Koopas talvituvad nahkhiired. Laseme neil seal rahulikult olla ning ärme käi neid häirimas perioodil 1. september - 30. aprill
Peeter Suure merekindluse süsteem kavandati Tsaari-Venemaale iseloomulikult hiiglasliku, ent sõjalises mõttes üsnagi kohmakana. Nagu näitas ajalugu, oli selle sajandirajatise sõjaline kasutegur peaaegu olematu.
Astangule, täpsemalt Kadakalt Tabasaluni ulatuvasse klindinõlva, oli esialgu kavas rajada 39 U-kujulist paaristunnelit, mille juurde viiks merekindluse raudtee ja mille käikudes oleks hoitud mereväele vajalikke miine, torpeedosid ja lõhkeainet. Tunnelisuud pidid ohutuse huvides paiknema üksteisest vähemalt 50 meetri kaugusel ja tunnelitesse planeeriti kõrvuti kaks vagonetiteed. U-kujulised tunnelid olid esialgu 7 meetrit kõrged ja 200 meetrit pikad, põrandalaius oli 9 meetrit. Lamedat gooti võlvi meenutavat lage vooderdas 0,9 meetri paksune kivivooderdis, mille peal oli niiskustõkkena plekkisolatsioon. Rajati ka töökindel nõrgvee ärastussüsteem, mis juhtis nõrgvee tunnelite ette kaevatud tiikidesse.
Kui oleks teostunud ladude ehituse maksimumprogramm, ulatunuks käikudest uuristatud klindilõik praeguse 800 meetri asemel umbes viie kilomeetrini, hõlmates ka Paldiski maantee ja Rannamõisa tee vahelise lõigu ehk Harku järve taguse ala. Tegelikkuses kahanes projekti eelarve sõja edenedes pidevalt ja nii jõuti Astangule valmis ehitada vaid neli tunnelipaari, kahe puhul tehti veel ettevalmistusi. Tunneleid rajati põhiliselt 1917. aastal, hiljem töö seiskus merekindluse komandandi ja Ajutise Valitsuse vaheliste erimeelsuste tõttu, mille põhjustas rahapuudus. Et ühendada laod merekindluse teiste objektidega, rajati kitsarööpmeline raudtee. See algas Koplisse suunduvalt haruraudteelt Rahumäe tee ja Tuisu tänava ristmiku juurest ning suundus Mustamäe nõlva alla. Astangu ladusid teenindav raudteelõik Tondilt Harkuni oli kokku ligi 12 kilomeetrit pikk. Jälgi omaaegsest raudteetammist võib leida TTÜ staadioni ja Ehitajate tee Nõmmelt laskuva lõigu naabruses. Läbides Astangul ladude esise, suundus raudtee mööda klindiserva üles kaldapealsele ning ühines umbes kilomeeter maad eemal kindluseraudtee Vääna pealiiniga. Nagu enamikul merekindluse rajatistel oli ka Astangu ladudel esimese kasutusperioodi lõpp kiire ja kuulsusetu. Sakslaste saabudes 1918. aasta veebruaris õhati kõik valminud tunnelite sissepääsud. Raudtee jäi alles, kuid seda enam ei kasutatud ja 1920. aastal võeti Rahumäe poolt tulev haru üles. Pole teada kuidas kasutati ladude ala esimesel iseseisvusperioodil või kas seda üldse rakendati. Kindel on vaid see, et Teise maailmasõja lõppedes kohandas Balti laevastik osa tunneleid uuesti miiniladudeks. Lõpuks hoiti siin ka suurtükiväe relvastuse ja lahingumoona varusid. Kogu ala (umbes 150 ha) piirati mitmekordse traataiaga. Tähelepanuväärne on kuupäev, millal maaeraldus ladude jaoks tehti: 24. jaanuaril 1945, kui sõda oli alles käimas.
