Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud 2023. aasta advendiseeria 10. detsembri aardena.
Aare on peidetud Balticconnectori trassi lähedale. Sinna lähenemiseks on kaks kergemat viisi. Idapoolne ligipääs tee nr. 11370 poolt sisaldab üle oja hüppamist.
Palun avaldage oma logid ka rahvusvahelisel lehel ning mitte logida enne avaldamist.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: puugid (1), lumega_leitav (1), lühem_matk (1), advendiseeria_2023 (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCAH2M2
Logiteadete statistika: 58 (98,3%) 1 2 0 0 0 0 Kokku: 61
Valisime sobiva parkla ja tegime pikema jalutuse ilma hüppamisvajaduseta. Aitäh!
Tulin vaatasin viimasena selle aarde ka üle. Ja kummardan looduse poole kaasa, mulle meeldib see, auuu…
Aitäh!
Mulle ka emake loodus meeldib. Eks iga aarde jaoks on oma aeg, kohta ju aaretel otsijad valida ei saa, ainult peitjad. Ma ei saanud täna ka aega valida, õigemini valisin vabatahtlikult üpris ebasobiva. Plätud, lühikesed püksid ja maika ning puugi- ja ussivõss. Mis saaks minna valesti. Mitte midagi, otsing päädis võiduka leiuga - kõik hea, mis lõppeb leiuga, nagu tõdeb geovanasõnagi. Aardes on tugev tiiger. Ning jah, lähenesin mööda idapoolset kraavihüppamise teekonda. Tänud looduse eest!
Hea, kui ei ole nende aarete otsimisega tuli takus ja saad minna kui ilm ja tähed ja kuu kõik ühel joonel on. Täna oli kena jalutuskäik pargis. EVEJ
Äärepealt oleksin vette kukkunud, sest roigas, mis üle oja oli asetatud läks esimese sammu peale katki. Tegin mingi imeliku liigutuse ja pääsesin vette kukkumast, kuid lõin pea valusasti vastu puud ära. Veeseis oli tegelikult selline, et sai ka lõdvalt üle hüpata. aardega kõik korras, tänud!
Käisime logimas ära. Kummardama ei pidanud, saime niisamaga hakkama. Aitäh peitmast!
Muidugi sai valitud keerulisem lähenemistee, aga see kipub olema tavaline praktika lähenedes. Tagasitulek on alati lihtsam. Aare korras ja me polnud täna esimesed :) Aitäh
Vajasin peale logimisrõõmu ka väikest jalutusrõõmu, nii et auto panin muuseumi juurde ja nii me koos geokutsiga mööda jõeveert kulgesime kuni see võimalik oli. Siis üle tee ja voilaa, kraav. Mul kerged botased, kutsil paljad jalad. Tema muidugi paterdas kohe sisse, pidavat tore olema. Mul küll niiväga ei olnud. Aga kalpsasin kuidagi üle, tagasi läksime juba väikese ringiga, aga ilma vette plärtsatamise võimaluiseta. Tänud peitjale tänasele jalutuskäigule suunda andmast ja aaret peitmast.
Nii tulles, kui minnes sai Kopra baarist läbi astutud, mis pakkus suuremat elevust, kui aare ise. Eks algajal geopeituril on veel, mida õppida. Aitäh!
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Läksin Tuula terviserajale aardeid noppima ja tagasiteel jõepargi poole hakkas kaardil silma see aare. No ma olen ju siin samas ja samme on ka veel juurde vaja. Mõeldud tehtud. Kevadisest sulaveest ülesöönud "oja" ületamist hüppamismeetodil vaagima ei hakanud ja seadsin sammud sinna poole, kust paistis ületamisel kuivaks jäämine. Ojast kuivalt üle ja väike jalutuskäik metsa all ning kummardus ongi tehtud. TAE (Tänud Aarde Eest)!
Mina väga sellisest peiduka mõttest aru ei saa, mu jaoks suvaline tops ja suvaline juurikas. Logisin ja jalutasin tagasi rongipeatusesse. Tänud logi eest!
Tänud peitjale!
Täna värvisin siin kandis täppe roheliseks ja väänasin teekonda nii, et ka see jääks tee peale. Tulin Keila jõe äärest otse üle heinamaa ja kraavide. Hea, et jääkiht ikka veel igal pool peal on, mul oli ainult suuna hoidmise vaev.
Teisel pool balti ühendajat oli mingi kamp omale hurstiku ehitanud ja EV aastapäeva puhul pidasid seal mingit kräud. Ma ei hakanud nendega liituma ja pidasin täpivärvimisi tähtsamaks.
Kasutasin seda üle oja hüppamise teekonda, kuigi siin polnud hüpata midagi. Tänud peitjale!
