Crypto AB?

Tee aardeni läbi metsa oli täiesti talutav, aare on korras, ripub.

Vaatasin kaarti ja lugesin logisid ning sain aru, et mõistlik oleks seda lõppu külastada talvel või vähemalt tagasihoidlikuma rohelusega ajal. No aga millal see mõistlik olemine moodi tuli, mina küll ei tea, seega keerasin autonina aarde poole. Nii, siin tehti ikka puust ja punaseks, et kui krüptoga tegelema hakkad, lõpetad rabas ja saad kõrvetada nii et vähe pole. Kole tegelikult oligi vaid see alguseosa, kus tuli nõgestesse ja mingitesse väätidesse peidetud kraavidest kuidagi üle saada. Korra kaduski pind jalge alt ning tasakaalu säilitamiseks haarasin nõgesepuhmast kinni. Ei aidanud, maandusin ikkagi tagumiku peale. Aga see andis palju parema vaate maapinna konarustele, nii et positiivne seegi. Edasi oli juba kena rabane pinnas, kus jalga pandud kummikutega sai otse paterdatud, ei mingit parema tee otsimist. Aare oli taas maas, ju tuuled tormid olid teda piisavalt sakutanud, et pidepunkt kaotada. Panin üles tagasi, ehk mõnda aega vähemalt kestab. Igatahes tehtud, Tagasitee oli tunduvalt lihtsam, enam ei pidanud nõgeseid astumiseks maha talluma, see töö oli juba tehtud. Tänud peitjale mõistatuse ja aarde eest.

Ütleme nii, et polnud just sajandi huvi seda täppi noolima tulla. Nüüd aga klappis kõik - õige aastaaeg, soe ilm, parim seltskond jne. Väike jalutus ja polnud hullu midagi. Aarde kinnitus on mõnevõrra väsinud, aga peab veel kenasti. Aitäh!

Väike jalutuskäik kuivapoolsel rabamaastikul, sookailud lõhnavad. Aitäh!

Ristsõna sai lahendatud ikka päris mitu õhtut.Kohapeal võtsin aimatava jäljerea ette ja see viis mind ilusti aardeni.Aitäh!

Salme ja Heleni jälgedes kõndisime… vähemalt nii alguses mõtlesime viimase logi põhjal, aga just siis kui ütlesin, et kahtlaselt pikad sammud, sai jäljerida otsa. Ju siis ikkagi kellegi teise jäljed need olid. Samas mõnda aega viisid kenasti õigesse suunda ja tegid vaeva väiksemaks, sest edasi üle põllu, kus ise pidime lumes jälgi looma, oli maa juba kõvasti lühem ning päris aarde lähedal vist võtsime jälle Salme/Heleni jäljed üles, sest aarde leidmisega raskusi ei olnud. Küll oleme edasi lükanud selle aarde külastust. Kõigepealt lugesin logi, et aare vajab uut karpi - siis ei olnud seda. Kui karp sai lõpuks ostetud, siis ei olnud õiget aega, päeva, kellaaega, ilma jne… Lõpuks see mitmeid aastaid tagasi lahendatud aare õige hetke leidis. Aarde poole sõites hakkas Kärt logisid lugema ning rõõm oli suur teada saades, et juba uus karp ootab, sest osa varustusest oli meil ikkagi koju jäänud. Koha peal tõdesime, et poleks tõesti nii kenasti aaret taasavada suutnud. Logides suutsin rikkalikust nännist miskit ka maha poetada, kuid õnneks kõik leitud sai ning aare peaaegu nii nagu leitud, sinna ka jäi. Lihtsalt meie nimed logiraamatus juures (ja karbikaas tagurpidi - see aga pigem esteetika kui muu küsimus). Igal juhul peitjale aitäh ja kindlasti taastajatele ka!

