Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Männiku piirkonnast leiab lisaks silikaltsiidile veel paljude laugaste ja järvedega Männiku raba. See aare juhatab sind Rätsepa järveni. Mine kohale, puhka oma ajurakke mõistatuste lahendamisest, naudi rabamaastikku, kuula vaikust ja laadi endasse uut energiat.
NB! Enne aardeni liikumist tutvu Kaitseväe Männiku harjutusvälja kirjelduses olevate liikumispiirangutega ja harjutuste ajakavaga: http://www.mil.ee/et/kaitsevagi/Harjutusvaljad/Kaitsevae-harjutusvaljad/Manniku
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.eestigiid.ee/?CatID=1&SCat=38&ItemID=565
Aarde sildid:
matkarada (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1EH42
Logiteadete statistika:
147 (98,7%)
2
8
7
4
0
0
Kokku: 168
Tulime siis Niidirulli leiult lootusega, et see lumega raske Rätsep saab ka leitud. Tiit sattus räätsaga vette ja kaapis jääklomoe abivahendit, sama ajal mina kraapisin ümber vibu. Täitsa uskumatu, aga sain karbile näpud taha selle lumevaiba all. Aitäh!
Leitud. Topeltvibu tundub ühe nurga alt üks tuhandest. Tuleb muuda perspektiivi.
Kui niidirull oli üle vaadatud, siis põikasime siia ka. Arvasime, et uuesti vast enam ei tule ja logime selle siin samuti ära. Aitäh jalutuskäigule kutsumast.
Kuna mulle kaitseväe aladel väga käia ei meeldi, siis tulime seda aaret ka logima, et siiakanti enam teinekord tulema ei peaks. Kuskil kaugustes kõlasid paugud, aga meil oli õnneks rahulik. Aare peitis end esimeses vaadatud kohas ja sai meie nimed juurde. Aitäh!
Tänase rabamatka teine aare. Aare jäi enne ette kui null. Aitäh!
Praegu on parim hooaeg sooaarete avastamiseks. Lund on vähe ja pääseb kuiva jalaga liikuma. Tänud peitjale!
Korduvkülastus tuttavasse kohta. Kahtlane koht eemalt näha. Siia võiks veel aardeid panna, mõnus maastik. Aitäh!
Otsest vajadust ei näinud, aga panin ühe korraliku minigripi sinna, et hooldusvajaduse maha saaks. Karp oli ideaalses seisukorras.
Aaret leidsimel maal lamamas, selle peal oli lumi nii et vist juba mitmes päev seal niimodi see aare oli. Ziplock oli rebitud, näeb välja nagu mingi looma töö on. Logiraamat ja karp on aga kohal. Panime aare tagasi, aga ei tea kuidas see rebitud pakendiga seal saab hakkama.
Niidirulli juurest siis siia. Algus oli ikka üsna vesine. Vahepeal sattusin mingile jubedale õõtsikule. Õnneks pääsesin sealt kuivade jalgadega ja aardeni jõudsin ka. Tagasitee siiski nii õnnelikult ei läinud ja parem jalg niiskus üsna korralikult. Tänud peitmast!
Leidsime karbi pisut eemalt, panime loogilisse peidukohta tagasi.
Rattaga. Täna 16.06 GP kaarti lapates jäi silma, et see ja naaberaare on millegipärast kollased, ometi oleme mõlema juurde higipull otsaees vändanud ja ratast käekõrval lükanud.
Nüüd pea kuu hiljem võttis hulk aega, et aarde leiukuupäev välja peilida.
Mäletamist mööda oli seal kõik ok. Pidime kiirelt toimetama, sest kell surus peale ja pidime siva koju tagasi väntama.
Täname järveäärde kutsumast.
Kõik logiraamatu lehed olid kuivad aga karp ise katki. Ilmselt niiskemate ilmadega muutus logiraamat märjaks ja kuivemate ilmadega kuivas ära. Vahetasin katkise karbi asemele uue kuhu sai ka uus logiraamat. Eelmiste logiraamatute sissekanded lisasin piltidena aarde juurde.
Tänane valik sai paika pandud vajadusest Stamina tervisejooksu distants ära teha. Peale mõningat kaardi vahtimist ja arvutusi osutus õnnelikuks võitjaks just Rätsepa järv. Boonuseks oli siit lausa kaks aardekest noppida. Asukoht on kaunis, kohtasime veel luigepaari kes andunult keset järve võidu laulsid. Konteiner kiirelt käes, kuid logiraamatu(te)ga äärmiselt kahtlased lood. Karbis vedeles hunnik isetekkelisi liblesid, kuhu andunud geopeiturid nimesid kritseldanud. Seega aare vajaks veidi omaniku hella kätt. Muidu korras, täname.
Niidirulliga tutvust tehtud suundusime edasi siia. Korraks sai ka nac vesisemat maastikku trotsitud aga ei midagi hullu. Karp on üsnagi päevinäinud ja kaane pks serv korralikult ära näritud, aga sisu oli ilusti kuiv. Ju siis ikka peab veel. Logiraamat või siis õigemini logilehed koosnesid igasugu erinevatest lahendustest. Sealhulgas ka suitsupaki paberist. Ruumi siiski oli ja kõik ilusti kuiv. Tänud peitjale matka eest ;)
Niidirulli aarde juurest liikusime edasi selle aarde juurde. Kui kummik jalas ja natuke astumiseks kohta valida, siis sai üsna hõlpsalt liikuda. Aardekarp endiselt katki, jätisme ka paberit logilehtede jaoks.
Kummikutega oleks lihtsam olnud :) Vajab endiselt uut logiraamatut.
Niidirulli juurest siis kulgemine oli täna päris vesine.Õnneks aardekarbi peidukoht oli kuiv.Aitäh!
Leidsin ja logisin. Aga see suitsupakist pärit riba märkega “aasta 2020” ei ole logilehe nimetuski väärt. Karbikaas samuti servast puudulik. Soovitan hooldamist, vähemasti logiraamatu paigaldamise näol.
