Press reklaamis igal kanalil uut Abruka reisipraami „Abro“ ning me otsustasime kontrollida laeva lubatud häid omadusi. Hommikul Roomaassaare sadamas selgus, et sõidab vastavalt sõiduplaanile (vajadusel ja kokkuleppel teeb ka lisareise), ilus valge siniste kirjadega. Autotekk mahutab tõsi küll ainult ühe auto (seegi mitte rekka, vaid maksimaalselt c-kategooria sõiduk) ning reisijate salong on mugav (jahutusega), aga ainult 12-kohaline. Baari ei ole, samuti ei ole laeval toitlustamist, see-eest on meeldiv meeskond ja sel päeval oli ka mõnus reisiseltskond. Pileteid elektrooniliselt broneerida ka ei saa, müük käib kohapeal sularaha eest (2€ ots) ning edasi-tagasipileteid ka ei ole, kuid kapten arvestab sellega, et hommikul saarele sõitvad külalised peab ta õhtul tagasi viima.
Jalutasime saarel ringi, tutvusime kohalike vaatamisväärsustega (Abruka maja, tuulik, peksukivi, rändrahnud, infopunkt, Lippmaa pärn, Vesiaia sadam, laialehine vihmamets jne.) ning tulime mõttele likvideerida Abruka üks oluline puudujääk: me otsustasime peita saarele aarde! Tükk aega arutasime, milline see peaks olema – kas mõistatus, multiaare või hoopis tavaline. Lõpuks jõudsime ühisele seisukohale, et peidame tavalise nn vanakooli aarde. Nende jaoks, kes arvavad, et elu ei pea olema nii kerge, on ka mõistatus: esimene 1927 ja teine 1249, kolmas ca 10 (abiks on Enn Pirrus või Kalle ja Martin Suuroja).
Aare on peidetud võsasse (mitte väga tihedasse) kivi alla, lumega on leidmine raskendatud, suvel on jälle palju pinisevaid ja lendavaid aardevalvureid, kevadel ja sügisel võib olla maa märjavõitu – ideaalseid otsimistingimusi pole! Aardes on esimesele leidjale meene ajalukku läinud organisatsioonist – rohelises vormis piirivalvur.
Ettevaatust – läheduses on lahtine munakiviraketisega kaevukoht (eriti ohtlik lumega).
Seotud lingid:
Press reklaamis igal kanalil uut Abruka reisipraami „Abro“ ning me otsustasime kontrollida laeva lubatud häid omadusi. Hommikul Roomaassaare sadamas selgus, et sõidab vastavalt sõiduplaanile (vajadusel ja kokkuleppel teeb ka lisareise), ilus valge siniste kirjadega. Autotekk mahutab tõsi küll ainult ühe auto (seegi mitte rekka, vaid maksimaalselt c-kategooria sõiduk) ning reisijate salong on mugav (jahutusega), aga ainult 12-kohaline. Baari ei ole, samuti ei ole laeval toitlustamist, see-eest on meeldiv meeskond ja sel päeval oli ka mõnus reisiseltskond. Pileteid elektrooniliselt broneerida ka ei saa, müük käib kohapeal sularaha eest (2€ ots) ning edasi-tagasipileteid ka ei ole, kuid kapten arvestab sellega, et hommikul saarele sõitvad külalised peab ta õhtul tagasi viima.
Jalutasime saarel ringi, tutvusime kohalike vaatamisväärsustega (Abruka maja, tuulik, peksukivi, rändrahnud, infopunkt, Lippmaa pärn, Vesiaia sadam, laialehine vihmamets jne.) ning tulime mõttele likvideerida Abruka üks oluline puudujääk: me otsustasime peita saarele aarde! Tükk aega arutasime, milline see peaks olema – kas mõistatus, multiaare või hoopis tavaline. Lõpuks jõudsime ühisele seisukohale, et peidame tavalise nn vanakooli aarde. Nende jaoks, kes arvavad, et elu ei pea olema nii kerge, on ka mõistatus: esimene 1927 ja teine 1249, kolmas ca 10 (abiks on Enn Pirrus või Kalle ja Martin Suuroja).
