Tallinna tiigid - Boonus

Leidsime, aga kätte ei saanud.

 1 

Küll nende tiikidega läks ikka aega. Vahepealne paus läks lausa nii pikaks, et unustasin ta olemasolu täiesti ära. Aga nüüd siiski meenud ja preemiaks sai logima suundusa. Läksin siis ka mööda rada ja vuliseva ojani jõudes saabus ikka ikka täielik nõutus. Ah et tossuga ja kuivalt ja jalutuskäik pargis ja puha. Ei saanud mina nüüd enam aru, kuhu ma sattusin. Võtsin aga telefoni välja ja oleks vaja nagu 30 meetrit teisele poole kogu seda vesist värki saada. Hakkasin siis seda kuiva lähenemist otsima, mille käigus tegin siiski oma jalad märjaks, aga tagasi sain aarde juurest juba leebelt. Vajaminev abivahend kippuski kodus juba ära tolmuma, nii et saigi teda kenasti tuulutatud. Tänud peitjale neid tiike tutvustamast ja aaret peitmast.

 3 

Lääbi läbimist alustasin pimedas õhtul ja esimene asi, mis nende poriaukude külastades meelde tuli, oli Peppa Pig ja Muddy puddles:
"Whoa!
What's it like out there, Daddy Pig? Is there any mud?
Um, a little bit of mud, yes. Oh my goodness, wow, so much mud. Yes, well it does say, it can get a tiny bit muddy here sometimes. A tiny bit muddy? I've never seen so much mud in all my life..."

Täna valgel ajal kolme viimast tiiki külastades oli pilt juba palju rõõmsam.

Pärast Advendiseeria väljakutsete logimist tulime siia ja juba harjutatud moel saime nimed kirja.
Üks geosõber sai kraavi ületades varbad märjaks, kuid lõpuks polnud hullu midagi - väljas on plusskraadid ja vihm lakkas selleks ajaks ka sadamast.
Aitäh aarde peitjale ja geosõpradele, kes kaasa tulid!

 1 

Saab jah tossuga ligi. Ma kujutasin ette, et see on mingi räme rapik, kuid tegelikult oli selline mõnus jalutuskäik pargis. Aitäh!

 1 

Täna oleks tossuga kohale saanud,rada viis otse aardeni.Aitäh!

 1 

Kohale minnes selgus, et ega kuiva jalaga siin hakkama ei saa. Käärisin teksad üles ja tatsasin vette. Mingil hetkel läks vesi sügavamaks ja taandusin. Proovisin teiselt poolt läheneda , jällegi igal pool vesi. Läksin panin kahlakad jalga. Nüüd oli palju kindlam minna, nii et kahlasin ühe puu juurest teise juurde. Mitte ei jäänud silma. Vahepeal oli vesi juba üle põlve. Lõpuks hakkas tops ka silma, ei osanud nii madalalt otsidagi. Aardesse oli tikk jäetud, ei tea, kas see oli vihje peitjale..???? Tänud

 2 

Huvitav teema seikluslaboriks. Ma mõtlen, eriti just seda lesser-known osa. Kõik kohad olid enne käidud-nähtud, ehkki Hipodroomi kõrval olevat lompi ei teadnud päris tiigiks pidada :D Lõpp maandus kaardil kohta, mida teadsin lapsepõlvest hästi mäletavat. Kuigi konkreetselt seal käisin viimati vist 15-aastasena, oli kõik hästi meeles ning lähenesin sama rada pidi. Jeerum küll - praktiliselt mitte midagi ei tulnud enam tuttav ette. Rada hajus lihtsalt ära, maastikul ei tundnud ära ainsamatki kunagist "salakohta", sisuliselt läksin kohale ikkagi ekraanilt punkti vahtides. Ja pärast tagasi tulin hoopis paremat rada pidi, mida eelmisel sajandil päris kindlasti ei eksisteerinud. Vihje oli varem loetud ning see päästis paljugi, tuleb tunnistada. Aitüma!

 1 

Millalgi sa võetud paar tiiki, täna ka mõned ja sai logima minna. Tõesti, kummik on parim sõber.

