Cärolini jõuluime

Naaberaarde juurest jalutasime siia. Ainult 300 meetrit ju. Et lumist metsa vältida, siis tegime mööda teed veidi pikema tiiru. Paraku mida lähemale nullile jõudsime, seda vesisemaks olukord kiskus. Lõpuks kui aardeni oli jäänud 60 meetrit otsustasime raske südamega alla anda. Eks tuleb tulla mingil mõistlikumal ajal.

 1 

Mõtlesin, et selle aarde külastamiseks peaks ootama natuke krõbedamat külma, aga kui Ingrid jalutama kutsus, siis ei saanud ära öelda. Külastusaeg sai eriti hästi valitud, kõmbi ainult eelkäijate jälgedes kohale. Vuliseva veeni jõudes tekkis küll kahtlus, kas ikka saame sealt läbi? Uurisime natuke ümbruskonda, aga kuna paremat lähenemise kohta ei leidnud, siis ei jäänud muud üle kui katsetada. Hankisin toika, millega vee sügavust testida ja nii saigi mättalt mättale karates õnnelikult kohale. Tänud peitjale seda lugu lähemalt tutvustamast!

 3 

See aare kajastab ühte kadumisjuhtumit, mis lahenes siiski õnnelikult ehk "jõuluimega". Inimene leiti elusalt ja pärast taastumist oli võimeline elama ja tegutsema. Lähedased said rahu hinge jne.

Tooks siinkohal vastandina välja kaks tänase päevani mittelahenenud juhtumit:

16. jaanuaril 2000 kadus Vasalemma lähedal Rummus 13-aastane Katrin. Ta pidi sõbrannale külla minema, aga kohale ei jõudnud. Varsti saab 25 aastat kadumisest. Omakseid painab siiani teadmatus ja aeg-ajalt tuletatakse seda juhtumit ajakirjanduses meelde.

16. oktoobril 2004 kadus Saaremaal Papissaares 9-aastane Tambet. Aastaid otsiti taga. 2011 suri Tambeti isa olulise tunnistajana. Nüüd on juhtumist üle 20 aasta möödunud. Ajalehtedes tuletatakse sedagi aeg-ajalt meelde. Nt. 2016 Saarte Hääle artiklist lõik: Siin (Papissaares) olla on nagu maailma otsas, kus ühes kollases majakeses kütab ahju tasa toimetav ema, kes ootab oma poega. Kaisukaru ootab Tambetit tema voodil, kapil on roheline mapp Tambeti joonistustega.

Siinse aarde idee oli mul mõttesse tulnud juba ammu, kuid vahepeal unarusse vajunud.

Tõuke andis järgnev: Kui hiljuti endine päästetöötaja (ja tuntud ufoloog) Igor Volke manalasse läks, sai tema arvukaid raadiosaateid ERR arhiivist läbi kuulatud. 2004. a. 24. oktoobri Jutusaates (kuula lisatud lingilt alates 37:50) küsis Margus Saar Igor Volkelt, mida ta arvab äsjasest Saaremaal kadunud Tambeti juhtumi lahendamisest. Igor vastas küsimusele loomulikult kui tõsine kahe jalaga maapeal olev päästetöötaja, mitte kui mõni ufoloog, kes kohe automaatselt kõik kadumisjuhtumid tulnukate kraesse kirjutab. Toodi välja muuhulgas päästeteenistust puudutavad valusad faktid (kuidas Päästekompaniisid likvideeritakse jne.) Juhtum oli selles kontekstis kõrvakriipiv. Volke tõi välja põhiasjad - otsingutel peaksid osalema selleks koolitatud inimesed, kontrollida tuleks esmajoones ratsionaalseid ja realistlikke teooriaid ning AEG MÄNGIB ROLLI!

Peale seda tekkis mul muidugi huvi, kas juhtum on vahepeal 20 aasta jooksul lahenenud, aga internetis leidus vaid kurb info - endiselt kadunud... Siis OPEROG-i lehel hakkasid mõned juhtumid veel silma ja ühest positiivsest "jõuluime" lahendusest oli möödumas parasjagu 5 aastat. Niisiis tekkis mõte Pääsküla aare nüüd ära teha advendiseeria käigus - temaatika sobib ja saab lasta avaldada õigel hetkel. Mitte et ma seda tormamise seeriat ja teineteisele "kärukeeramist" väga kaifiks.

Ülalmainitud juhtumite kajastus on digiajakirjandusest siiani leitav, kellel huvi on nende tagamaade uurimise vastu.

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/jutusaade-jutusaade-igor-volke

No kuidas see lilleke sina sattus!? Inimeste mõtted ja rajad on ikka ettearvamatud.

 1 

Kurb sündmus, loomulikult. Alati ei olegi kõik asjad siin elus mõistuspärased, aga ikka juhtuvad. Aardele lähenesime lõunast, lõpp muutus vesiseks, aga kohale jõudsime ja leitud sai. Aitäh!

Kui aardele otse lõuna suunast läheneda, siis tee pealt paistab põhja suunas harvendatud metsas üksik kahar kuusk. Kui selleni minna ja siis võtta suund vasakule (umbes loodesse) otse jõe kaldale, peaks jõe äärde kuiva jalaga saama. Edasi saab põhja poole liikuda mööda jõekallast, mis on muust maastikust kõrgem ja kuiv. Vahepeal on küll teel põõsastikke ja kõrget rohtu, kuid need ei sega oluliselt edasiliikumist. Sellise teekonnaga peaks vältima suuremat soist maastikku.

Kogu see lugu on tegelikult ääretult kurb.Mida kõike see noor inimene pidi läbi elama.....

Aitüma värske õhu doosi eest

 1 

Enam vähem olid sealsed olud mulle teada, vajalik varustus oli ka seljas/jalas. Tegelikult polnud maastikul vigagi, sai probleemideta ligi. Mida tüdruk sellisesse kohta otsis jäi arusaamatuks. Tänan loodusesse kutsumise eest.

 1 

Tore kui jõulujärgselt kutsutakse metsa jalutama. Maastik oli aarde läheduses ehk napp 3,5 aga kevadise suurvee ajal võib muidugi 4 ka olla. Mõtlesin jalutades sellele, et kuidas sellisesse kohta on võimalik är aekdida ja kuidas sealt üldse taibati otsima minna. Ise olen ka otsingugrupi liige aga siiani pole veel otsingutel osalenud.

 4 

Mängisin parasjagu Roberta ja Aaduga, kui märkasin, et üpris lähedale on uus aare avaldatud. Liis põõnas veel, seega läksin kõigepealt tema jutule, et kas meie tänastesse plaanidesse mahub mu aarde otsimine ka. Õnneks mahtus, seega kummikud jalga ja minek! Võtsin ka kõne Marile, keda üritasin kaasa meelitada aga ta alles hakkas käivitama ennast, seega jalutasin üksinda. Suures tuhinas unustasin kõrvaklapid koju ja Kinnisvarajutud, mida tavapäraselt jalutamas olles kuulan, tulid seekord loomarahvale ka kuuldavaks. Praegusel ajal sinna sirgele satun harva, peamiselt teen kärutiirud kõvakattega pinnasel. Kedagi kuskil ei näinud, loomad ka alles magasid või Kinnisvarajutud hirmutasid nad ära ning üsna pea olin üpris aarde lähistel. Minu ja aarde vahel oli silmaga nähtavalt voolav vesi kuid kummikud ja pokud aitasid, sain kenasti aarde juurde. {FTF} kell 9:38 ning eilsed 2695 sammu said õnneks juba mitmekordselt ületatud.