Piinlik, piinlik... võib-olla olin tõesti mina selle pseudologiriba autor - mitte ei mäleta...
Oleks tädil rattad, oleks omnibuss. Oleks ma täna pisut kannatlikum olnud ja Luurebussi tiimi ära oodanud, poleks ehk ka mitteleidu kirja panema pidanud...
Nagu traditsiooniks saanud, kui Madis üksinda Geopeitust mängida üritab, võtsin kaasa täiesti tühja akuga telefoni. Pilt põlenud metsast jäi viimaseks välgatuseks, millega Nokia täna hakkama sai. Edaspidi tuli tugineda petlikule mälupildile, mille järgi Rätsep pidanuks istuma järve suubuva kraavi suudmest NATUKE edela pool. Kolasin siis mööda õõtsuvat perve, toppisin kätt õlani kõikvõimalikesse urgudesse, otsisin olematuid georadu- ja kuhjasid; kõik asjata, poleks ka palju pikemast käsivarrest piisanud, kui ikka nullist saja meetri kaugusel tuuseldad.
Hõissassaa võtsime peale Niidirulli suuna Rätsepa poole. Mulle oli kui püha kohus see aare kindlasti ise leida, sest siis saab rahulikult GP #600st rõõmu tunda. Teel aardeni oli küll täpselt selline tunne, mis valdab siis, kui kududes silmused lampi maha jooksevad või mustris on vale rida kootud ehk ühe korraga oli ookean (loe: piisavalt sügav ja lai veekogu) ees ning kuidagi ei saanud üle. Seitsmepenikoormasaabastega Kaups astus üle nigu nalja ja kutsa hüppas samuti üle.. ja siis tagasi... ja siis üle... ja siis tagasi... (korda lõpmatus). Mina seisin, tegin sellist nägu, ja kuulasin meespere ergutusi. Õnneks langes kui inglikoor maa peale, andis mulle tiivad, tuletas pikemat võimlemisminevikku meelde ja sai kuiva jalaga kenasti üle. Kui kohale hakkasime jõudma, jäi meespere õndsalt kaugemale ootemaie, millal aare saab leidamaie. Natuke tiirutasin ja siis tiirutasin veel (käisin kolm korda ümber puu ja eksisin ära...). Siis aga jäi midagi kahtlast silma, läksin lähemale, puud panid endale lillepärjad pähe, võtsid kätest kinni, kaugelt kostis muusika ja GP #600 oligi ilma nõela pistmata leitud.
Kui nüüd natuke kokkuvõtteid teha, siis
Minu meelest on olnud viimasel üheksal kuul kuidagi suurem eesmärk ja uutesse kohtadesse minek on enam kui rõõmustav. :) Eks näis, mis jutt aasta pärast tuleb, sest järgnevad seitse kuud olen suuremas osas ikka Saksamaal. Ühes varasemas logis mainisin ka, aga Eestis on tõesti väga-väga head aarded. Minu ülikoolilinna kõige levinum aardeviis on nano suvalise pingi küljes.
Igatahes, et positiivsel noodil lõpetada, on tõesti olnud tore kolmveerandaastak. Ühel õhtul panime Kaupoga kirja, et mis meil 2019 hästi läks ja mis ootused/eesmärgid/head soovid on 2020. aastaks. 2019 hästi läinud asjade üpris etteotsa sai minu puhul Geopeituse avastamine. See, mis 2020 eesmärgiks sai, jääb praegu kirjutamata (:
Kunagi proovisin minna aga lähemale jõudes mingid püssi lasud käisid siis sai kireldusest ka vastav link välja otsitud ja selgus, et õppused täies hoos. Seekord oli vaikus ja täitsa tore jalutamine, pole kunagi siia sattunud varem, tänud :)
Leitud. Rattaga minek lisas maastikule raskusastet vähemalt pügala võrra. Sääsed tahtsid elusast peast nahka panna. Kui kohale jõuda, siis leid ise oli lihtne.
Olen seda siin ikka mõelnud mitmeid kordi külastada ja mõistatanud parimat lähenemispunkti. Lõpuks siis sai käidud tänasel vihmasel päeval. Minnes tegin põhirajalt shortcuti ja tagasi minnes läksin mingit suvalist rada mööda, mis pisut liigset põnevust tõi kuna enne põhirajale jõudmist paar vale pööret sai tehtud. Mustikaid sai ka põske pistetud üsna mitu:) Tänud!
Luige koertenäituse tõuringi ja lõpuringide vaheline aeg sai kenasti järve retkega täidetud. Mustikaid on seal endiselt palju, kuigi lehed on vartelt juba maha pudenenud. Seeni oli ka hulgaliselt. Kena koht. Tänud peitjale.
See täpp on eemalt vaadates jätnud mullegi sellise mülka mulje, kuhu eriti ei kipu minema. Täna, kui aarde avasin ja lähemalt uurima hakkasin selgus, et tegelikult viib kohale täitsa mõnus rada ning praegusel kuival ajal täiesti ideaalne jalutuskäik. Nautisime värsket metsaõhku ja vaatasime ka järve üle. Tänan.
Roosidega kaetud kaunis järveke ja ATV-dega lõhutud maastik. Topeltvibusid sai leitud lausa kaks, vahva. Tänud peitjale.
Koju kiiret ei olnud ja mõtlesin õhtu mõnes ilusas kohas lõpetada. Käidud ja rattaga sõidetud oli juba omajagu ja jalad lõid tuld välja, aga millegipärast oli ikka vaja sinna järve äärde veel ronida. Pärast leidu ei saanud kuidagi tulema ja korjasin ära kõik need mustikad, mis Merlest üle olid jäänud ;) Aitäh!
