A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

14 november 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

9 september 2009 kommenteeris www.geopeitus.ee [kaits747]
GC code GC1E95G on olemas kuid päisesse lisamata. Aaretel eri lehtedel erinevad staatused.

13 august 2009 kommenteeris Jaanus [hidalgo]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

12 august 2009 soovis arhiveerimist Anni Kurisman, Keskkonnaamet [mart]
Tere,

juhime Teie tähelepanu asjaolule, et Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja punkt 48. alusel on Väinamere saarte sihtkaitsevööndi saartel (k.a. Sõmeri saarel) keelatud inimeste viibimine, välja arvatud teaduslikeks uurimistöödeks, järelvalve- ja päästetöödeks, s.t., et vastav määrus ei anna kaitseala valitsejale (Keskkonnaamet) volitusi saarel muudel põhjustel liikumisloa andmiseks. Seetõttu soovime, et Sõmeri saarel asuv Geopeituse aare, RedRock - Aarete Saar I, eemaldataks Geopeitus.ee olevast aarete nimekirjast.

Lugupidamisega,
Anni Kurisman

472 4721 Anni.Kurisman@keskkonnaamet.ee

15 mai 2009 kommenteeris www.geopeitus.ee [kaits747]
aardeomanikule saadetud adopteerimise palve GC lehel

22 veebruar 2009 leidis Paavo [speedy]
Kuna luba kehtis kuu lõpuni, pidi selle ära kasutama. Aitäh Ovele asjaajamise eest! 6.5 km kaugusele sai täiesti vabalt kohale. Edasi pakkisin autost tavaliste kummidega jalgratta välja, pakkisin end sisse ja asusin teele. Algaja tegi veel nii enne kui pärast videot :-) Ma olin siis esimene, kes laiul üksinda ja rattaga käis. Sinnasõit oli 6.5 km pikkune 33-minutine kogemus, mis osutus katsumuseks 10+ m/s külgtuule tõttu, mis korduvalt pikali ja trajektoorilt eemale puhuda tahtis. Tagasi sain 28 minutiga, sest tuul oli nurga alt õige pisut tagant. Tippkiiruseks kujunes 18 km/h. Nelinurksest jääaugust suutsin ka kogemata mööda sõita ja üht ümmargust kinnijäätunud auku nägin ka. Ühe korra õnnestus kukkuda lausa käed maha, külg ees-jalg maas libisemisi oli mitmeid. Eriti rasked olid kuni 5cm lumevallid, kus ratas enim libises ja hoog rauges. Laiul kaldale jõudnuna mõtlesin, et geopeitur läheb alati otse ning ragistasin läbi kõrkjate ja kadakaseinte, mis võttis päris palju vaeva ja higi, pisaraid õnneks mitte - suur poiss juba ikkagi ;-) Lõpuks olin tõotatud kohas. Lubasin endale eelviimase lonksu head viskit. Kokku võttis mandrilt-mandrile saamine aega 1h 45min, millest 1h rattasõitu, 5 minutit aarde juures ja 40 minutit järelikult laiul 2x450m läbimiseks. Uskumatult tihedad kadakad olid ikka, aga geopeitur läheb ja tuleb ikkagi otse ja mitte sama rada pidi ;-)
Logiraamat oli osaliselt jäätunud, kirjutada sain lehe ühele poolele. Asjad sees korras. EV. J: GP juhend ja 3-4 Simpeli SIM-kaarti. Aitäh peitjaile ja tuulejumalale elamuse-kogemuse eest! :-)

21 veebruar 2009 leidis Kait, Imre ja Airi [spek]
Juba eelnevate geopeiturite liikumisluba vaadates tekkis küsimus, miks peaks just regiooni juht igasuguste matkaliste taotlusi heaks kiitma või maha laitma? Pigem tundub see juhtivressursi raiskamisena. Teine küsimus tekkis kaitse-eeskirjaga tutvumisel. Miks kannab kogu piirkond nimetust sihtkaitsevöönd, kui sisuliselt vastavad liikumispiirangud loodusreservaadi tingimustele? Kuuldavasti on kehtiv kaitse-eeskiri muutmisel, nii et võimalik, et uue kaitse-eeskirja valmimisel loksuvad nii piirangute reaalne tase kui vööndite ametlikud kaitsestaatused natuke selgemini paika.