Ühes tunnelipaaris oli kasulikku põrandapinda 3300 m², kubatuuriks 250 000 m³, mis ilmselt ei vasta tõele. Arvatavasti kasutati tunneleid ladudena üha vähem, kuivõrd maa peale rajatud laohoonete hoolduskulud olid väiksemad ja neile pääses raudteed pidi paremini juurde. Tunnelites ja hoidlates hoiti tookord kokku ligi 7000 tonni laskemoona. Sõjaväe leksikas oli ladude nimetusena käibel ka “artbaza” või siis veelgi lihtsamalt “10. kilomeeter”. Kilomeetreid arvestati tõenäoliselt maanteid pidi Tallinna kesklinnast. Viimane raudteeühendus Astanguga käis läbi Hiiu, enne seda Pelguranna–Kopli raudteeharu kaudu.
Nõukogude armee lahkumise ajal 1990. aastate alguses ilmus ajakirjanduses Astangu ladude ohtlikkuse kohta mitmesuguseid hinnanguid. Midagi täpset loomulikult teada polnud, tagantjärele oleks sealset nn. püssirohutünni hinnata meelevaldne. Õnneks kulges ladude tühjendamine suuremate tõrgeteta ja 1994. aastal võttis Eesti kaitsevägi laod üle. Mõnda aega valvas objekti Kaitseliit, et takistada rüüstamisi.
Aarde kirjeldus: http://www.loodusajakiri.ee/eestiloodus/artikkel11451123.html
Aarde koordinaat on võetud maa-ameti kaardi pealt. Peidukoht asub U-kujulise paaristunneli tagumises osas "U-kaares" ühe kiviplaadi taga. Vaadake kindlasti vihjepilti! Kaasa võtta taskulamp ning jalga soovituslikult kummikud, osades kohtades on tunneli põhi savine. Sisse pääseb koordinaatidelt N 59 23.960 E 24 37.058 (teine sissepääs on natukene maad Mustamäe poole minnes)
Koopas talvituvad nahkhiired. Laseme neil seal rahulikult olla ning ärme käi neid häirimas perioodil 1. september - 30. aprill
Peeter Suure merekindluse süsteem kavandati Tsaari-Venemaale iseloomulikult hiiglasliku, ent sõjalises mõttes üsnagi kohmakana. Nagu näitas ajalugu, oli selle sajandirajatise sõjaline kasutegur peaaegu olematu.
Astangule, täpsemalt Kadakalt Tabasaluni ulatuvasse klindinõlva, oli esialgu kavas rajada 39 U-kujulist paaristunnelit, mille juurde viiks merekindluse raudtee ja mille käikudes oleks hoitud mereväele vajalikke miine, torpeedosid ja lõhkeainet. Tunnelisuud pidid ohutuse huvides paiknema üksteisest vähemalt 50 meetri kaugusel ja tunnelitesse planeeriti kõrvuti kaks vagonetiteed. U-kujulised tunnelid olid esialgu 7 meetrit kõrged ja 200 meetrit pikad, põrandalaius oli 9 meetrit. Lamedat gooti võlvi meenutavat lage vooderdas 0,9 meetri paksune kivivooderdis, mille peal oli niiskustõkkena plekkisolatsioon. Rajati ka töökindel nõrgvee ärastussüsteem, mis juhtis nõrgvee tunnelite ette kaevatud tiikidesse.