Korduvalt oleme mõelnud, et peaks logima tulema seda aaret. Aga kuna see aare vajas hooldust, siis meil ei olnud karpi. Kui karp sai ostetud, siis loomulikult ei olnud seda just siis kaasas, kui mõtlesime siia tulla. Täna otsustasime, et tuleme logima ning teeme hooldust. Siia sõites aga avastasin, et Helen ja Salme on juba kõik korda teinud ja meil jääb ainult lumes olevate jälgede järgi kohale linna. Parkisime auto jälgede lähedale ja hakkasime sammuna. Ühel hetkel läksid jäljed vales suunas. Siis läksime üle põllu ja leidmine järgmised jäljed, mis viisid ilusti aardeni. Kõik oli ilusti korras ja puhas. Me pidime ainult nimed kirja panema. Mõistatus oli mail juba väga ammu lahendatud ja ootas meid. Aitäh!

Olin selle aarde leidnud 16 aastat tagasi, aga mitte ühtegi mälestust polnud ei ristsõna lahendamisest ega aarde otsimisest. Isegi aarde peidukoha piirkonda ei suutnud meenutada. Nii tuli Salmel see mõistatus uuesti ette võtta, ära lahendada ja täna nõudis ta tungival soovil selle paiga külastamist. Kuna aare ootas ka hooldamist, siis polnudki mul väga midagi selle vastu, et mõnisada meetrit kohati poolde reide lumes sumbata ja läbi lumise võsa ragistada. Kohale jõudes märkasime esmalt puu küljes rippuvat musta kilekotiräbalat ja natuke lumes urgitsedes tuli puu alt välja ka aardekarp. Kaas oli tõesti katki ja karbis olev niiskus ära jäätanud. Ega muud üle jäänud, kui uus karp kotist võtta, meisterdada sellele kinnitussüsteemid, sisu ümber tõsta ja kogu kupatus taas puu külge riputada. Aardest oli suur rõõm leida originaal logiraamat, kust leidsin ka enda sissekande aastal 2005. Täitsa lahe lumine müttamine oli ja aare ka nüüd taas korras.

Omamoodi huvitav päev, kus aega oli tavapärasest rohkem ning tekkis huvi seda kanti aaretest tühjendada. Eks ta lõppkokkuvõttes märg kogemus oli. Aare oli ilusti kahe männi vahel küll, aga oma kilekotist on ta välja kukkunud, sest kilekott on katki. Jäi sinna samasse kohta meist maha, logiraamat oli küll kuiv, karbi sisu ise veidi niiske.

Kuidagi leidsime täna aega natuke linnast välja sõita, kuigi ilm geotegude tegemiseks tõotas kehvaks minna. Valisime välja selle punkti siin, maastik lubas üsna normaalset käiku. Nii lihtne asi muidugi ei olnud ja juba poolel teel aardeni olid jalad läbimärjad. Aga kui juba tuldud sai, siis rühkisime edasi. Õnneks (või kahjuks?) oli karbi enda leidmine lihtne, lebas teine lihtsalt puu all ilma igasuguse maskeeringuta. Õnneks oli sisu võrdlemisi kuiv, logiraamat kannatas kirjutamist küll. Meil aga polnud asja ilmastikukindlamaks muutmiseks midagi head kaasas, niiet meist jäi ta enam vähem samasse asendisse nagu meie tulles.

Aitüma, mõistatuse kohta ei tea mina midagi, seda lahendas taaskord Märten.

Karp on vist kõrge kukkumise saanud ja on pisut katki samblasel vaibal. Sisu õnneks kuiv.

Kohalemineku maastik andis julgelt 4,5 välja, kuid see-eest tagasi tulles õnnestus õige kena rada leida ja nõustuda peitja poolse maastikuga. Karp on vist kõrge kukkumise saanud ja on pisut katki samblasel vaibal. Sisu õnneks kuiv.

Tänan peitmast.

Oi, see täpike oli juba mitu aastat oodanud, et lõpuks end kohale ka ajaksin. Mõistatus oli tore ja lihtsapoolne. Lõpus on praegu lähenemine nagu jalutuskäik pargis: lumi kannab, niiskemad lombid suhteliselt jäätunud veel ja jõhvikad punetavad mätastel. Aitäh kutsumast!