Aardeni jõudmise muutis oluliselt meeleolukamaks suhteliselt tihe lumesadu, mis ranna ja saared ühtlaseks halliks massiks muutis. GPS näitas lähtekohast aardeni kauguseks ca 8 km. Et edasi-tagasi tähendanuks see linnulennult vaid 16 km suusaotsa, aga õige suusatrenn algab alles 20 kilomeetrist, tegime alustuseks aupaklikult suure kaare ümber Tauksi saare. Lumesajus oli raske leida sobivaid orientiire ja liikumissuund sai valitud üsna tunde järgi. Korrapäraselt nelinurksest ilmselt antropogeenset päritolu jääaugust õnnestus õnneks ohutust kaugusest mööduda. Kui juba Liia saare kontuur läbi lume paistma hakkas, polnud taganttuulega probleeme ka Sõmeri laiuni jõudmisega. Aarde leidmine oli lihtne. Seejärel väike piknik keset kiduraid kadakaid ja võis rahulikult suuna tagasi mandrile võtta. Lumesadu oli lõppenud ja taevasse ilmus suur soe päike. Ainult tuul ei tahtnud vaibuda ja puhus nüüd otse vastu. Et 20 suusakilomeetrit kindlasti kokku tuleks, tegime veel enne mandrit väikese orienteerumisvea ja sellest tulenevalt täiendavalt ühe pisikese ringi. Ja hoolimata sellest, et määrdemeistrite töö jättis soovida ning suusavarustus ei küündinud ligilähedalegi suusataja tegelikule tasemele, oli kokkuvõttes tegemist väga kosutava mõnetunnise suusamatkakesega :)

21 veebruar 2009 leidis Imre, Airi, Kait [triick]
Plaan Sõmeri laiule minna tekkis mõned nädalad tagasi, kui juhuslikult avastasime, et aare on püsinud leidmata ligikaudu kaheksa kuud. Suure hooga asusime aardekülastust ette valmistama ja vajalikke formaalsuseid täitma. Paari päeva pärast ilmnes, et meist oli ette jõutud. Siiski ei muserdanud see meie meelt. Loa saamine oli lihtne. Kuigi näis, et Keskkonnaametis puudus täielik selgus, milline see luba peaks välja nägema. Seega võeti eeskujuks varasem väljastatud luba. Riigivalitsemise teed ja meetodid on kohati imelikud, sest loale annab allkirja kõige vägevam - Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja isiklikult. Kas iga väikese mutri keeramisega peaks tegelema juht isiklikult - see on küsimus? Kuid see ei puudutanud aarde otsingut. Luba käes, saime hakata planeerima laiu külastust.

