Karjase

27 november 2022 leidis Krissu,Margus ja [sunflower]

Auto sai jäetud 2,3km peale.Esimesed 100m meetrid olid vesised aga edasi oli juba mõnus astumine.Aitäh!

27 november 2022 leidis Krissu, Aive ja Margus [yksk6ik]

Poolteist nädalat tagasi sai tulek paika pandud. Eesmärk oli leida kolm pikema teekonnaga aaret. Esimeseks valisime selle. Lund oli piisavalt juurde sadanud , et kaotada eilsete käijate jäljed. Nii rajasimegi endile oma tee.
Tänase päeva kõige lihtsam matk. Tänud aarde eest.

26 november 2022 leidis Marko [markosu]

Aitäh aarde eest!

26 november 2022 leidis Inge, Marko, Erle, Tiit, Kristjan, Salme, Helen ja Jan [muhujan]

Minu jaoks selle päeva viimane karp sest aeg hakkas vaikselt peale suruma. Teised veel jätkasid. Eks see üks paras Erna retk oli. Üksi poleks ilmselt niipea seda matka sinna talu juurde ette võtnud. Tänan peitjat!

26 november 2022 leidis matkajad [aunad]

Massis peitub jõud. Peale mutionu pidu otsustasime selle aarde juurde siirduda, sest Seljamäe matkajate üritusel selgus, et siin värsked jäljed ees ja aare jäävangist vabastatud. Võtsime siis jälje üles ja asusime teele. Vedas, et veekindlad saapad jalas olid, need jätsid jalad soojaks ja kuivaks. Kui lõpuks kohale jõudsime siis saime järjekordselt aarde ümber seistes tõdeda, et jah, selliste karpide pärast me seda teeme.. Tagasitee oli juba täiesti pimedas ja üsna töntsi jalaga. Viimasel lõigul oli mul vaja sookailusid koju kaasa korjata.. ega ma siis päris kindel olnud, kas oli see vaid puhkamiseks peatumiseks või tõesti koide tõrjeks vajalik. Igal juhul lõpuks me metsast välja saime ja autode juurde tagasi jõudsime. Kalorite tõrjeks oli see igal juhul väärt ettevõtmine.

Tänan peitmast.

26 november 2022 leidis Inge, Marko, Erle, Tiit, Jan, Kristjan, Salme, Helen [helen]

Hull aeg nõuab hulle tegusid ja vahvat geokampa, kellega see ära teha. Vaikne mõte lisada see aare tänasesse päevaplaani tekkis eile õhtul. Sündmusel kuulsime, et hommikul on siin juba käidud, seega väike rada ette tallatud, kast jääst lahti taotud ja nii me õhtuhämaruses sellesse kohta jõudsimegi, kus autoga enam edasi ei saanud. Aardeni näitas umbes 2,3 kilomeetrit ja edasi tuli juba jalgsi minna. Mõnikümmend meetrit saime astuda, kui meie rivis esimene avastas end poolde säärde vees. Kuna kummikuid kellelgi polnud, siis kiiresti tagasikäik ja uue raja otsing. Tähelepanelikult metsa all vaadeldes võtsime üles hommikuste käijate jäljed ja peale meie kampa sai sellest küll juba geomaantee. Edasi siis võsa vahel ragistamist, jupp maad sirget teed, õigel kohal metsa pööramine ja siis juba kaardil nähtavat punktiiri mööda aarde suunas liikumine. See viimane lõik oli küll kohati nagu tõkkejooks metsas. Ei saa aru, kuidas need puud siia kõik just põiki üle tee kukkunud olid. Pimedus tuli ka halastamatu kiirusega peale ja aarde juures oli juba pilkane pimedus. Õnneks leid tuli kiirelt, logiraamat viks ja viisakas ning saime rõõmsalt oma nime kirja panna. Edasi väike arutelu, et kas tagasisõiduks saaks takso tellida ja siis ikka tõdeda, et kõigil tuleb omal jalul autodeni tagasi jalutada. Pimedas metsas liikus nagu jaaniussikeste rivi, mis liikumistempode erinevuse tõttu kohati üsna pikaks venis, aga õnneks karu kedagi kätte ei saanud ja jõudsime väga väsinult aga rahulolevalt autodeni. Nii hea meel, et see koht käidud sai just sellise mõnusa seltskonnaga. Kahekesi poleks siia ilmselt küll niipea tulnud, eriti veel pimedal ajal. Aitäh peitjale taaskord üht kunagist talukohta tutvustamast!

26 november 2022 leidis Krista ja Merle [meteta]

Kuu aega tagasi Muraka raba matkalt tulles oli korraks mõte, et matkaks ka selle aarde juurest läbi. Siis aga meenusid geosõprade paari aasta tagused logid, millega sain aardekülastuse edasilükkamise enda jaoks ilusti ära põhjendatud. :)

Kui kaks suve tagasi logis viidati 566. päeva leidmata/topis 18.koht ja tänane GP lehe statistika väidab, et see aare on lausa 868.päeva leidmata/topis 3.koht – siis see räägib enda eest mõndagi ;):)
Koht ID Peidetud Nimi Maakond Viimati leitud Päevi leidmata
3 973 15.02.09 Karjase Lääne-Virumaa 11.07.20 86
(gc-s lehe põhjal siiski sel sügisel külastatud).

Seega talve algus, mil mõnda aega olnud miinuskraadid, aga lund veel väga napilt, tundus sobiv aeg siia tulekuks. Auto jäi umbes 3 km kaugusele, esimesed 500 meetrit olid üsna lubavad, aga siis alanud vesine ala minu kui kummikuid mitte eriti tunnistava inimese jaoks enam nii tore polnud. Lasin kummiku-usku kaaslase ette testima ja selgus kohe, et tuleb paremat jalgealust otsida. Õnneks vesine alla väga suur polnud ning varsti oli taas tahedam astumine. Lobades jõudsime lõpuks õunapuuni, tagasitee läks maailma parandades juba kiiremini. Poolteist tundi ja umbes 6 km hiljem olime kuivade jalgadega auto juures tagasi.

Aitäh.