 1 

Osade tiikide külastus oli täitsa tore, aarde endani jõudmine aga... mitte nii väga. Kummikuid kaasas polnud, aga tundub, et neist poleks sel korral ka kasu olnud. Seega tuli jalad ikkagi märjaks teha.

 1 

Aega läks nende tiikide uurimisega omajagu, sest nad ju nii laiali, et ei olnud mingit tahtmist neid korraga ära teha. Täna olid jäänud veel 2 viimast tiiki külastada ja oligi aeg sammud boonuse poole seada. Lõpus oli aare kenasti näha, kuid kättesaamiseks oli omajagu võimelda vaja. Lõpuks said ikka varbad märjaks ja nimed kirja.

Tänan peitmast.

 2 

Eks seda labi osa jätkus ikka üsna mitmeks päevaks ja kui lõpp teada, siis sai seegi oma päeva mõned nädalad oodata. Nüüd, tundus sobiv hetk minna kirjatöid tegema, viskasin siis kummikud kotti, vaatasin kaardi pealt potentsiaalse lähenemistee välja ja hakkasin astuma. Kummikud jäidki kotti, topsi kättesaamiseks polnud ka vaja muud teha, kui see puu alt üles korjata, seega läks märksa lihtsamalt, kui eeldasin. Nimi kirjas, udjasin topsi loogilisele tasandile tagasi ja lugesin selle asja lõpetatuks. Tänud aarde eest!

 1 

Viimast tiiki polnud varem külastanud. Lõpus oli kalapüük tõesti sõber. Kummikuid polnud vaja. Lai georada oli ees ja see oli kuivem kui kesklinna tänavad vihmaga. Aitäh!

 1 

Njah, mul oli silma jäänud, et ronima ei pea. Oleks ma peitjat või maastikuastet vaadanud, siis oleks ju tegelt kohe teadnud, et mis ees ootab. Jõudsin peaaegu kuiva tossuga lõppu, lehvitasin aardele ja sammusin autosse tagasi. Võib olla on kunagi tähtede seis õige, et siia tagasi tulla, aga mitte lähitulevikus.

 1 

Labile sai isegi esmaleid vormistatud, aga tookord veel boonust polnud. Ja arvestades et jäin tookord nagunii pimeda peale, siis vbl poleks lõppu jõudnudki. Selle eest oli nüüd põhjust naasta. Lõpu asukoht oli jah omamoodi huvitav valitud. Ja arvestades et tulin linnakäimades siis kõige raskem osa oli kuiva jalaga kohale jõuda. Mingi nurga alt jõudsin isegi paarikümne meetri kaugusele ja tuvastasin ka otsitava, aga sealt otse oleks küll vist kahlakaid vaja olnud. Sain siis veel nagu kass ümber tulise pudru seal ringitada. Teise nurga alt oli nagu juba paljulubavam, aga ei suutnud enam aaret tuvastada. K6ik puud tundusid siin nyyd yhesugused olevat. Kuna siiski mingid jäljed olid eest siis otsustasin ka viimast purret katsetada ja iseendalegi üllatuslikult sain isegi kuivalt kohale. Äraminnes veel muigasin et näe jälle miskit uut geokotti vaja, või siis mitte ;) Aitähhid

 2 

Lab sai nädal tagasi tehtud. Esimeses polnud käinud aga ei sümpatiseerinud ka, teine aga oli täitsa huvitav leid mu jaoks. Järgmised olid juba tuttavad kohad ning ka lõpus olen lapsena käinud. Kunagi kevadel sai sõpradega ühelt rabasaarelt teisele joostud ja nalja kui palju kui keegi läbi jää/soo põlveni sisse käis. Nüüd ühel õhtul oli isu jalutada ja tulin vaatama, mis siin ees ootab. Lähenesin läänesta ja sain kuiva saapaga kohale, aare nähtud kuid kätte ei saanud. Tagasi läksin põhja suunas, mis palju parem variant. Täna tulime Liisiga jala kohale, jõusaalis tegime soojenduse ära ja siis saime Mariga kokku. Kolmekesi polnud probleemi aarde kätte saamisega. Aitäh, oli tore õhtu.