Tänane päev sobis aardeotsinguks ideaalselt. Tallinnas aknast nina välja pistes vaatas vastu päike ja mõned külmakraadid. Seega näisid tingimused ideaalilähedased. Kohapeal aga ilm nii särav ei olnud. Rasked lumepilved katsid taevast ja alla langev lumi piiras oluliselt nägemisulatust. Laiule kavatsesime minna suuskadega. Auto jätsime Sassi poolsaarele ligikaudu kaheksa kilomeetri kaugusele aardest. Seal asetasime suusad jalge külge ja asusime üle merejää Sõmeri suunas suusatama. Värske Tartu Maratoni kogemusega Kait sõitis raja ette ja meie üritasime tal sabas püsida. Kohati oli jää pealmine kiht õrn ja vajusime sellest suure raginaga läbi. Kuid üldiselt oli sõit mõnus ja kerge. Lumesadu piiras nähtavust ja sobiva orientiiri määramine oli raskendatud. Samuti näitasid GPSi patareid tühjenemise märke. Seetõttu tegime minnes paraja tiiru ja raskendasime enda olukorda. Peale paaritunnist suusamatka jõudsime soovitud sihtkohta. Jätsime suusad kivi hoida ja suundusime kadakate vahele. Aarde enda leidmine oli lihtne. Aarde olukord oli nutune. See oli seest märg ja logiraamat korralikult vettinud. Kuivatasime aaret kaasasolnud vahenditega ja asetasime logiraamatu minigrip kotti. Enda poolt jätsime aardesse väikese muna. Peale einetamist võtsime suuna tagasi mandrile. Ilm oli vahepeal selginenud ja päikegi piilus pilve tagant. Ilus ilm lõi tagasisõitmiseks head tingimused ja pea kahe tunniga olime tagasi auto juures. Terve matk võttis kokku aega ligikaudu neli ja pool tundi. Kokkuvõtvalt oli väga tore ja mälestusväärne suusamatk. Kuid nähtavasti oli see üks raskemaid aardeotsinguid meie senise geopeituse perioodil.

8 veebruar 2009 leidis j444 [joonas444]
neli tundi läks mandrilt-mandrile jõudmine.
aare üsna märg ning viskine (või mis see jook oligi...)
jää täiest iskumatult libe ja tuul tugev. kui ma seisin paigale, siis tuul lükkas ming lihtsalt edasi ning sellist liikumist ei saanud sisuliselt ise peatada.
kukkusin kaks korda.
tagasitulles oli kahes kohas tekkinud jääle täiesti arvestatav jõgi.
täna (09.02.) see aare ei pruugi enam väga võetav (vähemalt ida poolt) olla.
muu on juba teistes logides öeldud.

8 veebruar 2009 leidis Lauri, Sven, Joonas [algaja]
Sveni süüdistused on õiged, olen jah mina see patune. Tegelikult aga algas asi juba ligi kuu aega tagasi. Mingil hullusehool sai telc'iga koos tuldud mõttele, et see aare tuleb kuidagi kätte saada. Mõte idanes niikaua kuni 2 nädalat tagasi hakkasime uurima, et kes veel võiks tulla. Rahvas leitud, sai hakatud võimalikku teekond uurima ja päevade kaupa igasugu ilmaennustusi ning jääkaarte vahtima. Kui kuupäev selgeks sai ja kõik valmis olid tuli ka luba hankida. Sellega läks natuke aega ja korraks tekkis juba tunne, et jääbki matk tegemata. Siiski tuli luba õigel ajal ja edasine olenes meist. "Õnneks" suutsin ma ühe "pisiasja" unustada, õigemini küll lihtsalt päeva võrra segi ajada. Aga see tähendas, et originaalkoosseisu tuleb muudatused sisse viia ja ma pean minema üksi. Mingil mulle teadmata põhjusel suutis Ove sellise olukorraga arvestada loa hankimisel. Ja peale pisikest uurimist olid ka pühapäevaks kaaslased olemas. Mõtlesime vara peale hakata. Start oli kell pool 5 ja lõpuks olime ikkagi tund varem kohal ja magasime kuskil bensujaama parklas tunnikese autos. Kui Geokrahv ka kohal uurisime veelkord ilma ja jääd. Lubas pisut vihma ja ka tuult. Noh, küll me üle elame. Kohalik tanklamüüja ütles, et jää paksus on mõnes kohas isegi 25 cm ja mingit jama ei teki. Ikkagi vaatasime merekaardilt ka varuteekonna, kuigi ka esmaleidjad kinnitasid jääolude kohta sama mis müüja. Valisime lõpuks kõige otsema koha ja siis padinal mere peale. Algus oli lihtne. Kuskil 1,5 km enne saart sai lumi jää pealt otsa ja algas ilma uisuta uisutamine. Varsti olime saare peal. Loomulikult liginesime aardele kõige suurema mõeldava ringiga, kuna see kadakavõsa moodustas rohelise betoonseina. Logid kirjas hakkasime tagasi minema. Nagu nõiaväel oli olemas ja selline koht, kus ei pidanud läbi rohelise betooni end murdma ja mis viis meid 40 meetrit eemale alguspunktist. Tee tagasi oli aga juba oluliselt viletsam. Kuskilt oli tuul välja võetud ja kogu lumi jää peal oli ka sulanud. Tuul oli nii tugev, et kui juhtusid näo või seljaga end tuule suunas keerama siis jäi sihtmärk unistuseks. Tuul puhus lihtsalt minema sind. Jalad said hea trenni ja selle kreenis liikumisega harjus ära lõpuks. Kohustusliku kukkumise ligi 5 cm sügavusse jääd katvasse veekihti tegin enne kallast siiski ära. Kaldal rääkisime veel ühega esmaleidjaist ja laupäev oligi olnud kõige parem võimalus ilma poolest. Aardesse jäi veel viskit järgmistele uitajatele. Ja praegu mõtlen, et milline see aarete saar kaks veel olla võiks. Päris kosutav liikumine oli. Ja kõndides saab sinna vabalt. Ilmselt ka joostes aga mina ei viitsi niipalju joosta. Jälgede järgi on ka mingi autosarnase asjaga suhteliselt lähedale jõutud.

