Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Raplamaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 5.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Raplamaal Kohila vallas asub väike Pahkla küla, mille pikka ja mitmekülgset ajalugu võib näha peaaegu igal sammul. Alates muistsetest ohvrikividest ning lõpetades viimase okupatsiooniaja militaarpärandiga.
Eri allikate kohaselt rajas punavõim Eesti territooriumile kokku üle tuhande kuuesaja militaarse objekti. Nende hulgas oli viiskümmend seitse raketibaasi, millest üheksas paiknesid strateegilised keskmaaraketid ja neljakümne kaheksas erinevad õhutõrjeraketid. Viimased olid ka Pahklas.
Pahkla raketibaas ehitati 1973. aastal ja see asus umbes kahesaja hektari suurusel alal. Baasis paiknes 2. divisjonigrupi juhtkond ja neli juhtimiskeskust, igaühe ümber kolm stardiseadeldist nelja S-200 tüüpi seniitraketikompleksi stardipaigaga ja kahe radarijaamaga.
Esimesed S-200, NATO tähistusega SA-5 Gammon (algselt Tallinn), kompleksid saabusid väeosadesse juba 1964. aastal. Sealhulgas Eestisse Maardu polku, hilisemasse 94. brigaadi, kus neid väidetavalt esimest korda märkas ka lääne luure.
Kuni 1986. aastani paigutati neid Nõukogude Liidus saja kolmekümne linna lähistele, kokku ligi kaks tuhat stardiseadet. Eestis asus üksteist sellist suure tegevusraadiusega seniitraketikompleksi, mis pärast punaimpeeriumi kokkuvarisemist 1990. aastate algul siit välja viidi.
Raketikompleksi S-200 raketid kaaluvad kaheksa tonni ja on ligikaudu üksteist meetrit pikad. Maksimaalne tegevusulatus jääb sõltuvalt raketi tüübist vahemikku sada viiskümmend kuni kolmsada kilomeetrit ja efektiivne tabamiskõrgus ulatub kolmesajast meetrist kolmekümne viie kilomeetrini. Kui enamik raketitüüpe olid tavalõhkepeadega, siis versioon V-880 suutis kanda ka tuumalõhkepead. Eestis hoiti neid paigaldusvalmina eriautodel Keila-Joal, kus oli end sisse seadnud 94. brigaadi juhtkond.
Lisaks raketikompleksidele asusid Pahkla raketibaasi territooriumil veel betoonangaarid rakettide peitmiseks, komandopunkt varjenditega, kasarmud sõduritele, mitmed tehnilised abihooned ja viiekorruseline elumaja ohvitseridele ja nende peredele.
Aare ise on täitsa nähtavas kohas.
Kogu otsimisega seonduv on täielikult omal vastutusel. Ärge hinnake üle oma oskusi ja võimeid
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (1), militaarobjekt (1), mahajäetud_ehitis (1), lumega_leitav (1), drive-in (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCACK5N
Logiteadete statistika: 24 (96,0%) 1 2 0 0 0 0 Kokku: 27
Paar tiiru ümber nulli ja oligi aardega silmside saavutatud. Kiire hinnang andis tulemuseks, et niisama ei küüni ja redeliga pole mõtet narrima hakata. Õnneks oli autos ja sobivamat varustust, veidi võimlemist ja saigi asi ära vormistatud. Oli tore. Aitäh peitjale.
Seda oravatele vähe teistsugust ronimist võib vist suve suursündmuseks lugeda, sest rohkem peale selle aarde pole trakse selga saanud ega köie otsas rippunud. Aga vähemalt oli seegi omamoodi ronimine, sellist akrobaatikat polegi vist kunagi teinud. Sääsed sõid all ootajaid-vaatajaid, kuid üleval oli mõnus päike ja tuuleõhk puhus kõik vereimejad eemale. Ei tahtnudki kohe ära minna. Kuna aga varustust oli piiratud koguses, pidi vahetustega siiski lõpuks alla minema. Väga mõnus suveõhtu mõnusa seltskonnaga! Aitäh köiejumalatele!
Hooaja esimene ronimine sai tehtud! Hoopis teistsugune kogemus võrreldes puu otsa ronimisega. Väga lõbus oli üles kulgeda, angaari katusel ringi tuulata ning tagatipuks ka aare leida. Väga mõnusalt veedetud õhtu suurepärases seltskonnas! Aitäh kõigile!