11 juuli 2020 leidis Silver&Kaupo&Liis [luurebuss]

Kaupo oli geoplaani kirjutanud, et Maxil oli siin 3km matk. Teiste 2-ga algavate numbrite kõrval tundus 3 ikka päris pikk Reaalsuses tegime kokku hoopis 5km jalatrenni. Algus oli okei. Autoga enam edasi ei saanud ja läksime mööda piiikkka-piiiiikkkkkkka rada läbi kõrrrggggeeee-kõrrrgggeeee heina. Hein muudkui kerkis ja meie jäime aina väiksemaks. Kui omajagu oli käidud ja aardega risti jõudsime, siis leidsime, et mõistlikum oleks olnud varem ikka ära keerata. Nüüd saime nautida kohe A-klassi elurikkust. Kui me lõpuks kohale jõudsime, siis Silver oli sama erk nagu Duracelli jänes. Kaupo ühmas, et näeb aaret ja Silver pani nagu rakett selle suunas, sest siis saab ta selle enne kätte :D. Logiraamatus kirjutas igaüks oma emotsioone. Kes oli väsinud, kes mitte ja kes tahtis endale taksot kutsuda. Takso kohale ei jõudnud ja pidime jala tagasi minema. Enne auto juurde jõudmist hakkas taevataadil meist nii hale, et keeras taevaluugid valla ja kallas meid oma pisaratega üle.

P.S. Kes see üldse ehitab enda maja sohu?

11 juuli 2020 leidis Kaupo, Liis ja [silver0]

Logid andsid lootust, et selle aarde juurde on võimalik suht lähedale pääseda. Kohalikud olud olid aga miskit muud. Vahetult enne masinaga viimaseid meetreid tehes, nägime kõrges murus kedagi kalpsamas. Liikusime rahulikult lähemale ning leidsime eest kitsepere. Tallekesed jäid meid kohe sama uudishimulikult vaatama nagu meie neidki. Nende ema oli aga meie poole seljaga ja kuna väljas oli torm, siis ta meie saabumist ilmselt ei kuulnud ega tajunudki. Seega vaatlesime neid pikalt läbi autoklaasi. Liis sai veel paar head kaadrit ka ja loodan, et peagi on need ka tema logis näha. Kitsedel meeldis väga sellel rajal lesida kuna nägime neid sõralisi rajal veel päris mitmel korral. Igatahes üks ots 2,5km linnulennult polnud teps mitte see vahemaa milleni me jõuda lootsime. Aga ega suures pildis see miskit ei muutnudki, meil oli niikuinii see aare plaanis ette võtta. Kaupo tahtis masinat jälle keset metsateed jätta, õnneks suutsime ta tormi käes kahtlaselt palju kõikuvate puude tõttu vähe asukohta muutma panna. See manööver tagas ka läbipääsu võimaluse teistele. Mis tagasi jõudes osutus kasulikuks manöövriks kuna üks maastur oli meist tõesti paarsada meetrit edasi pressinud. Mida ta küll siit pärapõgrust otsida võis, jäi selgusetuks. Teekonna algus oli paljulubav. Taimestik suhteliselt madal, vaid mõned suuremad lombid aeg-ajalt kummitamas. Kuid mida meetreid edasi, seda kõrgemaks muutus ka taimestik. Kaupo veel nullis kurtis, et tal olid nõgesed rinnuni. Ta vist ei pannud tähele, et meie jaoks tähendas see seda, et neid torkijaid tuli sõna otseses kohati lõuast eemale peleta, et sutsakat mitte saada. Ma trügisin veel teerajajaks ka, et Kaupol poleks võimalust oma tempot teha mis minu jaoks tsipakene liiga kiire on. Seega hoidsin pidevalt hinge kinni, et nõgeste sees mõnda rajale risti kukkunud puud ees ei oleks ja selle otsa ei koperdaks. Oleks siis, et vahepeal antakse armu ja olud muutuvad lihtsamaks. Aga ei, pigem vastupidi. Kogu teekond muutus samm-sammult aina raskemaks. Oleks see siis päeva ainuke matk olnud, poleks vast häda midagi olnud, aga me ju tuuritasime juba teist päeva ning ka müraka aarde juures jalga astutud klaasikild andis samuti tunda. Seega osutus tormistes oludes see teekond parajaks katsumuseks. Nulli jõudes arvasin ennast olema nõrgim lüli ja otsisin niiskelt mättalt tuge. Aga paistab et Kaupole mõjus rännak veelgi hullemalt kuna see pärast aarde leidu lihtsalt küliti maha prantsatas. Ikka ja jälle imetlen seda sorti konteinereid. Vahet pole kui kaua nad seisavad, on sisu alati kuiv ja korras. Nii ka siin. Pärast paari apsakat ei julge enam valjult hõigata, et sai üks kauem leidmata aare taas top40 tabelist eemaldatud, aga nii see vist siiski ikka oli. Kui kellegil on vastuväiteid siis andku kiirelt märku või vaikigu igavesti. Taastumine võttis ikka aega, enne kui uuesti jalad alla saime. Kuid pääsu polnud. Ega takso siia meile järgi ei tuleks ja vaevalt ka bolti tegevusraadius siia ulatub. Üksmeelt saavutades oli aeg tagasi liikuda. Meie õnneks muutusid nüüd olud samm-sammult aina lihtsamaks ja sedapidi oli juba palju mugavam liikuda.

Tegemist oli minu jaoks geoajaloos siiani kõige pikema rännakuga ja raskuselt kindlasti top10 sees. Aga tehtud ta sai ja ellu jäime ka. Uuesti tagasi tulla ei soovi. Tänud.