8 veebruar 2009 leidis Lauri, Joonas ja Sven [geokrahv]
See on puhtalt Lauri süü, et ma sellele laiule sattusin. Tema mind sinna kutsus ja ma ei kahetse meetritki. Tagasi tulemine oli uiskudeta uisutamine, sest lumi oli jääl ära sulanud ja tekitanud ühtlase veekihi. Korra sai isegi käntsa käidud. Märjaks said ainult riided. Aare oli pisut niiske ja viski otsakorral. EVEJ. Tänud peitjale!

7 veebruar 2009 leidis Reet, Rene, Miki, Ove, Telc, Blond [gretha]
Tegu siis oma elu esimese aarde otsimisega.. Veidike autoga ekslemist ja varsti olimegi mere ääres... Ühed olid juba ees ja teised kohe-kohe järgi jõudmas. Anti uisud alla, millest ma ka kohe varsti loobusin, kuna sulalumi oli liiga paks ja jäi jala alla kinni ning kohe kuidagi ei saanud edasi.. ja eks ma ka väheke laisk ka, ei viitsi sporti teha:)) Aga õigepea olid ka teistel uisud alt läinud ja teekond saarele võis jätkuda. Viperusteta see asi loomulikult ei läinud. Kaldal otsustasime oma uisud kaasa võtta, aga Telc oli ees kadakate vahele ära põgenend ja nii ma siis tema kraami ka kaasa haarasin. Tibi, mis tibi, tuli metsa valge jopega ja kui kadakatest sai läbi pressitud, mis te arvate mis värvi see jope siis oli??:)) No väike lumepuhastus ja teised olid kadunud.. kuulsin hääli ja läksin nende suunas, samuti olid jäljed lumel hästi näha, aga sealt võsavahelt läbi pressida oli ikka jube küll ja lõpuks andsin alla.. Siis tuli Telc mind otsima, ja enne võttis ikka kõvasti aega, enne kui teiste juurde läbi kadakate tagasi jõudsime. Selleks ajaks oli ka aare leitud, ja väike korgitäis kangemat kraami anti ka mulle lohutuseks. Mälestuseks karbi sisse jätsin roosa naeratava näoga vilkuva sõrmuse (oli ka asja eest: kuulduste järgi ühele järgmise päeva aardeleidjale just sellised asjad ei meeldi:))) ja tagasitee võis alata. Jää pealt leidsime ka 3 kalameest, kes meile talvel kalastamist tutvustasid ja varsti jätkasime ka teed. Üllataval kombel oli ca 15 km läbimine kõigest 2h ja 45 minutiga, kui mu mälu mind ei peta.

