Altmetsa

Leitud

Leitud.

Leitud! Aitäh.

altmetsa ja Madisemäe aare on meile pikka aega tundunud sellised aarded, mida külastada kas varakevadel või hilissügisel. Logide järgi lihtsal on jäänud mulje, et osa rajast on väga võsane. Eks ta umbes nii oligi. Jõe ääres kulgemine oli mõnus ja siia lõkkekoha ja vaatetorni juurde pääsemine ei olnud muidugi miski probleem. Seega, see sai meie tänaseks esimeseks leiuks ja siit liikusime edasi Maädisemäe poole. Aitäh.

Tee Altmetsani oli täiesti normaalne, veel mõned sulailmad ja on juba porine.

Ilus päikesepaisteline ilm ja kerged miinuskraadid tegid matkamise mõnusaks ja lasid ka kuiva jalaga teel liikuda. Ilus asukoht ja tornist oli ka kena vaade. Oluline teade Ingele oli ka ilusasti veel alles :). Tänud peitjale

Leitud. Vajaks veidi paremat logiraamatut.

Aitäh aarde eest!

Retk algas tegelikult hommikul kell 10 Londoni metsamaja parklast, kuhu 1 auto päeva lõpuks vajaliku varustusega ootele jäi. Sealt läbi Oiu sadama, kust kanuu rentisime, Altmetsa parklasse jõudmine ja jõele mineku ettevalmistus võttis oodatust pisut kauem aega, nii et lõpuks auringiga aarde juurde jõudes oli aeg juba kergeks lõunapausiks. Selleks sobis see kaunis lõkkekoht suurepäraselt. Loomulikult enne sai aare üles otsitud ja vahitornist ümbrust vaadeldud.

Tänan peitmast.

Siia tõi meid Suveseikluse legend Alumiselt poolt puistusse, mis ütles lihtsalt - See vahitorni tüüpi torn asub praeguses lõkkekohas endisel talumaal. Ümberringi laiuvad luhad.

Matk oli täiesti jõukohane, vahepeal liigutame endid vahelduseks autos istumisele hea meelega. Jälle minul ainsana leidmata. Poisid läksid torni seikluse küsimusele vastust leidma, mina lippasin aaret otsima. Ei mäleta, et logiraamatuga oleks mingi jama olnud. Vetsu kõrvale oli värskelt ka puid toodud. Aitäh, sain kaks ühes.

Kaks nädalat plaanitud tripist langesid koledate ilmaolude tõttu pooled osavõtta tahtnud ära. Meie otsus oli, et teeme ära. Saimegi vee peale, vihmakeebid igaksjuhuks kotis kaasas. Siia aardeni oli vaid veidi aerutada.
Tänud aarde eest.

Leitud, vinge!

Sisu suht vana. Aarde koht põnev

Tulime matkarajale jalutama ja ohnäe üllatust, karbike ka. Logides oli sääski nii palju ümberringi, et ma isegi ei näinud, kuhu täpselt ma oma nime kirjutasin... ei suutnud selles parves logiraamatu lõppu üles otsida. Aga nimi kirja sai. Sisu oli veidike niiske, ehk tahaks uusi donotiite, aga üldiselt korras.

Leidsime

Kui on nii toredad töökaaslased ja töö siis on lust matkata ja abiliste abiga aare otsida! Aitäh!

See torn oli esimene peatus süstateekonnal Kirnast Jõesuusse. Keegi oli torni jätnud olulise teate kellelegi Ingele :-)

Koht mulle väga meeldis, tulen kindlasti tagasi. Tegin ka Kirna matkaraja läbi. Kuid hirmus palav oli, hirmus palju parme oli ja veel mitu häda oli, niiet Madisemäele ma ei jõudnudki. Kindlasti tulen tagasi

Leitud. Tänud peitjale hoolikalt peidetud ja pakitud aarde eest. NB! Logiraamat vajaks vahetamist.

Kiire leid. Aitäh!

Leitud.Aitäh peitjale.Logiraamat on küllaltki väsinud.Vajaks uuendamist.