Eelmisel õhtul sain mõistatuse lahendatud, täna mõtlesime, et proovime, kas saab ja tasub pimedas minna. Tasus, ei tasunud, vajus, ei vajunud , kuniks aarde juures. Tasus ikka.
Tänud

Leitud. Aitäh. Võrdlemisi sadomaso elamus praegusel aastaajal.

Vanasti ikka küsiti ristsõnades küla Eestis (Aa) ja eesnime algustähega maletajat (L. Oll), nüüd on hoopis peenem värk. Aga koos Cat1bergiga, kes keelte alal palju tugevam, sai see tühi ristsõna ära lahendatud.

Kohapeal oli asi päris hull. Esimeses kohas kus üritasin aarde poole suunduda vajusin hoobilt pool meetrit allapoole. Mingi vana känd ei pidanud minu raskuse all vastu. Teises kohas murdsin läbi ja kolmandas kohas murdsin välja. Vahepeal oli lahedam, ainult maa jube märg. Aitäh kalorite kulutamise eest. Logitud!

Mõistatus sai nii ammu lahendatud, et ei mäletagi sellest tegevusest eriti midagi. Küll aga tean, et olen seal teeotsas korra käinud ja siis otsustasin mitte järele minna. Täna siis meenus, miks sel hetkel laiskus peale tuli. Aga noh, täna oli see mu ainus sihtpunkt ja mis seal ikka. Korjasin miski georaja üles. Neid loomarajakesi oli seal hulgi. Kummikud oli mugav valik. Nähes karpi, tekkis küsimus - kas mul pastakat on? Ja ei olnud ühtegi, kõik mingites teistes taskutes. Aga õnneks oli karbis lausa kaks pliiatsit. Tänud!

Mitmeid kordi vaadanud seda ja ei saanud esimest sõna paika. Kui selle lõpuks sain, mis siis et see sõna oli mitmeid kordi peast läbi käinud :D Siis nüüd sobitasin ka ruutudesse. Edasine läks ladusalt. Kohapeal oli tumeda vihma pilega ajajooks, et kas jõuab autosse tagasi enne kui ta kraadid lahti keerab või mitte. Aga sellest pilvest ei tulnutki nagu midagi seega jah, kuivalt käidud ja tehtud

Oi kui ammu need numbrid on juba ees oodanud. Aga no on kuidagi koht, kuhu eriti ei satu. Ja no Marisel oli varem leitud ka, niiet väga ei pingutanudki sattumist sinna. Seekord sai siis nii, et minu varasematest leidusest käisime uuesti Saula aare juures, et Maris sinna nime kirja saaks ja siis mina sain hiljem siia. Päris kole võsa oli teel selle aardeni esialgu. Kui lõua alla ulatuvad kõrvekad ja muu jama selja taha jäi, siis oli juba mõnus jalutuskäik. Aarde avastasime kiirelt. See peitmisviis on ikka hea näide "loodussõbralikust" kinnitamisest...minu meelest üks nael või kruvi puus küll nii halb välja ei näe. Aga no see on hoopis teine teema. Saime nimed kirja ja hakkasime tagasi jalutama. Nägime ka selle aastase esimese muraka ära :) Tänud peitjale enamusest toreda jalutuskäigu eest ja vahva mõistatuse eest!

See koordinaat sai ikka tubli paar aastat oma külastust oodata, aga nüüd siis lõpuks käidud. Tänud peitjale, täitsa tore jalutamine oli.

Lahendatud, leitud ja logitud. Tänud!

See aare ootas oma järjekorda juba üle aasta. Suvel isegi käisin korra vaatamas, aga siis oli võsa nii tihe, et loobusin pikemalt mõtlemata. Täna otsustasin lõpuks ära käia kuna maa oli külmanud ja rohi lamandunud. Seega oli kerge saak. Tänan.

Kunagi ammu lahendatud kuid millegipärast pole siiani otsima jõudnud. Lõpp on ju tegelikult täpselt sellises kohas kuhu niisama kunagi vist ei satu.