Ronimise klubi oli pikalt puhkusel.Nüüd aeti taas kamp kokku,et "ronimissõltuvust" rahuldada :) Tänan taas osavaid köietaltsutajaid.Oli lõbus õhtupoolik heas seltskonnas
Vurasin kondimootoriga kohale, kokku sai 40 km. Hea soendus peatseks ronimiseks. Tänud Janarile, et info üldse minuni jõudis. Viimati vist sai aasta tagasi ronimas käidud ja ka siis sain info läbi Janari. Kohapeal oli toreda seltskonnaga mõnus ronida ja oskajate meestega ka turvaline. Vabandan, et ei olnud lõpuni ja ei näinud kõikide ronimist, eriti kõige nooremate. Tänan Margust, et selline võimalus jälle tekkis ja loodan, et see ei jää ka viimaseks. Tänan ka peitjat.
Kunagi käisime kohe peale aarde avaldumist siin angaari all koos teistega nillimas, aga siis polnud kedagi kel ronimisvarustust kaasas oleks ja nii see tookord leidmata jäigi. Täna aga saabus päev koos ronijatega logima tulla ja muidugi kasutasin juhust. Kaasa tuli tütar Arabella koos oma sõbrannaga. Nemad ronisid esimest korda (Arabella küll oli mingi 3-4a tagasi korra mõne meeteri roninud) ja mina polnud ka oma 2a vahepeal köie külge saanud. Aitäh aarde eest ja tublidele ronimisõpetajatele ja turvajatele ning teistelegi hea seltskonna eest!
Aitäh peitmast ja aitäh kaaslastele kaasakutsumast ja hilisema toreda õhtu eest.
Selline kesknädalane ekspromt kohtumine. Seiklust ja närvikõdi üksjagu, kuid kõik on hea mis lõppeb leiuga. Pärast söödeti veel kõht täis ka. Millised ettevalmistused!
Vaadates pilte sellest angaarist tekkis arvamus, et see ei saa ju ometi nii keeruline olla. Lisaks on kunagi taolise angaari otsas kuskil Saku taga käinud ja polnudki keeruline. Nii tulimegi seda oletust siia testima, kaasas redel ja jupp köit. Kiirelt sai selgeks see, et päris alt päris ilma abivahenditeta üles ei saa. Ka joostes hoogu võttes lõppenuks see hoojooks enda lapikuks muutmisega vastu betoonkaart. Küll aga oli abi nii redelist kui köiest ning seda viisi kasutades ei kulunud väga üle mõne minuti kui saigi juba üleval võimalikke asukohti uurima asuda. Ega seal neid liiga palju ka ei olnud ja peagi oli tops käes. Mõnus õhtune sutsakas see aare, täname.
Aare tõesti nähtaval kohal, aga kuna vajalik varustus puudus, siis vaatasime vaid kaugelt.
Üks väga tore ja ka veidi teistmoodi ronimine. Läksin üsna viimaste seas üles, kui juba hämarus. Alguses oli probleeme, kuna vahejupp oli pisut pikk. Sain siis omale jalaga lükkamise jupi külge ja sellega sain ilusti üles. Aarde leidmine enam hämaras kiirelt ei läinud. Õnneks Airi aitas ja nimi sai kirja. Samuti oli seal kaare peal veidi hirmus, et kas vajun alla või mitte. Õnnek ei vajunud :D Järgmine päev andsid käelihased tunda. Äge. Aitäh!
Sellisel soojal õhtul võtsime meiegi rõõmuga vastu kutse tulla natuke katustele jalutama. Kohale jõudes oli vaid Hanno hoonet uurimas ja erinevaid ronimisvõimalusi välja mõtlemas. Enne suurema publiku saabumist sai neist ühte ka katsetatud, kuid seda ärge kodus järgi tehke.
Kui saabus juurde rahvast ja varustust siis seati köied üles ja riburadapidi hakkas geopeitureid kõrguste poole püüdlema. Tundub, et esimesed ronijad oli tõelised profid, sest neid vaadates tundus asi üsna lihtne olevat. Kui järg minuni jõudis, siis ise tehes enam nii jooksuga üles minek see polnudki. Aga alla polnud ka plaanis jääda ja Hanno näpunäidete najal õnnestus täitsa hästi katusele jõuda. Just üsna täpselt veel viimaseid loojuvaid päikesekiiri ja imelist värvilist vaadet nautima. Täitsa mõnus oli seal katusel lõbusas seltskonnas aega veeta ja Airi juhendamisel ka erinevaid positsioone sisse võtta. Ägedad pildid tulid, jäime ka ise väga rahule.
Ühel hetkel tundus, et pole mõtet neid trakse enam niisama tühjalt alla saata, kõik korraga katusel olla nagunii ei jõua ja siis sai supsti alla laskutud. Aga ronimist jätkus veel pilkase pimedani. Tegelikult oli taevas väga selge ja tähed imeliselt hästi näha. Oli mõnus ja tore õhtu!