Selle aarde külastamine võttis oluliselt kauem aega kui oleks vaja olnud. Mõnus jalutuskäik siia, järv uudistatud, päikeseloojang nauditud, nimi logiraamatus kirjas, siiani läks kõik ruttu ja siis kulus veel palju aega.. süüdlaseks mustikad muidugi!;) Söön natuke, siis veel natuke, hakkan tagasi minema, söön ikka natuke veel..:) Aitäh siia juhatamast, tore koht.
Täna käisin kohal, tänu vihjele leidsin ülesse. Märkmikus pole enam ruumi kirjamiseks. Jalad said märjaks :D
Olen siin järve ääres varem käinud aga teistel asjaoludel. Nüüd siis proovisin rattaga uut lähenemisteed. Ei olnud kõige parem ja parasjagu tuli jalutada ratas käekõrval. Lõpp läks ladusamalt ja kohapeal tänu vihjele läks ka kiirelt. Tagasitee oli aga palju mõnusam. Tänud peitjale.
See oli lähim aare Tundmatule. Kodutööd mul tehtud polnud, niipalju vaid teadsin, et raba. Autoga sain 1 km peale ja aardeni kõndisin kompassi järgi täiesti otse, ei vajunud kordagi sisse, lumi ju kannab mind praegu ideaalselt. Kohapeal hämmastas järv, käisin vaatasin selle serva peal ka ära. Lahe koht, aitäh!
Kuna nii lihtne oli siia tulla, päike paistis ja vaatasin kompassiga suuna ja asusin kärmelt tagasiteele. Edasi ma ei tea, mis juhtus, sest ma kaotasin ära oma auto. Olin salvestanud auto asukoha ja kui ma olin tükk aega kõndinud, näitas autonavi autoni 11 km! Ei saand võimalik olla! Samas ei klappinud ka maastik ja ma oleks pidanud ka kohal olema, sest 1 km oli kõnnitud.
Õnneks on olemas tänapäeval navigeerimisseadmed ja ma helistasin viimases hädas Kaupole, et vaata kus ma olen. Selgus, et suunaga mööda, mis mööda ja tema arvates on mu auto 1.5 km kaugusel aga tema ka väga kindel ei ole. Väheat sain teada, et seal on majad, järelikult ka inimesed. Kuna mul muud plaani polnud, asusin kõndima. Umbes kildi pärast leidsin ka oma õiged jäljed üles, maastik oli tuttav ja peagi olin auto juures. No mis ma kohe mööda oma tuldud jälgi ei võinud minema hakata, arumaeisaa. Aga aitäh kutsumast ja kohta näitamast, vääris aaret kindlasti.
Karp oli suur ja sinna mahuks vabalt korralik logiraamat, praegu vaid grippkotis leherull aga aare korras, logida saab küll.
Mõnus jalutuskäik mööda metsarada. Jack oli hirmus õnnelik, et sai joosta ilma flexita. Aarde leidsime ka kiirelt. See on vist teine kord, kui meid aitas aarde leidmisel koer, pistes oma musta nina täpselt sinna, kuhu vaja oli. Karbi kaas on natuke katki, kuid aare ise korras ja kuiv. Aitäh!
Arabella otsustas seekord karpide asemel pigem naabritüdrukuga mängima jääda ja nii me Johannaga seekord rappa suundusime. Ei tea isegi miks see on üks nendest karpidest, millega olen endale pähe istutanud, et see on hull roppus märjas rabas ja sinna ei viitsi küll kunagi minna :D Tegelikuses oli tore jalutuskäik metsas. Johanna küll natuke vahepeal vingus, et liiga pikk maa, aga no kukil on ju tunduvalt parem kui ise jalutada :D Peitjale tänud aarde eest!
Hakkame ringiga kodulähedasemate ja juba ammu peidetud karpidega rabadeni jõudma, eelmine nädal leidsime seitsmese Muraste ja nüüd pea kümneaastase Rätsepa. Väga mõnus käik oli, Indy sai joosta ja meie tahkes metsas/järveäärses jalutada, korraks näitas viltuselt puudele isegi kuldset päikest… Aitäh Ovele kunagi peitmast, meil oli siin tore :).
213
Peale eksamit oli laialt vaba aega, nii et otsustasin ette võtta mõnusa jalutuskäigu. Ilm oli selleks suurepärased tingimused loonud. Aitäh!
Olin lõpetamas jalutuskäiku Egertiga, kui mõtlesin veidi Mikit kiusata. Saatsin talle pildi Raku järvest, et aare leitud ja mõnus jalutuskäik, aga et ta võib rahulikult tööd teha. Sain õrritamise eest veidi krõbedamaid sõnu, aga ka soovituse. Rätsepa karbi juurde tasub minna, et ilm veidi krõbe ja peaks hea jalutada olema, et kui juba seal kandis olen. Kahtlesin, sest Egertil hakkas uneaeg peale tulema, aga autonina keeras ikka aarde poole. Auto pargitud ja telefon näitas, et aardeni umbes kilomeeter. Hakkasime aga astuma, valisime otse tee asemel teeraja moodi asja. Nullis oli telefoniga veidi sõdimist, sest see juhatas teise suunda. Mina jooksin nagu peata kana seal metsas ringi ja Egert seisis rahulikult aarde kõrval :) vihjest kohe aru ega abi ei saanud, sest ei näinud, olin vale nurga all. Karbi siiski leidsin, panin nimed kirja ja siis hakkas seiklus pihta. Mõtlesin, et lähen otse tagasi, aga see oli viga. Maa kiskus vahepeal nii vesiseks, et pidin vasakule ka paremale põikama ja siis tekkis kaos. Egert ei tahtnud kõndida, telefonis kilomeetrid autoni suurenesid, mitte ei vähenenud. Lõpuks kirjutasin Mikile, et kõik, eksisin ära. Vaikselt pusisin edasi ja telefon hakkas ka normaalsemaid numbreid näitama. Auto me igatahes lõpuks leidsime. Mikiga urisesin tükk aega, et kuhu ta mind üksi saatis, ta ainult itsitas. Tagantjärgi mõelda, pold hullu midagi ja päris vahva käik oli. Aitäh, Mikile utsitamise eest. Aitäh, peitjale!
