Baskerville' ide koera jälgedel

Sellega hakkas rada juba huvitavaks muutuma. No kole vesiseks ja selliseks kahtlaseks, et kas ikka kannab. Marsruudil Õmma - Risti aare - see siin. Õnneks multi punktid olid minule õiges järjekorras, ehk järjest autole uuesti lähemale. Kogu ring teiste aaretega 7.2km ja 3 tundi.. No andis ikka pressida seal sambla sees, talvel tahedamal maapinnal oli nende räätsadega lasta ikka hoopis midagi muud. Tänud rappa juhatamast!

Aarde omanik märkis aarde uuesti kättesaadavaks.

Tänu Leviale on esimeses punktis taas olemas koordinaadid järgmisesse ja teised punktid üle vaadatud.

Head otsimist-leidmist!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Kuna GC-lehel teatati, et esimese punkti tops on kadunud (tõenäoliselt maha kukkunud), siis läheb aare teadmata ajaks kättesaamatusse seisu. Kui juhtub leiduma vabatahtlikke heategijaid, kes tahaks selle rabamatka ette võtta, kas aarde taastamiseks või aitaks mul hoopis loodusest kõik märgid aardest eemaldada ja saaks aarde lõplikult pensionile saata, siis võib mulle kirjutada. Uusi toredaid aardeid on nii palju peale tulnud, et võib ka arhiivi ära saata. Ise ma ilmselt paari kuu jooksul tervislikel põhjustel kindlasti pikemat matka ette võtta ei saa.

Lõpp oli kaardil ammu, täna tegin kiire sutsaka ja kõik väga viisakas ja kuiv, aitäh :)

Sellest aardest olen korduvalt möödunud, aga kombinatsioon maastik 4.5 ja raba on tundunud väga hirmutavad. Lõpuks sai see ikka ette võetud. Sadakond meetrit rabas avastaisn, et telefon on autos. Ei viitsinud räätsasid jalast ära võtma hakata ja sai ka üle maantee räätsadega mindud, veidi koomiline oli vaid. Aare oli suurepärases seisus, nii vahepunktid kui lõpp ja üldse mitte nii hirmus kui kartsin. Rabas räätsadega otse üle õõtsikute minnes oli tunne nagu ülbitseks loodusega. Algselt oli plaan kurss otse naaberaardele võtta, aga kuna lõpus selgus, et Epu särk oli vahepeal maha pudenenud, siis tuli mõnda aega mööda tuldud teed tagasi minna. Aitäh peitjale.

Mulle see film väga meeldis ja huvitav oli lugeda, et osa sellest suisa Eestimaa pinnal filmitud. Jätsime auto maantee äärde ja alustasime oma matka. Olgu etteruttavalt öeldud, et proovisin ära paljajalu, matkasaapaga ja räätsaga liikumise ning vaieldamatult parim ja ka loodust säästvaim oli viimane. Vahepunktid olid suurepärases seisus ja sinna vahele jäi hulga seiklusi alates veidra valge teralise olluse leidmisest, riiete kaotamisest kuni jalatalla alla tekkinud villide turbases vees ravimiseni ;). Lõpp oli nii nunnu. Tõeliselt meeldejääv retk! Suur tänu peitjale!

Päeva lõpetuseks raske matk, aga samas ilus maastik. Aitäh!

Baskerville'ide koer on väga õudne film. Lapsena täiega kartsin neid rabastseene. Sellepärast läksime otsingule valges. Korra nagu viirastus midagi, aga see võis tulla väsimusest. Tagasi jõudsime kadudeta. Aitäh!

P.S. Täna suri selle filmi režissöör Igor Maslennikov.

Leitud, vahepunktide kirjad väga korras.

Tänud peitjale aarde eest!

Sai päris mitmeid tunde veedetud siin rabas või siis rabades. Ilus ilm lubas lausa jope seljast võtta ja ka räätsatamine oli nauding.

Huvitav on, et siinsetes rabades olid mättad seest veel jääs. Pidevalt oli kuulda, kuidas jää praksus seal. Võibolla see tegi matkamise ka lihtsamaks. Vahepunktide jutukesed olid väga toredad ja kujutan ette, et hämaras oleks minu ettekujutus hakanud viirastusi manama küll.

Leitud, logitud, tänan!