Suured tänud Margusele ja Hannole, kes kogu "tehnilise" poole eest hoolt kandsid ja meid igati toetasid.
Täitsa sündmuse mõõtu kogunemine oli siin angaari juures.
Arvasin, et tuleb lihtne ronimine mööda seina ülesse, aga üllatuseks tuli välja, et otse vastupidi. Puu otsa on palju kergem minna. Tehnika on siin hoopis teine ja mitte kuidagi ei õnnestunud ennast üles vinnata. Lõpuks sättis Margus mulle samad vahendid, millega puu otsa minnakse ja siis õnnestus üles ka jõuda. Kauaks ma sinna ei jäänud, sest all oodati veel oma järjekorda. Tänud kõigile, oli tore!
Ei noh, vägev! Järjekordne stiil proovitud. Seekord sai pikalt üleval tšillida. Rahvast oli palju, jäime pimeda peale. Õnneks ilmaga vedas, päev varem oleks seal üpris libe olnud. Aitäh Airi selle vägeva pildi eest. Loomulikult suur tänu abistajatele, ilma kelleta poleks selline asi õnnestunud. 1207. Aitäh!
Tänane ämblikmeeste ja -naiste pidu toimus Pahklas. Kuna vaatasime ka paar lähedasemat aaret üle, jõudsime viimastena, mis omakorda tähendas, et esimene sats oli juba üleval ja teistele saime alt kaasa elada. Köie otsa sain alles hämaras ning seetõttu polnud üleval pikka pidu ja tulin sama hooga alla ka. Suur tänu peitjale, seltskonnale ja abistajatele!
Teel sündmuskohale käis mu peas klõps, et vot millist pilti ma täna angaari katusel teha tahan... ainult, et enne pimeda saabumist kõik veel üleval polnud. Läksid siis käiku need käed, kes juba üleval olid. Mina olen modellidega rahul :-) Aitäh!
Sel korral sain olla pigem tugimeeskonna rollis ja üpris kerge vaevaga nime kirja. Aitäh aarde eest!
Mõnus päikseline ja soe ilm ning hästi õnnestunud ronimine. Esimese lasuga oli liin õiges kohas ning väikese õngitsemisega sai talle köie järgi tõmmata. Üles mineku järgi sai nautida meeldivat avarat vaadet ning aaregi avaldas end kiirelt. Üle pika aja üks täiesti nauditav ronimine kohas, kuhu võiks isegi uuesti minna..
Tänan peitmast.
Siin angarides sees olen varasemalt käinud aga katusel mitte. Nüüd oli siis põhjust ka katusele ronida. Otsustasin turvalise lähenemise kasuks ehk siis köie abil katusele ronida. Esimene viskeliini raskus maandus kõrvalangaari katusele ja liin ise jooksis betooniprakku ehe ei likunud ei edasi ega tagasi. Teise liini sain paremini üle ja peagi oli köis ronimiseks valmis. Ronimine ise läks juba kiirelt. Esmalt päästsin katusel vabaks esimese viskeliini ja seejärel otsisin üles aarde ning vaatlesin ümbrust. Tänan huvitava väljakutse eest!
Selle aarde leidmine sai alguse nii, et..
Nagu tavaliselt. Seekord kirjutasin mina Simpsule, et kuule, teeks midagi? Tal polnud selle vastu midagi, lihtsalt, et ma korjaks ta töölt peale ja siis võiks. Loomulikult tekivad sellised head mõtted kusagil pool 11 õhtul - sest varem on ilm geopeituse jaoks lihtsalt liiga valge või liiga ilus. Jõuan kusagil 11 paiku Simpsiku töö juurde ja siis selgub, et tead, üks 10 min sutsakas vaja veel teha, et viime Liisi Telliskivisse pubisse ja siis võib edasi kapata.
Autos nägi see vestlus välja umbes nii, et "ah sina oledki siis see noh, see müstiline Miki kellega Simpsu käib nädalavahetustel ja muul ajal neid imelikke asju tegemas, grillite vee peal või SUP'itate jääpankade vahel ja nii edasi".
Nojah, mis siis, tavaline päev ju. Kõik teevad nii :D
Selle 10 mintsaga jõudsime oma lobisemisega nii kaugele, et korjame Liisi tunni aja pärast pubist peale ja tutvustame talle ka oma lahedat hobi. Ja meie omakorda jõudsime Simpsuga järeldusele, et Pahkla angaar on just täna öösel see, millest võiks alustada inimene, kes ei ole geopeitusega kunagi varem kokku puutunud.
