Imeline retk Hundisaarele

 2 

Sellel matkal sai kogetud palju erinevaid tallaaluseid, erinevaid rabamaastikke, metsa, võsa, sood jne. Aarde juurde läksime Kanamatsi küngaste kaudu. Lagedamas rabas oli vastupidi lootustele kõige ebamugavam liikumine sest kuna räätsasid ei olnud siis älveseid ja õõtsikuid ületada ei saanud ja ülejäänud oli parasjagu nii palju/vähe külmunud, et umbes kolmest sammust kaks kandis ja üks vajus sügavale. Selliselt tirilimpspoolteist liikumine oli üsna vaevaline. Tagasi tulles pöörasimegi seetöttu üsna varsti raba pealt ära metsa ja kulgesime ülejäänud tagasitee läbi metsa ja võsa. Loomaradu oli ka piisavalt, eriti jõe ääres ja kuna mina olin Hundul kindlalt rihma otsas siis kohati oli liikumine üsnagi kiire. See õhtupoolik kvalifitseerus päris korralikuks matkaks seega imeline.

 4 

Päris suur kamp kogunes kokku,et ühel imelisel laupäeval minna väikesele rabamatkale. Minu jaoks oli see teekond nagu koolikirjand mille teemaks on "Imeline" :) Igal sammul tunnetasin erinevates kontekstides seda võlu mida imeliseks saaks pidada :) Eks see matka esimene pool kuni aardeni oli vähe igavam ja üksluisem,see-eest tagasitee oli vähe vaheldusrikkam. Nagu eelpool logijad juba maininud,siis kõige olulisem on ikkagi seltskond kellega koos aega veedad.

Tänan peitjat ja kogu seltskonda kes aitasid seda päeva mälestusteks vormida

Imelise päeva nautlejad

 8 

Kui Helen pakkus välja mõnusa rabamatka Hundulaiule, siis kirtsutasin alguses nina, et sügis ja vihmane ja miks me talvel ei lähe jne. Aga kui kutsutakse, siis ära ka ei raatsinud öelda. Kujutasin ette, et on mingi meeletu enesetapuretk, kus on juba projekti sisse kirjutatud 20% seltskonna loomulikku kadu laukasse uppumise ja huntide poolt söömise näol. Tegelikkus oli mõnus lonkimine, kus tegime paar pausi ja oligi kogu lõbu. Tagasiteel oli veel nii palju energiat sees, et kolasime lähedased Kanasaaredki läbi. Heas seltskonnas läheb aeg kiiresti. Aitäh kutsumast!

Kommid

 14 

Selle aarde puhul olin ma üsna kindel, et imelisuse tabamiseks on vaja üht mõnusat seltskonda, kellega see retk ette võtta. Nii saigi meid kokku 8 rännuselli, kes kõik rabas müttamist naudivad. Autod jätsime soovitatud parklasse, haarasime kaasa räätsad ja natuke söögikraami ning rännak võiski alata. Algul mööda teed, siis rohtunumat rada ja lõpuks aimatavad loomarajad ja lihtsalt võpsikut. Kuna otsus oli algul võtta otsem suund aardele, siis ragistasime tüütuvõitu metsas ja koperdasime kõrgete puhmaste vahel natuke rohkem ja põnevamat rabaosa saime vähem aga Hundisaarele me jõudsime. Jalutasime natuke soosaarel ringi, vormistasime aardeleiu ja siis sik-sakitasime tagasi saare servale jäänud suure kuuse alla, kus meil räätsad vahepeal puhkasid. Seal sai peetud ka kiire puhke- ja lõunapaus. Aga ega pikalt kohapeal olla saanud, sest riided olid matkast higised ja paigal olles hakkas jahedus kiirelt nahavahele pugema. Seega tuli tagasi sammuma hakata. Nüüd jõudsime taas ühisele otsusele, et tahame ikka rohkem lagerabas jalutada (miks need räätsad muidu kaasa võetud said) ja võtsime suuna Kanamatsi saarele. See tegi küll väikse ringi, kuid elamusi oli kordades rohkem. Katsetasime älveste ja õõtsikute ületamist, nägime värvilisemat raba, sõime palju-palju jõhvikaid ja kohtasime isegi ühte liblikat.

Kanamatsi saar ja künkad olid ka hoopis teistmoodi maastikud, seega tasus natuke pikem ring ette võtta kindlasti. Nüüd oli meil eesmärk üles otsida kaardile märgitud teekoht, et mõnus pargijalutus autodeni teha :) Teeraja alguse leidsime küll, kuid vahepeal kadus see ikka käest murdunud puude tõttu. Taaskord pisut ekslemist metsas, eesmärgiks ikka mööda seda kaardipunktiiri liikuda. Ja nii me lõpuks muidugi tagasi jõudsime.

