Tüüp: Virtuaalne aare Maakond / linn: Tartu linn Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 1.0 Suurus: muu Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aarde on peitnud geopeitur KaarelJagomägi, kes kajastab enda tegemisi geocaching.com lehel. Antud aarde peitja ei mängi ise geopeitus.ee lehel ning aarde info ei pruugi seetõttu 100% täpne olla. Vaata kindlasti infot ka geocaching.com lehel, samuti saab aarde omanikuga sealtkaudu ühendust! Kui märkad erinevusi geopeitus.ee ja geocaching.com lehtede vahel, siis anna sellest palun teada geopeitus.ee lehel "Kiri administraatorile" (lehe vasakul pool või all servas) kaudu.
Vaksali park (Karu Park)
Pargi kavandas maastikuarhitekt Nora Tammoja 1954. aastal sõjas hävinenud hoonestuse asemele. Tänapäeval seisab pargi keskel üks väga armas graniitskulptuur - Karu. Kuju lõi Ole Ehelaid 1957. aastal.
Et logida:
Logimine on päris lihtne. Sa pead pildistama ennast või oma kätt karu paitades:)
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GCAJK8V
Logiteadete statistika: 35 (100,0%) 0 1 0 0 0 0 Kokku: 36
See karu on mul meeles lapsepõlvest. See kunagi isegi purskas, ma ei mäleta küll millisest otsast ja õnneks pole ka aimu, kas oli see sulavõi või basiilikuvaha. Igatahes - pärimuskultuur missugune.
Ma varasemast karu ei mäleta, küll aga seda parki tänu ühele teisele aardele. Täna käisime kiirelt pai tegemas, mõni ka ronimas.
Armas koht, tänu kooliajale on siit kõvasti mööda jalutatud.
Siin pargis olen ma kunagi midagi muud käinud otsimas. Leidsin vist kah aga mis see täpselt oli, ei mäleta - igatahes oli see ammu :)
Nii nunnu karu saab pai asemel midagi palju mõnusamat :)
Nagu Silver ütles, siis tegime peatuse kahe aarde vahel ka paariks pikaks paiks.. aitäh!
Siinkandis oli kogunenud kolm aaret mida ära võtta ja see oli väike peatu kahe aarde vahel. Aitäh peitjale!
Üritasin koera poseerima saada, aga ei õnnestunud :( Aitäh!
Pargi keskel istus heas toonuses, kuid kuidagi õnnetu ilmega karupoeg. Püüdsin tema vastu võimalikult lahke olla. Vähemalt klassikaliselt kuldne sügisilm toetas lahket sõna...
"Jah, istu siin, pisikene. Tubli, püsi rahulikult paigal ja oota, küllap keegi tuleb varsti jälle paitama..."
Väntasin siiakanti rattaga, et lähedal asuv aare leida ning avastasin, et karu vajas väikest paitust. :)
Täna praktika päev jäi oodatust palju lühemaks. Kuna õhtul veel autokool siis tuli millegiga aega sisustada.
Täna juhtus nii et fotosilma ette jäi üks uut liiki oranži värvi karu. Ei tea kas ta praegu ka seal veel alles on.
Aitäh!