Kohale jõudes lasin nööri üle angaari ja köit üle vedades hakkas korralikku padukat ladistama. Kell oli juba järgmine päev. Kottpime, libe.. sada muud mõnusat asja lisaks.
Liisi oli juba natuke mureliku näoga, me Simpsuga muigasime, et kuule, tavaline õhtu, mis sa siis tavaliselt teed, et istud teleka ees või? Simps puges rakmetesse ja kappas üles. Mingi aeg hiljem olime kõik üleval, märkamatult oli vihm üle jäänud, kõik auras.. vaikus. Ümberringi pilvedes sähvivad välgud, vahel mõni siksak siin-seal jookseb maasse ka. Lihtsalt naudime hetke, koonud taeva poole ja tsikid teevad selfisid.
Simpsik: Miki, kuuled seda kohinat?
Miki: Mhmh, see on su kõht või?
Simpsu: Ei, see on vihm, mis mühinal lähemale tuleb..
Krt oligi. Ja kuna välgud ka järjest lähemale jõudsid, siis hakkas järsku kiire, et oot oot, me oleme ju kõige kõrgem punkt ümbruskonnas ning iga sähvakas võib siiasamasse sisse paugutada.
Laskumise ajaks oli tihe vihmamüür kohal, olime kõik märjad nagu kassid ning ümbruskonnas ainult sähvis ja paukus. Lõpuks läbimärgade ja mudastena autosse jõudes konstateerisime Simpsuga fakti - tavaline õhtu, kus lähed välja kokteilile ja lõpetad märja ja mudasena kusagil angaari katusel. Ning see ongi see lahe hobi, millega me tegeleme. Liisi poolt kostus ainult vaikne piuks, et "kas te mind ikka koju viskate ära.."
Kus ikka laupäeva õhtul crossainti nautida, kui mitte angaari katusel? Aitäh!
Olime siin lähedal rabas, kui gp lehe lahti lõin ja märkasin, et uus aare. Otsustasime üle vaadata, et mida see endast kujutab. Objektil tegime redeliga katseid siin ja seal ja mõned korrad sai ka puu otsa ronitud. Et kombineerida redelit ja puud. No mitte ei sobinud need kokku. Lõpuks olime juba viiekesi mõtteid mõlgutamas. Pidime aga kahjuks tõdema, et see jääb siiski kättesaamatuks. Lahkusime objektilt igaüks oma teed. Kuniks saabus kõne Tarmolt. Sooritasime oma ostud Raplas ära ja jõudsime tagasi just hetkel, kui oli aeg köis ja muu varustus auto pagassist välja võtta. Tänud aarde eest
Olime Kuivlohu rabas kui Krissu teatas ,et uus aare tuli siia suht lähedale aga 5,0.Ok aga lähme ikka vaatame.Tulimegi,tuli uudistajaid veel peale meidki ja tõdesime 2,5m nööri ja väike redel ei vii meid tulemuseni ning läksime laiali aga ma ei jõudnudki kuigi kaugele kui tuli uus teade,et abivägi teel.Jõudsin esimesena taas kohale siis Tarmo varustusega ja yksk6igid.Nimed sai raamatusse 16.04.Aitäh!
Mis võiks olla veel parem kui peale puhkust esimeseks kodumaiseks leiuks valida 5.0 Või noh ega ma ise päris ei valinudki, vaid Yks2si viis teiseni. Vististi mingi kella ühe ajal helistas Tauno ja uuris maad. Mina ei teadnud siis aardest veel midagi ja kuna sättisime end poisiga just ratta selga, siis ka mingit reageerimist ei plaaninud. Tunnike poolteist hiljem Kui siis ratta ja seikluspargi ringilt tagasi jõudsime, klõpsasin gp lehe lahti. Tundus täitsa huvitav koht olevat ja helistasin Taunole tagasi et kas nad said topsi kätte. Kuna mitte siis pakkusin et tunni pärast oleksin objektil. Tõstsin igasugu kola autosse ja vurasingi kohale. Esimese asjana vaatas sealt mulle täitsa võõras auto vastu aga ukse vahelt paistis juba rõõmus Aive nägu. Tutvusime ehitisega ja juba esmapilgul tundus et siin polegi väga ronimisvarustust vaja. Saab ju täitsa paljakäsi. Aga kui endas kindlad ei ole, ärge oma võimeid üle hinnake. Allatuleku lihtsustamiseks sidusin siiski endale kõiejupi sappa. Üleval vaataski täitsa tühi logiraamat vastu ja esimesed sissekanded said sinna 16:04 Crossainte küll kaasas polnud, aga panoraam oli sellegipollest vägev. Peitjale tänud mõnusa ronimisaarde eest ;)