See täpike on mind mõnda aega häirinud ja soov oli see ikka enne lund ära lahendada. Täna sattusingi möödasõidule ja väike jalutuskäik kulus marjaks enne koju jõudmist ära. Vajusin sinna soovituslikku parklasse. Tunne oli siuke nagu oleks kellegi hoovis, aga ei lasknud ennast häirida, ennegi juhtund et sellised vahvad rajad algavad kahtlastest kohtadest. Mõnus jalutuskäik sai alata loojuva päikesekuma saatel. Mööda korralikku rada jõudsin aardest ca 300m kaugusele siis aga rada hakkas kiskuma ühele- ja aare teisele poole. Hülgasin raja ja suundusin lirtsuvale pinnasele. Algul lirtsus natuke, siis juba rohkem. Ühel hetkel hakkasid töökingad ise juba ka lirtsuma ja tundus et olukord läheb aina hullemaks. Mõte oli juba loobuda kuna viimased 100m ei paistnud paremaks minevat. Proovisin siiski natuke veel ja oh imet, tuli välja et eksisin ja pinnas lirtsus juba natuke vähem . Sellegipoolel pimedas lambivalgel hakkas väheke kõhegi. Leid tuli õnneks kiirelt aga karp ei tahtnud avaneda, jäik kaas punni korralikult vastu, aga selle taha siiski logimine ei jäänud. Toore jõuga siiski lahti ta sain. See lirtsuv pinnas tagasi ei kutsunud ja otsustasin õnne ringiga proovida. Algus oli paljulubav aga siis kiskus taas märjaks. Isegi märjemaks ja soisemaks kui tulles. Samas nüüd oli juba niikuinii ammu jalad märjad ja kõigest oli savi. Pealambi akud otsustasid ka tühjaks saada ja soov kiirelt rajale tagasi jõuda oli samuti suur. Kohati pooles põlves vesisel pinnasel rammisin end lõpuks tuttava rajani ja tundsin kergendust. Tõstsin tempot et jalgades vereringet vähe parandada ja olemist soojemaks saada. Kas see kõik oli ka seda väärt? – Jah oli küll, vähemalt selleks pooleteseks tunniks sai igasugused argimured peast pühitud ja jalutus mõjus nagu väikese restardina. Kogu selle möllu keskel unustasin järve ennast piiluda aga ega sealt kõrkjate vahelt seda eriti pimedas ei paistnudki. Aru ei saa ainult mis pärast ma küll neid kummikuid autos igale poole kaasa vean! Aare korras, tänud peitjale.
Väga ilus koht oma kodu lähedal peaaegu :) Logiraamat sai ainult täis. Tagumisele küljele juba kirjutasime. Jätsime mõned mündid, ära ei võtnud midagi.
Jalutuskäik-matka selle aarde juurde olin juba ammu põnevil oodanud, täna Luige laadal käies oli just paras see ette võtta. Aardeni läheb väga tore rada, lõpp oli veidi märjem, aga botasega siiski täiesti käidav. Järve peal olid ilusad valged linnud, kaugelt lugeid, lähivaatlusel kajakad. Ei kohanud mitte kedagi, Luige laada moderaatori mulin kostis küll peaaegu kogu aeg. Aitäh seda imelist kohta näitamast!
Google maps näitas, et mingi tee läheb aardeni. Mitte sõidutee aga muu tee. Seda teed me ei näinud. Sumpasime metsas, ronisime üle kaevikute kuni jõudsime ATV teeni. Edasi oli lihtne - ainult edasi ja edasi. Kurvi peal keerasime teelt ära ja läksime läbi metsa. Põdra jälgi nägime aga inimeste jälgi mitte :) Aare ei tahtnud end kohe näidata aga geokuhi reetis. Tagasi läksime ilusti mööda erinevaid teid. Tänud!
Sünnipäeva jalutuskäik. Nägime inimesi nähvitsaga ja siis kedagi läbi metsa ragistamas. Nüüd tuleb välja, et Matu. Tore koht, aga kogu aeg olid kuulda Männiku poolt tulevad paugud ja (jää?)autoralli hääled.
Ilm oli nii ilus ja kevadine, et lihtsalt vägisi kutsus loodusesse. Selle aarde kirjeldus vastas täpselt otsitavale emotsioonile. Parkimiskohast näitas aardeni umbes-täpselt kilomeeter ja ühtlasi läks õiges suunas sissekõnnitud rada.
Kõndides märkasin, et minuga samas suunas läks värskeid jälgi, aga tagasi ei tulnud. Loogiline oleks, et siis on kedagi vastu tulemas oodata. Varsti nägin ees hoopis minuga samas suunas liikuvat seltskonda, kellele omakorda tuli vastu teine seltskond. Inimpelgur, nagu ma olen, tõmbasin otse metsa suunas ja võtsin otsesihi aardeni. Nüüd hakkas hoopis huvitavam - ikka tuli teed otsida ja võimelda. Aeg-ajalt märkasin mingeid suuri jälgi, mis lähedasemal vaatlusel osutusid põdra omadeks. Lumine mets asendus üsna järsult täiesti lumevaba metsaga, avanes järvevaade ja peagi olin ka nullis. Inimesi ei paistnud, ilmselt siis ei olnud geohuvilised. Aare tuli kohe välja ja oli kenasti korras. Tagasi läksin samuti läbi metsa, nii oli lihtsalt mõnusam. Kui auto juurde jõudsin, oli selg märg ja tuju ülev. Aitäh siia kutsumast!
Mul oli juba tükk aega mitu aaret mõttes, mis üles leida tuleks. Selgus, et Kristelil olid need ka võtmata ja nii tuur kokku pandud saigi. See oli esimene. Mõnus väike jalutuskäik, pinnas oli täiesti kõva, hea kõndida. Aitäh aarde eest!
Liis tahtis juba mitu päeva geotuurile minna, lõpuks selgus, et reedene päev sobib mõlemale.
