suunas. Kunagi suvisemal ajal olin seda juba kasutanud, mistõttu tee oli tuttav, kuigi ajast tingituna veidi keerulisem, kui tollel suvepäeval. Samas ikkagi märkimisväärselt lihtsam ja kiirem. Ehk mitte kõige viisakam, kuid kuna kellelegi kahju ei tee, ei suutnud ahvatlusele vastu panna. Peitjale aitäh vulistamas!