Õues valitses täielik jääaeg. Ja loomulikult kasutasin seda oma kasuks ja lõikasin otse kohale. Siis vaid imestasin et kus see baar veel on. Äraminnes oli aga trajektoor teine ja sattusin ka koprapesa peale. Jõudsin vaevalt koju kui sain teada et täna on 4 mitte 5 kuupäev. Oh jah. Mis seal ikka, inimlik eksitus. Järgmisel hommikul olingi objektil tagasi vigadeparandust tegemas ;) Aitähhid
Panin valest sihist metsa, õnneks on praegu kraave lihtne ületada ja kuusikus polnud ka ülearu lund. Mingil hetkel jõudsin varasemate geohoolikute jäljele ja see viis juba täpselt sinna, kuhu vaja. Tagasi teele käis kraaviületus ATV jälgedes. Kuivade jalgade aare. Aitäh!
Selleks hetkeks olime nõus emake looduse ees mitte üksnes kummarduma, vaid põlvili langema ja varbaid suudlema, kui ta vaid vähekenegi sooja õndsale Maarjamaale laseks. Aitäh!
2024 1. leid. Kalendrist vaatas otsa ülesanne regular logida. Kuna lõunaune kuldse akna magasin maha, siis pidin meid pimeduses kodunt välja ajama. Ega üleliia palju lähenemisteesse ei süvenenud. Parkisin ja katsetasin ühte rada, mis meid esmalt viis kopra baari ning siis juba ka õigele poole kraavi aardeni. Oma pastakas loobus koostööst, kuid õnneks aardes oli ka üks kirjapulk olemas. Ega pikka pidu polnud, õues siiski -16 kraadi. Aitäh! EVEJ
Tegelikult sai seda aaret külastatud ka avamispäeval aga siis oli tähtede seis vale ja piirdusin ainult piknikul osalemisega. Täna oli sobiv aeg ka raamatu määrimiseks.
Kui juba kaks lähimat aaret sai logitud, siis pidime ka kolmanda järgi lumme ja metsa sukelduma. Jalad läbimärjad, aga hing rõõmu täis. Aitäh, tore oli!
Täitsa pidi kummardama seal jaa, nipukad kukkusid maha otsides :D Aitäh peitmast!
Leidsime koha parkimiseks ja järgmiseks oli vaid kohale vaja jalutada. Tänud peitjale.
Kõige keerulisem oli leida sobivat parkimiskohta, sest kaardilugemisoskus on meil mõlemil olemas. Ühte kiilasjäisesse paika sai auto lõpuks jäetud ja ise marssisime rõõmsasti nulli, kust aare ilma liigseid hüppeid tegemata leitud sai. Aitäh!
Jäljerada läks ees, võtsin sappa ja peagi olin aarde juures :) aitäh
Panime auto hange, võtsime autost kelgu, poiss kelgule ja aarde poole kalopis sammuga minekut. Ees ootas karbike, milles nüüd ka meie nimed ilusti kirjas. Kummardus peremehele aarde eest.
Tundub, et tegin kõike vastupidi. Eile käisin sirutamas ja täna kummardasin. Kooliajast on õnneks veel meeles, et summa ei sõltu liidetavate järjekorrast. Seega pole vast lugu. Tänud peitjale!
Pisut enne südaööd sai tehtud veel tänukummardus heale päevale ja emakesele loodusele. Natuke lumes sumpasime, aga hüppamiseks vajadus puudus. Aitäh peitjale!
Õhtu lõpuks tegime ka loodusele kummarduse. Meil vist vedas, lähenemisteel mingeid erilisi takistusi ei kohanudki peale lume. Aare jäi ka üsna kiirelt silma. Aitäh peitjale.
Siin tuli lihtsalt piisavalt kaua kraavi kaldal kõndida, et teisele kaldale saada. Lõpus kummardamas käidud.
Tänan peitmast.
Pigem teade. Tulime Keila poole varem, et enne sündmust korraldajale mõned asjad üle anda ja võimaluse avanedes ka midagi kiirreageerida. Kodutöö oli tegemata ja loodusele me lähemale ei saanudki.
Ilm oli äsja sulale pööranud ja seni suure lumekoorma all kannatanud puud olid lumest puhtaks saanud. See aga tähendab, et metsas oli parem liikuda ja kasutasime ära seda olukorda, mil metsaalune oli veel mõnusalt lumine, aga mitte veel pehme. Siin polnud sula veel midagi jõudnud korda saata ning metsaall oli mehine kiht lund, mistõttu see lühike edasi-tagasi matk andis kehale korraliku koormuse. Me lühikesele teele jäi ka Kopra Baar, mis täna oli küll suletud. Aitäh.
Minnes valisin tee, mille puhul ühel hetkel mõistsin, et asun kraavil ja emake loodus kutsus ägedalt jää praksumisega läbi vee mind enda poole. Sain siiski ahvatlusest jagu ja pääsesin seekord kuivalt. Edaspidi oli tõesti kõndimine mööda sooja rada aarde poole ja tagasi.
Aitäh.