Alustasime sellest aardest. Parkisime ära ja asusime teele. Aardeni näitas 1,2 km. Mul on arvatavasti lühemad jalad, kui Liisil, kuid ikkagi suutsin eest ära panna, pidin mitu korda seisma jääma ja teda ootama. Ma süüdistan kõiges tema saapaid. :D Ise ka ei jaksaks nendega kõndida, need kaaluvad sama palju, kui Liis ise. :D
Kuna maa oli külmunud, siis saime muretult kohale. Järve ääres oli ilus vaade. Aarde leidsime ka kiirelt. Panime nimed kirja ja jalutasime tagasi.
Tänud peitjale, mõnus jalutuskäik.
Tulin idast mööda rajakest rattaga 250 meetri peale. Sõit võttis päris higiseks, sest selle metsa alt pole lumi jõudnud veel ära sulada ja tagumine rattas kippus all ringi käima. Jätsin ratta üsna järve kaldale ja käisin aaret logimas. Tagasi läksin mööda natuke paremat teed, mis oli tulemise rajaga paralleelne. Koht ise oli väga ilus. Aitäh!
Kuivatasin aardekarbi sisu ja eemaldasin mittekuivavad asjad. Logiraamat oli kuiv ja minigrip kaitseb praegu niiskuse eest. Eemaldasin ka aardekarpi peitunud kilekoti ja palun karbile kilekotti mitte ümber panna kuna see ei lase karbil kuivade ilmadega kuivada. Avastasin ka ise aarde ümbruses murakaid, ei olegi neid siin varem märganud.
Meil polnud vist küll kõige sobilikum lähenemistee, kuid kohale ja tagasi saime, mis sellest, et osaliselt läbi võsa. Mustikaid oli palju, nulli lähedal ka murakaid. Tänud!
Mõnus matk vaatamata sääskedele, tee peal saime kõhu mustikatest täis, aitäh!
Võtsime selle tripi siis ette ja lõikasime mööda võsa ja käisime mööda trambitud teed, kuid kätte selle saime. Oli vahva jalutuskäik huvitavasse kohta. Tänud :)
Ilus väike järveke oma veelindudega. Väikese kase all väikene pingike jalgade puhkamiseks ja vaikuse nautimiseks, kõik justnagu kirjelduses märgitud. Tänud juhatamast!
Alguses püüdsime kaardil pihta saada matkarajale mis viiks otse aardeni.Kodutöö tehtud ja vurasimegi nn geoparklasse. Päris mõnus jalutamine.Järve ääres tegime ka mõned pildid,otsisime aarde üles ja sama teed kõmpisime tagasi.Aitäh ilusat kohta tutvustamast!
ATV-ga oli seal tõesti hullatud, kuid jalgsi minekuks oli see ikkagi parem rada kui lihtsalt lumes sumbata ... tagasiteel leidsime ka kohalike koerajalutajate sissetallatud raja. Aare korras, võtsime vaid karbist kaasa sinna miskipärast jäetud prügi. Täname mõnusa kevadise jalutuskäigu eest!!!
Sellel aardel oli palju kavalusi ning eksitavaid ahvatlusi varuks. Alustaks üleüldse sellest, et mida talvise puhkuse ajal teha kui lund ei ole ja suusatada ei saa? Eks siis kisub muidugi rattaga metsa poole. Ja õnneks on lähikonnas metsa peidetud ning külastamata kontrollpunkte täitsa olemas. Selle võtsin tänaseks esimeseks ning hindasin optimistlikult, et ehk jõuab pärast veel paaris-kolmes ära käia.
Kui ma suure tee pealt ära pöörasin ning läbi metsa aarde poole muljusin, siis tundus kõik kuidagi liiga lihtne ning lilleline. Maapind oli kenasti ära külmunud ning haakis hästi, ratas lausa lendas üle juurikate ning mahalangenud puude - sõida nagu mööda asfalti. Siis tuligi kiusatus peale, et kui ma seal juba ükskord olen, siis katsuks õige teiste kohalike singlite juurikaid ka poleerida, sest et radu oli seal ikka hulga rohkem kui üks ja teravamaid elamusi tahaks ka. Keerasingi aarde poole viiva highway pealt maha ning avastasin enda jaoks uut maailma. Läks kvaliteetaega mis läks, aga seda ikka läks ning mingil hetkel tuli meelde, et kontrolliks seda aaret siis ka väheke. Ja siis selguski, et päris järve ääres ei olegi enam nii vahva nagu alguses näis. Hoopis vesine ning märg on. Ja see tee, mis võib-olla ükskord oli tee, on hoopis ATV-ga segi pööratud. Õnneks oli külm metsaaluse švammi korralikult läbi külmetanud ning seega said varbad pärast mättalt-mättale kargamist ainult õige vähe märjaks. Nullis oli kohati juba kuivem, ajasin siis pea uljalt kuklasse ning nõudsin mõttes oma 1.0 aaret, aga mida polnud seda polnud. Needsin juba natuke ja hakkasin arvutama, kas ikka õnnestubki enam enne pimedat koju või mis veel hullem, üldse metsast välja jõuda. Aga natuke tuustimist ning aare andis ennast ikkagi viimasel õigel minutil kätte. Ütleme, et ei olegi selline 1.0 aare, rohkem oli 1.5 minu jaoks. Aare ise oli korras.
Seega teiste aarete manu täna lõpuks ei jõudnudki, täitsa toredasti sai selle üheainsagagi päeva valgema aja ära sisustada. Lõppeks ei olegi ju kvantiteet oluline, ikka kvaliteet. Aitäh.
Jäi teine ahvatlevalt kodutee äärde, mõned triibud kaardil jooksid aardele ahvatlevalt lähedale. Selgus, et autoga sõitmiseks need siiski ei sobi, samas ilm oli üle hulga aja kuiv ja natuke võib ju jalutada ka. Selgus, et minu GPSis olev teedevõrk antud piirkonnas kohe üldse loodusega ei korreleeru ja tänu sellele ragistasin tükk maad läbi võsa. Nulli ma siiski jõudsin ja tänu vihjele tuli leid kiiresti. Tagasi tulin ilusti teed mööda nagu geopeiturile kohane. Aitäh peitjale.