7 veebruar 2009 leidis Blond, Reet, Rene, Miki, Ove, Telc [ove]
Selle aarde vallutamine oli mul plaanis juba selle avalikustamisest alates. Seni kuni jääd veel ei olnud oli mõte läheneda kajakiga aga sobivat aega selleks ei olnud ja pealegi polnud mahti uurida loa saamist. Nüüd kui meri jääkaane all sai RedRock taas päevakorda võetud. Nüüd oli aeg võtta käsile ka loa hankime, õige inimeseni jõudmiseks tuli teha mõned telefonikõned ja siis oma taotlus e-mailiga teele läkitada. Olgu lisatud, et loa väljastab Looduskaitsekeskuse kaudu Keskonnaamet kuigi kaitseala valitsejaks on Läänemaa Keskonnateenistus. Veidikene ooteaega ja oligi luba ametlikul blanketil olemas ja seda täpselt eelmisel päeval enne plaanitavat matka laiule. Matkaks valmistumisel võtsin kaasa veel mereuisud ja jäänaasklid ning abivahendi jää paksuse kontrollimiseks. Selga seljakott, milles omakorda veekindlas kotis varuriided ootamatuteks juhtumisteks ja teekond laiule võiski alata. Teekonda alustasime Mäekülast ehk siis otse üle mere lühimat teed mööda laiule möödudes teekonnal Kuivarahu kagunurgast. Nagu juba eelnevates logides kirjas, siis enamuse teekonnast läbisime jalgsi kuna uisutamiseks oli jääl natukene liiga palju lund. Kuna ilm oli tuulevaikne siis teekond saarele ja tagasi möödusid märkamatult. Laiule jõudes oli meile üllatuseks enamust laidu kattev tihe kadakasalu, mille rohelisest müürist suutsime siiski läbi astuda ja tulemuseks olid mõnusalt märjad riided:) Enne aaret jäi meie teele ka saarel varem asunud heinaküüni vundament. Laiul olid kunagi kümmne talu heinamaad ja neljal neist oli laiul ka oma heinaküün, millistest praeguseks ongi järel vaid vundamendid. Nullis aardekarp leitud pidasime sealsamas ka lõunapausi ja vähendasime moonakottide sisu ning soojendasime end sisemiselt aardes olnud viskiga. Tagasiteel tutvusime laiu lääneservaga ja võtsime seejärel suuna tagasi mandrile. Kuivarahu juures ajasime juttu vahepeal jääle tulnud kalameestega ja saime targemaks jääaluse kalapüügi tehnoloogiaga.

7 veebruar 2009 leidis Blond, Reet, Rene, Miki, Ove, Telc [telc]
Kirjutasin pika jutu ekspeditsioonist, aga gp leht otsustas, et ma olen välja logitud, kui ma eelvaate nuppu litsusin.

Ettevalmistused kestsid pikalt, mil jälgisime jääkaarte, ilmaprognoose ja seapõit. Vastupidiselt asjatundjate hinnangule loa saamisel takistusi ei tekkinud. Pärast aarde leidmist läksin jah tagasi päästeekspeditsioonile ning tahtmata veel korra kõige tihedamas kadarikus ragistada, otsustasime aardele läheneda ringiga. Kuna geps jäi kogu muu varustusega aarde juurde siis sai tõesti suuna hoidmiseks kasutatud analoog-audio-positsioneerimisseadet. Rõhutaks veel, et me polnud ära eksinud - laiu kallas oli näha ju :) Vilepuhumine tegi tagasituleku lihtsamaks :P

Ja seda me teame nüüd ka, kuidas moos kommi sisse ja võrgujada jää alla saab.

