Saarge Kuldsed Liivad

 1 

Mari ruudus, Ingrid ja Timofei leidsid kuldsetelt liivadelt oma õnne… ei kui aarde. Aitäh!

 1 

Teel saarele hankisime paadimehe koos paadiga ja nii me sadamast kohe otse mööda kanalit edasi kimasimegi. Need rannad siin saare küljel on ju väga ilusad. RMK võiks siia matkaraja teha, sest läbi selle jubeda padriku jala küll tulla ei tahaks. Tänan.

 19 

Mul oli küll õnnis plaan igasugused mesinädalad jms skippida ja eksamiks õppida, aga läks veits teisiti ja mingi hetk oligi kindel, et mesinädalad mööduvad Piirissaarel rapikus. Ega rohkem meiemat paika olekski olnud keeruline leida.

Laaksaares saime agentuuri Göttingenis, Võrus, Tallinnas ja jumal teab kus veel resideeruvate liikmetega kokku. Kujundasime end ühte autosse ümber ja peale väikest piletitsirkust saime kenasti praamile. Olime parasjagu reelingul valge taskurätiga vaikselt kaugeneva mandri poole lehvitamas, kui korraga muutis praam liikumiskurssi ja liikus mandrile tagasi. Osa sõitjaid oli veits hiljaks jäänud ja praam korjas nad peale. Igal pool Eestis just sellist inimlikkust ei kohta.

Praamil tekkis esmalt Kaupol ja siis ka minul nutuvõru ümber suu, sest me arvasime, et Saarge kuldsed liivad on mingi sihuke aare, et teed tipatapa tee peal ja siis tapatipa natuke rapikus ja oledki kohal, aga oh ei. Kogemusnõustajate sõnul on raudselt vaja SUP-i ja ujumist ja piruette ja mida kõike veel. Kehitasime õlgu ja ohkasime, et miks meid küll tabas kuri saatus.

Piirissaarel võtsime kohe õhtuse peamise sihtmärgi ette. Esmalt sõitsime autoga õite uhke kahe universumi vahel asuva sõiduvahendini, natuke sättisime ja hakkasime minema. Mööda kanarada jalutasime maailma otsa ja siis hakkasime mööda maailma serva Saarge poole rammima. Mu jaoks oli vahel vesi nii kõrge, et pidi natuke ujuma, aga polnud viga, soe oli. Sammhaaval rammisime end aardeni, mis õnneks juba eemalt silma hakkas ja saime kenasti logitud.

Edasi-tagasi käisime umbes 1h 40min ja tuvastasime, et saab ka jala kohale; ujumisriided võib maha unustada, kui ei piparda ja trenniriietes sulla-mulla teed; isegi mingid poolvigased crocsid ei kao jalast ära; Saargel on tõesti kuldsed liivad.

Aitäh!

Luurelind ja Lepabuss mesinädalatel Saarge rapikus

 11 

Juba ammu sai plaan paika, et tuleme ühiselt Piirissaarde. Pulmad olid veel varemgi planeeritud, kuid hiljem mõistsime, et sellest tulebki meie pulmareis ;) . Kolm korda olime Liisiga käinud saarel enda väikepaadiga, täna siis esimest korda praamiga. Sai tuldud autoga, et telkimisasju ei peaks seljas vedama mööda saart ringi ja see osutus igati heaks mõtteks. Esimese asjana saarele jõudes sõitisme nii põhja kui sai ning jätsime auto parve juurde. Seal panime varustuse valmis, parvetasime üle väikese kanali ja edasi jalutasime saare täitsa põhja serva. Meile jäi arusaamatuks, miks parv ja selline suur matkarada sinna viib, mis seal küll kohalikel teha on. Meile aga sobis see väga hästi. Nüüd tuli minna läbi suure kanali, teadmata selle sügavust. Mul oli eelnevate logide põhjal jäänud mulje, et see on madal, varemleidjatega vesteldes aga keegi ei teadnud sügavust. Viskasin siis üleliigsed riided seljast ja läksin läbi jalutama, täitsa vööni soe vesi. Ei peagi asjad peakohal üle vee ujuma. Edasi oli vees ja pilliroos jalutamine aardeni. Täitsa kuldsed liivad ja ilus koht aarde jaoks valitud. Leid oli mõistagi kerge ning siis sai tagasi jalutatud. Vesi oli nõks tõusnud, nii et pilliroost mööda jalutades ulatus mul vesi rinnuni ning Liisi sai natuke ujuda. Edasi jäi veel kanal ületada ning olime asjade juures tagasi. Väga äge seiklus, just sellised aarded jäävadki positiivselt meelde.