Rabas oli palju loomajälgi, ühed kuulusid raudkindlalt Baskerville'ide koerale, sest olid suureks ja ümmarguseks sulanud. Vahepunktid olid meie jaoks väga loogilises järjekorras, lagedamal oli jääkoorik lumel nii tugev, et kõndida oli kerge. Mõnus vaheldus eelmisele lõigule! Tagasiteel autoni sattusime samuti kraavi taha, meie kasutasime ületamiseks Tarzani-meetodit. Aitäh!

Selle raba viimaseks aardeks asusime seda Holmesi ja Watsoni filmist tuntuks saanud pimeduses helendavat koera taga ajama. Mäletan hästi, kui väga ootasin lapsena just seda koera näitavat filmi, oli ju filmil mitu jagu. Liiga vähe aega näidati..

Tänagi kujutasin ette...Kuid koera meil ei õnnestunud näha, jäljed küll olid, tea, kas just tema omad.

Kõik vahepunktid olid lihtsalt leitavad, lõpp samuti.

Tagasi auto juurde läksime otse, siis tekkis äkki meie ette ilmatuma sügav kraav. Margus lohistas eemalt ühe maas lebava puu ja hüppas siis äkki üle kraavi.
Noh, tule kah... Katsetasin siis, kas see puu mind kannab, kandis õnneks. Nüüd on supi aeg...

Tänud

Kui nädalavahetusel rappa minek, siis on isegi motivatsiooni vara ärgata, kuna seda päevavalget aega meil nüüd nii kasinasti. Nii me ühel imelisel hommikutunnil sinna maanteeserva parkisimegi ja suuna raba poole võtsime. Esimene takistus oli kohe maanteeservas olev vett täis kraav, kuid õnneks leidsime koha, kust ilusti üle sai. Ja siis mõned sammud ja olimegi rabas. Natuke kummaline tunne, kui vaatad ette ja näed ees tühja laiuvat raba ning selja taga kuuled, kuidas suured autod mürinal sust mööda kihutavad. Proovisime rohkem keskenduda eespool olevale ja vähemalt paariks tunniks selle tsivilisatsiooni müra unustada.

Ei tea, kas eksitasid meid teelt Baskervillide koera vaimud või olime rabalõhnadest nii lummatud, kuid õige suuna jälgimine läks kuidagi väga lappama ja saime teha üsna muljetavaldava lisakaare enne esimesse punkti jõudmist. Edasi proovisime rohkem jälgida looduse märke, kui nutiseadmeid ja siis juba läks vähe ladusamalt see orienteerumine.

Rabamaastik oli üldiselt üsna märg, kuna vihma on sügisel sadanud ju päris korralikult. Siiski räätsadega praktiliselt sirgjooneliselt läbitav, sest suuri laukaid meile teele ei jäänud. Vahvatest õõtsikutest panime otse üle, mõnus vetruv astumine andis rabamatkale natuke elevust juurde.

Põnevust oli igas punktis, õnneks kartma me ei hakanud ja leidsime aarde ilusti. Kõik vahepunktid ja lõpp olid ideaalses korras ja muidugi lahedalt teostatud. Suur tänu toreda aarde eest, rabas on alati äge matkata!

Räätsadega täitsa paraja pikkusega kena selge multi ilusas kohas. Maamärgina on soorebase kõrgepinge post ka pea kogu aeg näha, nii et isegi eksimise võimalus suht miinimumi viidud. Lõpus sai hoolimata jahedast ilmast kohalikust laukast janu kustutatud ning peale logimist sammud Rista aarde suunas seatud. Aare ise igati korras.

Tänan peitmast.

Sain mõned nädalad tagasi sünnipäeva kingituseks räätsad ja kuna üksi ma suurem asi matkaja veel ei ole siis tuli salaja kaaslasele ka räätsad tellida, et siis oleks julgem koos rabasid avastama hakata. Siin tegime siis oma esimese katsetuse :) Olime ikka uskumatult tublid - koos kõrval aardega tuli esimese tuuri kogupikkuseks umbes 4,5 kilomeetrit. Ütleme nii, et lõpuks oli väga mõnus tunne tossud jalga saada ja räätsad ära võtta :D Aga kui alguses tundus, et maa on pigem ülikuiv ja räätsa päriselt vaja nagu ei olekski siis mida aga vahepunkt edasi seda rohkem tänasin ennast, et siia mõnikord varem ilma räätsateta luusima ei olnud tulnud. Aare ise oli igati vahva ja nüüd siis lõpuks ka meil tehtud ;)

Kümme päeva tagasi lõpetasime oma tuhande ja ühe päeva aardeleiu seeria Kuresoo rabas. Vahele on jäänud 9 pikka päeva, mil me pole aarete peale mõelnudki. Tegelikult vale, mõelnud ikka oleme, ka mõne mõistatuse oleme lahendanud, kuid välitöödel käinud ja aardeid leidnud pole. Täitsa hea oli olla, aga täna mõtlesime, et võiks nüüd ikka taas ka mõne reaalse sammu aarete suunas teha. Ja kuhu siis ikka minna kui mitte rappa!? Rabas me hiljaaegu oma seiklused lõpetasime ja rabas ka taas alustame.