Kui oleks teostunud ladude ehituse maksimumprogramm, ulatunuks käikudest uuristatud klindilõik praeguse 800 meetri asemel umbes viie kilomeetrini, hõlmates ka Paldiski maantee ja Rannamõisa tee vahelise lõigu ehk Harku järve taguse ala. Tegelikkuses kahanes projekti eelarve sõja edenedes pidevalt ja nii jõuti Astangule valmis ehitada vaid neli tunnelipaari, kahe puhul tehti veel ettevalmistusi. Tunneleid rajati põhiliselt 1917. aastal, hiljem töö seiskus merekindluse komandandi ja Ajutise Valitsuse vaheliste erimeelsuste tõttu, mille põhjustas rahapuudus. Et ühendada laod merekindluse teiste objektidega, rajati kitsarööpmeline raudtee. See algas Koplisse suunduvalt haruraudteelt Rahumäe tee ja Tuisu tänava ristmiku juurest ning suundus Mustamäe nõlva alla. Astangu ladusid teenindav raudteelõik Tondilt Harkuni oli kokku ligi 12 kilomeetrit pikk. Jälgi omaaegsest raudteetammist võib leida TTÜ staadioni ja Ehitajate tee Nõmmelt laskuva lõigu naabruses. Läbides Astangul ladude esise, suundus raudtee mööda klindiserva üles kaldapealsele ning ühines umbes kilomeeter maad eemal kindluseraudtee Vääna pealiiniga. Nagu enamikul merekindluse rajatistel oli ka Astangu ladudel esimese kasutusperioodi lõpp kiire ja kuulsusetu. Sakslaste saabudes 1918. aasta veebruaris õhati kõik valminud tunnelite sissepääsud. Raudtee jäi alles, kuid seda enam ei kasutatud ja 1920. aastal võeti Rahumäe poolt tulev haru üles. Pole teada kuidas kasutati ladude ala esimesel iseseisvusperioodil või kas seda üldse rakendati. Kindel on vaid see, et Teise maailmasõja lõppedes kohandas Balti laevastik osa tunneleid uuesti miiniladudeks. Lõpuks hoiti siin ka suurtükiväe relvastuse ja lahingumoona varusid. Kogu ala (umbes 150 ha) piirati mitmekordse traataiaga. Tähelepanuväärne on kuupäev, millal maaeraldus ladude jaoks tehti: 24. jaanuaril 1945, kui sõda oli alles käimas.
Ühes tunnelipaaris oli kasulikku põrandapinda 3300 m², kubatuuriks 250 000 m³, mis ilmselt ei vasta tõele. Arvatavasti kasutati tunneleid ladudena üha vähem, kuivõrd maa peale rajatud laohoonete hoolduskulud olid väiksemad ja neile pääses raudteed pidi paremini juurde. Tunnelites ja hoidlates hoiti tookord kokku ligi 7000 tonni laskemoona. Sõjaväe leksikas oli ladude nimetusena käibel ka “artbaza” või siis veelgi lihtsamalt “10. kilomeeter”. Kilomeetreid arvestati tõenäoliselt maanteid pidi Tallinna kesklinnast. Viimane raudteeühendus Astanguga käis läbi Hiiu, enne seda Pelguranna–Kopli raudteeharu kaudu.
Nõukogude armee lahkumise ajal 1990. aastate alguses ilmus ajakirjanduses Astangu ladude ohtlikkuse kohta mitmesuguseid hinnanguid. Midagi täpset loomulikult teada polnud, tagantjärele oleks sealset nn. püssirohutünni hinnata meelevaldne. Õnneks kulges ladude tühjendamine suuremate tõrgeteta ja 1994. aastal võttis Eesti kaitsevägi laod üle. Mõnda aega valvas objekti Kaitseliit, et takistada rüüstamisi.
Aarde kirjeldus: http://www.loodusajakiri.ee/eestiloodus/artikkel11451123.html
Aarde koordinaat on võetud maa-ameti kaardi pealt. Peidukoht asub U-kujulise paaristunneli tagumises osas "U-kaares" ühe kiviplaadi taga. Vaadake kindlasti vihjepilti! Kaasa võtta taskulamp ning jalga soovituslikult kummikud, osades kohtades on tunneli põhi savine. Sisse pääseb koordinaatidelt N 59 23.960 E 24 37.058 (teine sissepääs on natukene maad Mustamäe poole minnes)
Tark ei torma, mina arvatavasti nende hulka ei kuulu. Jõudnud tunneli algusesse suundusime aaret otsima, minna oli kusagil 200m. Nii kaugele veel ei jõudnudki, enne tuli valgus vastu, ei olnud rong vaid päike. Saanud aru, et oleme midagi kahe silma vahele jätnud hakkasime uurima selgitust. Sealt selguski et aare peidab ennast tunneli u-pöörde kohal. Tormasime tagasi tunnelisse, seekord infoga varustatult ja logisime aarde. Tunnel sai läbitud kaks korda, mis tänase leitsakuga oligi kõige arukam teguviis.