 2 

15613.

 2 

Esmakordselt külastasime Piirisaart 2021. aasta veebruaris ning tollal autoga mööda jääteed. Täna siis võtsime ette suvise külaskäigu mööda veeteed. Tuleb tõdeda, et eks see siia aarde juurde saamine on parajalt keeruline kui just oma sõidukiga ei tule. Meie tulime, seega oli see kulgemine siin põhjakaldal puhas lust. Lõunakaldal oli ju tuul ja laine, seda saime taas tunda pea kohe kui siit aarde juurest suuna mandrile võtsime ja akvatooriumist avamerele saime. Mõni meist oli lõpuks kuivale maale pääsedes märg nigu kiisupoeg, aga riided kuivavad ära, mälestus jääb. Täname aarde ning põhjuse eest taas seda saart külastada!

 2 

Olid tõesti kuldsed liivad. Paistsid kaugele. Vahetult enne meid oli põdraonu käinud ka nende liivadega tutvumas. Sellal kui ühed tegelesid logimisega, käis üks isegi ujumas. Puhas liivarand madala veega. Ülimõnus! Aardest võtsime kaasa GINi. Mille ka kohe järgi testisime, et kas kõlbab? Kõlbas küll. Aardesse sellised asjad tegelikult hästi ei sobi. Kogupere mäng ikkagi ;)
Ühtlasi jäi see meie nädalavahetuse viimaseks aardeleiuks. Ei tahtnud ilusat skoori, GP#6969, ära rikkuda ;)
Täname saarele kutsumast!

 1 

Meeldiv tund ja kakskümmend minutit mis sai pühendatud kogu piirisaare aarete Aitäh!

 2 

Ja oligi kord viimase täpikese käes siin saarel. Siin läks sihi seadmisega veidi nihu ja kohati jäid korralikud Tsernobõli kõrkjad teele, oluliselt rohkem kui oleks arvanud, aga omaette elamus oli seegi. Lõpuks saime ikka õigele rajale. Nullile lähenedes jäi aare juba eemalt silma. Tuli siingi viimased 2-3 meetrit jala käia. Kui nimed kirjas, siis võtsime suuna tagasi Laaksaare poole. Kui kella vaatasin, siis oli auto juurest lahkumisest möödunud tund ja 20 minutit. Aitäh peitjale.

Paabulind

 1 

Vahva päevake saarel veedetud. Saime saare kohta väga palju huvitavat teada. Meile väga meeldis. Aitäh.

 1 

Kui kutse saarele tuli,olin kohe nõus.Meil oli kohalik ka seltskonnas kes tutvustas meile saare elu ning nii mee liikusime aardest aardele.Aitäh!

 1 

Esimene saare vallutus. Jalutasime mööda rada kanali lõppu ja sealt vee peale. Mööda vett 10 minti ja randusime paarsada meetrit enne aaret. Laineid oli üksjagu ja tagasitee valisime algul mööda randa, pilliroo vahelt ja edasi jälle vee peale. Märjaks saime omajagu, sest igaühe jaoks supi polnud, seega pidime paarikaupa end peale mahutama. Ilm oli super ja teisi aardeid otsides jõudis päike kõik riided seljas ära kuivatada.

Kaasa tassitud kummikud jäidki kasutamata. Tänud.

Ka nii saab

Kotkad pidid toidu pooleli jätma

 1 

Aitäh aarde eest! Korralik matk siia. Aardevalvur kotkas lendas minema ja lasi meil rahus logida.

 5 

Praamiga Piirissaarele, SUPiga üle kanali ja tossudes läbi verd himustava lennuväega võpsik soo Peipsi mereni. Seal oli mõnus tuuleke, mis lennuväe laiali puhus ja peale tossudest ja pükstest loobumist, sai mõnusas soojas liivase põhjaga põlvini vees aardeni jalutada. Aarde juurest võtsime meie Markoga suuna tagasi SUPi juurde, samal ajal, kui Helen, Salme ja Kristjan jätkasid teekonda meil leitud Soonautika suunas. Kui soo lõik, mis moodustas enamuses teekonnast, välja arvata, siis oli ju täitsa tore aare. Aga see soolõik oma tiivuliste õudustega tuletab end veel päev hiljemgi kuumavate ja paistes kehakaunistustega meelde..