11 juuli 2020 leidis Silver&Liis&Kaupo [lepalind]

Noo oli see alles matk. Arvasin logide põhjal, et autoga saab 1,5km peale ja siis rõõmsalt hõisates mööda kruusateed edasi silgata. Tegelikkuses jäi auto 2,5km peale ja kohe võsa, mis aina kõrgemaks läks ning mõne väitel kuni kõrvenõgesed kurgualust kõditasid. See pikk sirge on vähemalt tugeva ja enamvähem sileda põhjaga, et oli julge kõrges heinas kõndida. Ehk sookoll sõidaks kogu tee veel läbi, aga harilikud sõitjad küll mitte. Kui aga olime aardega risti, siis läksime üle kraavi ning tee läks ainult hullemaks. Tõsine võsa ja mudane maapind saatis meid aardeni. Lõpuks kui kohale jõudsime oli mõnus pikali visata, küpsiseid süüa ja vett juua. Aga kaua polnud seda mõtet teha, sest vaja ka elusast peast autoni jõuda. Valisime sirgele jõudmiseks teise suuna, natuke ehk parem oli, aga ilge võsa saatis meid ikka. Seda aaret on ehk lumeta ja külmunud maapinnaga kõige parem otsida. Meil aga logi kirjas ja enam ei muretse olude üle. 566 päeva leidmata aare, TOPis 18. koht. Tänaseks 14,9km matkatud võsades ja rabades. Kuna viimasel kilomeetril enne autot saime vihma tõttu märjaks, siis kadus huvi rohkem matkasid teha ning hakkasime rohkem drive-in aardeid otsima. Mul õnneks olid need leitud ja sain puhata.

26 detsember 2018 leidis Henny, Reix ja [ingrid]

Mõnusat laia jõululund sadas kui kuskil 2km pealt retke karjase maadele alustasime. Algul mööda sihti, kui see ära kadus, otsustasime otse minna. Polnud see valitud tee, mida läksime, midagi nii kergelt ligipääsetav, lund jagus kõvasti, lisaks oksarisu jalge ees. Kraavikaldale jõudes oli juba hulga kergem sumpamine. Aarde juures tegime väikese puhkepausi ja siis juba samades jälgedes tagasi. Sobiv matk peale jõulusöömisi. Tänud peitjale!

17 märts 2018 leidis Jaanus [taos]

Leitud

21 jaanuar 2018 leidis Karl, Margus ja Maris [max]

Tänase päeva teiseks väljavalituks sai veel üks märja maastikuga suvel raskemini ligipääsetav täpike. Valge koheva lumevaibaga oli siin võrratu. Isegi päike piilus meid pilvede varjust mõnel korral. Karli auto jätsime suurele teele ning edasi trügisime ühe autoga, see sai jäetud ca 1,5 km kaugusele aardest. Algul astusime mööda kraaviperve. Mingil hetkel arvas Karl, et tegelikult oleks ju jääkattega kraavis palju mõnusam nagu kõnniteel või nii. Laskusime siis sellele mõnusale aegajalt libisemis võimalust pakkuvale ning üsna tihti praksatusi kuuldavale toovale jääkattele. Täpike lähenes kiiresti. Oli aimatav, kui hull maastik siin valitseb kõigil teistel aastaaegadel. Ega see kraav nüüd päris kohale ka ei vii. Nii tuligi aardeni jõudmiseks ka meil loobuda kraavis astumisest ning keerasime metsa vahele. Tavalistes oludes märg metsaalune oli omandanud jumaliku oleku, valge, sile jääpõrand ning sellest valgest lumest paistvad üksikud rohelised leheotsad. See tekitas minus tunde nagu oleksin esimene olend, kes siia üldse kunagi on eksinud. Isegi siis kui paremal ja vasakul hakkasid silma suuremad ja väiksemad mahasaetud puuköndid. Ka need sobisid sellesse imelisse maastikku. Jõudnud vana talukohani, valisime aardele lähenemiseks kõige tihedama padriku, aga kohale me end pressisime. Väljusime padriku hõredamast küljest ning saime uuesti astuda sama rada autoni tagasi. Tänud peitjale, meil oli siin väga mõnus käimine :)

21 jaanuar 2018 leidis Karl, Maris ja Margus [zdrk]

Alustuseks ütleksin kohe ära, et tagantjärgi on väga hea meel, et eelmise aasta juuni kuus oli seal see teeblokaad ees. Erinevaid mälestusi oleks kindlasti omajagu omandanud aga kahtlen kas just positiivse tooniga. Sel korral ma ei hakanud isegi tookordse takistuseni trügima vaid istusin ümber Marguse Subarusse. Jõudsime sellega umbes 1.5km peale. Paarsada meetrit oleks parema tahtmise korral veel saanud aga kui jalgsi saab juba kiiremini liikuda, siis ei ole väga mõtet riskida. Enamus järgnevast teekonnast möödus piki kraavipõhja. Kui alguses ei olnud just eriti kindel kui hästi jää peab, siis iga läbitud meetriga kasvas enesekindlus. Jalutasime nagu mööda pikka sirget asfaltteed. Keegi oli ainult banaanikoori visanud maha. Vähemalt 20 korda oli kogu matka jooksul see tunne, et nüüd lendan selili aga tasakaal oli sel päeval omadega kodus. Lõputult piki kraavi aga minna ei saanud. Olles aardega juba risti jõudnud, pidi metsa vahele pöörama. Selgus aga et ka see metsaalune on üks suur jäätunud veelomp. Võis vaid fantaseerida selle üle kui oleks tahtnud täpselt sama marsruuti pidi suvel aardeni minna. Varasematele logiteadetele lisatud piltidega saan nüüd võrrelda fantaasiat ja tegelikkust. Kohati paistab isegi veel hullem. Vanas talukohas sukeldusime kuuse sisse kõige tihedamast kohast ja väljusime suurest avavusest. Kokkuvõttes oli üks väga mõnus matk. Aitäh peitjale seda kauget talukohta tutvustamast!

7 juuni 2017 ei leidnud Karl [zdrk]

Loobusin, sest ei pääsenud autoga sinna kuhu tahtnud oleksin. 3km enne väljavaadatud parklat oli keegi ehitanud ette blokaadi. Mõned palgid, paar kivi ja kaetud kuusevõsaga. Paistsid küll täiesti käsitsi teisaldatavad aga eeldasin, et ju siis peab põhjusega siia pandud olema. Äkki käimas metsategu ja ei taheta et keegi ette jääks vms. Kuna minu veevarud olid ka põhimõtteliselt otsas, siis ei hakanud palavaga ka pikka jalutuskäiku ette võtma. Jätsin teiseks korraks.

