Hobulaiu

3 august 2024 leidis Henrik [uuspoiss]

Jõudsin päris pikalt mõelda, mida küll selle loogilise kohaga silmas peetakse. Välja ei mõelnudki, pika ragistamise peale leidsin niisama üles. Jalutuskäik aardeni oli tore, aitäh

3 august 2024 leidis Piret,Marelle, Merli [skarabeus]

Leitud :)

28 juuni 2024 leidis Martin [nufik]

Tulin süstaga Vormsilt Hosbyst laiu põhjatipuni. Omajagu ragistamist tihnikus ning mõned meetrid nullist eemal avaldaski end suur aardepeidik. Aare tipp-topp korras. Aitäh peitjale! Tagasitee oli märksa tuulisem ja tagant tulev laine ähvardas süsta risti keerata. See-eest oli tagasisõit umbes 2x kiirem :)

23 juuni 2024 leidis Merle ja Tiit [gunvald]

Tulime Vormsilt otse Hobulaiule. Ütleme nii, et aarde leidmine võttis omajagu aega, null uitas omapäi ringi. Aga logitud ta sai. Metsmaasikaid saaks siit ämbriga praegu. Aitäh peitjale.

23 veebruar 2024 leidis Yksk6ik [yksk6ik]

Kell 1.13 öösel otsustasin, et täna on selle aarde kord nimi logiraamatusse saada. Mõeldud ,tehtud. Hommikul autoga mere äärde ja jala astuma. Merele jõudes oli jääl oma 5 cm vett. Eks arvata oligi. Naelad olid saabastel all, nii et libe ei olnud. Vahepeal oli vesi sügavam, kusagil pahkluuni ja juba 500 meetri peal olid jalad märjad. Suuna võtsin suure prao järgi, kus vahel lahtine vesi .Mida laiule lähemale, seda sügavamaks läks jää peal olev lainetav vesi. Tuul oli päris kõva. Lõpuks tatsasin juba poolest säärest saadik vees. Jalad külmusid. Saarel tegin kiire logimise ja ruttu tagasiteele, et enne jää ära ei sulaks kui kaldale jõuan. Nüüd oli tuul vastu. Õnneks ei pidanud enam valima, kas kusagil leidub kuivem koht, igalpool ujus ja lainetas. Laiuni läks tund , tagasi 45 minutit. Sellel talvel enam jääle ronida pole tahtmist. Tehtud. Tänud

18 veebruar 2024 leidis jazzy [jazzy]

Pühapäevane tõukekelgu-retk viis meid aardest 50m meetri kaugusele, kuna see oli sel hetkel laiu ainuke aare, siis sai see ka üles otsitud. Jää veel kannab, kelgu-vihje FB-st: Tõuka Takka. Aare korras ja kuiv, kirjutusvahend töötab ja logiraamatus ruumi. Aaret valvavad suured-pruunid-karvased, tõugu ei tea, aga jalajäljed nagu elevandil. Suured tänud peitjale!

10 veebruar 2024 leidis Viive ja Raivo [raivo]

Tõukekelgumatkal tagasiteel Vormsilt tegime vahepeatuse Hobulaiul. Aare korras ja lumega kättesaadav. Aitäh!

25 mai 2022 kommenteeris Inge [aunad]

Jagan üleskutset:

Helen Kaarlep

Üleskutse!

Kellel oleks huvi ja vabadust homme tulla Hobulaiule appi masuuti korjama? Homme on jahedam ilm (lihtsam korjata) ja hea võimalus see jubedus mandrile saata.

Start Rohuküla sadamast ca 9:30. Soovi korral saab õhtul tagasi. Soovi korral saab majutuda. Vajadusel saab Tallinnast küüti pakkuda.

Üheks päevaks kaasa vanad riided, kummikud, võimalusel tugevad kummikindad. Ööbimissoovi korral arutame pikemalt.

Kui homme kohe üldse ei saa, aga mõni teine päev sobiks, kirjuta ikka!

31 juuli 2021 leidis Eneli ja muu rahvas [valeloom]

Peale Seasaare külastust suundusime jahiga Hobulaiule. Minu jaoks oli see igat pidi esmakordne kogemus - ei olnud varem purjetanud ega ka Hobulaiul kunagi käinud. Aaret pidime natuke otsima, ei tahtnud väga kätte anda. Aga leidmata ta ei jäänud. Oli igati tore retk, aitäh aarde peitjale!

31 juuli 2021 leidis Mihkel [speedsta]

Seasaare külastuse järel purjetasime Hobulaiule. Tuul ja laine olid mõnusa nurga alt, mis tekitas kohati 30 kraadist kreeni, mis pani inimesed veidi hõiskama aga ei hullu midagi, kõigil oli suht ok ja kalad pidid ka oma toidu ise kätte saama. Nagu ka Seasaarel, toimus dessant aerupaadiga, sest jahil liig palju kiilu all, et ligidale sõita. Aarde loogilist kohta andis ikka otsida aga lõpuks loksus null paika ja nimed said kirja. Vaatasime üle ka mõlemad tulepaagid, mälestussamba, ekskavaatori ja muu säärase. Sõit Haapsallu oli juba taganttuulega ja heas tempos, küll aga üsna kõva tuulega. Loksumist oli oluliselt vähem aga lõpus oli vaja halssida, mis oli veidikene ärev situatsioon aga siiski ei midagi hullu. Peatselt oligi ümber meie meeldiv merereis, tegime mõned pildid, tänasime laevaperet ja saime päevale meeldiva joone alla tõmmatud. Oli väärt päev aaret logida.

16 juuli 2021 leidis Este [este]

Tulin Evente Hobulaiu avastusretkele ja Hobulaiu tutvustusele lisandus ka Varsalaid, kuhu osa retkegrupist läks, kuid mina loobusin läbi mere sumpamisest ja pöördusin tagasi Hobulaiu metsasemale alale, et üles leida Hobulaiu aare. Milles avaldub peidukoha loogilisus, ma pihta ei saanud, aga geokoordinaadid suunasid õigesse kohta ja põrakas aardekast leitud ning logiraamatus nimi kirjas. Aitäh peitjale!

14 juuli 2021 kommenteeris Piret, Mart, Krista, Merle [meteta]

Üliägeda mereretke teise päeva hommik algas Kihnu saarel. Pärast hommikust vihmahoogu säras taas päike ning ees ootas järjekordne mõnus suvepäev.

Rohuküla sadamast alustasime tänaste plaanidega. Esimene peatus Hobulaiul. Siia tulin kolm aastat tagasi suusatades, tookordne otsimine oli oma süül vaevarikas, täna tulime vähemalt kohe õigesse kohta, aga kurjalt kriimustavas võsas oli vaja ikka natuke tiirutada, kuni õige punktini jõudsime.

...
Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid

14 juuli 2021 leidis Piret, Mart, Krista, Merle [sylli]

13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Teise päeva teine aardeleid (16/30). Teekonda paadiga alustasime Rohuküla sadamast. Sihtisime erasadamat Hobilaiul aarde lähedal. Tegime sellel laiul kiiresti, et mitte kohalikke häirida. Sadamasilla lähedal olid ka kalavõrgud vette lastud. Õnneks jäid need puutumatuks, kuigi nägime vaid kolme tähist. Loogiliselt otsisime silmadega nelja võrkusid märkivat lipukest.

Olin aastaid tagasi laiul viibinud nädala koos laagrilastega - väliseestlastega. Siis sain kohaliku olukorraga päris põhjalikult tutvuda. Aitäh aarde peitjale!

3 juuli 2021 leidis Kristjan, Simone, Kaupo, Liis [luurebuss]

Koppadikoppadinõõõ!