Tänan peitmast.

 13 

Selle aarde ilmumine geokaardile oli küll tore üllatus, sest meil oli Piirissaarele tuleku plaan juba umbes kuu aega tagasi paika pandud ja ka laevapiletid ette ära ostetud. Mis siis saab meil vastu olla veel ühe toreda aarde otsimisele ... maastikuga 5 :)

Praami peal arutasime omavahel plaani, et kui ikka katsuks sadamast mõne kohaliku paadimehe leida, kes meid ilusti Kuldsetele liivadele sõidutaks. Tegime juttu ka laevameestega, kas nad teavad kedagi soovitada. Selgus, et ühel neist on paat täitsa olemas aga just täna on ta laeva peal tööl. Ja see praam sõelub seal saare vahet nagu Tallinna trammid kesklinnas. Kuid väike lootus oli, et äkki ta saab oma naise nõusse rääkida, kes ka paadiga sõidab. Saarele jõudes selgus, et ei mängi ikka ajaliselt välja, sest naine sadamas tööl ja ei saa ka ära käia. Küll aga saime kaasa mõned nimed, keda külapealt võiks otsida, kellel paat on.

Meil aga oli ju SUP-laud niikuinii kaasas ja otsustasime, et lähme ikka oma jõududega üle kanali ja üle soo aardeni. Lõime paadisillal ujuvvahendile õhu sisse ja hakkasime stiilis "kuidas külamees hundi, kitse ja kapsa üle jõe saaks" endid ja omi kotte üle kanali transportima. Väike abikas meil ikka oli, nimelt oli Inge mandrilt külapoest rulli kingipakipaela ostnud ja see nüüd suplaua külge sai seotud, et "laevukest" saaks ilma reisijata kanali ühelt kaldalt teisele tõmmata.

Soos võttis meid vastu tohutu sääserünnak ja muidugi tihe võsa, mille alune vöökõrguste nõgestega kaetud. Surusime end sealt läbi, ühel hetkel sattusime tõelisele pokumaale. Liikumistempo läks väga alla, sest pokudel püsimine keeruline ja nende vahel jälle märg. Otsisime uut rada puudega alalt ja saime uuesti üsna hea tempoga liikuda. Kui lõpuks võsa vahelt vesi ja liiv hakkas paistma, siis oli küll selline tunne nagu oleks juba nädala asustamata saarel elu eest võidelnud ja nüüd lõpuks pääsetee paistab. Vee äärde jõudes selgus, et mööda liiva aardeni siiski jalutada ei saa, sest veetase nii kõrge. Võssa polnud enam keegi nõus minema ja eks siis võtsime jalad paljaks, püksid jalast ja sumasime läbi mõnusa sooja vee õige kohani. Aarde märkamine oli lihtne, sest väga korraliku teostusega kast paistis juba eemalt. Panime end logiraamatusse kirja, tegime ühe joogipausi, puhkasime lühikeseks hetkeks ja siis läksid meie teed lahku. Inge ja Marko asutasid end sama rada tagasi ja meie kolmekesi võtsime suuna taas sohu, et Soonautikasse minna.

Meie valitud teekond oli päris kurnav, kuid tänu kuivale aastaajale siiski täitsa normaalselt läbitav. Tossud olid veel täiesti kuivad, higi tilkus ojadena ja parmuhammustusi oli kõigil mustmiljon. Aga olime rahul, et ära tegime täitsa oma jõududega. Aitäh peitjale sellist väljakutset meie teele sättimast. Ja suur tänu ka vapratele kaaskannatajatele, kellega selle hullumeelsuse ära tegime.

Kanali ületamine

Ainult paar kilomeetrit sellist maastikku aardeni

Kuldsed liivad

Retke kõige nauditavam lõik

 10 

Asi algas tõesti sellest, et Christel sai mul Janari nahkhiiresündmusel nööbist kinni - "Ah sina oledki Miki.. tead, ma nägin su venda poolas mingi aarde juures" või midagi sellist. Vend kurtis tõesti, et geopeitureid on meil Eestis nii palju, et isegi poolas ei pääse neist ja et nad olid ühiselt mingite aarete juures kohtunud.