Aare on peidetud võsasse (mitte väga tihedasse) kivi alla, lumega on leidmine raskendatud, suvel on jälle palju pinisevaid ja lendavaid aardevalvureid, kevadel ja sügisel võib olla maa märjavõitu – ideaalseid otsimistingimusi pole! Aardes on esimesele leidjale meene ajalukku läinud organisatsioonist – rohelises vormis piirivalvur.
Ettevaatust – läheduses on lahtine munakiviraketisega kaevukoht (eriti ohtlik lumega).
Seotud lingid:
No siin olen ka käinud juba korduvalt kive ümber pööramas, aga ikka vale kandi peal. Lõpuks ometi õnnestus õiges suunas vaadata. Tore leid, aitäh!
Inimesed on rohkem aega veetnud võsa vahel kui puhkekohas. Otsida tuleb põhjalikult.
Vahepeatus Pitkanina otsalt Vaherahu nukale. Tele2 kliendina mul telefonilevi puudus, seega tuli vana hea gps appi võtta. Sellegipoolest tiirutasin tükk aega, kuna kive, mida uurida, oli palju. Vahepeal jõudsid puhkekohta praamil kohatud seltskond ja nende jutu taustal ragistasin aga metsa all edasi. Koht oli minu jaoks müstiline ka selle poolest, et karulaugust olid alles jäänud ainult ära närtsinud õievarred ja võimas küüslauguaroom. Pärast leidu tulin võsast välja ja tunnistasin seltskonnale üles, et otsisin geopeituse aaret, mitte ei ole hulluks läinud. Selgus, et nemadki on geopeitusest kuulnud ja kokku puutunud, kuna üks lastelastest olevat sellega kunagi tegelenud. Lubasid minna selle aarde uuesti üles otsida ja hiljem tuli välja, et leidsidki nii aarde kui oma nimed 4 aasta tagusest ajast. Suur tänu peitjatele!
Abruka päeva esimene, levi kehva, leidsime siiski üles. Otsida geokuhja, või midagi sarnast. Aare korras.
Kolm päeva Abrukal. Esimene. Logisid lugenud valmistusime pikemaks otsimiseks. Tegelikult näitas GPS täpsuseks 3 meetrit ja leid tuli mõne minutiga. Aitäh!
Aega läks väga kaua. Ümberkaudsed sääsed said küll kõhu täis.
Enne otsima hakkamist tegime pikniku lähedal asuvas puhkekohas, et energiat koguda. Seda oli vaja, sest otsimine võttis ikka aega. Lisaks sääseparvele oli ka meie geps veidi imelik ja aarde leidsime meie koordinaatide järgi veidi eemalt. Ilveseid seekord ei kohanud. Tänud peitjale.
Siin oli sääskedel pidusöömingu aeg ja õhk neist puhta paks, seega pidi logima tulema päikese kätte. Aare oli aga seda kõike väärt! :)
Karp vahetatud, sest 10 aastat 3 kuud ja 3 päeva tagasi peidetud karp ilmutas väsimise märke. Sisu kuivatatud/asendatud. Logiraamat pisut niiske, aga kuivatada ei õnnestunud - õhuniiskus oli ligi 100% ja kogu maailm tundus märg olevat. Kui keegi satub kuivema ilmaga, võiks teha seal lähedal söögipausi ja sel ajal logiraamatut tuulutada. Panime igaks juhuks ka mõned varu-minigripid. Jätsime veel nööbid (3+3), mütsimärgi, märgi EV/UA, võtmehoidja, klaaskuuli, 4 pliiatsit ja 2 pastakat "Piirivalve" ning jussikese puust geomündi (kollektsionäärid kiirustage!). Kahjuks ei olnud kaasas sobivat kilekotti, talvele vastu minekuks sai ümber hele kott. Kui kellelgi võimalik, siis palun asendage tumedamaga.
Palun taastage maskeering pärast karbi tagasipanekut!