P.S. kogu tegevust läbivat mitmust ja minu isiklikku arvamust mitte kokku segada.
Tegelikult uurisin nendesse laskemoonaladudesse pääsemise ja sealt aarde leidmise variante juba ammu. Siis, kui kahte elevanti otsimas ja leidmas käisin, siis juba peaaegu oleks asjaks läinud, aga tookord oli mul kutsa kaasas ja kuna olime alla kenasti kahekesi saanud ja nüüd otsisime siis ülesse tagasi saamisevariante, siis kuigi nägin selle sissepääsu võimaluse ära, polnud tahtmist temaga koos sinna kodjama minna. Pealegi polnud ma tookord eriti hästi varustatud, kasutada oleks olnud vaid telefoni taskulamp. Eelmisel aastal uurisin uuesti logisid ja neid maaaluseid plaane, kuid aare läks enne taas nahkhiirerahu puhkusele, kui ma kohale jõudsin. Täna läks aga plaan lukku, vaja ära käia. Mõeldud, tehtud.
Tänud peitale aarde eest
leitud
Kõigepealt kuulasimr ajaloo ja siis tulime enda tuuri tegema. :)
Väga lahe.
Aarde omanik märkis aarde uuesti kättesaadavaks.
Võib jälle külastada
Järele mõeldes oli see võib-olla kolmeaastase jaoks pisut liialt lustakas maastik, aga noh, väikemees ise nii ei arvanud ja uuris juba enne tagasi päevavalgusesse jõudmist, millal jälle tulla saab. Nahkhiiri nägime, kolle-trolle ei kohanud (väike pettumus). Ah jaa, aarde leidsime ka üles, aitäh peitjale!
Esialgu oli üldse plaan vaadata, mis olukord selle saviga on, et järgmine kord parema varustusega tulla. Aga mingi hetk olin juba täitsa kaugele liikunud, niiet, mis seal ikka, lähme siis edasi. Jõudsin ka siis lõppu ja tohoh, ongi karbike siin. Ikka täitsa vinge seiklus :D
Aitäh!!
Leitud Team Virukate koosseisus! Alguses ei leidnud, aga aare oli just seal, kus ta pidigi olema. Lihtsalt ise olime pimedad! :)
Vurasime kohale ja sikutasime kummikud jalga ja uurisime Madise pakutud vaatamisväärsust Astangul. Leidis Team Virukad. Tänud peitjale.
Teadsime, et aare läheb nädala pärast kinni. Seega tuleb ära käia.
Savirallit sai üksjagu,olime just puhtad riided selga saanud.
Tänud aarde eest.
Marit oli siin juba enne käinud, kuid aaret ära ei toonud ning nüüd läksime kahekesi uuele katsele. Midagi ülemäära mõnusat ei olnud ja mul õnnestus isegi kukkuda, kuna savist olid jalanõud juba nii libedad. Läksime ühest U otsast sisse ja teisest välja ning vahepeal panine ka nimed kirja. Tänud aarde eest!
Olen siin ka varem käinud, kuid siis polnud sobivat varustust ja ei hakanud kaugemale minema. Täna õnnestus parema varustusega tulla ja seekord tegime kogu U läbi. Laagri tunnelid meeldivad mulle vist isegi rohkem. Aitäh aarde eest!
Konkreetselt järjekordsed seiklused sarjast ,,Kuidas topograafiline idioot luurebuss aardeid otsib".