Ühise pläkutamise käigus lobisesime Piirissaarest ja aaretest ning jõudsime sellisele järeldusele, et Piirissaarel on just mõni aare puudu. Kuna mul oli just GP 7000 täitumas ning selliseid ümmargusi numbreid olen ma traditsiooniliselt tähistanud kusagil väikesaarel, siis hakkasid muidugi kõrvad liikuma, et võiks sättida küll. Kui sinna juurde lisada komponent 2 ehk Simpsu näuksumine "Miki lähme merele, Miki lähme juba merele" umbes 200 korda, siis hakkas juba plaan tekkima, et äkki kõlbab talle ka Peipsi meri. Kõlbaski :) Tegelikult oli mul vaja ka ehitusmaterjale sinnakanti vedada ja nii lisandus ka kolmas komponent ehk edasi tuli vaid sobiv päev ja ilm leida. Kiire pilk ilmakaardile ütles, et reede on mõistlik päev - soe ilm ja peegelsile tuulevaikne järv ning sellest edasi tuleb vaid vihma, pussnuge ja midagi kindlasti veel. Geopeitus peab nauditav olema ja mingit enesetapuretke võib hunt kusagil üksi iseendale korraldada. Reede sobiski meile mõlemale ja kuna eelmisel päeval oli Ove helistanud ning maad kuulanud, siis planeerisime mineku natuke varasemaks. Millest muidugi muhvigi kasu ei olnud, sest lorutasime selle varem ärgatud aja mu terrassil hommikupäikese ja kohvitassiga lihtsalt maha :) Mulisesime lihtsalt niisama ja sügasime kordamööda kollast kassi, kes kordamööda käis mõlemalt pai ja lõua alt sügamist nurumas. Ma ei ütleks, et raisatud aeg, vaid kvaliteetpäeva parim algus.

Kui lõpuks liikuma saime, siis oli va hunt nõus ise roolis olema ja ma kerisin rahulikult kõrvalistmele kerasse. Korraks olin üllatunud, kui ta Tikupoisi tanklasse keeras, a temal oli vaja lihtsalt tualetti minna. Nojah, tagantjärele sai muidugi hiljem korduvalt sugeda, et just täpselt selle nahka FTF läkski. Kui Ove autot sadamas nägime, siis kergitasime kulmu küll, et on sel poisil ikka viitsimist. A teeks nüüd suts kiiremini, äkki viitsis ilmaasjata ja jääb ikka teiseks :)

Paadi puhusime Meerapalu sadamas täis ja sealt aare peaaegu paistis. Enne vee peale minemist tegin kõne piirivalvele, kuid need ei tahtnud muidugi midagi kuulda ja saatsid meid läbi mingi äpi veele minekut regama. Kaks korda regasin veele mineku, kuid siiani ei saa aru, kas ja kuidas see äpp toimib. Mingi tagasiside võiks ju ka tulla või mingigi kinnitus, et neile see regamine kohale jõudis.

Järv oli mõnusalt peegelsile ja Simpsik oli valmis hea meelega ise juhtima. Kuna ta oli meile söögipoolise kaasa teinud, siis ajasime päkad sirgu, sõime võikusid, mille vahele oli ta sättinud minu jaoks arusaamatu, kuid maitsva mögina. Teekonna olin kodus kaardil üle vaadanud, sügavust oli kiilu all piisavalt ning ainus, mis tähelepanu nõudis, olid kalurite võrgud ning nendest mööda navigeerimine. Nullile lähenedes nägime Ovet SUP-laual eemale aerutamas ning õhkasime õndsalt, et saare sadamast siia aerutada poleks küll viitsinud ja et ta on oma FTF'i täiesti ausalt ära teeninud. Mootor seisma 15m enne nulli ja nina tonksas kaldasse täpselt aardepuu kõrval.