Tõesti kena kohake ja vaevalt, et ise oma tarkusega sinna oleks sattunud. Tänud peitjale. V: sent, J: kaelapael
See oli üks mõnus kevadine jalutuskäik. Ei teadnudki, et nii kodu lähedal võib sellise kauni koha leida. Lisandra leidis oma esimese aarde. Tänud peitjale.
Võimalikke peidukohti oli palju, gps näitas päris lähedale.
Kodus mõtisklesin pikalt kuidas järveni mugavalt pääseda. Maa-ametis ei olnud ühtegi teed ja olin valmis juba kergemaks metsas ragistamiseks. Üllatus oli suur kui GoogleMapsiga aarde poole sõitsin ja nägin kaardilt väikest teed. Tänu sellele sain kolmveerand teed rattaga sõita. Mitu korda tuli küll maha langenuid puid ületada ja korra ühe puu alt läbi sõites suutsin pea ära lüüa aga muidu polnud viga. Järve kaldal oli tõepoolest kahjuks hulganisti ATV ja motokrossi radu, mis olid enamjaolt täitnud vee ja mudaga. Järv ise oli peegelsile ja avanes päris kena vaade. Täiesti kaldale ei saanud minna kuna jalgealune kippus vajuma. Topelt vibu tekitas segadust. Seetõttu otsisin olematuid vibukujulisi puid kuni leidsin hoopis suure maskeeringu hunniku. Tänud siia järve äärde juhatamast
Jälle oli geopeitus abiks suure kodumaa tundma õppimisel. Täitsa viisakas järveke osutus olevat otse Tallinna külje all. Ilmselt parandas muljet see, et öösel oli kergelt külmetanud ja maa oli kõva - sulal ajal oleks see kindel kummisaabast nõudev retk olnud kuna järveke asub siiski suht soisel maastikul. Minnes ei leidnud kohe õiges suunas minevat rada ja tuli otse läbi metsasiilu ise omale teed teha. Auto sai pargitud ca 1 km kaugusele aga matk oli siiski suht kerge, ainult paaril kraaviületusel pidi korraks sammu pikemaks venitama. Natuke tegid nukraks ATV jäljed järve ääres. Ma saan aru et nende liikurite omanikel on suur soov neid kuskil proovile panna - samas neist jäävad maha üpris koledad jäljed. Samas on autotee ja jalgrada ju ka inimtegevuse jäljed aga nendega me oleme harjunud ja ei pane enam pahaks... Kuna tegu ei ole vist looduskaitsealuse kohaga, las nad siis olla, ei hakka kohut mõistma.
Aare ise oli selge geokuhila all ja kergelt leitav. Tagasi tulles langes valik järve äärest leitud jalgraja kasuks ja kuigi vahepeal tundus et ta 90 kraadi vales suunas läheb, tõi see väikese ringiga lõpuks autode juurde tagasi. Mõnus kerge jalutuskäik :)
Ühe ürituse lõunapaus sattus aardest mõnekümne meetri kaugusele järve kaldale. Oleks patt olnud aaret mitte otsida ja leida. EVEJ.
Selle aarde jaoks on ka hoogu juba päris mitu korda võetud, aga kord on pime, siis nõuab FTF tegemist ja nii ta on jäänud. Olin oma arust kaval ja vaatasin lähenemistee välja, kuid leidsin ennast lõpuks ikka lootusetult võsast. Õnneks leidsin peagi ka õige raja ning edasi läksid jäljed peaaegu aardeni. Ja saapaga on praegu ta ilusti võetav. Nullis tuli karp väikese tuuseldamise peale välja, aga suurema lumega on asi kahtlasem. Pärast oli tegu, et üles leida, kuhu võssa ma ratta viskasin. Aitäh, mõnus koht.
Parkisime auto teiste autode kõrvale, mis metsavahel parkisid ning seiklesime läbi öise metsa aardeni. Proovisime erinevaid radu, vahepeal tegime ise radu ning jõudsime sedasi lõpuni. Aare õnnestus leida kenasti. Jätsime ühe TB et ahvatleda inimesi külastama seda paika :) Tagasitee oli kiirem. Aitäh
Meil läks selle aardega üllatavalt kergesti. Priit kartis, et lasketiirus on harjutused, kuna mõni aeg tagasi kuulsime paugutamist. Aga paugutamine lõppes ning võtsime selle teekonna ikkagi ette. Leidsime hea koha auto parkimiseks ning sealt läks kena rada otse järveni. Vahepeal sattusime küll natuke võsasemasse kohta, kuid pärast oskasime paremini tagasi tulla. Seal oli nimelt üks vahemik kaks rada kõrvuti, millest üks kadus ootamatult. Aga tänapäevaste orienteerumisvahenditega ei tekkinud küll korrakski kõhedat tunnet. Aarde leidmine oli ülimalt lihtne tänu geokuhjale. Tänud peitjale!
Valisin otsetee läbi metsa. Veidi kõndimist ja mustikatest toitumist ning aare leitud. Võtsin pingviini kujukese ja jätsin kujukese kahe väikese tallega.
Ah et niisugune salarada viib sinna. Mulle isiklikult väga meeldivad rabad, seal ei olnudki veel käinud ja tänan kutsumast. Ukerdasin hübriidrattaga aardeni - kuigi suurem osa rajast on sõidetav, tuleb kokkuvõttes tunnistada, et mõistlikum oleks ratas siiski kuhugi võssa pista ja järve juures jala käia. Liiga palju juurikaid ja murdunud puid risti teel.
V: rändurid ja ühe märgi, J: saurused ja teise märgi.