Täna möödasõidul tuli järsku meelde ja siis sai ka kohe kõrvalpõige tehtud. Väike jalutus ja kiire leid. Sellise peitmisviisiga ei olegi tegelikult midagi otsida. Kohe näha, et aare on seal ikka väga pikka aega olnud. Puul on lausa jälg sisse kasvanud.

Oli tõeliselt mõnus rabalõhnaline jalutuskäik. Ainuke, mis tuju ära rikkus oli telefon, mis ei suvatsenud 10 minuti jooksul mitte midagi teha. Peale väikest restarti võttis ikka eluvaimu sisse ja siis ilutas ka end aare. Tänud.

Mõistatus oli varem Tarmoga omavahel levitatud ja lahendatud. Merlel jäi see seekord kodutööna järgi teha. Sõites aarde poole sain juba logisid lugedes aimu, et siin kisub seikluseks. Kuna täna veel keegi meist polnud võsa tunda saanud, siis olime üksmeelselt siiski väikse ragistamisega nõus. Valisin kaardilt välja sobiva lähenemistee. Jalastudes leidsime täpselt aarde poolt tulevad jalajäljed. Kuna olime täna korduvalt märganud et ühe uue aarde otsijate seltskond oli ka mujal samu aardeid noppinud siis arvasin et ka siin on sama lugu. Proovisime mööda jälgi aardeni läheneda aga see osutus liiga keeruliseks ja põhimõtteliselt andsime alla. Auto juures tegin ettepaneku korra veel ikka teise nurga alt proovida ja kamp oli sellega nõus. Kobisime masinasse ja suundusime uue lähenemistee poole. Veokid olid tee keskele korralikud vaalud tekitanud mis olid ka viimaste päevadega korralikult läbi külmunud. Korduvalt kriipisid need masina põhja nii et judinad käisid kehast läbi. Olin hirmus õnnelik et Tarmo pakkus et võiks ikka tema autoga tuuritada, andku aga minna. Sobivasse kohta jõudes oleks ma ise veits varem peatunud, Tarmo aga otsustas et säästab veel 5m jalavaeva ja sõitis otse silmnähtavalt veest läbi imbunud lumele. Autost välja astudes vajus jalg läbi lume ja selle all oleva ca 10cm paksuse vedela muda kihi. Õnneks sõdurikirsale pole see mureks ja paari sammuga olin normaalsel pinnasel tagasi. Merle ja Tarmo poolel oli olukord veelgi hullem ja need välja ei saanudki. Otsustasin et proovin senikaua kuidagi kasulik olla, kuna nad autot mudast välja kaevavad, ja asusin uurima kas siit saab! Algus oli paljulubav ja peagi oli punt jälle koos aarde poole sammumas. Aga see hea oli ainult algus, peagi hakkas jälle pinnas lirtsuma ja eri teede valik lammutas me tiimi laiali. Mina sattusin ühele poole kraavi, teised teisele poole. Aga kunad nemad olid õigel poolel siis mingil hetkel tuli üks jõu ja ilu number ette võtta et teistega taas liituda. Õnneks oli sooritus edukas ja sain kuivalt teekonda jätkata. Lõpus tõmbas karbi nähtavale Tarmo. M2-T2-S1. Sellega jäin mina viimaseks ja teadsin, et teistega sammu pidada, pean järgmises kohas kõvasti pingutama. Tagasiteeks sai valitud Merja ja Tarmo sisse käidud rada. Millegipärast sai minust siiski jäljekoer ja olin esimene. Ühel hetkel käis üks suur plärts ja jalg kadus kume alla sügavasse vette. Õnneks pani Tarmo oma loos pool juurde ja vesi jõudis ainult poolde põlve. Täpselt kirsa piirini, nii et jalg ise jäi õnneks kuivaks. Natuke veel ja olimegi auto juures teekonda jätkamas. Tegelt oli hea meel et see karbike siiski toodud sai, ega siin suvel lihtsam vast poleks olnud. Küll aga jäi arusaamatuks miks see aare just sellisesse kohta peidetud oli! Õnneks käed-jalad jäid terveks, silmad pähe. Lõpp hea,kõik hea. Tegelt ma isegi omamoodi naudin juba vaikselt neid võsakaid vähemalt sellel perioodil millal võsa ja naha vahele jääb piisava paks riidekiht. Tänud.