Kaupo ajas väikse pundi kokku, kellega koos laidusid aaretama minna. Sõiduvahendiks oli vana hea mootorpaat ning tingimuseks ilus ilm. Nüüd said need kaks omavahel kokku ja startisisime laupäeva täitsa õhtul Hobulaiule. Teel laiuni oli kohati ikka päris tugev tuul, mis omakorda tekitas laine. Minul oli kokatädi roll ning sain tänu ilmale pakkuda Krimpsudele kohapeal meisterdatud soolaveekastmes võileibu. Lained lõid üle pea plaks-plaks kokku ja ma tähtsa näoga vorpisin neid, samal ajal mööda paati laine tõttu natuke ringi lennates. Kui laiuni hakkasime jõudma, siis nägime ühte väga okeid randumiskohta. Jätsime kola sinna ja sumasime aardeni. Laiuskoor sai avatud.

20 veebruar 2021 leidis   [tunk]

Üldiselt sättisin vaimu valmis Robinsoni retkeks, aga järele jäänud hämarama poolega päevast polnud enam mõtet seda ette võtta, eriti arvestades, et ise platseerusin alles Tallinnas. Tõsise matkapäeva eelõhtu kujunes siis kergeks jää- ja kondiprooviks mandrilt Hobulaiule jalutades. Parkimiskoha leidsin endale seal: 58.930273, 23.439576. Tõkkepuu juurest jäi mereni jalutada 600 meetrit, jälgede järgi võis näha, et suusatajad olid sama teed kasutanud.

Kuna suur hüpe suurest külmast suure sooja peale polnud ilmataadil veel päris lõpule viidud, siis pärastlõuna pakkus paari miinuskraadi koos kuiva lumega. Silmapiir oli suhteliselt lühikese raadiusega ning nii ühtlaselt valge, et pilti tehes ei osanud telefonikaamera automaatselt millelegi fokusseerida. Pikalt liikusin paralleelselt suusajäljega, kuid need paistsid saarest hoopis mööda põrutavat, seega mingil hetkel kõverdasin enda trajektoori otse aarde suunas.

Nulli läheduses võis paksu lume sees veel aimata jälgi, mis väga geopeiturlikul kombel ikka sinna kõige tihedamasse tihnikusse juhtisid :o) Maastiku raskusastmele vastav loogiline peidukoht ka täitsa olemas. Hakkasin ettevalmistusi tegema, riputasin seljakoti ja gepsu oksa külge, tõmbasin taskulukud kinni ja sidusin saapapaelad pingule. Aga siis lõi kahtluseuss sisse - normaalsuuruses aare, võiks ju midagigi näha, eksole? Tammusin seal pea kuklas ringi kui ühtäkki millegi otsa koperdasin :D Nojah, lumega leitavus on siiski suhteline määratlus, talved pole ilmselt vennad - lisan omalt poolt tasakaaluks vastupidise sildi kah :o) Võiks arvata, et mul oli tegelikult sellevõrra lihtsamgi, et polnud ju praeguse talve esimene leidja.

Pärast logimist päevavalgust veel veidike jagus, enne merele tagasi pöördumist otsustasin teha väikse uudistamisretke piki laidu kulgevat saanijälge lõuna poole. Tänan peitjat kutse eest, muidu vaevalt siia niisama tulla oleks viitsinud. Ja nagu teame, kui juba viitsida, siis kahju pole praktiliselt mitte kunagi!

10 veebruar 2021 leidis Anna & [kallo]

Kui eilse päeva veetsime lõunapoolsematel Lääne-Eesti laidudel, Kesselaiul jms., siis tänane plaan nägi ette just Hobulaiu külastamist. Õhtune ilmaennustus lubas selle talve kõige külmemat ööd ja seda ka oli. Haapsalus oli hommikul 9 ajal külma 20 kraadi, mis tundus nagu 26. Ei tundunud just ideaalsed tingimused merele lageda kätte minekuks. Lootus oli, et auto ei lähe käima ja me ei saagi kuhugi minna, aga ei, natuke see mootor urises, kuid käima läks. Nüüd ei saanud siis mitteminekut enam auto kraesse ka ajada. Siiski, kohe kella 9 ajal me suunda merele ei võtnud, vaid noppisime enne paar linnaaaret ja alles siis võtsime suuna Pullapääle.

Seal seigeldes ja otsides kohta, kust saaks mmerele minema hakata, jõudsime ühe mereäärse talu juurde. Seal tuli peremees vastu ja uuris meie plaane või et ehk me äkki eksinud. Rääkisin, et plaanime Hobulaiule mninna. Tema vastu, et kas tõesti saab juba jääle minna? Ütlesin, et sul peaks siin juba 20 cm paksune jää olema, võid ka oma Nivaga (just sellega ta sõitis) jääle juba minna. Ta ikka ei uskunud, et kas tõesti saab nii paks olla. Ega ma ka ei teadnud nii kindlalt, et see jää just 20 cm on, aga kindel olin, et jää pärast me siin küll kartma ei pea. Nii ta siis näitas meile, kuhu võime auto parkida ja läksime teine teises suunas.

Kuigi väljas oli külm, siis liikudes sellest aru ei saanud. Riided olid soojad, maskid peas, seega ei mingit probleemi. Kokku edasi-tagasi sai jalutatud 7,3km ja 2h. Probleem tekkis kohapeal aarde asukoha tuvastamisega, kuna lund oli kõvasti. Väga palju ei eksi, kui öelda, et seda oli seal ca 30cm. kui olime kõik loogilised ja vähemloogilised kohad üle vaadanud, ei aidanud muu, kui helistada peitjale. Saadud juhiste järgi sai juba kõne ajal potentsiaalne peidukoht nähtud ning kontrollides oligi see õige koht. Küll aga oli loodus karbi kättesaamise vähe raskemaks muutnud, suur murdunud männioks oli segamas. Sai siis seda veidi eemale nihutatud ja nii saimegi karbi kätte. Aardekarp ise muidugi kannatada polnud saanud ja sellega on kõik heas korras.

Oli mõnus retk, tänud aarde eest!

9 august 2020 leidis Inge [aunad]

Tuulekaardi vaatamine on minu puhul üsna igapäevane asi ja teada oli, et kuni pühapäeva õhtupoolikuni peaks see merele minekut ilma purjeta alusega igati soosima. Eelmise päeva Pedja jõe retk oli vajutanud oma märgi reielihastele, kuid aerutamist see liiga palju ju ei sega. Hommikul kogusin pikalt hoogu, et kas võtta puhkamiseks päev või merele siirduda. Kesselaiule minek sai edasi lükatud ja kaarti vaadates sobis Hobulaid kenasti selle asemele. Härjasääre läheduses leidsin koha, kust pääses kenasti mere äärde ja Hobulaiu tuletorni sihiks hoides sai see 4 km vett kajakiga üsna mõõduka ajaga läbitud. Kohaliku paadisilla juures läksin laiule ning üsna pea leidsin end kadakate vahelt tiirutamast. Aega ikka läks, enne kui loogiline koht silma hakkas. Peale logimist uudistasin veel tuletorni ja muud saarel leiduvat, kuni üks hetk märkasin, et paar purjekat, mis enne laiu lähedal ankrus seisid olid purjed heisanud. Selle peale hakkas minulgi kiire.. ilmselgelt on tuul keeranud ja hakkab tõstma. Tagasiteel sain diagonaalis tagant tuult ja lainet, kuid seda siiski mõistlikus koguses, et sõit oleks veel nauditav. Tänan kutsumast.