Aarde parandatud koordinaadid on uues asukohas: N 59 19.974 E 024 44.851
Väga mõnus jalutuskäik, ilus veekogu- tänud peitjale. Aare väga heas korras.
Sellisel ilusal hommikul ei oska midagi paremat teha kui ikka aardejahile minna. Selle koha külastus jäi just mõne nädala eest pooleli seetõttu, et päev osutus liiga lühikeseks. Tagantjärgi oli see igati õige otsus. Ei meeldi meile pimedas sellistes kohtades käia. Kogu kaunis ümbrus jääb nägemata. Ja seal oli, mida imetleda. Logiraamatu saatusest saab Peetri logist lugeda. Tänud peitjale selle koha tutvustamise eest.
Vana logiraamat oli märg (jääs) ja seda juba pea aasta aega. võtsin selle hoolduseks kaasa. Omanik saab minu käest kätte
Ilus lõunaaeg oli täna selle aarde juurde matkaks. Külm oli just pori pealmise kihi jäätanud ja seega oli vaid lust liikuda mööda rabapinda. Ahajh sääski ka polnud, suvel peaks neid seal vist lausa parves olema. Aarde leidsime kiirest ja aarde asukoht imeilus. Suur tänu sinna juhatamast. Aardekarp täiesti kuiv ja korras hetkel... Aga endiselt oli selle kõrval ka vana logiraamat, eraldi gripkotis, jäätunud ja väga nigelas olukorras. Aardekarpi seda panna ei saa - siis on sealgi kõik niiske. Logiraamat on minuarusaamist mööda juba pea aasta kuivatamist palunud. Kartsin et see ei pea enam uut talvitumist vastu ja võtsime selle kaasa. Tegelen just logiraamatu kuivatamisega oma kodus. On teine ikka kohati päris pudruks muutunud, aga küllap saab veel töökorda. Omanik saab selle minu käest kätte, või viin kunagi ise kuivana ta sinna tagasi, või võtku keegi enne aardeni minekut minuga ühendust annaksin logiraamatu seiklejatele heameelega kaasa. Et oleks enam stiimulit aaret külastada - lisasime aardesse ka ka ühe geocoini, mille võtsin endaga reisidele kaasa kunagi Münchenist (üsna omapärane geocoin on see tegelikult)
Avastasin, et juba mõnus on metsaaaret otsida, ühtegi sääske praegu ringi lendamas pole. Aare korras, lisasime nänni, hooldusteate võiks maha võtta. Aare oligi esimesest arvatavast kohast 7m kaugusel enam-vähem samasuguses kohas:)
luige mitmetasanikulise aarde otsimesega umbe jooksununa otsustasime korra metsa värsket õhku hingama minna ja võtta lihtne leid.loodus oli kuldne õhk talutavalt jahe ning tüütavaid elukaid ka puudusid.kõik oli ilus.aitäh juhatamast
See aare on mul nimekirjas olnud sellest ajast alates, kui geopeitusega tegelema hakkasin, pidin seda minema otsima koos ühe kohaliku Luige tuttavaga, aga kui ikka kahe aasta jooksul aega selleks ei leia, siis käisin üksi ära.
Täna vaatasin spetsiaalselt ilma - üle terve Eesti vahetult enne väljaminekut 0.0 mm/h vihma, väga mõnus. Weapon of choice seekord jalgratas.
Kui 15 minutit sõidetud sai, hakkas loomulikult sadama hoovihma. Vihma sadas kuni selle ajani, kui tagasi sõitma hakkasin. Kui koju tagasi jõudsin, päike säras juba räigelt. Nojah siis.
Sinna minnes ei sattunud ilmselt õigele rajale, tuli läbi võsa päris palju madistada. Tagasi tulles kergem.
Kohapeal tiirutasin mingi 15 minutit, sest GPS-i signaal ei olnud eriti kiita. Lõpuks leidsin vana konteineri tükke ja siis ka uue konteineri. Korjasin tükid kokku, pistsin nad vana logiraamatu kilekotti, logisin ja minema.
Kant on väga ilus. Kui autotee müra ei kostaks, ei saaks arugi, et suurele linnale nii lähedal. Samas tundub olevat populaarne koht ATV-dega sõitjate seas, pinnases on mõnes kohas poolemeetrised rööpad.
Üldiselt tänan, meeldiv 30 km oli rattaga ja hea jalaliigutus :) Kuivana sõites oleks muidugi muretum tunne olnud.
XXXVII. Paras jalutuskäik ilusa ilmaga kena vesiroosidega rabajärve äärde. Olen siin korra talvel, poolteist aastat tagasi, käinud. Siis ei teadnud ma geopeitusest midagi, vaid tulime Laagrist räätsadega, eesmärgiks rahulik ja pikk treening. Nüüd siis alguskohaks Luige ja lumehangede asemel korralik rada jalge all. Aare täpselt seal, kus eelmine logija kirjutas, selle vana logiraamatu võiks sealt küll omanik ära tuua, see ei kuiva seal eluski ära.
Eelnevaid logisid lugedes sai kaasa võetud uus konteiner ja aarde poole teele. Kulgesime jalgratastega mööda kanarbikulist raba, elamus omaette. Aare paljastas ennast kiiresti, kuid jah see mis sellest järele oli jäänud, suht nukker. Asendasime uue konteineri. Kuna uut logiraamatud käepärast polnud sai käiku lastud Madise jäetud logirull, lisatud uus geojuhend ja niiskuse eemaldaja. Kuna vana logiraamat oli nii märg siis sai see eraldi minigripp kotti pandud ja aarde konteineri peale asetatud, et mitte uut konteineri niiskusega hirmutada. Kuna uus konteiner oli kolm korda nii suur kui eelmine sai see õigetest koordinaatidest seitse meetrit eemale asetatud et see juhuslikele mugudele koheselt silma ei hakkaks. Vihjeks võib öelda kaheharuline mänd. Igatahes on hetkel aare külastajatele avatud, kuigi aarde omanik võiks sellele siiski pilgu peale heita. V:Lõvi J:Pingviin
Natuke matkamist, natuke rohkem otsimist, aga peale pooletunnist otsimist andis aare alla ja ilmutas end. Päris suvekingaga ei tasu sinna minna, lühikestes riietes ka mitte. Maapind on ikka rabale kohaselt vetruv ning sääski ohtralt. Mõnus õhtune jalutamine. Kahjuks konteineri kaas katki, seega kel plaan sinna minna, võiks uue kaasa võtta.