Logisime ja jõudsime järeldusele, et selline geopeitus on ikka lahe. Et just see ongi see PÄRIS geopeitus, mitte lihtsalt peatusime, leidsime ja logisime. Ilm oli ilus, kütust oli korraliku varuga kaasas, et tuuseldaks ikka sadamas ja küla vahel ka natuke ringi? Ja tiksusime mööda kanalit sadama poole. Arutasime veel, et sellist rapikut, mis siin kõrval, küll läbida ei tahaks. Lõpuks jõudsime mulisedes teisele poole saart välja. Simpsul oli Meesä logimata ning peale mõnusat ujumispausi käisime ka sealt läbi. Kui olime piisavalt ringi tuuseldanud, mõõtnud paadi kiirust Mikiga ja Mikita, hakkasime vaikselt tagasiteele sättima. Oli ka viimane aeg, sest kaugusest hakkas kostma mingit kahtlast kõuemürinat. Kuna Simps vandus tõsimeeli, et see pole tema korisev kõht, siis tegime saarelt kiiresti päkad. Tagasitee möödus sama kiiresti ning ainsad peatused olid need paar korda, kui sõukruvi vahelt vetikad eemaldasin, mis hoogu maha võtsid. Paat sadamas kiirelt kokku, autosse ja 15 min hiljem oligi korralik padukas kaelas. Õhkasime mõlemad õndsalt, et "Tead, see oli viimase aja parim päev, parimas seltskonnas ja parim koht, kus käia" Aitäh peitjale!!

Kõik saab alguse planeerimisest

Kui kass kuulis, et Simpsu teeb võikud, siis tõi mulle liha ka sinna kõrvale. Tubli poiss. Võib-olla tahtis ka ise kaasa tulla ja näitas, et "mul on oma toit pakitud" Mine tea..

Tänu taltsutatud logistikule mahuvad kõik asjad autosse ära.

Kuna Piirissaar ei olnud päeva ainus eesmärk, pidid ka lauad sihtkohta jõudma.

Peaaegu nagu paradiis

Aardelõhn on juba ninas

Ilmaga vedas tohutult

Lihtsalt klõps

 7 

Lugu sellest, kuidas Miki (ilmselt esimest korda elus) tofut sõi ja Ove meile tagatulesid näitas :) Olin mina juba mõnda aega suhteliselt järjepidevalt sosistanud, et kle hiir ammu on aeg vedelikku minna. Ses suhtes, et suvi saab ju varsti läbi - mismõttes ei ole ikka veel merele jõudnud? Vihjamisi poetasin ka, et oleks vaid selline sobiv motivaator... Mõnel saarel... Või midagi... :P

Ei läinudki palju mööda, kui Piirissaarele potsatas täpp. Ma olin muidugi kohe valmis autosse istuma, aga hiir kortsutas vurrusid. Peale kõikvõimalike kuupäevade välja praakimist plaanis Miki omal reede vabaks ja siis... Siis sain teada, et helistas Ove. Mina mõtlesin, et eeskujuliku kodanikuna küsib Miki minult luba, et kuuuleeee Simpsuuuuu ega sul midagi selle vastu pole, kui Ove ka meiega liitub? Aga ei! See mees hoopis genereeris plaani, kuidas ise esimesena karbile küüned taha saada. Mis siin salata - ka mind kõnetas võimalus Ovele tagatulesid näidata ja nimed essana raamatusse määrida. Rehkendasime, mis kell konkurent võiks ärgata ja kuidas ta plaanib karbini jõuda? Kaua see kõik aega võtab? Mis kell me siis Tallinnast startima peame?

Tulemuseks oli ülimalt varane äratus kell 5:30. Mitte et sellest oleks ekstra palju kasu olnud, sest lõpuks molutasime ikka terrassil ja nautisime kohvi. Kui oli aeg teele asuda, keris Miki end kõrvalistmel kerra ning mulle jäi sohrvi amet. Iga aja tagant näuksatas vurruline kõrvalt, et KAS OLEME JUBA KOHAL VÄÄÄ ning nõnda me Peipsi mereni tiksusime. Tegime kiire põike ka Laaksaare sadamasse, et aru saada kui kiire saarele jõudmisega on. Ove neljarattaline seisis kenasti parklas, millest tulenevalt rakendasin lapatsile tugevamat jõudu. Paati ei ole me vist kunagi nii kiirelt kokku saanud, kui täna. Tiimitöö toimis laitmatult. Lausa nii laitmatult, et tubli sohvrina põristasin meid isegi aardeni. Samal ajal üritas Miki meid kuskil veebis regada, aga see asi vist ei toiminud, ametnikud toru otsas saatsid muudkui äppi kasutama. Tühja sellest, Peipsimere piraat on ka okei olla.