23 veebruar 2019 leidis Marko [markosu]

Alustasin oma jalgsimatka Hobulaiule Pullapää neemelt. Soojad tuulekindlad riided seljas, jäänaasklid kaelas ja kott hädavarudega kaasas. Jääl liikusid veel ka uisutajad, kahene grupp minust ees-, kolmene tagapool. Tundus, et ka nemad suundusid laiu poole, ainult rohkem põhjapoolse tipu suunas. Mis plaan neil oli, jäigi teada saamata. Mõne aja pärast jäi eespool liikuv uisutajapaar seisma. Varsti selgus, et nii nende kui ka minu ees on vähemalt meetri laiune märg lohkus ala, mis lõikas teadmata pikkuses mere suunas tee ära. Kuna ei tahtnud jääst läbi vajumisega riskida, siis alguses otsustasin paralleelselt märja alaga kaldast eemale / laiule ning uisutajatele lähemale liikuda ja vaadata, et ehk saab kuskilt siiski üle. Saades aga aru et ka oluliselt eespool olnud uisutajatel oli sama mõte, ent nad siiski üle ei saanud, pöörasin näo hoopis mandri suunas. Kõndisin nimelt otse kaldasse ja sain hoopis sedasi märjast alast mööda. Edasi läks juba lihtsamalt. Ühes kohas oli veel sarnane lõhe sees, ent leidsin vahelt kuiva ala kust läbi lipsata. Märkisin punkti telefoni, et pärast oskaks täpselt samast kohast seal olnud pragu ületada. Varsti oligi kindel maa jalge all. Aardeni kõndimine, selle otsimine ja logimine oli kõige lihtsam osa. Uuesti jääle, uuesti üle prao. Suund oli selge ja esimene kolmandik läks kiiresti. Järjest enam kohtades oli jää õhukese veekihiga kaetud, mistõttu pidin hoo maha võtma, et mitte ninali käia. Õnneks ei käinud ja jõudsin edukalt maale ja parklasse tagasi. Tore retk oli, aitäh peitjale!

28 juuli 2018 leidis Urve ja Hannes [jussike]

Leitud.

27 juuli 2018 leidis Oliver [oliverjapille]

Väike paaditripp saarele, naised jäid randa päevitama ja mehed läksid aaret otsima. Kui sai kuidagi moodi nullpunkti jõutud, siis aare juba näitas ennast.

27 juuli 2018 leidis Maarja-Eliisabet ja Simre [sme]

Leitud see sai!

8 märts 2018 leidis Karl [zdrk]

Esimest korda elus autoga jääteel. Kerge ärevus oli sees. Peatasin stop märgi juures auto ja putkas olev mehike näitas juba, et võin minna. Kiskusin turvavöö lahti ja lükkasin seljatagant kinni, et saaks ilma piiksumiseta nautida seda teed. Oli tööpäev ja veidikene hiline kellaaeg ehk puudus igasugune tung Vormsi saarele ja saarelt. Lisaks oli alanud lumetuisk. Hea, et kadakad näitasid teed ja olid kaaslasteks, muidu oleks valges pimeduses(?) liiga kummaline sõita olnud.

Ennem saarele jõudmist tegin endale selgeks, et kas minna Vormsi suurt multit tegema või Hobulaiule matkama. Päikeseloojangu info ja distants kahe saare vahel andsid mõista, et peaks vist täpselt ennem kottpimedat tagasi jõudma. Kiirelt võtsin vastu otsuse minna Hobulaiule ja sõitsin Hosby tippu.

Lükkasin jälle räätsad jalga, et äkki see kuidagi aitab paremini liikuda. Pakkisin ennast ka tuisukindlalt riidesse, sest lund lendas horisontaalselt. Nähtavus oli nii kehv, et ei saanud isegi suunda saarele võtta, sest seda lihtsalt ei paistnud. Õrnalt märgatav saani jälg lahkus minu parkimisplatsilt aga vales suunas. Võtsin siis ligikaudse suuna ja hakkasin otsejoones minema kuniks valge taustal paistis tumedam kogu. Samm oli mul väga kiire, peaaegu 7 km/h. 20 minutiga olin juba saarel.

Hea idee saarele minemiseks tundus olevat koht kus ei ole kõrkjaid ja saaks ruttu mugava metsa vahele. Jah Karl, väga hea idee.. See mets oli kohutav. Oleksin tahtnud Harvesteriga selle kõik pilbasteks lasta. Igale poole jäin ma kinni. Hea, et kõik karud magasid muidu oleks mõni tulnud mandrilt kohale, et seda ropendavat suud kinni panna. Üks hetk sain hõisata, sest avastasin, et ma polnud esimene lollakas kes sinna kadakate võsa vahele sattunud. Võtsin jälje üles. See eelmine külaline pidi küll mõni härjapõlvlane olema, sest mina neist uberikest läbi ei tahtnud mahtuda. Sain harjutada nii kägarkõndi, turnimist ja muid kadakate vahel tehtavaid eluks vajalikke harjutusi. Nii palju kasu oli, et lõpuks jõudsin ilusa sihi peale kus oli isegi mootorsaan sõitnud. Milleks nutitelefon kust näeb ortofotol kujutatavat sihti? Paarisaja meetri läbimiseks kadakate vahel kulus mul rohkem aega kui saarele jõudmiseks.

Järgmine etapp oli juba mõnusam. Näitasin üles halba eeskuju ja käisin tornis. Vaade oli olematu. Siis käisin panin nime kirja. Ei see ei tulnud lihtsasti. Hakkasin juba väga valesid liigutusi tegema. Ning siis tegin väikese fotosessiooni liiklusmärkide ristmikul. Peaaegu saarelt lahkununa avastasin, et käed kuidagi tühjad. Sain tagasi fotonurka jalutada. Uuesti jää peale jõudes otsisin räätsa jälje üles. Tuisk oli selle täiesti ära matnud. Nii palju siis mu plaanist pimeduses mugavalt Vormsile kõndida. Õrnalt olid mõned kohas näha matkakepi augu jäljed. Leidsin piisavalt orientiire, et kaarti vaatama siiski ei pidanud. Autoni jõudsin hetkel kui oli paras aeg taskulamp välja võtta.

Oli mõnus 6,5km pikkune hilisõhtune matk. Aitäh!

Kuna olin üks viimaseid Vormsi saarele suundunud autosid ja jäätee suletakse kell 17:30, siis sai otsitud ka suvaline mereäärne paik ööbimiseks.

4 märts 2018 leidis Krista, Sannu, Heldur [heldur]

Kõigepealt põnev autosõit merejääl, Hobulaiust mööda, Vormsile. Seejärel mõnus jalutuskäik päikesepaistel mööda merejääd mandri poole tagasi, Hobulaiule ja tagasi saarele. Paras pendeldamise päev aga supermõnus! Tänud peitjale!

4 märts 2018 leidis Heldur,Sannu,Krista [krista]

Kui me Rohukülla jõudsime, oli jäätee Svibysse juba ammu avatud ja ühtki saarele tahtjat ei olnud lähistel märgata. Rahulikult said need 10 kilomeetrit kahtlasel pinnasel turvavöö vabalt läbitud ja jõudsime Vormsile. Hosbyst astusime jääle, päike nii soojendas ja tuul oli mujale puhuma läinud, üsna suvistes oludes lähenesime Hobulaiule. Eemal oli hästi näha, kui aktiivseks oli liiklus jääteel muutunud, tihe liikumine mandrile ja saarele. Algatuseks mõned meetrid rajakesest laiul olid tihedalt kokku kasvanud, sai kadakais teed rajada. Peagi leidsime karbi oma pesast, eilsete logidega. Logisime ja matkasime päikesepaistel tagasi Hosbysse. Jääle oli tekkinud teisigi jalutajaid, laiule olid suustajad auringi tegemas. Edasi Seasaarele. Tänud peitjale.

4 märts 2018 leidis Merle [meteta]

Siia polnud plaanis üldse tulla, kuid Kalevipoja kivideni suusatamine oli nii nauditav, et otsustasin veel suusakilomeetreid juurde tekitada. Pärast 3.km vastu tuult suuskamist tundus, et see on vist ujuv saar, sest hoopis kaugeneb. Lõpuks kadakate vahel oli lausa lust sõita, sellest ei hakka pigem kirjutama, mida ma kohapeal teha suutsin.. selle asemel, et teiste jälgedes aardeni jalutada..igatahes jõudsin võsa kiruda ja track nägi pärast pisut naeruväärne välja.. Tagasi merejääl kohtusin teise suusatajaga, lootsin juba seltsilist tagasisõiduks, aga polnudki aardeotsija, mees lihtsalt suusatas Haapsalust laiuni. Tagasitee läks allatuult palju kiiremini. Tänan peitjat siia juhatamast!

