Aeli järv

Viljandist kodu poole sai loetud läbi kõik logid, et aru saada,kui hea rada ümber järve kulgeb ja kas ma ikka suudan selle läbi teha. Ootasime hirmuga seda teejuppi, mis katki pidi olema ja neerukivid lahti loksutama aga meie sellist teed ei kohanud. Tee oli igatahes kolm korda parem kui Pärnumaal paari aarde juures. Kulgesime raja algusesse, ega seda väga ei tuvasta aga me teadsime umbes, kust võiks alata. Algus oli palju tõotav. Metsa rajake oli, maapind püsis. Raba osa aga enam mitte. Kohe vajusid jalad sisse ja said märjaks. Ja mitte ainult Daunol vaid ka minul. Jube raske maastik oli kuni järveni. Põlvele andis iga sammuga tunda, et see õõtsumine pole hea. Järve ümber õnneks oli enamvähem rada olemas ja kõvem. Kahtlaseid auke muidugi oli ja pilk pidi koguaeg maas olema, et mitte sisse astuda. Aegajalt tegin puhkepausi ja vahepunktis jõudsin Daunole järele. Edasi läksime rahulikumas tempos, tuli pehmem pool. Pinkidel istusime veidi, tuld ei teinud. Teekond järvest autoni oli raskem kui tulles. Kasutasin puid, et edasi end aidata , põlv oli lihtsalt nii nõrk ja enesetunne polnud hea. Käidud saime, jalg oli hommikuks veidi paistes aga elame edasi.
Tänud aarde eest.

Juba laupäeva õhtul kiitsin, et näed pühapäev on seekord koduvalvest vaba ja seega saame nautida Heleni poolt ettevalmistatud matkade plaane. Alustame Aeli järvest. Muidugi stardime üsna kohe peale ärkamist. Jõuame mitmes kohas matkata.
Astusime autosse, mina mõnulesin, lugesin raamatut, isegi kiire une võtsin, hakkasime juba lähedale jõudma ja siis telefon heliseb... Meil on soov, et tuleksite tööle kohe. Mis? Mina olen tõesti valves?... Jah, nii on kirjas...
Mõte minu peas - piiks, piiks, piiks, piiks, piiks. Kas ikka teisiti ei saa? Ei saa... piiks, piiks, piiks, piiks.
Sõidusuund tagasi ja mõne aja pärast jälle see kilulinna kontuur. Mõne tunni pärast... Pekki küll, ikka lähme tagasi!!!
Hakkasime juba parkimiskohale jõudma ja mina suutsin rõõmuga juba ennustada, et pole ju sellel teel häda miskit... ja siis saabus mõne kilomeetrine lõik, mis oleks soovitav läbida neerukivide puhul. Retsept on lihtne - teel jood 2 liitrit õlut, sobib mõni lahjem vein ka. Kui kohale jõuad siis on tekitatud korralik vedeliku vool, alkohol on mõjunud lõõgastina ja piisava kiirusega seda lõiku läbides põrutab kindlasti kinnijäänud neerukivid lahti.
Aga oot, aardest peaks ju ka kirjutama. Ja siin ei oska kohe seda rõõmu, mida me teel järveni ja järve ääre tajusime, kirjeldada. Jätsime alustuseks kummikud ja räätsad autosse ning tundsime terve matka rõõmu, et ei pidanud nende segavat faktorit tajuma.
Ja tõesti, tasus tulla tagasi. Aitäh Helen, kõike oli parasjagu naudinguks - nii kulgemise teekonna pikkus, rada järve ääres, mis ikka kohati ka tähelepanu küsis, isegi tore piknikukoht oli olemas. Oleks lõkkegi või vähemalt piibu tossama pannud aga tikud olid autos. Oh kui mõnus oli!
Otsustasime läheduses olevad teisid rabamaiuspalad jätta tulevikku. Selliseid ilusaid päevi võiks ju olla palju. Ja kui on kas või üks kindel, mida oodata siis saan igapäeva kurjusele lihtsalt näkku naeratada.
Aitäh veelkord ja FP minupoolt kindlasti!