 2 

Kui Kaupo küsis, millal mul on plaanis tiike logima minna, siis ei olnud mul veel Lab tehtud. Mis siis ikka, tuli jalutuskäik ette võtta ja kiirelt ära teha. Kuna kõigil on ajagraafik nagu ta on, siis saigi kokku lepitud pühapäeva õhtuks. Aarde asukoht on muidugi Ovele iseloomulikult parajas mülkas, õnneks Kaupo teadis kõige õigemat teed. Nii et kohale saime probleemideta. Mõnus õhtune jalutuskäik geoloba saatel. Tänan.

 2 

Mingi õhtu tutvusime teada ja seniteadmata tiikidega. Seejärel jäi täpp õiget aega ootama. Täna, kui 6h oli makatööd vormistatud, tundus paras hetk kiire jalutus teha. Üksi oleksime hätta jäänud ja võtsime Mari kampa. Õige otsus - kolmekesi oli väga mõnus jalutus. Aitäh!

 1 

Vaatasime täna üle 3 tiiki (Hipodroomi sektori omad olime juba varem ära jalutanud) ja arvutasime välja boonuse, kokku tuli kogu käigust u 2-tunnine projekt. Lõpp pakkus kohalesaamiseks omajagu pusserdamist aga ainult ühe logi eest leidmine raamatus oli siiski üllatav. Aitäh peitjale laupäevase spordi ja Helenile seltsi eest; natuke liigutamist kulus ära ;).

 1 

Seiklust alustasime paar päeva tagasi ja siis jõudsime enne pilkase pimeduse saabumist kaks punkti läbi jalutada. Täna jätkasime juba päevavalges oma ringkäiku. Harku metsas sattusime suure spordisündmuse keskpunkti, sest toimus rabajooks. Elasime väikestele sportlastele natuke kaasa ja liikusime järgmisi tiike uudistama. Kui kõik vajalikud veesilmad olid üle vaadatud, siis ei jäänud ka lõpp külastamata. Marisel olid igaks juhuks kaasas ka kahlakad kuid need jäid ikka autosse. Tagant järgi tarkusena oleks mina need võinud jalga panna, sest õnnestus ühes kohas astuda põlvini mudasse ja lumpsti oli kogu kummik püdelat musta ollust täis. Aarde endaga õnneks mingeid komplikatsioone ei olnud, ilusti leitav ja õige abivahendiga jalad maas logitav. Üllatuslikult olime logiraamatus alles teised, kuigi seikluse läbijaid on juba palju rohkem. STF panime kirja kell 13.25. Kokkuvõtteks oli üsna tore ringkäik mööda tuttavaid metsi natuke vähemtuntud tiike otsides, aitäh peitmast.

 5 

Lab osa sai läbitud juba märtsis kahe õhtuga. Punktid olid üksteisest parajas kauguses, et korraga ühe õhtuga ei viitsinud. Kohad olin mõnusad, tuttavad vanast ajast. Eriti see kunagise vanaraualao tiik Kalda tn ääres. Mäletan, et vanaraualao aed ulatus tiigi põhjaservani ja aia ning tiigi vahelt kulges jalgrada. Ise elasin sealt ca 1 km kaugusel. Seda võis jah arvata, et küllap ka boonus tuleb sellele lab-ile. Nüüd pühapäeva varahommikul magasin selle aarde avaldumise muidugi maha. Ilm jõudis lõuna ajaks korralikult vihmaseks muutuda. Üks hetk oli aga näha, et vihm hakkab järgi jääma. Otsustasin seikluse ikkagi ette võtta. Kummikud sai igaks juhuks kaasa võetud, kuigi orienteerumiskaart lubas kuivapoolset astumist. Oligi nii, et rattaga sain päris nulli lähedale. Kummikuid jalga polnud vaja panna, sai tavaliste matkajalatsitega hakkama ja jalad jäid kuivaks. Aardepuu osutus mulle kergekaalulisele täitsa ronitavaks. Üllatuslikult oli logiraamat veel tühi. Nii et FTF kell 16:30. Aarde juurest ära minnes tuli korraks päike pilve tagant välja, kuid siis algasid taas kerged vihmahood. Sai täitsa õiges ajavahemikus ära käidud. TFTC!