Suur Pihlakare

16 november 2024 leidis Miki [miki]

Kuu alguses tähistasin meeldejääva retke aastapäeva ja pidasin plaani, et võiks korrata. Või midagi sarnast. Seekord osutus valituks väike saarerääbakas Hiiumaa külje all ning kuna ilm oli täpselt paras, lubas mõnusat tuult ja natuke lainet ka, siis tekkis väikene kiusatus. Liis on vist ainus inimene maailmas, kes minuga tuulise novembrikuu keskpaigas on valmis merele tulema ning tema poolt ei tulnud hiirepiiksugi, et lükkaks edasi või jätaks ära. Ise tead. Prognoosi järgi läks tuul järjest tugevamaks ning Salinõmme sadamasse jõudes oli endalgi juba kahtlus sees, kas see on ikka hea mõte. Sügasime kukalt ja tegime otsuse, et proovime vähemalt ja kui ikka liiga hull on, siis keerame otsa ringi. Vahemaa pole ju pikk, kilomeeter ja natuke peale. Ning panustasin sellele, et mis see paarimeetrine laine ära ei ole. Puhusime paadi täis, mootor külge, kiire tankimine ja olimegi komplekteeritud. Tuul oli vahepeal kerkinud selliseks mõnusaks tormiks, kuid õhk oli õnneks 7-8kraadi soe.

Kõige suurem häda oli sealtsamast sadama akvatooriumist välja saamine, sest enne kui mootor jõuab paati juhtima hakata, viskab torm meid teistele paatidele selga ja "sülle". Iga puhang lajatas kumminässaka paar meetrit edasi ja kitsas paadikanalis liikuma hakkamine oli natuke problemaatiline. Lahendasime nii, et Liis oli kaldal ja hoidis paadi kaiotsa käes, nagu karjataks hüplevat lehmakutsikat kevadisel karjamaal ja mina sudisin niikaua paadinahka vastutuult selliselt, et saaks eemalt tulles kerge hooga paadininaga korraks kallast tonksata, Liis saaks käpelt paati hüpata ning kui selle peale kohe täiskäiku anda, ei jõua torm meid 10m kaugusel olevate teiste paatide pardale visata. Idee tasandil kõlab ju loogiliselt ning kusjuures hämmastaval kombel see toimiski. Avamerele jõudes oli lained ikka päris pirakad, sellised paarimeetrised ja tihedad ning järsult murduvad. Otsustasime, et sõidame nii kalda lähedal, kui kannatab ja kui pisikeste saarte varju jõuame, siis on ilmselt vaiksem. Oli küll, kahemeetriste lainete asemel olid meetrised, kuid tuul oli ikka sama kõva. Saarele otsustasime läheneda idapoolsest abajast ning see oli hea plaan. Lääne poolt randudes poleks saarelt enam minema saanud, kuna aerudega ei oleks selle tormiga nii kaugele jõudnud, et mootori käima saaks panna. Ida poolt saime sisuliselt ninaga kaldasse sõita, Liis kalpsas maale ja sidus vilunud liigutusega paadi puusse nagu poleks elus muud teinudki. Mainisin, et "ise tead, kui Su sõlm ei pea, siis jääme igaveseks siia üksikule saarele", mille peale ta tegi esialgsele seasõrale kiirelt veel paar sõlme otsa. Igaks juhuks.

Mõnus jalutuskäik väljasurnud metsas. Pasahaisu ei olnud eriti tunda, tuul tõi nii palju värsket õhku peale. Nulli jõudes leidsime eest väga mõnusa majakese, kus võiks isegi tormivarjus nurruda, kui teised Hiiumaa aarded kõik leitud oleks. Nüüd seda luksust ei olnud, logisime aarde ja suundusime tagasi tsivilisatsiooni. Palju õnne neile, kes talvel täistuisanud või jäätunud ukseava puhastama peavad. Lume ja jääga on selle aardeni jõudmine pea võimatu, kui ei ole plaanis just teiste kätetööd lammutama hakata ja mujalt sisse murda.