Selle aarde puhul oli kõige raskem osa autoga viimased paar kilomeetrit auklikul kruusateel. Sõita sai praktiliselt jalakäija kiirusega. Lõpuks sai see kannatuste rada läbi ja sai suunduda järve poole minevale metsarajale. Jah just rada, sest mingit uhkset teed siin järve suunas ei lähe. Kui auto juurest lahkusin, siis parkis raja alguses veel üks auto, ilmselt kas samuti geopeiturid või siis niisama matkajad. Jalga panin kummikud ja kuigi vahepeal läks tee üls soisema lõigu, siis kõikjal oleks saanud tegelikult liikuda ka tavalise matkasaapaga. Ring ümber järve oli huvitav ja möödus vahepeal üsna järve serval ning mõnes kohas tuli olla ettevaatlik, et vältida märga suplust. Ilm oli mõnusalt päikseline ja järve ääres olevas puhkjekohas tegin pikema peatuse. Üle järve oli näha rajal liikumas kahte inimest aga nende tempo oli aeglane ja sain rahulikult üksinduses puhkehetke nautida. Ühel hetkel liikusin edasi või siis õigem on öelda vist tagasi auto poole. Loomulikult logisin rajal liikudes ka aarde, mille koordinaadid olin vahepunktist saanud. Tänud siia järve äärde juhatamise eest!

Aitäh!

Küsija suu pihta ei lööda. Nii kui pärast Maassilla rabaretke palusin siiakanti aardeid juurde, tuligi kohe järgmisel päeval üks juurde. Raba isu on nii suur, et esimesel võimalusel tulin jälle. Multit oli vaja, lootsin et teekond pole nii pikk nagu multil Blondiiniga rabas.
Teel siia nägin palju loomi tee ääres. Kui ühe põllu peal olid koos kitsed ja sookured, siis ei pidanud närv vastu, jäin seisma ja tegin video. Saabudes oli autotee veel jäätunud, tagasi minnes aga sulanud ja jube mudane. Kaalusin tükk aega kas minna saabaste või kummikuga. Valisin kummikud. Kuu aja pärast on kummik kindlasti üleliigne.
Järjekordne ilus koht. Klõpsisin pilte ja lihtsalt nautisin. Käometsa raba on veel ilma aardeta. Mina olen alati valmis siis jälle tulema. Aitäh aarde eest!

Tegelikult tahtsin geopeitusevaba päeva võtta, aga no taas ei õnnestunud, ilm oli selleks liiga ilus ja kutse rappa minna liiga ahvatlev. Igatahes sai siis raja algusesse kulgetud ja olgem aus, siis see sinna saamine oli palju probleemsem kui raja läbimine. Kõigepealt oli teemeister ilmselgelt purupurjus olnud, no ma küll aru ei saanud, miks see tee nii käänuline peab olema. Ja siis said käänud nagu otsa, aga tee ise oli katki mis katki. Igatahes mu hommikul puhtaks pestud auto oli jälle niisugune nagu ikka. Täitsa arvestatv rada läks kohe järveni ja siis tegi veel tiiru peale kah. Ääretult mõnus koht, päike paistis ja kuskiltmaalt tuli hirmus tahtmine ujuma minna. Aga siis tuli meelde, et tegelikult ei taha ikka küll, see vesi on ikka üüratumalt külm ja teeb veel märjaks pealekauba. Igatahes sai tiir järvele peale tehtud, vahepeal aaregi logitud ja mõnusas õhkkonnas juhtus see, mis vahel ikka juhtub, olime asunud järvele juba teist ringi peale tegema. Ots ringi ja vut vut sellest rabast välja, sest tänaseks oli teisigi plaane.
Tänud peitjale toreda multi eest ilusas kohas.

ftf 14:07 meeletult ilus koht aitäh peitjale

Aare avaldatud.