Leitud, logitud, tänud peitjale!
Jalutasime salumetsas, uurisime kive ja panime aarde kirja.
Selleks aardeks Abrukal oli uue inimese geopeitusega nakatanud ja tema ka aarde leidis. NB! Logiraamat on niiske ja pliiatsit ei ole, kahjuks ei saanud ka enda oma jätta, sest siis oli veel saare kaks aaret leidmata ja kes teab, äkki mõnes veel puudu.
Leitud levita. Seda siin lihtsalt polnud. Saigi siis nii kaua tiirutatud kuniks aare end ilmutas.
Tänud
Otsimine võttis aega, aga kui ala laiendama hakkasime, tuli siiski mõistliku ajaga kätte. Natuke tuulutasime niisket logiraamatut, kuni ratta juurest pliiatsit tõime. Aitäh!
Oleks arvanud, et nii suurele saarele peidetaks varem aare nagu nt Kajaka vaimu aare. Aga vähemasti nüüdseks on enamus vaatamisväärsusi aaretega tähistatud ja sai tulla skoorima. Antud aare oli päeva raskeim leid, ei tahtnud kuidagi see silma hakata. Lõpuks Liisile ikka hakkas ja sai edasi väntama hakata.
Raskusastmete järgi ei tundunud midagi nii hullu, aga tegelikult osutus see kogu saare raskeimaks pähkliks. Pärast pikemat otsimist jäi mulle lõpuks õige asi silma.
Noo oli ikka jupp tegemist, enamik lõi suht kohe käega. Skorpioni kangus ei lubanud mul alla anda.. ja õige kivi lõpuks leidsin ikka. Kuna pliiats jäi maha laagripaika, siis Uku vana leiutaja ikka kärsatas puuoksa ja maalis ta oma nime sinna ainsana sellega ära. Kannatust peab olema ja õiget silma ja kätt ka.
Leitud, aitäh!
Saare nimi- ja ühtlasi ka kõige esimese aardeni jõudsime alles eelviimases järjekorras. Tutvusime natuke metsavahi valdustega, sealhulgas keldriga, kaevuga, hirvede jootmiskohaga ning siis ka päris mitme kiviga, lõpuks sealjuures ka aarde asupaigaga, kuhu endast nimed maha jätsime.
Täpsustuseks aarde kirjeldusele võib öelda, et alates selle aasta suvest saab Abrole ka täitsa internetikeskkonnas pileteid broneerida (saarelaevapiletid.ee). Proovisime järele – toimib küll!
Väisasime oma reisi käigus ka teisi kirjelduses mainitud kohti, aga laialeheline vihmamets jäi meil küll kuidagi kahe silma vahele. Õnneks oli silmailu küll ja enamgi veel Abruka sugugi mitte tavapärasest salumetsastki.
Aitäh peitjatele!
Paar päeva tagasi Hiiumaal olles tuli äkki mõte, et läheks ka Abrukale. Hakkasin uurima, et millega sinna saab ja millal saaks ja leidsin uhke laevapiletite broneerimissüsteemi. Selgus, et laupäeviti on just Geopeituse jaoks sobilik laevagraafik, kui hommikul saab saarele ja pealelõunat tagasi. Kahjuks laevapileteid tagasisõiduks olid otsas. Otsisin siis üles Abro kapteni ja uurisin, millised võimalused on saarelt tagasi saada. Mulle anti natuke lootust, et äkki ikka leiab lahenduse. Nii me laupäeva varahommikul enda Abruka poole teele sättisimegi. Laevakapten on väga sõbralik ja muhe kohalik, kellelt saime esmase sissevaate saare ellu ja laevaliikluse korraldusse. Selgus, et ametnikud on selle uue bronnisüsteemiga kogu seni toiminud lahenduse ära käkkinud ja rahul pole sellega ei kohalikud, laeva meeskond ega ka suvised saarekülastajad.