Ussikivi juures olles mõtlesin enne kojuminekut veel ühe aarde ette võtta. Valisin selleks Rätsepa aarde, küll aga ei lugenud absoluutselt logisid enne kohale minekut. Selgus, et karbi kaas on katki ning aarde karp oli ääreni vett täis. Ei olnud mul kaasas ka ühtegi uut konteinerit ega vahendit, millega vana kaant parandada. Kahjuks oli ka logiraamat täiesti läbimärg. Võibolla kuivatamise järgselt saab sellest asja veel. Kell oli hiline ning ei olnud aega jääda logiraamatut tuulutama/kuivatama. Rahakotis leidus õnneks logimiseks paberit ning minigrip kott, jätsin need aardesse. Loodan, et püsib kuivana. Kes satub sinna kanti, siis hea oleks uus konteiner kaasa haarata.
See aare oli mul tõesti kaua pinnuks silmas ja koju jõudes kui Marit ütles, et mine tee se aare juba üksord ära siis ma enam pikalt ei mõelnud. Auto jäi luigele ja geps näitas 1,250m aardeni. Hakkasin siis jalutama ja kohe kui esimest korda suurte puude alt välja sain ja puusadeni lumme vajusin sain aru miks inimesed räätsasid kasutavad. Kui oli jäänud veel 750m aardeni siis tekkis tunne, et jätaks seekord pooleli selle otsingu, kuna niimoodi puusadeni lumes edasi rühkida poleks enam kaua jaksanud. Lonkisin siis tuldud teed tagasi, aga siis tekkis mingi trots, et pagan nii lihtalt ikka ei saa loobuda ja sestap otsustasin natuke teist teed proovida, kus rohkem suuremaid puid ja seega vähemsügavat lund tundus olevat. Seda kaudu minnes hakkasid meetrid tuntavalt vähenema ja rõõm oli suur kui metsavahelt järv paistma hakkas. Kohapeale jõudes viskas geps ikka igas suunas ja vibusid oli ka rohkem kui üks. Vaikselt hakkas juba masendus peale tulema, et pärast sellist tõsist retke jääb aare siiski leidmata kuni ühtäkki käis üks krõpsakas ja selgus, et ühte võimalikest peidukatest geokepikesega toksates ja lund/jääd eest ära toksides tabasin karbikaant sedavõrd õnnetult, et see katki läks ja siis selguski, et kogu karp on kardinaalselt maakülge kinni jäätunud ja kätte teda sealt enne sula ei saagi. Katkise kaane august sain logiraamatu kätte ja nime kirja ja ehkki karbi kaas läks katki ja see natuke kogu seda õnnetunnet häiris oli meel siiski suurepärane. Autosse tagasi jõudmine läks ikka märksa kiiremini ja autos istudes selgusid siis paar statistilist näitajat ehk siis retk võttis aega 2h17minutit ja läbisin kokku 3km läbi paksu lume. Kõik riided kaasaarvatud jope olid läbimärjad ja nähtavasti olin nii mõnegi kilo kaodanud. Õhtul saunalaval istudes oli tõeliselt hea olla ja peab tõdema, et tasus hoida seda aaret nii kaua endale maiuspalaks. Samas on selge see, et hiljemalt siis kui lumi sulab või siis kohe varsti koos kirkaga tuleb mul see väsitav, aga meeldiv retk uuesti ette võtta ja sedakorda siis karbiasendamise ekspeditsiooni raames. Tänud ilusasse kohta juhatamast ja toreda sportliku päeva eest.
Värskendasime jälgi vibude ümber. Aare OK! V:pesulõks J:pesulõks
Plaan oli minna tegelikult Muraste raba aaret võtma kuid too tundus liiga lihtne ettevõtmine. Räätsad vajasid proovimist ja organism loodusega tasakaalustamist! Tuli valida midagi paremat. Peale konsulteerimist ja kaalumist sai valitud Rätsepa aare. Oli küll rahvusvahelisel lehel talvel kättesaamatu kuid paljude talviste leiulogidega. Külma ilma tõttu said isegi uued, soojad kindad soetatud, mis küll ülearusteks osutusid kuna peale paarisajameetrist sprinti kadus külmatunne täielikult! Esimest korda räätsadel ja mulje jäi väga hea! Tuleb otsida veel väljendusviise kus neid kasutada saab. Oleks sel ajal kui Utria dessandist osa sai võetud räätsad inventari kuulunud siis.... Algul oli meil aarde suunas isegi ühe kuusevarga rada ees kuid kolmandiku peal see katkes. Täname aarde ja koha eest! Aare ise väga heas korras ja ootab järgmisi!
Jälgisin seda marsruuti nii palju kui sain, kosutasin nälga jõhvikatega - mida on seal tohutult! - ja jõudsin mõne aja pärast aardeni.
Karp tuli lagedale kiiresti, sest vihje + koordinaadid ei jäta eksimise ruumi. Võtsin Simpeli, jätsin kuulsa sookolliga taso.
Mõtlesin, et tagasi lõikan teiselt poolt järve ja seal sattusin ATV-rajale, mis oli koledasti rabapinnast kahjustanud ning nii mudane, et targem oli käia raja kõrval, kui rajal.
Mulle sellised aarded meeldivad, tänud peitjale!
Tee aardeni oli märg ja mudane, kummarid on ideaalne jalavari selle aarde puhul :)
Kohale jõudes nuuskisime natukene ringi ja peagi leidis Janika aarde.
Jätsime smiley ja koera, ei võtnud miskit! Aitäh!