Tagasitee. Kaldast eemale saamine oli lihtne, ava lihtsalt köis ja torm viis hetkega keset merd. Mulle tundus, et lained olid veel suuremad ja vastu tuult ei kannatanud isegi vaadata. Liis oli ennast paadi ninas kerasse tõmmanud ja see vesi, mis laineharjalt tuule alla sai tuli kohinal üle ta pea otse mulle vastu vahtimist. Liis säras paadi ninas nagu jõulupuu ja kaifis tormi, lai naeratus näol. Minul oli natuke õõnsam tunne sees ja vaatasin, et kuhu randa meid puhutakse, kui tuul paadi ümber lööb. Laine oli nagu laine ikka, kuid paat oli liiga kerge selle tormiga ning kippus tuult alla võtma, kui laineharjale sattusid. Tiksusime siis rannale nii lähedal, kui see turvaliselt võimalik oli - sest siis peab vähem kaldani ujuma :) ja ühel hetkel olimegi sadamakanali suudmes ja tuul viskas meid laksuga õigesse kohta. Paat kokku ja punuma.

Kui kõik kokku pakitud ja riided kuivade vastu vahetatud, lugesime uudistest, et Tallinki laev sõitis 5h Soome, rahvas oksendas ja kauplustes lendasid riiulid.

https://reisijuht.delfi.ee/artikkel/120337029/video-tormine-meri-paiskas-tallinki-laevapoe-segamini-veeresid-purgid-ja-klirisesid-pudelid :) .

Järeldus kaldale jõudes: õnneks käisime enne ära, kui delfit sattusime lugema, sest mine tea - äkki oleks selles üdini mõistlikus idees veel kahtlemagi hakanud. Lisaks jõudsime veel järeldusele, et meil vedas ka sellega, et paadis polnud oksendavaid inimesi ning alkopoodi, kus riiuleid taltsutama peaks. Edasi suundusime saare teise otsa käbikuningale külla - https://www.geopeitus.ee/?p=350&c=6779#924637, sest mida muud arukat sellise tormiga ikka ette võtta. Lihtsaid aardeid võib ju ilusate ilmadega ka teha.

http://

16 november 2024 leidis Liis [luurebuss]

Vahtisime merd ja kirtsutasime nina. Korralik laine, tugev tuul ja veel sada häda. Samas, kui nii kaugele oli juba tuldud, siis otsustasime, et vähemalt katsetame ja kui ikka väga jama, siis pöörame otsa ümber ja ei hakka hulluks minema.

Tuulega võideldes panime paadi sõiduvalmis ja seejärel hakkasime minema. Laine oli ca 1,5m, tuule tugevus jäi fikseerimata ja vaikselt kündsime aarde suunas. Korraks sai korrigeeritud, et millise maailmalõpusaare/laiu peal aardeke ikka on ja lõpuks maabusime idapoolsesse külge, mis oli Miki poolt igati õige otsus.

Edasi rändasime maailmalõpulaiul onni, mõtisklesime, kuidas küll talvel uks ilma suuremate kahjudeta lahti saada ja leidsime/logisime aarde. Onnist väljas arutlesin, et tegelt oleks see ikka väärt paik, kuhu kõrgete kinnisvarahindade eest põgeneda - Hiiumaa on kiviga visata, kohapeal võiks aga eurorahade eest püsti panna miniettevõtluse ja korraldada retriite, meditatsioone ja üheshingamisi.

Tagasitee läks veel pingelisemalt kui minek. Ma istusin paadininas nagu kirp ja mul polnud häda miskit. Küll aga oli Mikist täitsa kahju, kes iga sekundi tagant suure lahmaka novembrikuist vett näkku sai, sest ca 2m kõrgune laine armu ei andnud, seltsiks veel ca 18m/s tugevune tuul. Aga Miki sai väga kenasti ka keerulistes oludes hakkama ja jõudsime kadudeta kaldale.

Kaldal olles vaatasime merd ja nentisime, et ju meil kõik kruvid ikka alles pole, kui ronime merele ajal, mil kogu Eestile on antud tormihoiatus. Piiripealne värk, aga hea, et niigi läks.