3 märts 2018 leidis Alo ja Levia [pikkkasso]

See oli teine tänane eesmärk. Autoga randa ja jalgsi üle mere kihutama. Hea sile jää ja suhteliselt vähe lund , nii et läks isegi kiiremini kui oleks võinud arvata. Laiu lähedal tegime muidugi strateegilise vea ja kuna oli kahtlus, et laiu otstes on jää õhem kui ristsuunas, murdsime sisse kohast, kust poleks olnud mõistlik seda teha.... Igatahes kulutasime 250m läbimiseks saarel samapalju kui 1.5km läbimiseks merel. Masendav. Tuli meelde eelmine ja seni ainuke kord sellel saarel.... kdakavõsa oli täpselt sama vihane ja tihe. Täiesti džungel. Aga no mis seal ikka - läbi murtud, leitud ja logitud. Aardega kõik tiptop korras. Tagasi läksime mööda ATV radu, mis viisid kah lõpuks mere äärde välja ja siis kihutasime Vormsi poole tagasi. Teel kohtasime viisakaid saanimehi, kes tundsid huvi ega me eksinud pole.... Seekord mitte - täiesti selge siht oli silme ees. Kadi ja Andreas tegid pisikese matka eelmisele lisaks ja jõudsid sama ajaga umbes poolele teele - siis oli aeg autosse magama keerata peale väsitavat päeva. Aeg hakkas juba peale suruma, sest selgus üllatusena, et jäätee pole avatud mitte valguse vaid hoopis kellaaja järgi..... Probleeme siiski ei tekkinud ja üle mere me saime. Samas....politsei sätiti kenasti trassi algusse ootama, nii et ega nalja polegi kui kavatsed reegleid mitte täita. Aitähh peitjale ja kaaslastele, oli ilus ilm ja kena päev.

3 märts 2018 leidis Ain, Erki, Mari, Sirja [sirts]

Kui Mari kesest nädalat kirjutas plaanist saaniga sõita Hobulaiule ja Seasaarele, lõid minul samuti silmad särama. Väga lahe mõte ja võimalus. Pole kunagi varem sõitnud. Nii see teoks sai. Ilm oli ka hea, mitte väga külm. Nii need nimed siis kiiresti kirja saidki. Tänu sellele jäi natuke rohkem aega Vormsil teisi aardeid otsida. Oli tõesti lahe! Aitäh peitjale.

3 märts 2018 leidis Ain, Erki, Sirja ja Mari [marihen]

Kui ilmus teade, et Vormsi jäätee avatakse, siis sähvatas mul kohe peas mõte, et jäätee ju läheb üsna Hobulaiu kõrvalt mööda ja mis see väike suts siis teelt kõrvale pöörata ei ole. Lund ju jääl suhteliselt vähe. Aga targemad mehed arvasid, et madala põhjalise autoga väga ei soovita minna, jeebiga oleks teine asi. Siis aga tuli välja, et mul tuttavad on kahe mootorsaaniga parasjagu saarel ning mul lõi kohe silma särama. Nii saigi kokku lepitud hommikul Vormsil sadamas kohtuda ja kaks kena toredat meest tegid meile laheda lõbusõidu Sviby-Hobulaiu-Seasaare-Sviby. Tänan külmataati ja peitjat.

25 veebruar 2018 leidis Tarvo ja Vanda [berti]

Kõik algas sellest, et ühel varasel hommikul suundus Tarvo Haapsallu EV juubelimünte ostma. Saabudes oli järjekorras kuues. Plaan oli osta nii hõbedasi kui kuldseid, aga leti taha jõudes olid kuldsed juba otsas või ei tahetud talle neid lihtsalt müüa. Sellest polnud midagi, alati tuleb suhtuda asjasse optimistlikult ja 600 eurot nagu maast leitud. Aga kui raha nii kergelt tuli, siis vaja kuhugi paigutada. Mõeldud, tehtud. Ostsime Vandale uue suusavarustuse ja vaja ju kohe proovima minna. Pealegi oli vaja lahendada eelmise õhtu peolaua raskus oma sisemuses. Hobulaid oli algatuseks väga hea. Startisime samast kust Kaupogi. Uus lumi oli peale sadanud ja sellepärast minek natuke raskem. Hobulaiule läksime sadamakohast ja ilus tee viis pea aardeni. Kaupo jäljed olid natuke juba täis tuisanud, aga siiski viisid otse nulli. Tagasitulles võttis juba kerge tuisu üles, aga enne suurt pimedat jõudsime autoni, keeled vestil :) Aare korras.

18 veebruar 2018 leidis Suusataja [lepalind]

Plaanis oli täna kodus toimetada, aga kui õhtul tuli Arvo logi, siis plaanid muutusid. Millal seda aaret veel otsida, kui mitte praegu. Ei osanud kedagi kaaslaseks kutsuda sest vaevalt keegi lühikese etteteatamisega tulnud oleks. Jõmmi ei hakanud ka võtma, liiga pikk distants. Kühveldasin kõhu putru täis, määrisin suusad ja hakkasin Haapsalu poole kõrvetama.Ise arvasin, et see aasta meri ei külmugi ära, aga täitsa jääs on. Parkisin auto Lipukese nulli ja Pullanpää lähedalt läksin suuskadega merele. Siia oli mõnus sõita, keha oli puhanud ja kerge oli olla. Varsti nägin 3 inimese jalajälgi, mis läksid täpselt aarde suunas. Kuigi tempo oli hea ja saar tuli aina lähemale, siis meetrid vähenesid väga visalt. Poole peal oli paarisaja meetrine jäine lõik, kus töötasid ainult paaristõuked. No ei ole kätes jõudu. Õnneks rohkem jääd ei olnud ja sai edasi uisku sõita. Saarele lähedale jõudes tuli kohalik mootorsaaniga metsast, kogu mere jää on mootorsaani jälgi täis, igas suunas on sõidetud. Leidsin Arvo suusa jäljed üles ja mööda neid läksin aardeni. On ikka tihe võsa, andis läbi pressida. Lumega leitavuse probleemi polnud, aga kauaks ei saanud seisma jääda, külm hakkaks. Kõndisin mereni tagasi, panin suusad jalga ja hakkasin Seasaare poole kühveldama. Praegu on parim aeg aarde külastamiseks jalgsi või suuskadega.

17 veebruar 2018 leidis Arvo [arvoaljaste]

Täna sai siis selle talve esimene suusaretk ette võetud. Soomlaste jääkaart andis julgustust, et Haapsalu laht on kõvemini külmunud ja saan minna Hobulaiule. Võtsin eesmärgini minna isegi Seasaarele välja - Vormsi ja Noarootsi vahel olev pisikene saarejupp, kuhu Noarootsi poolt kuidagi ei saa - Voosi kurk ei külmu ka kõvema talve korral kuna sealt lähevad hoovused läbi.

Ilm oli muidugi suurepärane täna, vaikne mõni miinus, väike tuuleke, päikegi paistis. Lasin koerad valla ja Hobulaiu poole. Tundus päris lähedal olevat aga suusavormi ka nagu njeetu, poole peal väsisin juba ära :) Hobulaiule on vaid mingi 3 km Rohukülast, pole ju palju. Kui sinna jõudsin, siis GPS näitas sellist villast, et geopeituse punkti otsisin ütlemata kaua. Kui oleks väga ränk lumi, siis kas olekski sellise gepsuga leidnud. Aga kui õige koha leidsin, siis tõesti, loogiline peidukas.