Poistel oli mõistatus lahendatud, mina kulgesin nendega kaasa. Tarmo juba kirjeldas seiklust. Jalad said märjaks, aga ise olime rahul. Et oleks aus, lahendasin kodus kõigepealt ristsõna ikka ära (üks väike tehniline vihje oli muidugi olemas, mis vist tegi asja lihtsaks) ja sain kontrolli roheliseks! Nüüd siis aus logi kirja. Tänud!

Kui olime juba siinkandis tiirutamas, siis tekkis ka m6te see 2ra realiseerida. M6istatused olid juba suvisel ajal raohelist tuld n2idanud. S6itsime siis autoga enda arust loogilisse kohta. V2rske lume peal oli n2ha ka v2rskeid (arvatavasti geoj2lgi), kuna suundusid otse aarde poole.Maastik aga osutus yllatavalt vesiseks. Kuna meil oli kolme peale vaid paar kummikuid ja geps n2itas yle 400m matka m6tlesime selle aarde otsimise rohkem talve poole lykata. Samas j2i aga pisut hinges kriipima ja tekkis plaan proovida ka teiselt poolt l2heneda. Igastahes j2rgmine hetk oli see et suutsin s6ita kuhugi sellisess kohta, et ust avades ei olnud autost kuidagi v6imalik v2ljuda ilma et oleks 10-15 cm muda sisse astunud. Silver l2x maad kaema. Mina aga otsustasin et vaatan kas siit mylkast v2lja ka saab. 6nnex tee p6hi oli tugev. Nii et otsisin kuivema parkimis koha. Siitpoolt proovides oli maastik kll jube v6sane aga v2hemalt kuivem. Ragistasime siis ennast m66da v6sa jaä metsa siksakitades aarde poole. Ja isegi t2itsa kuiva jalaga. Logi kirjutades vaatasime et siin pole ikka kuid keadagist k2inud. Et v6ta siis kinni kas need eelpol leitud olid geopeituri j2ljed v6i lihtsalt metsamehe omad. Kuna tulles katsetasime erinevaid trajektoore. Siis tagasiminnes unustasin Silverile 6elda et yhe koha peal peab t2pselt m66da oksa k6ndima v6i muidu... juhtub see mis juhtuski. Silver k6ige ees ja yhel hetkel p6lvini sees 8D Autosse j6udes oli hea meel et ka see t2pikene sai kollase n2okese :)

Mõistatud lahendus mõni aeg tagasi peale pikka pusimist. Tulemus oli veidi üllatav, aga geokontroll andis rohelise. Veidi matkamist mööda metsa ja kohal olimegi.

Mõistatuse lahendas Arvo vist juba millalgi oktoobris, aga kuna punkt näitas Tallinnast ootamatult kaugele, jäi aare pikaks ajaks ootele. Mõistatuse osas tuleb tõdeda, et minu jaoks on sellised asjad väga tume maa, oleks vist väga pikka pusimist nõudnud.

Punkt näitas kaardil muidugi huvitavasse kohta. Proovisime navi järgi nulliga risti sõita, aga juba veidi enne hakkas silma teoorias sobiv lähenemistee. Alles nüüd hakkasime Maa-ameti kaarti uurima, et mis siin ikkagi ees ootab. Pidime nentima, et mitte just meie lemmikmaastik, aga ilmselt tähendas külmunud maapind niigi kergemat väljakutset. Nullis õnneks probleemi polnud, lumega leitavus lisab praegusel ajal palju rõõmu. Tagantjärele täitsa mõnus vanakoolikas. Aitäh!

Lahendus tuli paaril õhtul nokitsedes.Täna sai siis metsas asja käidud vormistamas.Aitüma