Seinamägi

Suvel olin siin käinud, siis sai mäest otse üles tuldud ja aare üles leitud. Kirjutusvahendit polnud, kuid see ei kurvastanud üldse, sest teadsin, et tulen seda kohta ka Liisile tutvustama. Täna saabuski see päev. Otse ei hakanud libedaga minema, läksime ringiga üles, panime nimed kirja ja sama teed pidi tagasi. Nüüd sai juba joostes tuldud, gravitatsiooni oli siin hea ära kasutada. Aitäh peitmast, enne aardega tähistamist olin sellest küll kuulnud, aga kohale polnud varem jõudnud.

 1 

Parklasse jõudes pühkisin silmanurgast pisarat ja mõtlesin, kas päriselt on vaja kassnaist teha. Kaupol oli aga kuldvõtmeke tagavaraukseni, nii et tegime mõned sammud rohkem, aga jõudsime ka aardeni kohale. Jätkasime logiraamatus südamemerd ja seejärel nautisime vaadet ja seejärel tegime võidujooksu alla. Aitäh!

 1 

Kuule, see on ju ainult mingi närune 100+ meetrit aardeni, teeme kerge sörgi üles ja siis tagasi. Ja pühkisin hooga minema, nätaki pekiga vastu mäge. Esimese 10 meetriga selgus, et pinnas on sigalibe ja mäge katab lögane lehesodi ning üsna suur osa hoogu rauges puhtalt selle pärast, et ma sealsamas maoli ei käiks. Aga vaja ju ikka. Kokkuvõttes oli sadakilopekki üles vinnatud ajaga 2min ja 10 sek ning võidutantsu asemel oli kuulda vaid südantlõhestavat korinat, mis peletaks ümbruskonnas värskelt magama jäänud karud ka üles. Aardeleid tuli kiirelt ning tagasi kalpsasime juba ringiga läbi Staadioni aarde. Aitäh mõnusa raputuse eest, meile meeldis!

Leitud

Aitäh!

Läks veidi aega, kuid leitud ta sai. Tänud!

Hommikul ärkasin Kääriku spordibaasis just parasjagu tunnike enne kui hommikusööki pakkuma hakati ja 2 tundi enne kui meie seltskonna kohustuslik päevaprogramm pihta hakkas. Mis oleks parem, kui vaadata päikesetõusu mäe otsas? Tänasel päeval muidugi nii mõndagi... Taevast tuhises tuule toel alla poolvedelal kujul lund või poolkülmunud kujul vedelikku. Päike muidugi tõuseb ka pilvede taga, aga visuaal ei ole sel juhul tavaliselt hingemattev.

Sellest hoolimata sikutasin riided selga ja asusin vapralt teele. Vaprus osutus esialgu üleliigseks - teekonda alustasin mõõda kergliiklusteed. Metsa vahele pöörates näitas gps 250m aardeni. Aga... ma teadsin küll, et ülesronimise meetreid see riistapuu ei näita. Mul polnud täna otseminemise isu, mööda märgi lehti ei tundunud see kõige mugavam. Leidsin üsna mugava tee, millel olid küll mõned mahalangenud puutüved, aga eks geopeitur leiab ikka tee.

Aare oli kenasti kuiv, aga pliiatsit ei sisaldanud. Jätsin sinna oma, et järgmised, kes suure pingutusega kohale jõudnud, ei peaks leiuta lahkuma. Tagasiteel raskusjõud aitas veidi rohkem kaasa kui mul plaanis oli, aga õnneks jäin terveks.

Suur aitäh peitmast! Minu esimene külastus, seni ainult kuuldud legendid.

Leitud:)

Vot see oli kirs tordil. Aitäh peitjale.

Olin peale kiiret jooksu seinast üles (4 sek alla 6 minuti – tehke järgi!) spordipingil lõõtsutades just pulsi alla 150 saanud, kui kaks võõrast peanuppu serva tagant paistma hakkasid. Võtsin hapnikuriismed kokku, kiire paarishüpe vasemale, vups logitud ja vups tagasi pingile. Nad ei saanud arugi. Aga siis tuli välja, et muidugi olid ka nemad topsikul, poleks vaja olnudki niimoodi rahmeldada. Kuiv ja korras, tänud peitjale.

Mõned drive-ini üritanud tegelaste jäljed olid ees, aga kuna ma olin ka kunagi näinud, millega ja kuidas seda tehti, siis parkisin targu soovutuslikku parklasse ja jätkasin jalgsi. Veidi sporti ja olingi kohal. Allasaamine polnud ka ülearu lihtne ülesanne. Kõigepealt vaatasin loogilisse kohta, aga ei leidnud, siis otsisin nulli taga, vaatasin vihjet ja võtsin aarde sealt välja, kust esimese hooga ei leidnud. Aitäh peitjale.