20 juuli 2024 leidis Anna, geosemud & [kallo]

Kui ennist külastatud Robinsoni aarde juures oli hea randuda, siis tegelikult siin oli ehk veelgi parem. Sügav vesi oli pea kaldasse välja, viimased mõned meetrid vaid oli vaja mootor välja võtta ja paar aerutõmmet teha. Sellega ka see lihtne osa sai läbi. Peale selle, et tuli võidelda üsna lämmatava haisuga, tuli üsna usinalt kaevata, et onni sisse pääseda. Pilliroog, puuoksad, linnusuled ja - s*tt, mida kõige seal ukse ees augus leidus. Kui lahtine kraam sai teisaldatud, siis tuli edasi kaevata seda kruusa ja mulda, et tekiks võimalus uks lahti saada. Päris hästi ei õnnestunudki, lõpuks oli lihtsam uks hingedelt tõsta (ja lahkudes muidugi tõstsime tagasi ja kivi ukse ette, et kõik jääks hästi). Mnjah, sisse pääsedes arvasime, et see on näinud ka paremaid aegu ning vabatahtlikult ise seal praegu ööbida ei tahaks. Merehätta sattununa, siis oleks muidugi teine lugu. Kuigi onn ei ole suur, siis ometi jäime hätta ja ei õnnestunud meil aaret kuidagi leida. Vaatasime raskusastmeid ja püüdsime nuputada, et kus nendele vastavad kohad asuda võiks, aga tulutult. Lõpuks ikka pidime vihjet küsima ja siis lõi ka meil lambi põlema ja leitud ta sai. Raskelt tuli see leid ja üleelamisi oli igasuguseid. Muidugi nägime saarel erinevaid linde, nii noori kui vanu, nii elavaid ja aktiivseid kui ka enam mitte meie hulgas olevaid. Oli omamoodi huvitav külastus, aitäh!

20 juuli 2024 leidis Paatkond [kajaliis]

No see saar ja aare ja kõik see olustik oli ikka päeva nael. Kala ja raipe hais levis rohkem kui kilomeetri kaugusele. Saar ise oli nagu mingi õudusfilmi võtteplats. See hais oli pärast veel mitu tundi ninas. Hea et unes õudukaid ei näinud. Aga ütleme ausalt, ilma geopeituseta poleks me siia sattunud. Täname kutsumast!
Päeva lõpuks olime külastanud nelja laidu + kare. Kilomeetreid koos aarete juures käimisega kogunes u 40 ja merel sai oldud u 6 tundi. Korralik tööpäev.

18 veebruar 2024 leidis Siim ja [marx303]

Siia saamine oli “tricky business”. Hiiumaa ääres polnud jää kuigi hea. Lahe keskel näis lahtist vett olevat ja mõnes kohas hakkas liiga kõvasti ragisema ja pragunema. Mingist kohast sai Saarnaki poole üle tuldud, seal tundus olukord parem. Aga ka siin sai keerutada. Oli lausa selliseid kohti, kus jääd esindas vee peal hõljuv jääpuru. Mõnes kohas sõitsime läbi madala vee. Ühte kohta poleks ma nõus olnud teist korda ületama. Varsti paistsid kormoranidele meeldivad puud ja majakese katus. Uks jätkuvalt külmunud mättas.
Positiivse poole pealt mahtusin sisse aaret otsima. Negatiivse poole pealt, me ei suutnud ukse olukorda parandada. Aare sisse kirjutatud ja tagasi peidetud jätkasime teed Salinõmme. Ma olin juba suht väsinud. Siim sõitis ees. Mingis kohas vaatasin, et turnib kividel ja lehvitab. Lehvitasin vastu. Kohale jõudes selgus, et poolsaare tipust on kaks jääpanka lahti sulanud. Kuiva jalaga saamiseks tuligi turnida. Ma olen parajalt koba, kuid seekord õnneks õnnestus kuivade jalgadega kelguga üle kivide turnida. Kivilt hüpates tuli lihtsalt kelgule suur hoog lükata ja loota, et jää äär on tugev. Oli. Nii see minu elu esimene kelgu katsetus Salinõmmes lõppeski.
Ma unustasin oma trackeri pikniku ajal pausile, Siim läbis 42,67 km. Koos edasi-tagasi Saarnaki lõigu ja uisukaari tehes mõnulemistega. Oli äge päev! Jõudsime enne praami veel kirikut ka kaeda. Aitäh toredatele peitjatele, Tibinale ja Siimule!