Kuskil poole kilomeetri pealt hakkas miski aerutaja paistma, aga minu silm ei seletanud kummas suunas ta sõidab. Nullis me igatahes ei kohtunud, sest jah - vot seekord näitas Ove hoopis meile tagatulesid. Kurat... STF. Oli nüüd vaja seda kohvi juua!?!?!

Lohutusauhinnaks olid rabarberikissell ja võikud tofuga, mida Miki hoolimata järjepidevalt minu murulembuse üle nalja tegemist paistis, et tegelikult täiesti hea meelega sõi. Põristasime veel mõned tunnid saarel ringi, toitsime parmusid ja võtsime suuna mandrile tagasi. Äikesepilved kõmisesid kauguses kurjakuulutavalt, kuid õnneks saime kõik toimingud tehtud ja kola autosse pakitud täpselt enne suuremat vihmasadu.

Aitäh peitjale!

Kapten

Varbapilt 1

Varbapilt 2

Võikupaus

 9 

[FTF]

Algselt oli plaan geojaanile liikuda Pärnumaa ja lõunaosariikide kaudu. Kui Piirisaarele ilmus aga uus aare ja ilmaennustus lubas ilusat mereilma just ja ainult reedeks, siis esialgne plaan muutus ja seadsin esimeseks sihiks Piirissaare külastamise. Saarele sõitsin praamiga aga edasine liikumine saarel toimus 99%-i ulatuses mööda vett SUP lauaga. Piirisaare sadamast jätkasin teekonda aardeni SUP-ga mööda saart poolitavat kanalit. Enne Peipsile jõudmist oli vaja veel piiriveekogule kohaselt oma sõit registreerida. Veebis see miskipärast ei õnnestunud ja helistasin siis Saatse kordonisse aga sealt paluti omakorda helistada Mehikoorma kordinisse. Lõpuks sai piiriveekogule minek registreeritud ja kuigi ütlesin, et sõidan umbes 4 tundi, siis õhtul 18 ajal helistai üle ja küsiti kas olen veel Peipsi peal. Teekond kanalist Peipsini möödus kiirelt ja peagi oli aarde juures. Saare liivane põhjakülg oli mulle üllatuseks ja nägi välja nagu tõeline paradiis. Aarde asukoht oli veel omaette pärl, logimiseks paluti astuda rohelisele vaibale (samblakattele). Aarde teostus oli väga kohane ja korralik sellises asukohas. Ja FTF-i puhul ootas mind aardekastis külm õllepurk, mis imelikul kombel ei olnud palavast päevast hoolimata üles soojenenud. See koht siin võlus mind aga oma maagiaga sedavõrd, et ei tahtnud siit kuidagi lahkuda. Istusin siin tükk aega SUP-laual lainel loksudes ja suplesin jahutavas merevees enne kui teekonda Mäesa aarde suunas jätkasin. Mäesa poole proovsin esmalt liikuda kanali algusest ja siis juba liikuda läbi roostiku ja põhjapoolsete külade vahelt. See teekond lõppes üsna ruttu tupikuga kus enam roostikust läbipääsu ei olnud. Aerutasin tagasi kanali põhjaküljele ja liikusin mööda Peipsit Rooga nukini ja siis juba mööda saare idaserva alla kanali lõunaservas asuva Mäesa aardeni. Siin logisin aarde ja tegin taas jahutava supluse ning otsustasin edasise liikumise. Algselt oli plaan saarelt tagasi Laaksaare sadamasse minna praamiga. Kuna praami väljumiseni oli jäänud veel 1,5 tundi ja otsustasin selel ootamise asemel hoopis SUP-ga otse Laaksaarde sadamasse aerutada. See 6,5 km möödus kiirelt ja olin Laaksaares sel ajal kui praam polnud Piirisaarelt veel väljunudki. Mereületus oli omamoodi huvitav kuna ümberringi liikusid äikesepilved ja korraks tõusis ka merel tuul ja kursi hoidmine SUP-ga vajas rohkem korrigeerimist aga aerutamine oli endiselt lihtne kuna lainet väga polnud.

Piirissaare kanal

Piiri küla roostikus

Roheline vaip koos FTF-õllega

Saarge liivarand