Kuramus kus lastega jäime hätta. Ja kui juba loobumas olime siis viimasel vaatlusel oli tore avastus! Hästi peidetud!

Leid #25 Võru-Tartu-Põltsamaa-Pedassaare-tiirul. Suveseiklusel tuli siin teha video, kui kiiresti mäkke saad. Mu esimene katse oli vist kaks korda aeglasem kui Rasmus Mägil. Aga pulss oli ilmselt sama. Higi ei taht kuidagi pidama saada. Täna otsustasin elus esimest korda seda mäge mööda matkarada läbida. Tempot tegin ikkagi piisavalt ja rajale mahakukkunud puudega polnud see trajektoor sugugi lihtsam - meenutas taaskord Rasmus Mägi 400m tõkkejooksutrenni. Hellenurme järves ujumine oli üles saanuna igatahes täiesti kasutu. Kohapeal oli vaja otsida lausa taskulambiga, nii ilmselt kohast ei leidnud ilmselt puldisageduse tõttu kohe üles ;-)
Alla tulin tasapisi otsejoones. Mayrhofeni mäekeskuses Austrias on sama kaldega laskumisnõlva nimi Harakiri :-D Aitüma Laurile seda kõike meenutamast! ja taas läbi elamast! B-)

Geojaanilt kodupoole suundudes põikasime ka siia, seda kurikuulsat mäge vallutama. Aega ei taibanud mõõta, aga eks see üks selline kõvade meeste/naiste jooks siin ikka ole. Üleval tõmbas ikka keele ripakile küll ning siis lõõtsutades ja aaret logides oli vaja veel sääskedega võidelda. Pärast allapoole liikumine tundus vaat et raskemgi veel, et tervelt alla tagasi jõuda ning ilmselt kulus ka alla liikudes rohkem aega. Igatahes hea koht aardele, kiidame!

Suveseiklusel kohatud mägi. Nüüd pea aasta hiljem jälle siin. Mina jäin alla aega võtma ja Karl kihutas üles. Võimas mägi. Aitäh aarde eest!

 1 

1:25 koos 10 sek vahepausiga kui piimhape reites ütles, et palun aitab. Hingamise sai õigesse rütmi kui oli aeg laskuda. Aitäh väljakutse eest!

Aitäh aarde eest!

Alt üles 1:17, ülevalt alla 0:23.

Leitud.

 1 

Leitud teel Geojaanile. +32 kraadiga ei hakanud uipu tempot tegema, 2.52 tundus täitsa mõistlik aeg. Siis oli veel võhma, et aaret ka otsida. Ei pidanud hakkama vähemalt pilti metsa alt otsima ;)

Vaade ülevalt

 3 

Suveseikluse jälgedes. Siin kohtusime reixiga. See ettekerkiv sein võtab iga kord suu lahti. Panime stopperid käima ja alustasime tõusu. Minu lahtised jalanõud ei soosinud otse mäe vallutamist, läksin lõpuks metsa, seal mõni puu ikka mu kukkumise peatab. Tippu sain ajaga 4:25. Veidi otsimist ja pimesikutamist, logid kirja ja alla sai kiiremini. Tänud siia peitmast!
Ahjaa, kraade oli +30 ringis. :)

Oleme siin varem ka käinud, siis kui siin autoga mäkketõuse prooviti. Saime endagi autoga mingile maale. Täna 30 kraadiga võttis päris võhmale üles minek. Tänud aarde eest

Täna sai vabalt soovituslikku parklasse sõita ja siis seisin püstloodis seina ees. Aga lihtsamat teed ka otsima ei hakanud vaid võtsin suuna otse üles. Poole mäe pealt vaatasin korra alla ja päris hirmus hakkas. Aga samm sammu haaval tuli ikka edasi astuda kuni olingi ülal. Natuke hingeldasin ja siis vaatasin ümbruses ringi. Aardetops ilusti leitav ja korras. Otse tagasi alla tulek tundus hirmuäratav ja nüüd laskusin natuke võsasemast kohast. Äge koht, tänu kutsumast!

Otserünnaku asemel sai vasaku tiiva manööver sooritatud. Pulss läks üles aga mitte punasesse. Tops hästi peidetud, esmasel ülevaatusel ei jäänud(ki) näpu taha. Tänud ronima kutsumast.

Tänud aarde eest!

 1 

Kes siiakanti satub, aidake Staadioni aaret ka, palun!