Tänud peitjale ja üks laid jälle vallutatud.

29 juuli 2017 leidis Bosse [bussbosse]

Olen juba ammu tahtnud käia Hobulaiul. Täna oli ilus ilm. Me läksime Sviby sadamast väikese paadiga, millel oli 2,5 hobujõuline mootor. See leid oli väga põnev ja on üks minu lemmikutest. Suur tänu peitjale. Tervitusega Ahvenamaalt.

27 veebruar 2017 leidis siil77 ja Karin [siil77]

Kuna liiklusvahendiga jääle enam ei pääsenud siis tuli võtta matk ette jala, ja seda siis Vormsilt. Mõnus tunnike jalutamist ja kohal. Väga äge koht, soovtan kindlasti külastada. Kuna saare omapärasest elust on piisavalt pilte,siis lisan natuke teist moodi pildi. Kuna ilmad lähevad sulaks,siis hetkel viimane võimalus sinna mööda jääd saada. Tänud peitjale :)

24 veebruar 2017 leidis Peeter ja Piia [piuks]

Täna, varsti kolm aastat tagasi, on ikka veel kõrvus ja silme ees see ragin, mis tagasi mandril tulles me jalge alt järsku kostus.... uhhhhh. Ilmselt kõigevägevam hoidis meid jäisest suplusest!
Nüüd on seda matka ikka ja jälle tore meenutada.
Peeter oma logis on kõik juba täpsemalt kirja pannud.
Tänud, tegelikult ju meile meeldis :)

24 veebruar 2017 leidis Piia ja Peeter [blondiin]

Kuidas tähistada Eesti sünnipäeva? Meie traditsiooniks on hommikune lipuheiskamine, kui on aega siis ka rongkäigul liikumine Reaalkooli mälestusmärgi juurde ja sealt Vabadussamba pärgade asetamisele... Ja siis loomulikult geomatk, võimalusel võimalikult pikk. Selle matka osas olime eelmistel päevadel Kristaga mitu ajurünnakut maha pidanud. Algse plaani Kesselaiu osas rikkus ära jääle tunginud vesi. Hobulaid tundus kättesaadav olevat. Suuremast seltskonnast jäime ikkagi lõpuks Piiaga kahekesi. Vahetasime pidulikumad riided, teklid ja muu geomatka kesta vastu ja olime keskpäevaks Pullapääl. Nii lihtne see muidugi polnud, sest kahtlused, kartused, hirm ja mis iganes oli hinges pidevalt ussitamas. Piia olekski kindlale maale jäänud, mina pressisin aga takka. Ega neid pikema matka aardeid niipalju enam valida ka pole. Kuigi ma proovisin pidevalt julge ja kindel näida, oli tegelikult kogu aeg hirm hinges ja neerupealised tootsid adrenaliini. Aga ka teisi stressihormoone nii, et kõht valutas ja jalad veidi värisesid. Pealegi oli kaldaäärsel jääl vaid kergelt koorikuga vesi peal ja meil jalgades vaid saapad. Õnneks see hirmufaktor peagi taandus. Panin siis silmapiiril nähtavaid maanukke hinnates omaarust õige suuna Hobulaiule paika ja hakkasime üle jää liikuma. Õnneks tabasin ikka vahepeal ka gepsu vaadata... Selgus, et oleksin meid kindlal moel Vormsile juhtinud. Aga halba pole heata ja sellest siis hiljem. Ilm muutus mitmeid kordi - hetkeks säras päike ja pilved joonistasid taevasse koos jää ja silmapiiril olevate metsadega lugematuid kombinatsioone meie rahvusvärvidest. Siis aga tõusis silmapiirile tumehall. Tuul tugevnes kiiruseni, mis takistas väga tuntavalt edasiliikumist, sest puhus täpselt näkku ja selles hallist puistati ülima lahkusega jäist lund meile silmadesse aga loomulikult mujalegi, puhudes taas lõkkele juba vaibuma hakanud hirmu. Õnneks tundus jalgealune kindel, muidu oleks küll tuulele selja keeranud. Üks suurem pragu teepeal oli, selles kohas oli ka vett, aga väga suurt ohtu sest polnud. Liikumiskiirus oli väike ja seetõttu jõudsime kohale 1,5 tunniga. Maabusime kohaliku sadama juures. Juba jääl selgus, et me pole täna ainsad siin, sest laiu lõunapoolses osas oli näha seltskond jahimehi ja Piia kohtas kahte nende seltskonnast põgenenud metspõrsa poega aga neile ei sobinud ka meie.
Saare liikluskorraldus võttis parajalt muigama. Õnneks meeletule traffikule meie ette ei jäänud. Aardekonteiner ja selle sisu igati heas korras. Lisasime sinna ka ühe geocoini uut kaaslast ootama. „Kurjade“ jahimeeste tõttu jätsime laiu lõunaosa uudistamata, küll aga kõndisime põhjatippu ja heitsime pilgu veelkord Vormsile.
Tagasitee tundus olema lihtne – taganttuul lükkab hoogu juurde, sina vaid „uisuta“ Pullapää poole tagasi. Esiteks ilm enam eriti ei muutunud. Nüüd peksis halli hirmuäratava ulgumise saatel jäine lumi pidevalt selga, hetkeliste eranditena. Algselt jäljendasime tuldud teed, siis aga hakkasime kalduma. Hirm taas hakkas veidi taanduma ja kaldusime aina Pinukse kivile lähemal ja ühel hekel hakkas jalge all korralikult ragisema, iga samma edasi tegi rägina pigem hullemaks, kerges paanikas pöördusime ümber ja tormasime üksjagu Hobulaiu poole tagasi, näkkupeksev lumine ulg andis loomulikult julgusele juurde, seejärel omandasime taas tuleku teekonna, mis oli kaldast üksjagu kaugemal.
Kui keegi lähiajal peaks teekonna ette võtma – hoidke end Pinukse kivist põhjapoole. Kui ma poleks enne Vormsile suuna võtnud siis oleksime üsna kindlalt Pinukse nukile lähemalt kulgenud ja siis oleksime kindlasti ürituse pooleli jätnud. Siit alates oli hirmulambid üsna eredalt põlemas senini kuni jalad kuival maal taaskord olid. Küll oli hea tunne! Rõõm Eesti sünnipäeva tähistamiseks ette võetud ja läbitud matkast särab sees praegu ja püsib kindlasti kauemgi. Pullapäält Hobulaiule oli üle jää 4 km, kokku kõndisime 11.5 km ja aega kulus 3,5 tundi

20 mai 2016 leidis Averka [averka]

Puhkus Hobulaiul on alati vga meeldiv ning vihma olen seal kogenud vaid ühel korral. Teel põhjamajaka juurde kohtusime seakarjaga kes ootamatult meie ees põõsastikust välja kargasid ja nagu hiljem selgus aarde suunas traavisid. Ilmselt tegu aardevalvuritega. Mobiili geps aga otsustas pisut trikitada minuga nii, et tiirutasin oma 10 minutit ümber kadaka, õigest punktis umges 15 m eemal.

19 august 2015 leidis AlKaMeBo [kajaliis]

Jällegi üks vahva merereis. Mõni aeg peale sadamast väljumist, küsis kapten, et palju siin sügavust ka näitab? Eeee, ei näitagi ja hetk hiljem käis paadimootor mööda põhja. No mida sa seda sügavust näitad, kui vesi vaevalt varbad märjaks teeb. Nii saimegi Kalevipoja kombel paati kätel kanda. Eks teab vanarahvaski, et mere kaldale ehita maja sinna, kus kasvavad puud ning paadiga sõida seal, kus kohalikud. Jällegi üks näide, mis väga elavalt tagumikust kahe kõrva vahele jõudis. Seekord siiski veel õnnelike tagajärgedega. Aga laid ise kihvt. Liiklus viisakalt reguleeritud ja sigadel kartulimaa haritud.