Vahepealsel ajal on aga väljas olnud päris soojad ilmad ning maapind ja veekogud on jõudsalt sulanud. Lund ei ole praktiliselt enam kuskil, vaid mõnes varjulises kohas veidi. Seetõttu eeldasime, et raba ei ole enam külmunud ja meil tuleb rinda pista keskmisest kõvasti pehmema pinnasega. Varustasime end kummikutega ning meil oli ka kahepeale kaks räätsa. Vajalikul hetkel oli meil siis võimalik valida, kas üks meist saab omale mõlemad räätsad või saab kumbki ühe.

Maantee äärest esimesse punkti suundudes tundus, et siin pääseme täna kergelt. Oli täitsa lihtne astumine mättalt mättale ning lisaks avatasime, et teatud mättad on seest ka külmunud. Nüüd tuli oma liikumise hõlbustamiseks valida vaid õiged mättad ja punktist punkti jalutada. Tegelikkus oli nii, et see parem pinnas kestiski vaid kuni esimese punktini ning sealt edasi läks ikka parajaks labürindi läbimiseks. See raba on taaskord erinev neist, kus seni oleme käinud. Nii palju väikeseid älveid, mis ühendatud veidi kõrgemate maaribadega, pole me varem kohanud. Igatahes oli meil päris palju nuputamist, et kuidas ja kuhu liikuda. Sedasi pusletades saime siiski kõik vahepunktid külastatud ja ei läinud poolt päevagi :)

Kokkuvõttes oli mõnus matk siin rabas, kuhu oleme tahtnud nii pikka aega tulla, aga seni polnud jõudnud. Täname mõnusa jalutuskäigu eest siin rabas.

Räätsad olemas ja Marimetsa rajast jõudu ja ja tahtmist veel alles, asusin paksus lumes teele. Räätsadega astumine oli nagu jalutuskäik pargis. Mingil maal esimese punkti juurde sattusin sir Henry suusajälgedele. Oleks need ainult ühed jäljed olnud aga piki suusarada jooksid veel teised ja ilmselgelt koera omad. Mine tea, kas Baskerville'ide koer sai lõpuks sir Henry kätte või mitte, kuid peagi meie teed lahknesid, et Risti aarde juures korraks uuesti kohtuda. Edasi pidin puutumatul rabamaastikul oma Baskerville'ide koera taga ajama. Teada oli, et eelmine nädalavahetus oli alles käidud kuid lumi ja tuisk olid nende suusajäljed pühkinud, ainult punktide juures oli veidi jälgi märgata. Kokkuvõttes sujus aare väga hästi. Lõpp tervitas mind eemal metsa tagant kostva koera haukumisega. Aitäh.

Tänase päeva uitmõte oli minna suusatama ja loomulikult otse rappa. Mõeldud-tehtud. Suusad autosse, soe tee termosega kaasa ja minek. Suureks üllatuseks oli raba suusajälgi täis. Täna lisasime omalt poolt paar rada juurde. Lumel mõnusalt ja kergelt liueldes mõtlesin, kui raske võib on siin suvel liikuda. Kõik vahepunktid ja ka lõpp-punkt olid loogilised ja kergesti kättesaadavad. Aare ja vahepunktid suurepärases korras. Aitäh!

Leitud. Tänase pika rabapäeva kolmas punkt, väsimus annab juba tunda, kuid kui juba alustatud sai, siis võiduka lõpuni. Ilm oli super ja raba väga kaunis. Alustasin Lao järve kandist, siirdusin Risti raba punkti juurde ja lõpuks Baskervilled ka otsa. Esimese Baskervillede punktini tulin veel üsna reipalt, siis hakkasin otsima abivahendeid, kuidas järgmised punktid üles leida. Selline ülesanne oli minu jaoks esmakordne, kuid pärast mõne rakenduse katsetamist leidsin lõpuks sobiliku, mis aitas mind kenasti lõppu välja. Selleks ajaks olin juba päris väsinud, kuid koju oli ju ka vaja saada ja see viimane sirge maantee peale tagasi oli väga väga väga väga pikkkk ja keeruline maastik. Kuid kokkuvõttes olen väga rahul, minu elu esimene räätsadega tatsamine raba peal. Ah jaa, kutsa sai lepatriinu ka seltsiks:)

Siim oli nõus minuga rappa tulema ja kasutasin selle muidugi ära. Isegi räätsad said maalt toodud. Kohapeal oli selline pilvealune niiske ilm, tundus et hakkab sadama. Mina vedasin kummikud jalga ja räätsad selga. Siim ütles, et tema tuleb seekord orienteerumistossudega. Tuli muidugi kah.