12 veebruar 2017 leidis Tanel ja Sirja [sirts]

Selle aarde leidmisega läks ka kindlasti kiiremini, kui esialgselt plaanis oli :) Kõigepealt peatusime, kui aardeni oli jäänud veel 2 km. Puu oli ees ja edasine maastik tundus kahtlane. Saime umbes kümme meetrit kõnnitud, kui Tanel ütles, et sõidame ikka edasi. Saab ju küll ja saigi. Nii jäi aardeni kõndida ainult 1,2 km. Jääs olev kraav kergendas oluliselt jalavaeva poole tee peal ja tagasitulles veel pikemalt. Sai väga hästi hakkama. Mets oli küll väga risus ja räsus. Kuused olid ilusad. Aitäh peitjale.

12 veebruar 2017 leidis Tanel ja Sirja [phantom]

Ilm oli sellele aardele lähenemiseks lausa ideaalne. 1,2 km kaugusel aardest läks tee kehvapoolseks ja jätkasime jalgsi. Edasi jalutasime mööda sihti, ühel hetkel märkasin kõrvaloleval kraavil põdrajälgi. Kui kannab põtra, siis peab mind ka kandma. Edasine teekond jätkus jäätunud kraavi põhjas. Tee nii sile, et sõida või ratastooliga. Selline lust jätkus peaaegu aardeni. Leidmisega polnud vähimatki muret ja tagasiteel sai kraavi juba pikemalt ära kasutatud. Aitäh peitjale.

28 september 2016 leidis Heldur [heldur]

Tänaseks õhtuks sai siis see retk valitud. Tegelikult olen siia mitu korda juba peaegu teel olnud, viimati oli selline plaan eelmisel pühapäeval aga siis tulid kodused toimetused ette. Päris tore oleks olnud, kui selle aasta esimesed külastamised niimoodi ühele päevale oleks sattunud ja võibolla oleks ka Krista, Piia ja Peetriga koos matkama sattunud. Natuke tegin ka enne kaardiga eeltööd. Ja tulemus oli väga õige, laste koolitee sai kenasti ülesse leitud. Väga lihtne ja mõnus astumine ehk siis täiesti tennistega tuldav tee. Seetõttu aru ma ei saa miks siin aastas ainult mõned korrad käiakse?? Tänud peitjale selle päeva 1,5 tunni tervislike eluviiside eest! Mis on üks kergliiklustee sellise mõnusa retke kõrval, mitte midagi! Geopeituri elu on ilus!

25 september 2016 leidis Krista, Piia ja Peeter [blondiin]

Ai ai kaasgeopeiturid! No kesse hirmutab oma logide, ja kuskil hargivaheni muda ukerdamise piltidga, karuradade ja läbimatute dsungelitega? Krista on see Karjase külastamine juba pikka aega jutuks olnud. Otustasime et olgu nüüdsiis. Autotee oli 2 km kaugusele lausa hea, parkimiskoht pirakas. Siis oli tee niivõrd jalutatav et vesteldes unustasime maastiku ja metsasihte lugeda. Igaks juhuks laadisime locuse abil ka maaamet kaardi alla (suured tänud mikile, seda trikki õpetamast!), see kinnitas meie arvamusi õige teevaliku kohta ja kulgesime edasi, üks kraav tuli ületada, sellelgi olid mingid notid peal. Lõpppunkti lähedal tuvastasime küll teeraja pinnases mõned jäljed kuid need olid küll jäetud väikese kummiku poolt... otsustasime et karud kumminuid ei kanna ja rühkisime julgelt edasi, paarsada meetit enne lõppu oli veidi kõrgemat rohukest ja siis oli heas korras aardekonteiner kos oma sisuga. Tagasitee oli sama. Vesteldes meenutas see pigem jalutuskäiku vikerkaarel päikeseküllas rohelised, kollased ja punased puulehed sinise taeva ja hea seltskonnaga koos. Asjata on aare ligi aasta külastamata olnud

25 september 2016 leidis Piia,Peeter,Krista [krista]

Tänase ilusa ilmaga siis selline valik, et vaatame ise "hirmsa" maastiku üle. Tegelikkuses saime jalutuskäigu pargis, a-la kuue kilomeetri jagu. Pikalt mööda sirget teed, siis veel natuke ja lõpuks mööda rajakest peaaegu talukohani välja. Oi-oi, kui palju siin metsa all kukeseeni oli! Aare ise oli nii hea tervise juures, justkui oleks just enne meie saabumist kohale toodud. Oli igati mõnus jalutamine Piia ja Peetriga karjase radadel. Tänud Raivole.

25 september 2016 leidis Krista, Peeter ja Piia [piuks]

No minul olid ikka väga suured kõhklused ja kahtlused enne teele asumist. Vaadates kui "tihti" siia satutakse siis tundusid need olevat ka õigustatud. Nüüd aga kui mõnus matk koos heade kaaslastega on seljataga, ämber kukeseeni ja puravikke täis, olen väga tänulik just Kristale, kes selle idee ilusat sügisilma nautida,andis. Aare oli tip-top korras.
Suured tänud siia kutsumast :)

11 november 2015 leidis Anne, Helbe, Tanel ja [kalmer]

Leitud. Aitäh!

11 november 2015 leidis Helbe, Anne, Tanel ja Kalmer [helbez]

Päris mõnus jalutuskäik metsas üksiku õunapuu juurde. Aitäh!
Ah jah Anne oli mõnusad krõbedad vahvlid valmistanud, mida tuli siis enne iga aarde juurde suundumist sisse võtta, et ikka jalad liiguks ja tuju veel parem oleks :)

11 november 2015 leidis Anne, Helbe, Kalmer ja Tanel [timix]

Seda aaret olen ma alati kartnud, sest seal pidi mesikäpakoloonia olema. Mitmekesi oli tunduvalt julgem. Sõitsime Porschega 2,4 km peale, läbides ka korraliku mudavanni. Edasi oli põhimõtteliselt jalutuskäik pargis, kui õige tee valida. Aitäh!