9 august 2015 leidis Aivar,Kadri ja Anni [paadialune]

Tuulevaiksel päeval sai merereis aerupaadiga ette võetud.Päris mõnus ettevõtmine.Aaret otsides sai natuke ka võsas ragistatud.Aare korras,tänud peitjale.

9 august 2015 leidis Liis ja Madis [madis1989]

Kauplesin siia ka peatuse, kui juba Seasaarele minek oli. Leidsime sobiva koha randumiseks ning pärast võsas ragistamist sai aare ka leitud. Lisaks leidsime puuke. Aitäh kutsumast!

9 mai 2015 leidis Afonja ja Kairi [afonja]

Kui Hobulaiu inimesed külla kutsuvad, oleks patt kutse tagasi lükata. Laiuga tutvumise käigus leitud. Aare OK! Tänud!

20 juuli 2014 leidis Kaarel, Liis ja Tanel [timix]

Kui pakutakse transporti laiule, mis saab siis mul selle vastu olla. Paadi pealt saime laiu lõunaotsa, kust siis aarde juurde sammusime. See polnud mingi probleem, sest teerajad olid korralikud. Küsimus tekkis, et miks pidi aare olema võsas, mitte tornis. Tagasi läksime laiu lääneküljel olevasse sadamasse. Aitäh laidu tutvustamast!

20 juuli 2014 leidis Liis, Tanel ja Kaarel [cherub]

Mõnus rahulik meri oli. Teekonda alustasime lõunatipust, kus paat meid maha lasi. Hüppasin liiga vara vette ja seetõttu oli mul meeldiv võimalus teekonda märgade püksisäärtega jätkata. Poisid läksid ees ja mina üritasin neil kannul püsida, aga need maasikad... Umbes 2 km hiljem üritasime läbi võsa murda, aga selgus, et aardeni viis ka parem tee. Tanel nägi, mina logisin. Pärast ronisime torni ka ja kõndisime(taaskord poisid ees ja mina kuskil veidi kaugemal, näpud maasikased) saare lääneosas olevasse sadamasse. Seal õnnestus juba kuiva jalaga paati saada, aga pisikese vihmasabina kätte jäime ikkagi. Tore väike matk, aitäh!

5 august 2013 leidis Markus, Piia, Priit ja Mairi [maipri]

Mis õige Haapsalus käik see ilma merele minemata ikka on. Saigi siis hommikusöök söödud , paadil paak kütust täis pandud ja sõpradega lõbusõidule mindud. Ikka kindla eesmärgiga, leida paar aaret ka. Esimesena võtsime suuna Hobulaiule. Lapsed olid esimest korda väikese alusega merel ja hirmu neil ei olnud. Randusime kenasti ja jalutasime aardeni. Vahva peidik sellel aardel. Aaret valvab kes teab mitu sipelgat. Aitäh laiule kutsumast!

10 märts 2013 ei leidnud Paavo, Elena, Aare, Kaido & Carolina [caro]

Suur mänd oli oksad maha visanud, lund oli põlvini ja me tuleme hea meelega suvisemal ajal tagasi, ongi põnevam.

10 märts 2013 ei leidnud A, C, E, P ja [kaits747]

Üks mänd oli kõvasti oksi koos lumekuhjadega maha poetanud. Maa oli külmanud ning lund väga palju. Kõne esmaleidjatele ning peitjale meid sihile ei viinud. Jätkasime pooleli jäänud teekonda.

27 jaanuar 2013 leidis Hannes, Kaur, Hanno ja Triin [kaurp]

Leitud

27 jaanuar 2013 leidis Kaur & Hannes, Triin & Hanno [hanno5000]

Leitud.

27 jaanuar 2013 leidis Hannes, Kaur, Hanno ja Triin [hpalang1]

Äge ;) Rohukülas oli jääteel kinnimärk ees, kuid valvur viipas putkasse. Tuli dots Vassiljevi omaaegne kõne meelde Kurtnas: siin järves on ujumine keelatud, aga kui te sisse lähete, siis minge sealt silla otsast, sest kalda ääres on klaasikillud. Ühesõnaga, tee on ametlikult kinni, aga jää on paks, pragusid pole, tuisuvaalud on, teil on suur auto ja mitu meest, minge kui julgete, luban. Aga omal vastutusel. Teevalvuri sõna on seadus. Läksimegi. Jää oli super, sile ja libe. Hobulaiu poole läks jälgi muidki. Natuke kõhe oli, liiga kalda ääres oli krobeline ja kivine (kujutage ette, et seletate pärast kindlustusele, et kimasite jääteel vastu kivi :)), aga kõik läks hästi ja randusime aardest 300 m kaugusel pärismaalaste talu väravas. Rammisime läbi kadakate aardeni, Hannole tuli kaval naeratus ikka päris kohe näkku, logisimegi. Kõik parimas korras. Tagasi rannas nägime, et ka kohalikud olid maabunud. Nende teada läheb sealt meremärgini suisa tee - no ei tea. Igatahes tehtud ja jääle tagasi, õigupoolest Vormsile edasi. Aitüma seikluse eest!

27 jaanuar 2013 leidis Kaur, Hannes, Hanno ja Triin [trine]

Nagu juba kombeks, oli Tallinnast startides jäätee lahti ning Rohukülla jõudes juba suletud. Mere peal möllas pisike villis sahaga tuisuvaalude vahel ja me uskusime, et ei ole temast kehvemad. Nii sai täna ilusti autoga laiule ja hiljem edasi Vormsile - mõned hüpekad ainult lisasid põnevust. Maabusime kena majapidamise juures ning pärast väikest võsaragistamist ning logimist jõudsid ka pärismaalased ise koju. Saime mõne sõna vahetada ning edasi üle laiade jääväljade teele... või tee kõrvale kuhugi sinna maa suunas.

18 august 2012 leidis Eleri [elerit]

kuna suvel liigutakse rohkem purjedega, siis sai ka seekord vaba aeg ära kasutatud mööda merd minnes. Saare peal tuli natuke jalutamist ja ragistamist, ning aare leitud väga huvitavast kohast. :)

18 august 2012 leidis Kertu, Eleri, Tagmar, Rasmus Maximus [kaljuveer]
Ilm oli ilus! Aeurpaat jahi sleppi ja suund Haapsalu kodusadamast Hobulaiu poole. Sai seega seilatud, aerutatud, võsas ragistatud ja ujutud. Oli väga tore päev taas! V: '80. a. olümpiamängude Vigri kandiku ja cheetose kaardi J: 2012. a. Muhu Väina pearäti ja patsikummi

24 juuli 2012 leidis Aleksander [agk]

Leitud. EVEJ

24 juuli 2012 leidis Maarja, Aleksander [maarja]
Leitud! Kui mitte arvestada vastutuult, laineid ja meretagust peidupaika, siis aarde leidmine ei olnud põrmugi raske. Kui aga eelnimetatud tegurid ka arvesse võtta, siis oli aardeni jõudmine täitsa pingutav. Eelkõige seepärast, et see oli esimene kajakitamise päev, eelmisest korrast oli möödunud umbes aasta ja keha oli aerutamise jõudnud juba ära unustada... Kokkuvõttes aga igati edukas ja tore :) EVEJ

24 juuli 2012 leidis kimkuul [kimkuul]
Leitud siis selle aastase kajakituuri käigus koos Maarja ja Aleksandriga:) Aare tip- top korras, aardevalvurid ka usinalt oma valvepostil:) EVEJ

10 juuni 2011 leidis Tiiu, Mart ja Airi [airce]
Möödunud suvel ärajäänud Hobulaiu külastus sai nüüd teoks - ilm oli selleks justkui loodud. Mõnus meretuul jahutas kuumi päiksekiiri. Sõit oli sujuv ja nauditav. Saarel piirdusime siiski ajaliimidi tõttu vaid pisukese ringi vaatamisega. Julgemad ronisid ka kõrgemale torni otsa. Aare oli küll kadakate poolt korralikult kaitstud ja nagu sellest vähe olnuks - aardevalvuriteks oli mõni tuhat sipelgat, kelle rahu me tahtmatult häirisime. Aare korras. Tänan peitjat, paadimeest ja kaasreisijaid. Mõnus ettevõtmine oli.