Kuni mina oma räätsadega punktini jõudsin, oli tema ammu kohal. Järgmine punkt salvestatud ja pistis jooksu järgmise suunas. Mina vedasin hingamise korda ja astusin rahulikult talle järele. Nii me kulgesime. Kõik punktid olid kenasti korras. Viimane oli vähe märjemas paigas, aga saime kenasti kätte. Aitäh kutsumast! Tagasi tulime järjest tihenevas vihmasajus koos. Ja päris raba servas nägime, ei, mitte filmi nägemusi, vaid päikest pilve tagant piilumas. Nii et lõpp hea, kõik hea. Jätkasime oma tiiru Läänemaal.

Tänud aarde eest!

Ilm oli ilus matkamiseks.Vahepunktides oli tore lugemine ja lõpus ootas meid sõbralik kutsu.Aitäh!

Tänud.

Täna ei olnud üldse plaanis siia rappa müttama tulla, aga kui olin Õmmast just auto juurde jõudnud helistas Kristjan, et läheks käiks Risti rabas ära, et nemad vennaga hakkavad kohe sõitma. Ega mul siis muud üle ei jäänudki kui natuke aega parajaks teha, sest millal ma ikka, siis siia tagasi tulen. Jalutuskäik oli täitsa tore, aga pehme raba väsitas ikka korralikult ära. Tänud rappa kutsumast.

See film tundus omal ajal ikka üks parajalt õudne linateos, just selline, mida lapsena tahtsid nii väga vaadata, aga nii hirmus oli ka. Erinevalt õudukatest, mida vaatan (kui üldse vaatan) pooleldi silmad kinni ja igal võimalusel hääle maha keeran, on raba vaadata palju meeldivam ja julgem tunne.

Jõudsime siia rabaserva küll alles pärastlõunal, aga õnneks on päevavalgust juba aina pikemalt ning oht kohtuda hirmuäratava koeraga alles hämaras üsna väike.
Lapse jaoks tänane tema esimene kord matkata räätsadega, mis seal salata, minu naiivne salaplaan oli siia tulles, et tuleb üks kergemat sorti matk tutvustamaks talle nende pardilestadega liikumist ja kujutasin juba rõõmsalt ette, kuidas pärast sellist lihtsat tatsamist, hakkab laps igal võimalusel rappa kaasa nõudma..;)

Reaalsus, et ei tule siiski mingi lihtne tipa-tapa aardeni ja tagasi, jõudis kohale üsna matka alguses. Kõigepealt lainetas meie ees väga vesine ala, mille ületamiseks leidsime siiski ühe veidi tahedama koha ning edasine tundus pisut lootustandvam. Lumisemaid kohti astumise aluseks õnneks leidus veel piisavalt, aga märg paks lumi kleepus taldade alla ja räätsad muutusid jala otsas raskeks ja laps astus end pidevalt lumme kinni jäänud räätsast välja. Loodetud vaimustushüüdeid ma tema suust just ei kuulnud ja tajusin ka juba paari altkulmu minu suunas saadetud pilku, aga juba jõudsime esimesse vahepunkti ja see tegi meeleolu kohe erksamaks.
Edasi oli korraks isegi pisut kergemat astumist, sest jää ju veel kandis, aga iga meeter edasi viitas sellele, et ühe koha peal seista ei saa ning laukaservad on juba väga kahtlased. Varsti liikusime aga taas mõnusa muigega järgmisest vahepunktist edasi. Viimasele punktile lähenedes tekkisid segavad faktorid pooljäätunud jõhvikate näol, mis aeglustasid mitmel korral meie taas reipaks muutunud sammu. Tore boonus peitjalt aardeleidu premeerida ka mättalt nopitava magustoiduga.
Tänud peitjale toreda teostusega aarde eest, kõik punktid heas korras. Meile väga meeldis.