11 november 2015 leidis Anne, Helbe, Tanel, Kalmer [nuffi]

Tee aardeni kujunes katsumuseks, nimelt testisin Porschet. Nimelt tee oli algul täiesti oki-doki, minna oli veel kuid äkki oli ees tohutu mudamülgas, ringi keerata polnud kusagil. Tagurpidi sõidu lubasid mul üldse pole. Läksin välja ja mõõtsin roobaste sügavust ja vaatasin oma autot, hästi mõõtsin, vajutasin vaid gaasi! Õnneks selle pedaali asukohta ma tean. Pärast ma muidugi enam niihästi autot ei vaadanud, sest ootamatult oli Porschest saanud "mudaauto"! Auto oli must! Ja loomulikult mitte see "must", mida tootjatehas ette oli näinud. Muda jagus katuselegi! Ümberkeeramise koha ma varsti leidsin, parkisin ära ja jalutasime aardeni, väga mõnus matk oli, lubatud mõmme ei näinud. Tänud siia juhatamast! Tagasitee kulges samamoodi, aint selle vahega, et poisid tegid ees pilte Porsche erinevatest muda-mudelitest. Vastutulev traktorist jõllas millegipärast mu autot, ma ei taha teada, mis ta vaesekese kael täna teeb....

23 aprill 2015 leidis Elin [elin]

Piret viskas meid soos maha ja ütles: "Jääge ellu"

4 aprill 2015 kommenteeris Piret [sylli]

Kõige raskem rada tuleb uuesti läbida. Ja nautida! Seda me seekord ka tegime. Kui kellelgi vähegi tahtmist omanäolist ja vesist loodust nautida, siis uskuge autogepsu ja minge sealt Karjase aardeni :) Aare ise täitsa korras, ainult keegi oli selle asukohale oma pesa teinud ja aardekirstu pisut kaugemale tõuganud. Panime puude vahele tagasi. Ära läksime teist kaudu ja tõesti nagu mööda parki! Aga seal oli igal sammul näha, kes sinna raja sisse on kõndinud, karuott ju!

18 mai 2014 leidis Einar [pagarid]

Leitud,logitud

5 märts 2014 leidis Hannes ja Triin [trine]

Mina olen seda aaret peljanud, ei ole olenud tahtmist suure tee pealt kõrvale keerata ei suvel ega paksu lumega talvel. Seekordne kevadtalv paistis aga karjatamist soosivat ja nii oligi. Tegime pikema ringi, kokku 6,5 km ja ausalt öeldes isegi ei näinud seda hullu maastikku, millest [sylli] ja mõned teised logid räägivad. Meie rada sai võrreldud Tallinna tänavatega - kohati päris sile, kohati veidi justnagu sigade poolt segi tuhnitud. Neid seal paistis jätkuvat, nagu ka põdrapabulaid. Aarde oli keegi kuuse alt välja nüginud, et sinna rohkem õunu varuda. Korraldasin asjad oma maitse järgi ümber ja toppisin aarde peidukasse tagasi, see ahnepäits ei jõudnud nagunii talvega kõiki oma õunu nahka panna ja enam nad kuigi isuäratavad välja ei näe. Aitäh Sirtsu sohu saatmast!

5 märts 2014 leidis Hannes ja Triin [hpalang1]

Jalutuskäik pargis. Olgu, pikk jalutuskäik pargis. Olgu-olgu, pikk jalutuskäik natsa hooldamata pargis :) Aga tegelikult ka, ei midagi hullu. Auto jäi seekord 2.8 peale, kuigi ukerdised olid jõudnud ka 300 m kaugemale. Edasise eest tervitused Ovele ja Vaimarile, tellime teile sooviloo ka Elmarisse. Päris lõpp pani suisa imestama - miks seal nii tugev teerada sisse on tallatud? Kes seal käib? Aga ju siis käiakse. Sigudikke tundus olema, tuhnitud oli omajagu ja kase alla õunu veetud, selle käigus ka aardekasti nihutatud. Aga muidu kõik jonksus, 3.2 km ja 40 minutit aardeni ja vist 45 tagasi. Kena jalutamine. Aitüma saatmast!

1 mai 2013 leidis Vaimar [vaimar]

Kohale astusin oma arust parimat teed pidi. Õunapuu najal praadi närides lugesin logisi ja uuesti aardekirjeldust. No ei usu, et mees omal ajal astus siia põlvini vees ja tüma maa peal. Kuskil peab ju teekoht olema. Üsna pea selle leidsingi ja autoni oli täitsa mõnus jalutuskäik.

16 juuni 2012 leidis Kristo ja Piret [rassiss]
See oli küll minu geokarjääri kõige raskem teekond aardeni. Uskumatu maastik,ebakindel pinnas, kraavid ja jõed ja õnneks ka kopratammid, mis olid suureks abiks veekogude ületamisel. Sääskede lakkamatu pinin kõrvus jõudsime lõpuks ka aardeni ja see oli siis see õnnis hetk kui sai selle kaua jutuks olnud aardesse ka logi kirja. Pikalt polnud aega seal ümbrust nautida, kuna sääsed tahtsid ka dressid seljast ära imeda. Ahjaa teekonna alguses ehmatasime ühte kitse oma puhkepaigas, kes järsku üles hüppas ja hirmsa jooksuga meist eemale kihutas. Nüüd kodus logi kirjutades on hea tunne küll, et see aare tehtud sai. Tänud.

16 juuni 2012 leidis Piret, Kristo [sylli]
Kodutöö oli küll tehtud, aga kohale jõudmisel läks midagi viltu ja meil seisis lühidalt ees selline teekond, nagu seda on kirjeldanud Speedy. Tundub, et minu geopeituse raskeim ja pikim. Tagasiteel ei suutnud jalad enam kuidagi sõna kuulata ja üpris naljakas oli sellistel makaronidel üle puude turnida, veetakistusi ületada ja sopa sisse kinni jääda. :) Äikesepilv müristas seljataga, tuli kiirustada. Kuna ainsana olid katmata käed, siis kohalikud vereimejad suutsid sealt võtta viimase. Rääkimata sellest, et suudaks seisatada pildi tegemiseks. Paar pilti siiski sai tehtud. Tänud aarde peitjale! V: märk, nööbid J: ratta helkur