õõõõhhh see ei ole lemmiktõus just, aga tasa ja targu astudes saab temagi otsa. Nimi kirjas, tänud!

 2 

Aardekirjeldust lugesin pärastpoole, seega jäi ajavõtmine teostamata. Jah ma korraks mõtlesin ja ka ütlesin, et äkki läheks ikka ringi, aga teadsin et sellisel juhul jääb hing kripeldama. See nõlv kohe kutsus ennast vallutama. Jooksmisest oli asi kaugel. Enamuse teekonnast kasutasin ka esivedu ja loomulikult vandusin teekonnal ennast lolli valiku pärast. Tippujõudmisel arvasin teisiti. Pole kaua aega ühte pinki loodudes nii õndsalt sihtotstarbekalt kasutanud. Rasmus vist jookseb siia ülesse, 400m jooks on ikka kordades rõvedam elamus. Kui läbitud on 250 m on kogu keha piimhapet täis, kopsudest tuleb kehasse vast pool hapnikust mida vajad ja seda kõike pead tagatipuks taulma finishisirgel peatribüüni ees. Mäest allatulek oli omamoodi emotsioonidega, aga seda on juba päris mitmed kirjeldanud

 3 

Pühadeaegne vanematekülastus oli poole peal kui silmapiirile jäi Seinamäe. No ega ma väga sellesse nimesse ei süvenenud. Keerasin aga rooli ja... oppaaaaaa! Siis sain aru küll, kuidas selline nimi saadud ;)
Igatahes väga äge tõus. Kui Peeter arvas, et siit või sealt küljest saaks vähe lamedama tõusu (meelde mulle ei jäänud, sest ma isegi ei kuulanud seda) siis ma teadsin kohe, et siit tahan vaid otsejoones üles minna. Ja ega see tegelikult ju aega ei võtnudki. Pulsi sai vähe kiiremini käima aga teadke, et ülal ootab teid pink, kus saate hinge tõmmata ;)
Aare kenasti seal, kuhu esimese pilgu heitsin.
Allatuleku tegime siis laugemaks. Võtsime suuna järve poole. Oli tükk tegemist, et rajal püsida. Et miks? Kooreüraski "kätetöö" oli ikka päris valus vaatamine. Kuused olid risti-rästi metsa all aga eks vaadake ise...
Kääriku järv oli täna ainus veekogu, mis veel jääkaane all. Ka metsa all võis lahkuvat talve kohata. Samas kui loetud meetrid eemal oli kevad võimust võtnud ja sinililled metsaaluse kenasti siniseks värvinud.
Aga selle tõusu eest ei saa ma jätta pöialt panemata. Suured tänud!

Kõrgust ikka pildile ei saa...

Selle aasta esimene

 1 

Hea oli, et see päeva esimeseks aardeks valitud sai, sest mina seda kohta ei teadnud ja esimene ehmatus oli korralik, sest ega pildid ju kõrgust päris õigesti ei näita. Sai siis ikka otse üles mindud, aega paraku ei võtnud. Õnneks oli tipus pink. Alla tulin juba puude vahelt, aga õnnestus mulgi seal libiseda. Aitäh uhket kohta näitamast! P.S. Paraku märkasin Caro palvet alles nüüd...

 1 

Väga mõnus ronimine oli????

Jääb ootama ilusamaid ilmu.

 5 

Seinamäge õppisin lähemalt tundma juba lapsepõlves, kui tulin geniaalsele mõttele sellest tagumiku peal alla lasta. Kahetsesin...

Soovitatud parkla veel enam-vähem kandis, aga järgmised paar nädalat võib see mülkaks osutuda. Mäe juures pidin tõdema, et oli veel järsem ja kõrgem, kui mäletasin. kindad kätte ja nelikvedu sisse, nii lõpuks ka üles sain. Kuigi pidin tõdema, et sellise pooljäise nõlva peal oli ikka päris hirmus, kui vahepeal pidamine kadus.

Aardega läks sujuvalt, allasuunalise tee valisin juba puude vahelt. Õigesti tegin, sest korra panin külje korralikult maha ja teise korra hakkasin lihtsalt sellise hooga libisema, et ilma puu abita oleks olnud raske pidama saada. Jope porine, saapad lund täis, kindad läbimärjad, aga ise õnnelik - auto juurde jõudes pidin tõdema, et oli edukas aardeotsing. Aitäh!