Sünnipäevamatka esimene peatus. Muljetavaldav torn, milles sees ka nii ilusad ja sisukad infotahvlid. Ronisime kõik korrused läbi ja imetlesime vaateid aga kauaks me siia siiski ei jäänud - päeva põhisihtkoht alles ju ootas meie visiiti. Panen endale märke maha et see on torn, kus vajadusel oleks täiesti mõeldav öö veeta ilma, et peaks muretsema enda karude poolt nahkapistmise pärast; aitäh Tankirahvale näitamast.

Kirna matkaraja plaan tuli meil päevakorda üsna ootamatult ja hoopis ühe teise pikalt plaanitud ja ilmselt tunduvalt ekstreemsema seikluse asemel. Kuna oli kindel plaan päev kuskil mülkas veeta, aga samas tahtsime ikka kindlalt ellu jääda ja isegi nautida oma tegevust, siis saigi see umbes 10 km ring ette võetud.

Kogu matkaring oleks olnud läbitav ka matkasapaaga, kuid me panime igaks juhuks jalga ikka kummikud. Palju kindlam oli astuda nii märjas rohus, väikestes lompides kui teel laiutavates vedelates lehmakookides.

Torni juures märkasime jõe ääres ka ühte matkaliste seltskonda, kes ilmselt veeteed oma liikumiseks kasutasid. Aarde otsimist nad ei seganud ja saime rahulikult võsas ragistada ja ka üsna kiirelt aardekarbi leida. Peale logimist ronisime ka torni, mis oli täitsa vahva. Ja oma massiivsusega meenutas pigem maja kui torni. Vaatasime kõik infotahvlid üle, et mis ohte või võlusid meil rajal veel ette tulla võib ja liikusimegi edasi oma tänase peamise eesmärgi- Madisemäe - poole.

Aitäh peitjatele!

Leitud päikselisel kevadpühal!

Kena kevadilm, ekstreemne rada, kohapeal kiire leid. Mõnus.

Kuidas me siia jõudsime? Kõik algas sellest kui ühel päikesepaistelisel päeval Jänese matkarajal jalutades kevadist ilma nautisin ning mõtlesin, et võiks ju matkale minna. Võtsin kõne Airile, kes oli täitsa käpp loodusesse minema. Panin lauale Altmetsa, Madisemäe ja Šveitsi juustu. Eks planeerimisel natuke sussi-vussi oli, kuid kokkuvõtteks jõudsid kõik õnnelikult õige päeva hommikuks matkaraja parklasse, kus tervitas meid 20 cm lund (jee, kevaaaad!) ja punane lipp. Otsustamine tehti meile lihtsaks, sest nii saigi ligi ainult Altmetsa ja Madisemäe aaretele.

Hakkasime aarde poole minema ja korraga käis jalge alla krips-krõps. Oioi, me kõnnime jääl või? Vett küll jää all veel ei olnud, kuid need, kes endale kummikuid enne jalga ei pannud, parandasid vea. Edasi minnes oli iga sammuga vett ainult rohkem. Alguses sai kõndida metsa vahel või astuda mätastele, kuid vahetult enne silda oli vett nii palju, et kahel meist said varbad märjaks. Ütleme, et olid adrenaliinirohke teekond. Läbisime seda esimest kilomeetrit kaua-kaua, nii et torni juurde jõudmine oli suur kergendus.

Läksime Cärolyniga aarde manu. Tegelikult vaatasin kohe õigesse kohta, kuid külm oli teinud oma töö ja seega saime veel viis minutikest mujalt otsida. Lõpuks saime Marguse tarkusega külmataadile vastu ja nimed logiraamatusse.

Torn on absoluutselt imeline tehtud siia. Mulle väga meeldis uudistada läbi kõik korrused ning usun, et suvel on siin eriti mõnus olla ja pärast end jõkke kasta. Aitäh siia juhatamast!

Madisemäe poolt oli lausa lust läheneda. Rada keerutas pisut rohkem jõelookeid aimates, aga oli kenasti matkasaapaga läbitav. Otsimine oli keerukas, õnneks olid lõkkeplatsil geopeitusega kursisolevad piknikulised, kes kinnitasid, et me täiesti õiges piirkonnas oleme. Aga aaret polnud. Lõpuks võtsime taskunoa appi ja kangutasime 4-5 korda katsutud kohast üleskerkinud ja külmunud mulla aarde eest minema. Ehtne töövõit!