29 oktoober 2011 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]
Geomobiil võimaldas liikuda 2,2km kaugusele. Siis muutus maastik mahalangenud puude ja vett täis roobaste tõttu ka maasturile läbimatuks. Isegi jala oli tõeliselt tasakaalu nõudev mõnest "kraavist" üle saada. Vantsisime tuima näoga muudkui otse. Vaatamisväärsuseks vasakul oli tuulest murtud mets ja paremal vaarikavarred, mille ladvad olid rohelistest marjadest rasked. Mõni nädal päikest ja võib korjele suunduda! Uskumatu. Vahepeal ulatus rohi ja kõrkjamets üle pea ja siis polnud üldse midagi vaadata. Umbes kilomeeter enne aaret teeolud veidi paranesid kuni tuli kurssi muutes metsa suunduda. Siis läks kõik jälle käest äta. Vesi-vesi, oksarisu, muda ja augud, võsa-võsa..ropult põdrapabulaid ja kuivemates kohtades ka magamisasemeid. Koperdasime kohale ja kogu vaeva kroonis korralikult pirakas ja heas seisukorras aare. Istusime, puhkasime, lugesime logiraamatust leidjate muljeid ja muigasime. Mõistsime täielikult, mida on juuli-augustikuised otsijad tundma pidanud. Kui väsimus möödas, logi kirjas, astusime vapralt tagasi. See oli ikka paras retk... Aitäh!

20 august 2011 leidis Ove [ove]
Selle aarde puhul valisin Navi järgi lähenemiseks algul plaanitust erineva algpunkti. Nagu peagi selgus, siis oli see suur viga. Autost aardeni oli linnulennult üle kahe kilomeetri. Kõik sihid olid kinnikasvanud, lisaks oli kerge vihm ka alustaimestiku märjaks kastnud. Olin vaevaliselt liikunud kilomeetri kui jõudsin poollagedale, mis osutus vägagi märjaks ja mille ületamine ilma kummikuteta ei tundnud hea mõttena, pealegi oli kaardi järgi ees ootamas oja, mille veeseisu kohta infot ei olnud. Otsustasin sammuda tagasi autoni ja läheneda aardele algul plaanitud alguspunktist. Tagasiteel autoni astusin ühel hetkel aga poolpehkinud oksale, mis miurdus ja siis vibuna mul käesoleva GPS-i minema lennutas:( GPS-i otsimiseks oksahunnikust läks ca pool tundi ja lõpuks märkasin okste vahel GPS-i randmepaela, ilma milleta oleks GPS vist jäänudki leidmata. Korraks oli küll tuju nullis ja tahtmine jätta see aare otsimata. Otsustasin alternatiivse algpunkti siiski üle vaadata. Autoga sain 3km peale aardest ja kuna algus tundus seekord palju parem, siis otsustasin seekord aardeni ja tagasi liikuda jooksuga, mis ka õnnestus, ainult viimane 200m oli umbe kinnikasvanud raiesmik. Aardeni kulgesin ca 25 minutiga ja tagasi 24 minutiga. Teekond aardeni: http://www.sports-tracker.com/#/workout/ove_uhtlik/61qcg3f1s1rvj81f Kokkuvõttesks võib öelda, et kui valida lähenemiseks õige teeots, siis on aardeni lähenemine vägagi kiire:)

2 august 2011 leidis Martti [geoloog]

Ajarännak tagasi kadunud matkadesse joonas444 ning tõenäoliselt ka soengu juurde

2 august 2011 leidis Joonas [joonas444]
1825.

30 mai 2011 leidis Triin, Irokas [irokas100]
Oh jah... Nagu juba kirjas saime läbi häda 2,44km peale. Edasi oleks juba vähemalt geotanki vaja olnud. Triin pakkis kaasa igasugu vidinaid kaasaarvatud taskulamp.. mai teagi kui kauaks ta kartis sinna jääda:) Tegelikult sai jah vähem kui 2 tunniga käidud ja enne pimedust veel kojugi jõutud. Kohasime meiegi põlvini heina, tuulemurdu, mülkaid ja midaiganes. Samas ei olnudki väga hull. Elusees ma üksi ei viitsiks selliseid matku ette võtta, aga kui kaasa kutsutakse, siis ikka.

30 mai 2011 leidis Ain & Triin [linnapreili]
Normaalsed inimesed oma sünnipäeval istuvad kuskil laua taga ning muhvivad sisse kõike head ja paremat. Geopeiturid aga siirduvad metsa ning naudivad heas seltskonnas aarete leidmist ;) Auto jäi linnulennult aardest 2.4km kaugusele ja kui enne oleks teed paremini jälginud (oleks vähem autot lõhkunud) siis oleks veel kaugemale jäänud. Lihtsalt metsaveo sõidukid on tõsiselt megad-hüper-super rööpad sisse ajanud. Ja siis mööda metsasihti ja peale jõe ületamist sai aardeni. Muidugi jõudsin vahepeal tõsist väsimust tunda ning mõelda, et järsku tagasi ... Aga Iroka pikad sammud ees ja vahepeal natuke paremad teeolud ja tahtmine aaret ikkagi "skoorida" andsid jõudu ;) Aare on talve ilusasti üle elanud st. kuiv ja korras. Tagasiteel sai tehtud aarde poole tagasipöördumine kuna unustasin midagi aarde kõrvale. Õnneks lisandus distantsile ainult veel 200m. Kokku läks aega autost-autoni ca. 1h50min. Mõnus õhtupoolik ;), mille lõpetas vanavanemate poole jõudes esitus perekondliku improvisatsiooniga sünnipäevalaulust ning parim rabarbarikook, millel "õige arv" küünlaid põlemas ;) Mida soovisin, jääb kõigile siiski avaldamata.

18 september 2010 leidis Liisi, geovanaema, Janek, Lauri ja Piia kõhukotis [shadow]
Hah, inimesed, mis te virisete. =) Kõige noorem leidja 9 kuune Piia ja kõige eakam geovanaema küll ei virisenud. Matka ei teinud just lihtsamaks pidev vihmasadu. Finišis oli lisaks õunapuule isegi Priidu maja vundamendi nurk heina seest turritamas. Soovitan soojalt tutvuda ka aardest ca. 50m kaugusel olema männiga. Kenasti on näha kuidas karu on tahtnud puu otsa ronida. Aitäh vahva matka eest. EV, J:riigilipu

9 august 2010 ei leidnud Andreas [gpsitu]
Minul nii hästi kui eespool kirjutanutel ei läinud. Ilmselt eelmise öö äikesetormist kukkunud puu takistas edasiliikumise ~5 km kaugusel nullist. Kuna aga autol rippusid ka jalgrattad, siis otsustasin kohale vändata. Paraku aga purunes minu linnaratta kumm kohe peale esimese poole kilomeetri läbimist - oma viga, unustasin kummidest õhku välja lasta - ning nii pidin auto juurde naasma. Et aga geopeitur alla ei anna, siis võtsin teise, maastikule sobivama ratta.