7 veebruar 2009 leidis Miki, Blond, Telc, Reet, Ove ja Rene [miki]
Nädalatepikkuse loataotlemise tulemus oli positiivne (tänud Ovele, kes selle oma südameasjaks võttis ja loa taotles). Igatahes väljaprinditud luba taskus võisime rahuliku südamega Mäekülast jääle ronida. Esialgne mõte oli uiskudel kohale jõuda, teine mõte lükkas uisud seljakotti. Kerge lumi jääl näitas, et jalgsi on mõnusam. Teekond saarele möödus heas seltskonnas kiiresti, koha peal vudisime läbi kerge kadakapõõsastiku ning aardeleid tuli üsna kiirelt. Saare vallutamine ei möödunud küll kaotusteta. Kõigepealt kadus Reet kusagile kurja saare embusesse, siis kadus ka teda otsima läinud Telc, kellel sai telefon tühjaks ja kes unustas oma GPS aaret valvama :). Õnneks olid olemas viled jäänaasklite küljes ja eksinud juhatati ülejäänud seltskonna hoolitseva pilgu alla tagasi ning ei jäänud järgmistele boonusaardeks. Jõime ära pool viskit (tänud peitjale), õgisime kõhu täis ja tagasiteele. Kuna saar oli risti läbitud, siis tagasi läksime kerge ringiga, et ümbruskonnast paremat ülevaadet saada. Lahedad rüsijäävallid. Tagasiteel kohtasime toredaid kalureid ja saime aimu, kuidas lastakse sadu meetreid võrku jää alla. Jälle targem. Kokkuvõttes tore jalutuskäik, hea seltskond ja meeldejääv päev. Peitja väide aardekirjelduses, et "joostes ja kõndides ei saa" on ümber lükatud.. saab küll, isegi uisutades, kui tahtmist on.

19 juuli 2008 kommenteeris Vahur [vahur]
Minu isiklik suhteliselt suur kogemus kaitsealade valdajatega (korraldame kanuumatku ja spordiüritusi, tihtipeale kaitsealadele jäävatel veekogudel ning suusa ja rattaradadel) ütleb, et enamasti selle loa ka saab. Loa mittesaamiseks peab olema tungiv ja mõjuv põhjus.

17 juuli 2008 kommenteeris . [kaits747]
adminnide aps? Reeglite auk? Kohalik keskkonna spetsialist on nobe trahvima, loa saamine takerdub aga kindlasti millegi kolmandajärgulise taha.

17 juuli 2008 kommenteeris Ove [ove]
Sõmeri laid kuulub Väinamere Saarte sihtkaitsevööndisse ja seal kehtivad https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=977195 põhjal järgmised piirangud: 46. Haeska-Saardo rannikuvee, Metsküla-Pagaranna rannikuvee, Matsalu lahe vabavee, Väinamere vabavee, Salmi sopi, Topi lahe, Väinamere saarte, «Kalatee», Jõgede ja Sauemere sihtkaitsevööndite veealadel on keelatud inimeste viibimine kaitseala valitseja nõusolekuta, välja arvatud järelevalve- ja päästetöödeks. 481. Ujuvvahenditega liikumine kaitsealal on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, kusjuures ujuvvahendite suurimaks lubatud kiiruseks on 15 sõlme. Kaitsealal on keelatud veerollerite, purjelaudade, vesijalgrataste, veesuuskade ja ujuvparvede kasutamine. Nimetatud piirangud ei laiene teaduslikele välitöödele ning järelevalve- ja päästetöödele. NB! Seega tuleb enne aarde otsima minekut kindlasti küsida selleks kaitseala valitseja kooskõlastus. Kaitseala valitsejaks on vastava maakonna Keskkonnateenistus ehk antud juhul Läänemaa Keskonnateenistus http://www.envir.ee/laanemaa/

17 juuli 2008 kommenteeris Ove [ove]
Kuna tegemist on Matsalu rahvuspargiga, siis lennutranspordi ja ka motoriseeritud vaatranspordi kasutamise võib ilmselt kindlasti välistada. Esimesel vaatlusel ei suutnud leida selle piirkonna kohta täpselt kehtivaid piiranguid ja tore oleks kui peitja märgiks aarde juures ära ka seal kehtivad piirangud millega peab arvestama. Kuna tegemist on laiuga, siis ilmselt on sinna minekuks vaja ka eelnev rahvuspargi luba.