10 juuni 2011 leidis Airi, Tiiu Mart [lelo]
Juhtus nii, et sellel kaunil kevadpäeval oli meil kõigil (tuttaval paadiomanikul Toomasel, Kristal, geopeitur Airil ning kirjutanutel) vaba aega selle sõidu ettevõtmiseks. Puhus paras, kuid soe, tuul. Päike paistis ja muutis vaated rõõmsameelseteks. Oli tõesti tore reis. Lisaks leidsime ilma erilise vaevata ka aarde. Aare on kenasti korras. Täname peitjat andmaks põhjust laidu külastada. EVEJ

27 veebruar 2011 leidis Maku, Merike, Priit [maku]
Kõik kes ütlevad, et aaret leida oli lihtne aga kadaka armee oli raske siis mina ütleks, et kadakad olid köömes aga see aare oli ikka paras pähkel. Peale 2h lume kaapimist olime peaaegu kõik juba nõus selle aarde "sinise näoga". Kuid õnneks leidsime veel jõudu lund natuke kraapida ja siis paljastus ka aare :). Kino oli muidugi selles, et kõik olime vähemalt paar korda üle aarde kõndinud, kes oli seal lausa seisnud ja kelle kott oli seal "puhanud" :P.

27 veebruar 2011 leidis Triin ja co [triinu]
Kuigi ilm oli väga hea selleks ettevõtmiseks, siis suusatamise poolt, eriti laiul suusatamise osa iseloomustab ülitäpselt triick'i lause 31. jaanuari logis: "raske oli, väga raske". Kohtasime teel aardeni seltskonda, kelle bernhardiin saarele kaasa oli kutsunud, kutsa paistab olevat kohalik giid:). Bernhardiin tuli, kõndis meie ümber ja uuris natuke ja pikemalt mõtlemata vantsis tagasi teise seltskonna juurde - eelistus oli selge:) Oleks hea meelega tahtnud muljeid aardeotsingutest uurida, aga aeg ei lubanud. Gepsul akud külmaga kiirelt tühjenemas ja väga hilja peale ei tahtnud jääda. Igal juhul normaalsel ajal mandrile jõudmise eest võlgneme tänu eelmisele tiimile, kuna tänu neile oli meil märgatavalt lihtsam, kes teab, kas muidu oleksime leidnudki. Aarde maskeering pettis küll kenasti ära ja otsimisrõõm jäi alles, aga kaevetöödest me pääsesime:) EVEJ

27 veebruar 2011 leidis Margus, Priit, Merike [mooritz]
Tänane kolmas aare. Ja kõige rohkem emotsioone. Parkisime oma autod ausamba juurde, panime suusad alla ja matk võis alata. Kõiki meie liigutusi jälgis hoolega aias ringi tuuseldav tegelane. Teda võiks kirjeldada järgmiselt :Ta on isepäine nagu kass, Ta on pehme nagu talleke, Tal on suured kõrvad nagu elevandil, Tal on jalad nagu ninasarvikul, Tal on saba nagu rebasel, Tal on pea nagu jõehobusel, Tal on süljeeritus nagu kaamelil, Ta on mänguhimuline nagu ahv, Tal on suur süli nagu karul, Ta jookseb nagu hobune, Temas on kümme looma ja siiski on ta vaid üks... TA ON BERNHARDIIN .... Kui möödusime aiast selgus , et tagapool pole võrku ees ja nii see üheksakuune( hiljem saime teada)koeravolask meie ette ilmuski ja meid kogu retke vapralt saatis. Oh seda mängulusti, mis selles koeras peidus oli. Meid kõiki oli vaja üle nuusutada, ära ilastada ja võimalusel kuskilt naksata. Puhkepause eelistas ta teha kellegi suuskadel ja nii oli kogu see liikumine suht koomiline , sest koguaeg oli ta kellegi suuskadel risti ees ja mingil hetkel üritas ka suusakeppe ära süüa. Aga tema koju ajamine ei andnudki tulemust ja nii tuli ta meiega aardeotsingule laiule kaasa. Ja see aardeotsing oli suht vaevaline. Sest kui teised olid aaret otsinud lumevaesel ajal siis täna polnud lumevaene aeg. Alustasime lillelabidaga :) kaevamist, sest eelnevate otsijate soovitusel olime suuremad agregaadid mandrile jätnud. Liikusime nagu kassid ümber palava pudru ja juba oli kuulda loobumismõtteid. Priit tõstis oma koti maast , et sellest kõigile enne viimast kaevamist kosutavat märjukest pakkuda ja samast kohast tegin viimase kõne Ovele, et otsitava kabariite täpsustada. Välistasime teatud kohad ja siis -uskuge või mitte -aarde leidsime just sellest kohast kus oli olnud kott. Niisiis tegin viimase kõne Ovele aardel seistes :) . Nüüd sattus ka koeravolask hoogu ja kraapis aarde meile nähtavale. See oli vägev tunne, kui lõpuks nimed logiraamatusse said. Tagasiteel kohtasime kahte suusatajat, "meie" kutsa nuusutas nad üle, ja kõik liikusid oma rada. Suusatajate suund oli kahtlaselt samasse suunda kust meie just tulnud olime :) Mingi hetk liikus meie poole ATV ja sellel jõudis meieni koeraomanik. Siin saimegi teada sõbra vanuse ja , et tal ongi komme suusatajatele seltsiks kippuda. J: kärbse Tänud vahva seikluse eest!

27 veebruar 2011 leidis Margus, Merike ja Priit [armastan]
Päeva viimane ei tulnud kiirelt. Kui olime tund aega juba näppinud "objekti", teist korda siia tulemiseks tahtmist ei ole, siis tegin tavatu liigutuse: helistasin sõbrale. Sain kinnituse, et olen õiges kohas ning peale järgmist . . . min. nuuskimist võisime tähistada ka aardeleidu. EVEJ:

31 jaanuar 2010 leidis Imre ja Airi [triick]
Rännakut Hobulaiule alustasime 1895 aastal avatud Aleksander III'da mälestumärgi juurest. Suusad käe otsas pressisime ennast läbi pilliroo merejää poole. Läbi raskuste jõudsime lagedale valgele väljale, mida mööda hakkasime tasapisi laiu suunas suusatama. Ilm oli ilus ja päike paistis. Kohati oli jääl üsna palju lund ja hanged tekitasid läbimisel raskuseid. Poolel teel kihutas meile vastu neli ATV'd. Nähes nende kiiret liikumist meie vaevalise suusasammu kõrval tungis hinge kadedus. Sel viisil oleks aardeotsing puha lust ja lillepidu. Kuid suusad olid täna me vaev ja rõõm üheskoos ning sel viisil pidime me kohale jõudma. Viimaks jõudsime hing paela otsas rippumas laiule. Lootus sealsest veidi lihtsamast liikumisest kukkus kiirelt kokku, kui suuski jalast võttes vajusime pea kubemeni lumme. Oma panuse rännaku võimalikult keeruliseks muutmiseks andsid ka kadakad, mis ei tahtnud kohe kuidagi järele anda. Lumi kraevahel ja jalad põlvini lumised jõudsime peale mõningast tiirutamist viimaks aardeni. Õnneks oli aarde leid lihtne ja pakkus mõningast lohutust. Kogusime ennast ja nautisime väikest rahulolu, misjärel sumpasime läbi lume suuskadeni ja asusime tuldud teed tagasi suusatama. Vahepeal oli päike pilve taha varjunud ja tugev tuul koos lumesajuga võimust võtnud. Tuul ei paku aga mitte kellelegi rõõmu, kui ta just ei ole purjetaja või sinisilmne keskkonnaaktivist. Õnneks oli tuul küljelt ja silmapiiril paistis läbi lumesaju maa piirjoon. Vahepealse aja jooksul olid suusajäljed täis tuisanud ja me pidime taaskord rada läbi paksu lume sisse sõitma. Peale kahetunnist rännakut jõudsime väsinuna tagasi. Raske oli, väga raske.