Kogu seikluseks kulus 4,5 tundi, kiiret polnud meil ju kuskile, eesmärk oli teekonda nautida. Eks vahepeal oli natuke seda torisemistki, et miks on maastik liiga kuiv, miks märg, miks pohlad hapud, miks päikest pole, miks liiga palju riideid seljas aga kokkuvõtteks jäi meelde ikka väga mõnus päev toredate kaaslastega matkamas. Rõõmu ja nalja jätkus vaatamata füüsilisele pingutusele kogu retkeks ja oli üks tõeliselt nauditav päev. Suur tänu kõigile imelistele kaaslastele ja muidugi peitjale, kes meile põhjuse andis see rännak teha.

Esimene puhkepaus

Rabas on värve

Järjekord rabas?

Kohalik räätsalaenutaja kliente ootamas

Räätsapesu peatus

Kõige vapram

 3 

Sügis ja raba on kaks asja, is sobivad omavahel väga hästi kokku. Lisaks ilus sügisilm kohe kutsus mind rabamatkale. Teekonda alustasin üle Kanamatsi küngaste. Mats ei ole juba ammu siin ja pole siin enam ka kanakarja ja kukke. legendi järgi on Kanamatsi künkad ja lõpuks kogu Kanamatsi raba saanud oma nime just siin kunagi elanud Matsi ja tema kanakarja järgi. Küngaste lõppedes panin räätsad alla ja kulgesin rahulikus tempos astudes Hundisaarele. Selles rabaosas siin laukaid ei ole ja liikuda sai seega üsna sirgjoones. Kuna ma aga telefoniekraani kogu aeg ei vaadanud, siis vahepeal see sirgjoon ladus ikka väga valesse suunda. Hundisaarel tegin puhkepeatuse, logisin aarde ja sõin ära kaasavõeud banaani ning asusin siis juba tagasiteele. Tänud rabasse kutsumast!

 5 

Tuuri top 1-3 peamine eesmärk.

Eelnevad logid ülemäärast optimisti ei tekitanud, aga kui täpp on ikka kaardile potsatanud, siis pole muud, kui koordinaatidel ära käia. SUP-i kandsime endiselt seljas, sest päev oli näidanud, et see võib vägagi vajalikuks abivahendiks osutada.

Järjest lammutasime erinevaid kauneid Eestimaa paiku, kuhu ühegi tsiviliseeritud inimese jalg vast niisama heast peast ei satu.

Meeter meetri järel muutus retk aina imeliseks ja lõpuks jõudsimegi lõpukoordinaatidele. Omajagu lõõtsutasime ja siis kütsime edasi. Aitäh!

 5 

Eks elu jooksul kogeme igat sugu retkesid. Imelisi ja veel imelisemaid ja siis ka muidugi selliseid nagu siinne. Eks iga retkeline saab ise otsustada millisesse lahtrisse ta liigitub. igastahes rabakilomeetreid kogusime täna ikka kordades rohkem kui tavapäraselt. Teekonnal kostitati meid jah pohlade ja jõhvikatega mis andsid mõnusasti energiat juurde siinse kanarbiku / sookailu hõngus põlvetõsteid teha. Vähemasti üks täpikene jälle vähem kaardil. Tähhid rabateraapia eest

 7 

Heade kaaslastega on igasugune retk tore, olgu see raske rassimine võsas või imeline jalutuskäik kaunil maastikul. Päris huvitav oli matka alustada täna Kinder der Angst aarde külastusega, mis sai leitud juba neli(!) aastat tagasi suvel vahva seltskonnaga kanuutades, täna siis korduskülastus jalgsi matkates. Teekond selleni tundus üllatuslikult lühike, kuigi enne konteinerini jõudmist tuli ka jõgi ületada. Järgmisena võtsime plaani retke Hundisaarele. Teekond oli parajalt pikk, sookailu aroome hingates tuli kohati põlvetõsteid teha, et mitte takerduda. Käigupealt haaratud pohlad olid imemaitsvad, jõhvikad enam mitte, aga rabas jalutades käsi ikka sirutub ka nende ahvatlevate marjade järgi.
Hundisaarel tegime väikese puhkepausi, jahutasime kuumaks matkatud keha ja vähendasime veevarusid, vaatasime ümbruse üle ning rabaretk jätkus.

Aitäh peitjale siia kutsumast! Rabas on alati tore kulgeda.

 7 

Kas just imeline, aga retk oli kindlasti Hundisaarele jõudmine. Raba tõmbas naha korralikult märjaks nii et jope võis puhkepausiks maha visata. Siin rabas polnud varem käinud, aga need rabasaarte nimed ennegi silma hakanud. Nüüd hea, et paar tükki läbi käidud. Aitäh peitmast, oli meelde jääv sportlik päev.

 8 

Aardel on ainult 4 leidu ja nendest ka üks testleid! Ohhoo, parandame selle vea nüüd ära ja teeme lausa 5 juurde. See oli tänase päeva üks peamisi eesmärke. Ei saa öelda, et see oleks olnud lihtsamate killast, aga kindlasti mitte võimatu. Keha oli raskest maastikust stabiilselt kuum ja märg. Kambavaimus oli seda lausa lust läbida. Omamoodi motivaatorid olid ka raportid iga saja meetri läbimise kohta mis kogu kamba iga kord hõiskama pani. Aarde juures vajusin kännule puhkama ja edasi liikumiseks oli vaja juba ka võileivad sisse kugistada. Mulle sellised teostatavad katsumused meeldivad, nautisin ka seda teekonda.