Mis talvel viga aardeid otsida, astu vaid jälgi mööda kohale ja pane nimi kirja. Nii tegime meiegi.
Kui maanteelt sulalume pläga seest ära sain, siis sihile oli väga mõnus trass sisse kõnnitud. Polnud vaja koordinaate vaadatagi, jaluta lihtsalt rada mööda kohale, kummarda ja logi. Aitäh!
Kuna oja oli täitsa hüpatav, siis valisime selle variandi. Edasi viis juba üheseltmõistetav rada kenasti aardeni. Tänud peitjale!
Tulime ka meie loodusele kummardama ning nii hästi kummardasime, et varunipukad olid mööda metsa laiali. Koristasime kõik kokku ja pakkisime aarde tagasi. Aitäh!
Kuulates hiljem teiste lugusid, kes olid üle jää ja kraavi läinud, siis meil läks hoopis lihtsamalt. Tulime üle truubi. Aga nii nagu ikka talviste aaretega ikka, siis jäljerada viis kenasti aardeni. Aitäh, ilus teostus.
Hea et ma Sakku selle aarde avaldumist ootama ei läinud. Oli küll mõte käia Keilas poes õhtul, aga jäi paraku käimata. Kui aare oli juba avaldunud, siis ka väga ei viitsinud hakata Keilasse minema sinna minisündmusele. Eks tervis polnud ka päris 100% taastunud. Täna siis pärast tööd otsustasin ära käia. Lähenesin aardele läänest mööda sihti. Möödunud õhtused jäljed olid veel lumes näha, need juhatasidki otse aardeni. Kui olin juba ära loginud ja valmistusin lahkuma, siis lähenes eemalt lambivalgus. Oli selge, et geopeitur. Otsustasin viisakalt oodata ja pakkuda tulijale prožektorivalgustust mugavaks logimiseks. Tulijaks osutus juba ammune tuttav Mari. Väga meeldiv oli taaskohtuda. TFTC!
Lonkisin vaikselt aarde poole ja näen, metsa all särab igavene uhke prožektor. Mõtlesin juba, et mida hekki, metsatööd! Lähemale jõudes selgus, ei langetata metsa vaid Erko toimetab kännujuure all. Sain ka logi kirja ja jalutasime lobisedes teele tagasi. Tänan.
No on ikka poiss. Vedas meid kõiki ninapidi. Kusjuures me just tulime Keilast sünnipäevalt. Sakku ootama... Vastuvõtt oli super, küünaldega ja puha. Tänud
Stardipositsioon oli seekord möödas. Peitja kavaldas üle. Reageerima siiski pidi, kui juba nii kaugele tuldud. Seekord polnud abistavat juhendajat kõrval, pidin üksi hakkama saama. Geps ütles, et tervelt 15 minutit sõitu. Jäid ainult mina ja kiirus. Sulgesin silmad, rahustav gepsu hääl paitas mu kõrvu, lõdvestusin. Anet laulis - see on viimane šanss või kustuvad tuled. Maa peale tagasi toodi mind alles siis, kui taga hakati tulesid vilgutama. Mis sa ront venid siin, tõmba eest! See oli petekas, kaotasin hetkega georeas ühe koha. Vähemalt piirkond oli tuttav ja sain suhtkoht aru kus lõpp on.
Tee äärde parkides sõitis veel üks auto minust mööda ja parkis ära. Sain teada, et ka tunk oli georeas olnud. Selgus, et kõigil oli stardipositsioon kehva olnud. Ühel hetkel avastasin ennast jää pealt. Õnneks kandis ja paari sammuga sain sealt minema. Konteineri juurde jõudsime lõpuks kõik koos. FTF läks kirja ca 20:18. Nimed kirjas ning juba saabus eemalt mitte järgmine leidja vaid peitja ise. Meid kutsuti aftekale. Kena küünaldest rada oli maha märgitud. Sõime piparkooki ja vesteldes läks tund nagu niuhti. Aitäh aarde eest!
Peitja lubas, et aare tuleb Viljandi maanteest läände - kusjuures tubli, et see info kõigi jaoks võrdselt foorumisse ilmus! Siis endamisi mõtlesin küll, et näiteks Paldiski ja Keibu on ka Harjumaal, Viljandi maanteest lääne pool. Aga no mis, palju tõenäolisem tundus Saku kant ju ikka. Ent vahi suslikut, kuidas ära pettis! Kõik, kes üleüldse reageerida otsustasid, alustasid sõitu sisuliselt Saku külje alt. :o)
Kui nimed raamatus, siis liikusime küünaldega tähistatud rada pidi VIP loozhi küpsiseid sööma ja võimalikke järgmisi ootama. Kõva tund aega vist ootasime kui tuligi äkki keegi - jalgrattaga :o) Kusjuures saladuskatte all võin vihjata, et ei olnud Erko. Juttu jagus siis veidike veel. Üldiselt superluks vastuvõtt ja täitsa korralik aare, aitäh!