Saarel ringi liikumiseks olime põgusalt kaalunud ka rattarendi varianti, kuid otsustasime siiski jalgsi liikuda. Kerge randmega kaardil marsruudi joont vedades tundus, et umbes 13 km jalutusega peaks kõik meid huvitavad punktid läbi saama käidud. Ja kuna saarel olemiseks oli täpselt 5 tundi, siis tundus see täitsa tehtava plaanina. Nii me peale laeva randumist mõnusa tempoga Abruka esimese aarde poole astusime. Päike paistis, kuid õnneks oli metsateel liikuda mõnusalt jahe.
Aarde juures oli ikka natuke pimesikutamist, sest kividest mille all võiks aare olla siin puudust ei olnud. Õnneks sai mõõduka otsimisega karp leitud ja sissekanne logiraamatusse tehtud.
Aitäh peitjatele!
Minul igatahes kadus telefonis internet kui aarde kohani olin jõudmas. Mis seal ikka sõitsin tagasi sinna ,kus veel oli net olemas, vaatasin kaardilt selle ja järgmise aarde täpsema info üle ja väntasin uuesti otsimiskohani. Mis seal ikka, trenn on hea. Õnneks aare sai ikka leitud, logiraamat niiske. Tänud peitjale.
Kaljas Hoppet viis meid Abrukale ning saare ekskursiooni käigus sai leitud kaks aaret. Teised jäid seemneks ja põhjuseks uuesti tulla. Aitäh!
Kuumal päeval on ideaalne aeg Abruka külastamiseks, kuna siinne mets pakub väga head varju lõõmava päikese eest. Aitäh!
Milline mõnus laialehine mets jalutamiseks.
Tänan peitmast.
Abruka tripi plaanisimegi koolivaheajale, siis meil puhkus ja ongi paras väike saari külastada. Kuressaares hotellis proovis küll Priit mind ümber veenda, et ei tea kas lähme- tuuline, vihma sajab jne. Mina ei võtnud teda kuulda ja olin kindel, et laev läheb. Ilmalgi ei olnud midagi häda, paar korda saime natuke vihma, ei midagi hullu. Esimesel korral ei leidnud aaret, pärast tagasi tulles sipsti käes. Tänud peitjale.
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Niiske oli see aare. Found it: 15.Aug.2020 10:57 Abruka. Kui kahuri aluste poole astusime olid noormees, neiu ja koer ametis oma hommiku toimingutega. Tagasi tulles olid nad kuhugi läinud omi asju ajama. Seega saime otsida aaret, mitte puuke. Joogiküna vaatasime ka silmanurgast. Täname.
Oli siin alles võimlemist. Esimene õhtu tulin siia, mugud nullis. No hiilisin metsa ja üritadin spiooni panna, kuid jube nõmr hakkas, ise oled mõne meetri peal ja kuidagi ei saa praksu ka teha. Hiilisin siis välja ja käisin all kahurialusyäte juures ära. Tagasi tulles olif mugud nullist kadunud, kuid telklaager oli püsti. Sukeldusin siis jälle metsasügavusse, sain natukene olla, kui nad ratastega jälle tagasi saabusid. Ja koos koeraga. No pekki, ma hiilisin vist oma 15 minutit sealt sammhaaval ära ja isegi koer ei avastanud mind.
Järgmine hommik tagasi ja plats tühi. Sukeldusime ja mina pidin ikkagi geokõne tegema, ei suutnud ise esimese hooga leidagi. Aga lõpuks leid tuli. Siis tuli karje, puugid. Aive leidis alla 10 puugi endalt, Martin pea 20. Ma olin puhas poiss, kuigi kõige kauem tolbendasin metsas. Tegelt oli terve saar puuke täis. Need saldod kerkisid ikka pea 40 puugini siin mõnel ja mina siiani olen 1 kinniimenud juraka saanud. Aga hirvede jootmisküna oli ka lahe ligiduses, järgmine päev käisime siin kohaliku bioloogiga ja saime ühte teist head teada. Et Abrukal mõni taimeliik, mida vaid siin terve Eesti peale ja mõni üliharuldane.
Igastahes aitäh aarde eest.