Kui kõik normaalsed inimesed vaatavad enne kaarti, sh sissepääsu ja lähenevad aardele põhjast, siis luurebuss, kes kusjuures juba korra on seda viga kõrvalaarde puhul teinud, kärutab esmalt lõunasuunas aardega risti, paneb alles siis kaardile maa-aluse sissepääsu, laseb peast läbi hulga huvitavaid väljendeid ja nendib, et pole midagi, tuleb jalad selga võtta ja natuke jalutada. Õnneks ta labidat kaasa ei tarinud, a aasta tagasi oleks ta olnud võimeline ka täpi kohale augu kaevama. Niisiis tatsab ta üle heinamaa kohale ja loendab meetried: 15, 14, 13 ja 12. Tõstab nina üles ja tema ees laiub kuristik. Mida küll teha? Luurebuss ohkab, võtab enda vahetusjalanõud (!!! areng!) ja lennutab need kaarega kuristikku, sest kui need juba seal on, siis ei saa vedelaks lüüa ja tuleb ise ka alla roomata. Seejärel leiab luurebuss mingi rondi, millest kinni hoida, kuid uskumatu küll, aga isegi temagi peakesesse meenuvad Tunki Unetute aarde sõnad, et enne millelegi toetumist veendu, et see ikka maa sees kinni oleks. Luurebussikene hakkab veenduma ja selgub, et ront polegi maa sees kinni. Luurebuss ohkab jälle ja veeretab end mujalt alla.
Seejärel nopib Luurebuss oma vahetusjalanõud ja tatsab sissepääsu koordinaadile. Juhhuuu, ongi ava! Ainult et see ava on selline, et seal peaks roomama. Isand Lepalind teisel pool toru kinnitab, et ava peaks olema nii suur, et terve auto mahuks seal sõitma. Luurebuss teeb nägusid ja hakkab otsima seda kohta, kust bussiga sisse saaks sõita. Seejuures palub ta abi Muhukalt ning kurvalt lonkides avanevad taevaväravad ning isegi Luurebuss leiab koha, kust autoga/bussiga maa alla sisse saaks sõita.
Selleks ajaks oli Luurebuss tuvastanud, et vahetusjalanõud oli õige valik ning jättis enda õiged jalanõud kuhugi moonalattu, et lihtsam mööda savi uisutada oleks. Niiviisi tuigerdas ta aardeni, leidis selle enda kohta üpris ruttu ja võttis suuna tagasi. Ahjaa, selline areng on ka vahepeal toimunud, et enam ta ei liigu telolambiga sellistes kohtades, vaid korraliku taskulambiga. Tagasiteel märkas Luurebuss kohta, kuhu ta enda jalanõud pani. Ainult et neid jalanõusid polnud seal enam. Hetk hiljem sai ka maailma parim taskulamp tühjaks. Mingi ime läbi oli bussikesel ka varulamp kaasas, kuid ka sellega valgustamine ei andnud tulemust.
Luurebuss ohkas ja kõndis rohkem väljapoole. See oli õige mõte, sest selgus, et "vihjeobjekt", millega Luurebuss oma jalanõude asukoha oli meelde jätnud, neid oli tegelikult mitu ja alles nüüd jõudis buss õige juurde.
Jalanõud näppu, moonalaost välja ning võis päeva peaeesmärgi loetuks lugeda. Tagasi üles küttis Luurebuss küll mööda astangu serva, kuid siiski vähe laugemast kohast.
Isand Lepalind oli päev varem Luurebussile tõsise, kuid heatahtliku eesti mehe häälega öelnud: ,,Liisu, mul on sulle üks soovitus. Enne, kui sa midagi teed, siis mõtle natuke,". Luurebuss leidis, et see on igati väärt soovitus ning ehk hakkab kunagi ka luurebuss enne aaretamist kaarti vaatama. Loota ju võib.
Oi kui pikalt edasi lükatud külastus sain nüüd lõpuks tänu kaaslase toetusele ära tehtud. Selliste kohtade puhul on mu eelhäälestus juba üsna tõrjuv, kuid tegelikkuses sellest tõkkest üle saades polegi midagi hullu ja saab ikka logitud aarded.
Tänud peitmast.