PS: Pisut küll taas riskides mõnusa räätsamatka emotsiooni vähendamisega, aga minu vaikselt poetatud ettepaneku peale teha veel üks kõrvalepõige naaberaarde juurde ka, ei tulnud mulle pisut üllatuseks lapselt ühtki vastuväidet. Seega pikendasime tänast rabamatka veel pisut ja tundus, et minu varjatud salaplaan siiski õnnestus:):).

Mingi aeg tagasi saatis Carolina mulle edasi geopeitusele tulnud Läänemaa noorsootöötaja palve nende noortele tulla geopeitusest kõnelema. Olime Mardiga mõlemad nõus ja tegime plaani, et kõigepealt teeme sellise tunniajase geopeitust tutvustava sissejuhatuse Taebla Noortekeskuses, siis Palivere Noortekeskuses ja lõpuks Risti Noortekeskuses. Viimasesse jäime ka ööbima. Õhtul ei andnud noored meile asu ja me käisime nendega pimedas lähimaid aardeid otsimas ja leidmas. Nad olid väga elevil. Ootasid juba väga järgmist päeva, et minna räätsadega rabasse Baskerville'ide koera püüdma! :)

Me ise olime Mardiga mitu aega tagasi seda aaret alustanud, kui lõppu polnud jõudnud. Nüüd siis oli hea võimalus koos noortega seda teha. Enne minekut olime veidi nõutud, sest mõned noored olid tulnud rabasse suviste riidest papudega. No mis siis ikka, kui kogemust ei saa, siis ka ei tea, mis teinekord teisiti teha.

Mõned noored olid imestunud, et nende kodu lähedal on selline raba! Mitmed olid käinud rabas vaid laudteedel ja ei olnud ettegi kujutanud, et saab ka teisiti. Ja et raba on märg, märg! :)

Igal juhul oli meil kõigil väga tore ja kogemusterohke päev! Aitäh aarde peitjale! See on väga mõnus aare ja mõnus matk! EVEJ

Vaba esmaspäeva sisustamiseks valisin mõned raba-aarded. Esimeseks eesmärgiks Baskerville'ide koera jälgede jälitamine. Ilm oli temaatiliselt sombune, puudus vaid müstiline uduloor. Esimesse punkti pääses praktiliselt otse, edaspidi pidi pisut rada valima. Vahepunktides eest leitu pakkus rõõmu nii silmale kui ka muudele meeltele. Lõppaare vedas muidugi muige näole :o) Hirmu ma rabas tunda ei oska, vastupidi - tajun seda alati meeldiva ning rahu sisendava paigana. Aitäh.

Alguses oli plaanis ainult see aare logida ja Tallinnase sõita, aga kuna varasemalt plaanitud tööd sain nädala sees tehtud, siis enam kiiret polnud. Alguses tundus maastik hea, natuke vajus aga all on tugev kiht. Nullis enam tugevat kihti all polnud, aga siiski kandis normaalselt. Edasi minnes läks aina pehmemaks ja Risti aarde juures oli päris hull. Iga samm vajus poole kummikuni ning andis seal sumbata. Jälgi nägime palju, pigem olid need varasemate geopeiturite kui Baskerville koera omad. Annel oli meeles, et neli vahepunkti on ja seetõttu tuli leid üpris ootamatult. Kuigi ma kahtlesin, et koer jääbki nägemata, siis üpris ootamatult sai ta leitud. Aga kaasa ta ei tahtnud tulla, pidi seal rabas väga hea olema. Lõpuks kui rabast välja saime ja palav oli, siis tuli meelde isa ütlus kui ma maad kaevasin: sa higistad nagu oleks puhkepäeva topelt palk. Lahedalt teostatud aare, mulle meeldis.

Mingis meeltesegadushoos sai see aare nädal tagasi välja pakutud ja oh õnnetust, kaaslane haaras sellest kohe kinni. Kuna kummarid olid nagunii kaasas, siis asusime minekule. Päike lõõmas täiega ja peale paari sammu oli palav, mis palav. Koorisin jope maha. Algul lootsin, et ehk raba veel kannab minusugust kergkaalast kannab, kuid 4 sammu kandis aga 5 oli talle liig, mis liig. Igas vahepunktis ohkasime. Sik-sakitasime mülgaste vahel ja logi sai kirja.

Tegelikult kisa sellise arhiveerimise ja mitte-koristamise ümber, jättis aardest paha mulje. Oli siis seda nüüd vaja? Idee ja lugu ju huvitav.