Pisike piknik ja siis valik - kas edasi või tagasi. Kell hakkas pimedusele lähenema ja auto kutsuvalt lähedal - edasi! Mikul üks jalg juba märg, kannab naise seljas üle.
Aga rada suutis üllatada - see, mida meie oma naiivsuses veetakistuseks pidasime, oli lihtne eelpost. Tegelik lõbu ootas meid sillaületuse järel, kui kitsas 15meetrine jääseljandik põlvekõrguses vees ainuvõimalikku autossepääsu tähendas. Selga-sülle sellises kohas ronib ainult hull, kes ülepea vette tahab kukkuda.

Mikk pani nagu jäälõhkuja ees minema, mina siis kiiluvees. Esimesed 5 meetrit polnud üldse hull, püksid ja saapad pidasid, aga kui vesi talla alla voolas, läks samm veel kiiremaks. Edasi oli astudes sellist häält kuulda, nagu pesumasinad teevad.

Veel ühest laiast veeväljast saime metsa kaudu mööda põigata ja päris lõpus oli siis veel see "eelposti" läbimine. Astumispind oli küll laiem, aga jää oli eelmist4 läbijate poolt katki astutud ning vesi sügavam. Aga auto ja kuivad riided juba ootasid!

Haigeks keegi ei jäänud, kalipsoga võib talisuplust teha (vist võib-olla)küll!

Kui Kirna aare oli võetud, siis tagadi tulime jälle siia algusesse, kirna matkaraja parklasse. Ja nimme sai jäetud see aare tagasiteel magustoiduks, ehk siis et oleks ka miskit võtta koduteel, kui käed juba nõrgad ja töntsid aerutamisest. Ja nii ma siis selle jõe kõige liivasemalt kaldalt oskasin üles ronida, mitte nagu eilsed hullud, kes läbi roostiku maabusid. Vahva koht ja ajalugu, suures kiirustamises ei osanud mõeldagi, et peaks vaatetorni veel ronima. Ove ootas süstas ja nii ta läks. Aga vast jõuan siia veel, ei usu, et see oli esimeseks ja viimaseks korraks siia torni jõuda. Tähh aarde eest.

RMK Pedja jõe lõkkekohast asusime matkaraja asemel teele seekord mööda vett, sest ees ootab põnev väljakutse kulgeda supilaudadel Kirnalt umbes 30 km mööda jõge.

Retk alles algas ja veel polnud isegi puhkepausi vaja, kuid geopeitur ei saa ju ometi aardest mööda minna. Kaldale tulekuks suutsime valida võimalikest kõige kehvema koha, aga kes ütleb, et peab lihtne olema. Läbi muda ja kõrvenõgeste me siiski tornini jõudsime.

Aarde leidsime kiiresti, väärikalt vana aare heas korras.Pärast aardeleidu tuvastasime, millist nn ilusat liivaranda Mari randumiseks soovitada tahtis. Sellest polnud nüüd aga enam kasu, sest meie veesõidukid olid ju Mari valvsa pilgu all kõige kõrgema ja mudasema kaldaserva all ootamas ning nendeni tuli tagasi minna sama teed.

Aitäh.

Lähenesime platsile mööda jõge. See oli meie Kirna-London teekonna esimene peatus. Mari oli siin varem käinud ja teadis rääkida, et ärge te siit otse torni juurest küll randuge. Kurvi taga on ilus liivarand ootamas. Kuuletusime ning liikusime edasi. Kurvi taga oli aga hämming kuna siin ootas meid ees hoopis veelgi järsem ja mudasem kallas. Tänasin viisakalt Mari selle manöövri eest ja pressisime ennast vaevu üles ja hiilisime nulli. Leid tuli hetkega ja ka logida tuli kibekiirelt kuna suur parv sääski otsustasid meile kambakat teha. Kiire pilk platsis tõi selguse millest Mari rääkis. Supikatele tagasi kobides sõitsime siis ühe kurvi võrra veel edasi ning tutvusime ära haihtunud rannaga.

Tänud.