8 jaanuar 2010 leidis Leho & Lauri [morgot]
Seda käiku sai algselt eilseks planeeritud aga see valge asi mis sealt ülevalt koos tuulega tuli pani ümber mõtlema. Ja kuna täna oli vaja jälle sinnakanti liikuda siis sai asja juba tõsisemalt võetud. Auto jäi Pullapääle mingi monumendi juurde ja seal sai ka jääle mindud. Või noh mis jää se oli seal oli lumi ja vesi ja lumine vesi. Õnneks jää selle all oli piisavalt paks ja kandis küll. Teekonnal sai isegi üritatud vesisemas kohas kaasas olnud labidaga jää paksust mõõta aga läbi ei õnnestunud kuskil murda. Lõpuks kui maa peale jõudsime sai mõne hetke puhatud ja siis lumehangedesse sukeldutud. Mõned olid isegi ülepea kui sinna pikali sai kukutud. Peale kadakamüürist läbimurdmist sai aare ise õnneks lihtsalt leitud polnudki seda lume alt eriti kaevata vaja. Enne kui uuesti jääle asususime sai igaltpoolt võimalikest kohtadest lumi välja kaevatud ja siis minek. Tagasitee oli väga pikk ja väsitav. Tundus, et vett oli jääpeal rohkem kui enne aga see võis ka tunduda. Lõpuks kui auto juurde jõudsime tundus istumine kõige mõnusam asi maailmas, seda tunnet ei suutnud ka meie teekonna ajal külmunud saiakeste söömine rikkuda. Retk oli ajaliselt 3,5 tundi ja pikkseks tuli umbes 9,5 kilomeetrit.

8 jaanuar 2010 leidis Leho, Lauri [algaja]
Võiks ju kirjutada, et hea jalutuskäik aga ... Eile tahtsime ka minna aga see pisike tuisk võttis mõtlema. Täna seda enam polnud ja algul läksime lihtsalt jääd proovima. Pullapäält minema minnes oli jää peal umbes 30 ... 40 cm lund. Selle all ilus ... endine jää. Seda löga oli umbes 10 cm. Kuskil kilt kaldast eemal olid ka sellised kohad kus tuul oli lume minema ajanud ja seal ei vajunud enam läbi. Pisike vastutuul küll oli aga 4 kilti suutsime läbida tunni ja 15 minutiga. Kohapeal oli mingi paadikai ja seal istudes jõudsime teadmisele, et lähme nüüd tagasi kuna jääolud, mida me uurima tulime, on head. Siiski läksime ka aaret otsima. Seal oli pisut rohkem lund nii umbes 50 cm või rohkem. Nabani hanges olek polnud väga haruldane juhus. Vaade oli aga imeline. Ümberringi puud, kõikidel müts otsas, kui kuskile otsa astud või komistad siis oled pea kõrvuni hanges. Kergelt hakkas Puhatu meenuma ... Aarde leidsime vastu ootusi väga lihtsalt. Enam lihtsamalt ei saakski. Aardel polnud muidugi viga miskit. Hakkasime tagasi tulema. Leho kukkus vist kuskile kuhja, igatahes paadikai juures kokku saades tiris ta saapast välja umbes kolme lumepalli jagu lund. Ja siis teisest saapast kah. Tagasiteel aga väsisin ma ära ja umbes kilt enne autot olid jalad päris surnud. Kuidagi kooserdasin ikka autoni. Tundus nagu oleks lumi natuke paksem ja see veelöga seal õige jää ja lume vahel kah sügavam. Ega Lehol ka oluliselt parem ei olnud. Tagasi jõudsime enamvähem pimedas ja autoiste oli üks parimaid asju sel hetkel. Kokku läks 3 ja pool tundi, umbes sellise ajaga olin ka arvestanud. Sellise lumega oli üsna räme trenn jalgadele, lisaks olid mul veel ka räätsad all ja nende külge jäätunud vesi andis asjale kaalu juurde.

2 august 2009 leidis Lembit ja Andres [polekala]
Tänase päeva paadiretke esimene aare. Paadi veeskamise paigast oli sinna seitse kilomeetrit. Väikese päravurriga võttis see terve igaviku. Torni viimane korrus oli lukus ja sinna ei pääsenud. Vahva laid, ei olnudki sinna varem sattunud. Tänud! EVEJ.

4 juuli 2009 leidis Risto, Triin, Jaan, Sass, Kaja, Kristiina, Nora... [netfish]
Juba kaheksandat aastat järjest sai veedetud Hobulaiul sugulaste seltsis traditsiooniliselt üks suve nädalavahetus ning varajases lapsepõlves sai seal tihedaminigi käidud. Tean küll pea igat teerada ja kohta seal, aga tänu väga huvitavale loodusele on alati põnev matkata mööda saart.
Aarde leidmine võttis natukene aega kuna alguses sai ümber nulli tiirutatud, aga tegelikult on vist natuke kõrval. Vaatasime siis ümbrust pisut laiemas plaanis ja saigi kohe õigesse kohta suundutud otsima. Peidukas väga originaalne ja andekas.

V: Bling-bling J: Hobulaiu kaart, teeküünal, karvane kummipall

8 märts 2009 leidis Blond, Miki & Paavo [speedy]
Pärast sõbra pikka sünnipäevaööd haarasin Miki ettepanekust rõõmuga kinni. Ülimõnus oli end 2x4 km mööda merd tuulutada. Päike paistis, tuul ei tuisanud, jää kandis ka kolme laiult naasnud ATV-d ning esmaleid terendas silme ees. Poolel teel märkasime üht kahtlast suure kotiga tegelast laiult naasmas, keda geopeituriks arvasime, sest suund klappis. Laiul randununa sai kadakate vahel pisut RedRocki kadakamüüri meenutatud ;-) Aarde ümber käisin samuti nagu kass ümber palava pudru - no ei saanud kuidagi ligi. Kusjuures mõlemalt poolt aaret - keset mitte midagit - möödusid värsked jalajäljed. Me ei tahtnud ega taha siiani kuidagi uskuda, et keegi aaret ei leidnud ning löödult lahkus. Peidukas on peitja poolt väga lahe leid - uskumatu, et laiul sellise koha on üles leidnud. Pärast leidu sai meremärgitornis vaateid nauditud, päikesepatareisid kiidetud ja Seasaare ning Vormsi poole kiigatud.. Jääb vist ikka suveks. Tagasitee mandrile tundus isegi kiirem ja muretum.
Aare on ja jääb selles peidikus ideaalsesse korda. EV. J: peitja palvel geopeituse juhend ja paar Simpeli SIMi. Suur aitäh Ovele laiule kutsumast!
http://et.wikipedia.org/wiki/Hobulaid

8 märts 2009 leidis Miki, Blond, Speedy [miki]
Viimaseid jääolusid ära kasutades võtsime suuna Hobulaiule. Praegu saab veel ilusti - jää kandis ja merel liikujaid oli teisigi. Esmaleiu aust jäin ilma, Speedy ja blond jõudsid aarde välja võtta ja ära logida, kui ma lõpuks kohale jõudsin. Kuna leid tuli kiirelt, siis kolasime veel saarel ringi, kõõlusime tornis ja tegime muidu ilusaid pilte. Tänud peitjale.

24 veebruar 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".