3 veebruar 2024 leidis   [tunk]

Tekkis peaaegu poolteist päeva vaba aega Hiiumaa puhastamiseks. Esimese (mõistlikul kellaajal ärkavate inimeste) praamiga põrutasin lauba omukul Heltermaale ning seadsin sihiks lähima leidmata, ühtlasi uusima aarde, mille juurde oleks tehniliselt võimalik ka suvel jalutada, aga talvel saab kiiremini. Ilm oli suht sula ning kandvat jääd jagus nibin-nabin parasjagu. Auklaiu juures oli kaugelt näha suur auk sillerdava veega ning Kivirahust möödudes tekitasin kahtlaseid heliefekte. See tõmbas meeled erguks ja vähendas kehakaalu kindlasti vähemalt poole võrra - sest pärast trajektoori korrigeerimist tundus edaspidi nagu betoonpõrand.

Karel ootas ees küllalt sürrealistliku välimusega olustik, mis sobiks mingi minimalistliku ulmefilmi võttepaigaks. Suvel koos kormoranidega küllap rohkemgi. Onni ukse lahti raiumiseks võtsin autost kirve kaasa. Aga pärast pealmise jääkihi eemaldamist tuli vastu muld + kruus ning matkakirve terast hakkas kahju. Kohaliku raudkangiga jätkasin veel paar minutit. Oleks uks natukenegi lubama hakanud, siis võinuks jätkata. Aga paraku polnud asi üldse seda nägugi... Pehmema maa ning korraliku sapöörilabidaga peaks suurema vaevata korda saama. Siinsete seniste netilogide põhjal võib vahest jääda mingi muu mulje, aga tegelikult sai mu nimi logiraamatusse viiendana. Aitäh kutsumast!

2 veebruar 2024 leidis Inge [aunad]

Paar päeva juba olin vaikselt mõelnud, et oleks mõistlik see aare ära võtta, kuni jää veel mõnusalt kandev ja tõugatav on. Jääkaart näitas, et Hiiu ja mandri vahele on tekkinud lahtine vesi.. see tähendas vaid seda, et mõtlemise aeg on läbi ning tuleb tegutseda.

Lõpuks kell kolmveerand kaksteist oli aeg Salinõmme sadamast tõukekelk jääle tõsta. Päike paistis, tuuleke oli suht vaikne ning jää tundus täitsa hea. Jää oligi täitsa hea libisev ning hoog täitsa mõnus, kuni Sitakare juures lahtise vee laiku märkasin.. teisel pool Kivirahu juures tundus ka olukord pisut kahtlane, nii et üritasin võimalukult keskelt läbi pugeda. Ühest musta jää laigukesest libisesin üle, kõrvus kahtlane jääkumin.. silme ees hakkas mullitama, seljalt käis kuum jutt läbi ja ardenaliini tase tõusis tuliseks. Läbi ma küll ei vajunud, kuid algne uljus oli, kui peoga pühitud ning eakohane ettevaatlikus ilmus võimutsevalt kohale. Tähelepanu oli nüüd vaid jääle konsentreeritud, kuid ükskõik, kui paranoiliselt ma kahtlasi kohti otsisin, ei suutnud enam ühtegi enne Suur Pihlakare kaldakõrkjateni jõudmist leida. Tegelikult polnud sealgi midagi kahtlast ja olingi tahkele maale jõudnud.

Nüüd alles sain mahti 'Kunksmoori pesale' pilgu heitmiseks ja kormoraanide pesitsupaiga iseloomulikku lõhna märkamiseks. Ooh.. selline koht siis, hea et vaid kiireks visiidiks siia sai tuldud. Uudistasin siis onnis ringi, kuni aare leitud ja teisele lehele logi sissekantud sai. Ja oligi aeg tagasiteel asuda. Tagasiteel hoidsin rohkem Hiiumaa poole ja sain isegi kahtlasest kohast täitsa muretult läbi. Salinõmme sadamas sai tõukekelk täpselt pool tundi peale jääle tõstmist nüüd maale tõstetud. Oli küll lühike, kuid meeldejääv retk.

Tänan peitmast.

28 jaanuar 2024 leidis Hiiumees ja [pajuss]

Leitud ja logitud. Kogemata kombel sattusime esmaleidjaiks.Tänud peitjale aarde eest!

22 jaanuar 2024 kommenteeris Carolina [caro]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".