Seda rattaretke ei hakka ma pikemalt kirjeldama, piisab vast iseloomustavast sõnast "kurnav". Sest teed on seal jubeda "sillutisega" ning otse loomulikult polnud 5 km linnulennult tegelikkuses isegi mitte 5 km lähedanegi distants.

Kõige tipuks lõppes rattale sobiv tee vähemalt kilomeetri kaugusel aardest. Kuna seegi distants ei tundunud esialgu mingi ületamatu taksitusena, siis hakkasin mööda võssakasvanud sihti aarde poole murdma. Kuid peagi sai ka siht otsa ning järgnes too rinnuni rohu, ümberkukkunud puudega ning kraavidega maastik. Vast 600 meetri kaugusel nullist otsustasin, et edasi murdmine pole enam mõttekas ning loobusin.

See aareleiu üritus tõmbas kriipsu peale kõigile sellesse päeva planeeritud aardeotsingutele Virumaal, sest ajagraafik hakkas peale suruma. Karm, karm ja veelkord karm. Eks üritan millalgi uuesti.

28 juuli 2010 leidis Lauri [algaja]
Asi polnudki nii hull kui a arvasin. Autoga sai muretult 1km kaugusele aardest. Oleks edasi ka saanud aga mingi puu oli ees ja polnud viitsimist seda mudida. Edasi läksin umbes 2 meetrises heinas. Õnneks ma ei tea ka mis nimega kõik need asjad olid. Viimane 500 meetrit oli ehk natuke raskem, kuna pikalikukkund puid oli isuga. Rohi oli aga neist üle kasvandja ega enne ei näinudkui kui otsa astusid või jalgupidi kinni jäid. Vett ma siiski nägin ühe kraavi põhjas natuke. Õunapuu oli endiselt alles ja tundub, et see suur maru sinnakanti ei jõudnud. Värskelt langenud asju oli mõni üksik. Aardel polnud ka viga midagi ja peale umbes liitri vedeliku manustamist liikusin tagasi. Ei teagi miks ma seda asja nii hulluks pidasin. Vist suutsin logidest mingi segase asja välja mõelda. Samas, kui sügisel minna siis pole seal pooltki nii muretu kui minul praegu. Tänud aardepeitjale. EVEJ

25 september 2009 leidis Paavo [speedy]
Pärast tundidepikkust pidu ja paaritunnist und Meresuu spaas ja päeva alustuseks läbitud Varessaare 6 km matka sai see päeva teiseks ja hullemaks füüsiliselt ning mentaalseks katsumuseks. Kergeima ligipääsu otsimiseks olin lugenud logisid ja mul oli seega juba eelinfo, et põdrad või metssead seal tegutsevad. Madal masin jäi kenasti 1.9 km peale, kust mõnda aega jätkasin metsasihti mööda. Siis aga suundusin linnulennul aarde poole, sest siht tundus mööda viivat, sest sai ju Geoakadeemiaski selgeks, et lühim tee kahe punkti vahel on sirge. Seejärel pidin kauem kui pool tundi läbima raskeimat maastikku, mida aardeotsingul nähtud, nagu Jussikegi tõdes. Räme tuulemurd, kus väljakistud juurtega aukudes kohati üle kummiku õline vesi, värskemad ja mädanenud kased ning kuused risti-rästi (ronisin üle, alt ja piki neid, et sügavamast veest kõrgemal püsida), kolm laiemat kraavi (õnneks "sildadega"), pidev nabani hein ja ohtralt ebatasasusi (2+2 km põlvetõstejooksu). Mõtlesin korduvalt Pioneeri sõnadele "2.0 minu kann...". Tundub, et läbisin sama trajektoori, mis Polekala - kirjeldus klappis täpselt reaalsusega. Mõtlesin ka pilte teha, aga need ei kirjeldaks läbielatut piisavalt hästi.
Aardeleid oli õnneks kiire ja lihtne ja premeerisin ning turgutasin end väikse koolaga. Kiirustasin tagasiteele, sest oli juba päris pime. Öisest ja matka kurnatusest, 10h söömatusest ja ihuüksi pimedas rämedal maastikul olemisest tekkis isegi väike hirmukübeke - raugemise ees. Ent tagasitee 45 minutit möödusid isegi libedamalt, sest valisin tuulemurruväljal vist mõnikümnend meetrit tuldud teest teise trajektoori, teised puud, mida ületada. Vahetult enne päästva metsasihini jõudmist kuulsin kellegi raskeid samme aeglaselt oksi murdmas - meenusid Polekala mainitud põdrad või metssead. Siiski liikusin 100 m otse hääle suunas ise vastu häälitsemata. Selleks ajaks oli mul juba mõnda aega silme eest tugevalt virvendanud ja taskulampi poleks nagu vajagi olnud, niigi sähvis. 1:45 tundi hiljem olin siiski kurnatuna, kuid õnneliku ja isegi tervena oma truu raudsuksu juures tagasi. Riiete vahetus ja rõõmsalt edasi! :-)
Eks ma ise tegin aasta- ja kellaaja ning raja valikuga oma elu raskemaks (MA kaardiga eeltöö tegemata) - mikilikult mõnus jalutuskäik see talvises metsas kaugeltki polnud. Aga just sellist puhastustuld mul täna vaja oligi ;-) Aare oli muidugi heas korras. V: palli. J: mina-märgi. Soovitan soojalt enne talve, kui linna-aarded liiga kerged tunduvad. Aitäh kutsumast! Ja vabandust ülipika logi eest, aga see retk jääb meelde.