 4 

Seegi koht on juba ammu aaret oodanud. Kahju, et selle avaldamise hetkel ma ca 8000km eemal olin. Otse nõlvast ronima ei hakanud, elu jooksul seda piisavalt tehtud, eriti on meeles 2007 aasta suvine Xdream kui siia jõudsime rattaetapil ja alustuseks tuli kohe otse üles ja siis ka alla ronida. Järgnes väike mälumäng, vale vastus tähendas üht lisatiiru, meiepuhul siis kokku 3x sai üles ja alla ronitud. Panen selle mälumängu väljavõtte oma blogist siia ka, eks igaüks siis saab ise otsustada mitu korda tema oleks pidanud seda tõusu võtma:

Kes võitis 1972 olümpial meeste kürgushüppe?

Meil polnud mitte õrna aimugi.. õige vastus oli Jüri Tarmak, kes väidetavalt oli selle saavutanud karjapoisi tehnikas.

Kes on Viiralti Põrgu autor?

Ilmselt Viiralt :-)

Kolmnurga küljed 3m ja 4m, hüpotenuus?

Johan teadis, et 5m, ilmselt kodanik Pütagoorase abiga..

Mitu number 9t on vaja 100 korteriga maja korterite nummerdamiseks?

11 arvas Johan esimese hooga, või hoopis 19? 20? ikka 20 jäi lõplikuks vastuseks

Mitu korda esineb arv 9 ühest sajani?

1 oli loogiline vastus

Mida tähendab lühend ACG?

No pole aimugi, olime kuulnud seda seoses Nike-ga kuid meie pakutud variant All Climate Gear polnud õige. All Conditions Gear oli õige vastus.. Seega saime Tarmaku ja ACG vale vastuse eest 2 tiiru mäetippu juurde - see oli tappev.

Ja kellel on veel igav, see võib otsida mäe tipust vastust küsimusele, et mis on keelatud laagrisse kaasa võtta? Ärge siis vastust siia kirjutage, las teistel jääb ka otsimispõnevust. Kusjuures selle info olemasolust polnud ma ise ka algselt teadlik, leidsin alles peale ühe juhusliku vestluse pealtkuulmist mõni aasta tagasi.

Ehk aarde autor ei pahanda, et sellised täiendused tegin..

 1 

Käärikul on omajagu ringi käidud, aga siia ei olnud veel sattunud. Väge äge koht. Strateegiliselt lähenesin teiselt poolt mäge seega sekundite ja minutite osas ei saa kaasa rääkida. TFTC!

 9 

Varahommik Valgamaal tõi kutse seinast üles ronida :o) Poolenisti sõitsin, poolenisti liuglesin soovitatud parklasse, kus seisis ees üks jäätunud Volvo, mis seal ilmselt vähemalt ühe öö juba parkinud oli. Panin stopperi jooksma ja hakkasin seina vallutama. Tõsine tõus! Kunagi suvise matka käigus tulin siit vist alla. Täna polnud mingist jooksmisest juttugi. Esiteks oleks mul hinge kinni poonud poole minutiga, teiseks pidi päris hoolega vaatama, kuhu üldse astuda. Lumekoorik oli täiesti jääs ja saapaninaga lüües järgi ei andnud  - mõneti ju hea, aga nõnda järsul nõlval pigem ebamugav. Viimasel kolmandikul rakendasin riskide maandamiseks juba pidevat nelikvedu. 45 sekundi asemel kulus 4.5 minutit :D FTF 8:55, aitäh.

Tagasi autoni oleks kindlasti kiiremini saanud, aga siis võibolla mitte päris tervelt, eelistasin ringiga rada mööda alla tulekut. Ja siis alles hakkas tõsine töö pihta! Autoga maanteele pääsemiseks teistpidi tõusu võtmine nõudis kokku terve tunni. Esimene katse läks luhta - rumal refleks tagasi libisedes pidurit vajutada vedas raskema ninaotsa jää peal viltu, mille tulemusena seisin kõige järsemal ja libedamal kohal risti teel, mõlemad otsad jäävallis kinni, esipamper järjekordselt vigastatud. Uksest välja astudes liuglesin tahtmatult 5 meetrit eemale. Ega muud kui ohukolmnurk maanteepoolsesse teeotsa ning sapöörilabidaga jääd lahti raiduma. Pikapeale õnnestus niipalju ruumi teha, et 180-kraadine pööre lõpule viia. Sellele järgnes veel üks ebaõnnestunud katse liiga väikese hooga. Vähemasti jagus seekord mõistust tagurpidi käiguga parklani sõita ning mitte hakata libisemist pidurdama. Kolm on kohtu seadus ja nibin-nabin jõudsin sealt "bobirajalt" tsivilisatsiooni tagasi :o) Võibolla praeguse jääga ei soovitaks teistel üherattaveolistel päris parklani sõita.