Ühte Astangu tunnelisse sai Viivianit viidud ka meie esimesel kohtumisel. Täna ei tahtnud kaugele minna, seega pakkusin selle aarde välja. Algul Viivian põikles vastu, aga siis ikka nõustus. Kohapeal selgus, et ta kardab neid tunneleid... Pidi ikka eelmine kord vapper olema, kui tuli sinna võõra inimesega :). Kui olime enam-vähem õiges kohas, kostis eemalt kellegi hääl. Selgus, et teisedki olid neid tunneleid uudistama tulnud. Kuna tegu polnud geopeituse mängijatega, siis sai üksteist hoiatatud libedamate, ohtlikumate kohtade eest ja oma teed edasi mindud. Aaret ei pidanud kaua otsima ja üsna peagi olime jälle tunnelist väljas :)
Kriimsilmadega Laagi tunnelites tegutsedes sai kokku lepitud, et järgmisena võiks vahelduse mõttes Astangu-Hüüru teha. Nii see plaan ka teoks sai. Siinne maastik oli Laagrist hoopis erinev aga karbi leidsime ja nimed kirja saime. Tänud!
Leitud. Tänan
Kui see aare talvepuhkuselt tagasi oli, hakkas Salme eriti aktiivselt minu tähelepanu sellele juhtima. Kuna kambakesi on ikka julgem, siis hõikasin meie vapratele Orbita-seikluse kaaslastele, et ühine retk kokku leppida.
Ja täna läksimegi siis kohta uudistama. Taevast kallas alla sulaselget vett ja nii me oma vihmavarjukestega seal porisel metsateel tippisime ja järsakutel turnisime. Kui koopasse jõudsime, siis oli tunne palju mõnusam. Täitsa kuiv olemine ja ainult kohati natuke porine. Kuna enamiku aja pidi tähelepanelikult jalge ette vaatama, siis õnneks eriti ei olnud aega lakke vahtida ja mõelda, et millal ja kust järgmine lahmakas alla kukkuma hakkab.
Peale väikest turnimist olimegi kohas, mis pildi järgi tuttav tundus ja aardekarpki oli ilusti olemas. Panime logiraamatule uue minigripi. Raamat on pisut-pisut niiske, aga sellises keskkonnas ei saagi muud olla. Midagi hullu pole ja nimed saime ilusti kirja.
Aitäh toredatele kaaslastele ja tänud peitjale!
Sellised urkad mind kohe üldse ei kutsu sisse ronima, aga kui tuli ettepanek koos retk ette võtta, siis loomulikult olin käpp. Õnneks oli sees suhteliselt kuiv ja väga kaugele ei pidanud ka sukelduma. Nii see karp edukalt leitud saigi. Tänan.
Ise ja üksi käisin otsimas, ise kirjutasin oma nime vihikusse. Maastik pigem 2.5.
Päeval helises äkki mõtteline kelluke, et homsest on ju teatud paigad ainult nahkhiirtele rahulikuks talvekorterisse kolimiseks. Ega mul nüüd tuli takus just polnud, sest tuleb ju jälle uus kevad ja suvi, aga ekspromt tekkis siiski mõte ammu mõeldud Astangu urgude külastamise osas.
Kiiresti koostasin mõttes nimekirja potentsiaalsetest kaaslastest, keda korduskülastusele meelitada, sest üks on kindel: üksi ma never sellisesse kohta lähen ja varsti lennutasin esimestele geosõpradele küsimuse õhku, kas keegi tahaks kaasa tulla. Arusaadavalt ei pruugi olla huvi kui täpp juba värvitud, teine on hõivatud jne. Loobusin juba mõttest ja paigutasin laskemoonalaod tuleviku otsingute nimekirja kui tuli lootusrikas küsimus: “Kas Astangul käidud?” Muidugi polnud.
Paari minuti pärast olin juba teel ja pärast naljakat orienteerumismängu sissepääsu juures leidsime Tarmoga üksteist lõpuks üles ning valisime sisenemisaugu. Mulle väga meeldivad need koopad ja tunnelid, aga noh, mis teha kui argpüks olen, ilma turvalisustunnet andva kaaslaseta ei julge ma ei tunnelitesse ega ilma aknata militaarobjektidesse siseneda.