12 juuli 2009 leidis Ermo [pioneer]
Nulli poole rühkides kumises peas „Maastik 2.0 my a-s“. Lõpuks õnnestus sattuda õige raja peale, mis aarde lähistele viis. Aardest päästsin geoputukad, sest ega seal väga palju rahvast vist ei käi. Aare korras. EJ.

18 juuni 2009 leidis Urve ja Hannes [jussike]
Senistest aardeotsimistest füüsiliselt kõige rängem – Brokrogain 3 ja Brokrogain 4 on selle kõrval jalutuskäigud linnapargis. Siht, mis alguses tundus sõidetava teena, muutus peagi raskemini läbitavaks. Auto jäi ca 2,5 km kaugusele aardest ja edasi jalgsi. Pool kilomeetrit enne aaret tegime veetõkkele ajutise silla ja läksime sealt otse läbi metsa. Metsalaune oli märg, kuid üle kummiku ei tulnud kusagil. V: täring, J: nööbid (3+3)

14 mai 2009 leidis Lembit [polekala]
Aardetuuri üks raskemini ligipääsetavaid aardeid. Auto sai jäetud u 2 km kaugusele jõe äärde. Seejärel oli mõte läheneda mööda sihte, kokkuvõttes olid need maha langenud puid täis ning teekond aardeni oli vägagi aeganõudev ja väsitav. Tagasi sai otsustatud tulla linnulennul. Kuivõrd vahepeal oli metsas tõsine tuulemurd, siis see valik ei tundunud väga mõistlik. Lõpuks otse üle raiesmiku minek oli selle kõrval lillelõhn. Veidi enne autoni jõudmist sai leitud hunnik põdra või metssea karvu. Tore, et neid aarde poole minnes ei kohanud, pagan teab, kas siis nii julgelt oleks seal võpsikus roninud. Aga aare korras ning sellised suht raskesti ligipääsetavad ja veidi füüsilist pingutust nõudvad aarded mulle meeldivad, kuna tagantjärgi seda hea meenutada. Tänud! EVEJ.

28 veebruar 2009 leidis Mari ja Siim [marx303]
Suusamatka käigus sai Siimule suusatamist õpetatud ja aare leitud. Jätsime tb ja võtsime auto.

24 veebruar 2009 leidis Miki ja Liia [miki]
Tegelikult oli hästi mõnus jalutuskäik. Leidmine käis kiirelt, vahetasime pastakaid ja sättisime sammud tagasi. Kinni ei jäänud ja mülkasse ei roninud. Tänud peitjale.

24 veebruar 2009 leidis Liia ja Miki [groll]
Pikk, pikk teekond läbi kena talvise metsa. Tänu Mikile sai see üldse ette võetud ja tänu Mikile ka ära tehtud, mitu korda püüdsin loobuda, aga see ei õnnestunud. Tagantjärele olen muidugi väga rahul. Vahetasin pastakad.

24 veebruar 2009 leidis Hanno [hanno5000]
Väikesest jonnist üritasin ikka esmaleidjate kaevamisjälgede juurest autoga edasi punnida, peale kahtkümmet meetrit sai aga selgeks, et siin on lumi juba liiga pehme ja edasi ei trüginud. Kaks kilomeetrit linnulennult oligi varaseks jalutuskäiguks täpselt paras. Mööda kraavikallast sai siis nullist u. 450 meetri peale, siis põrutasin otse mööda gps'i poolt näidatud sihti kohale. Leid oli muidugi lihtne, nagu siin olema peabki ;) V: karabiin, J: LM rekka, soodustuse jätsin samuti järgmistele. Siis reipal sammul läbi lume tagasi auto juurde ning u. pool kilomeetrit tagurpidi kuni esimese kohani, kus nina õiges suunas pöörata sai. Väga mõnus hommikune aare oli! Tänud!

21 veebruar 2009 leidis andres [andres]
Kui tekib uus aare suhteliselt kodule lähedal siis tuleb see üles leida. Tänane päikseline talvepäev viie külmakraadiga lausa kutsus toast välja. Kokkupuuted peitja seniste aaretega tõotasid kena matka looduses. Ja pettuda ei tulnud :) Esmaleidjad konsulteerisid lahkelt lumeolude koha pealt, mis aitas autoga mööda lahtilükatud teed läheneda optimaalsele kaugusele. Auto juurest lahkudes näitas geps linnulennult aardeni 2,44 km. Ja ega seal midagi keerulist ei olnudki, sirged metsasihid, eelmiste otsijate jäljed mis viisid otse aarde juurde, nii et gepsu oleks võinud ka autosse jätta :D. 40 minutit aardeni, 40 tagasi, suurepärane jalutuskäik looduses. Aarde vormistus eeskujulik, nagu võiski oodata. Üllatuse jätsin ka mina järgmisele leidjale. V. kaelapaela, mis tundus mu gepsule just sobivat, midagi sellist otsisingi :) J. Sauruse

19 veebruar 2009 leidis Marko ja Mardo [bigmarx]
Täna on siis see kena päev, kus saab esmaleidjana logida. Kohale jõudmine oli tore, autoga sinnamaani, kuhu jäljed läksid ja sealt siis paar kilomeetrit jala mööda jäätunud kraavi edasi kuni aardeni.
Leidmine oli vägagi lihtne. Logisime ja jätsime ühe esmaleidjale mõeldud üllatuse järgmisele leidjale, ehk suudaks tema seda peale mõnusat metsas jalutamist paremini kasutada.
Tagasitee võtsime ette veidi teist rada pidi, kus lund vähem oli. Tagasiteel kohtusime ka ühe kohaliku talu perenaisega(?), kes siis aarde poole suuskamas oli ja imestas, et mis poisid siin metsas jalutavad. Ja siis saabus meie aardeotsimise püänt: sõiduauto, millega me sõitsime kohale ilma mingite probleemideta, keeldus meiega tagasi sõitmast ja kaevus sügavale lumme. Peale umbes tunniajast kaevamist ja auto tõstmist olime suutnud umbes ühe auto pikkuse jagu tagasi saada, siis loobusime ja kutsusime sõbra väikese maasturiga appi, kes meid siis sealt minema kelgutas koos autoga.
EVEJ.

15 veebruar 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".