Tänud.

 1 

Otsustasime minna kaema kui juba siin kandis, mingit peremeest polnud küll kuskil kui muidugist tühi õllepurk tema olemasolu ei kinnita. Selle võtsin pärast kaasa, sest kui prügi eest saab raha, siis see mulle sobib.

Matk aardeni oli kõike muud kui imeline, jubedalt pikk ja tüütu maastik. Minul mingit raba kutset sees ei ole. Raba on raba! Kui oled ühes käinud ja teises ja kolmandas ka, siis mu jaoks on nad kõik ühtemoodi. Proovisime mingite loomaradade järgi minna aga vaevalt rada hakkas, siis paarikümne meetri pärast ka lõppes.

Aare ise oli mu jaoks liiga tavaline tops, ootused on alati ju suuremad. Jõhvikad ja pohlad olid maitsvad ja ilm imeilus ja seltskond tore, tänud selle eest!

 2 

Jätsime autod parklasse ning asusime teele,saime nii kergemat kui ka raskemat maastikku aga õnneks ilm oli super.Aitäh!

 4 

Täna oli see juba 5 kord kui ma siia soosaarele sattusin.Varasemalt kõige mõnusam jalutuskäik toimus kuskil 20 aastat tagasi märtsis kui lumi oli sulanud ja kõik rajad, kraavid, laukad ja pinnas oli veel külmunud.Tookord päike paistis ja lihtsalt super päev juhtus olema.Teine kord sai tulla Põltsamaa jõe poolt üle raba suvel kui veel sääski polnud.Kolmas retk toimus talvel veebruari kuus Vardja vana vesiveski juurest üle Preedi jõe.See käik jäi kusjuures eriti meelde kuna sammusin kellegi suusataja ette sõidetud rada Hundisaarele ja Rebasekünkale.Käisin tiiru ka Põltsamaa jõel ja tagasi tulles märkasin, et üksik hunt oli mulle terve tee järgi tulnud.Paardada meetrit enne jõge aga oli jälitamisest loobunud ja suundunud kõrvale võssa. Neljanda retke tegin Nahkanuialt minnes Haava vana talukoha juurest üle jõe ja tagasi läbi Kanamatsi küngaste uuesti Preedi mõisa juurde. Tänast käiku alustasin Männi peremehe juurest parklast.Poolel teel Vardja veski juurde suundusin Haava talu juurde viivale rajale.Enne Haavat ületasin jõe kus aardeni oli mingi 500 meetrit veel minna.Saarel vahetult enne õiget aaret märkasin, et kas tõesti mingi 3D printeriga tehtud meistriteos ees ootamas.Lähemal vaatlusel osutus see moodustis aga kellegi pesaks. Kuna aasta tagasi oli rada Haavani täitsa läbitav, siis nüüd täielikult kinni kasvanud, ning nõgesed, naadid ja putked rinna kõrgused.Seda rada igatahes ei soovita enam kellegil läbida. Samuti sattus käik ajale kus õhk oli põdrakärbestest must ja kogu energia kulus nende korjamiseks ja tapmiseks.Hiljem auto juures särki seljast võttes korjasin neid kehalt vähemalt mitusada. Logi kirjutades pean mainima, et mõistlik on aardeni ikka minna Kanamatsi künka kaudu.Juba need künkad on kevadel ja suvel ilusad, ning vanade legendide kohaselt müstilise auraga.

Vale konteiner.

Testleid 5 naisega. Oli väga meeleolukas retk. Aitäh, armas Piret, multika eest, tänu millele jälle üks äge kant läbi matkatud sai!

 2 

Mitte ei tule vältida, vaid auto jätta sinna parklasse ja jalgsi liikuda.Peremees on kokku puutunud igasuguste tegelastega kes julmalt eiravad eratee ja valduste piirangutega ja nii ongi olukord, et kaua võib...

 1 

Testleid. Olime abiks Piretile, kes ei tahtnud 5 aastat tagasi peidetud aaret kontrollimata üles anda. Meile sai osaks olla testijate rollis. Ühes kindlas punktis me teel, sai kaeda Mellini kaardilehelt, kus me siis umbes täpselt asume. Kohtusime ajaloo- ja veesprodihuvilisega, hoiatas mõmmikute asjus ja arvas kummiku liiga madala olema. Jõudnud matkalt tagasi raporteerisime peremehele, et rabas on kõik hästi. Mõmmiku jäljed rabas tabatud, lisaks ka tedreliste ja sõraliste toimetuste jäljed. Saare lähistel leidus maiustamiseks jõhvikaid. Kuulsime, et siiakanti on sattunud kulgema rahvast, mis tal meele mõruks on teinud. Peremehelt saime kunagise kõrtsi olemasolust väikse ülevaate siinsel talveteel. Tänud Piretile Hundisaarele kutsumast päikselisel kaunil päeval. Tagasiteel oli seltsilistel omajagu elevust praksuval jääl.