Või on see lihtsalt praktiline ja arukas mõtlemine, mitte argus? Ilmselt natuke mõlemat. Tarmoga koos oli julge tunne ja sain põnevat ümbrust rahulikult uurida. Aarde otsimisega mul läks pisut aega, mis veenis mind veelkord, et üksi oleks mul kindlasti siin mitteleid tulnud. Nüüd sain rahulikult otsida ning vihjepildilt tuttav kiviplaat sai lõpuks leitud. Uurisime kivistisi, raudteeliipreid ja vaimustunult jalutasime eemalt paistva päevavalguse suunas.
Äge koht, aitäh peitjale põhjuse eest siia tulla. Nahkhiiri veel talvekorterit uurimas ei näinud.
Suur tänu veelkord, Tarmo, et kaasa tulid!
Lahe ja leitud!
Leitud ;)
Leitud. Pastakad ei tööta:d
Arvo logi kirjeldab väga hästi selle aarde külastamise elamust. Nagu tõeline koobas. Aitäh peitjale!
Päästelintide kohta nii palju, et neist üle ega ümber siiski minema ei pidanud, nende jupid olid meie saabudes eri kohtades laiali. Võimalik, et need olid sinna seal varem olnud lõkke tõttu pandud. Suitsu oli veel natukene näha, aga lühemat aega kannatas siiski tunnelis viibida.
Vägev koht. Vaadates kuidas lagi on kunagi osaliselt sisse varisenud siis tekitas kõhedust. Vähemalt ei pea siia rohkem tagasi tulema.
Aga tänud peitjale aarde eest.
Ausalt öeldes polnud üldse plaanis siia täna jõuda. Aga kui olime Metabentonite juurest asjad jonksu saanud, siis kuidagi arutasime, et kuidas edasi ja siis järsku saime aru, et mitte keegi meist kolmest polnud käinud Astangu laskemoonaladudes. Tehtud, tehtud, nagu ütleb Läti vanasõna.
Jõudsime siia ja valitses täielik troopika, +20 kraadi ja rets õhuniiskus. Koopasuu ees oli tunda, nagu oleks parasvöötme vihmametsas. Prilliklaas kippus uduseks. Koopasuust aga immitses suitsulõhna ja Päästeameti kilelindid rippusid igal pool. Selge, mingid ahvid olid sisse lõkke teinud ja seda oli lähiajal kustutatud. Aga siiski otsustasime ära käia sees.
Tunnelid osutusid maagilisteks, eks ta veidi kõhe on, kui saad aru, et taevas on juba enne sisse kukkunud ja miskine aeg pudeneb veel. Aga selle kivihunniku otsas tatsata oli ikka võimas. Ja vanad liipridki osaliselt näha. Nii suures tunnelis mina enne käinud ei ole. Seal oli tõesti võimast lampi vaja.
Tagasiteel juba see suitsuhais hakkas natukene kummitama, et ega äkki ühel hetkel pilti eest ei viska. Kuid ei, sai kenasti käidud ja kui siis jahedast suitsusest tunnelist jälle õue jõudsid, siis oli pealevihmane troopika ikka rusikaga näkku kohe. Väga mõnus koht, mul on küll hea meel, et sai nähtud. Võimas.
Alles äsja avastasin, et 1. september läheneb suure kiirusega. 1. september, mis tähendab, et koopad muutuvad nahkhiirte kodudeks ning mul asja enam sinna pole. Alles nagu oleks olnud aasta 2014 kui olin aarde avaldumise ajal just sealkandis, kuid siis jäi lõpus käimata. Nüüd tundus koobas nagu tuttav ja samas ka võõras. Täpselt nagu astangu piirkonna endaga - uus asfalt tee ja uued majad aga siiski peidus ka see vana rada, mis koobasteni viib. Seltsis segasem, aare sai leitud ning Astangul ka veidi edasi kolatud ummiku aja möödumist oodates. Aitäh! EVEJ
Tänase kuupäevaga tuli GC lehel leiulogi antud aardele, nii et põleng oli kas teises tunnelis või ei ulatanud aardeni :)