Emajõe

Nullist sai numbrid leitud - raskesti osa loetav, aga loetav. Esimene vahepunkt oli kõik olemas, aga järgmises ainult pool. Eks peab veel nuputama või jääb riiulisse ootele

Loodan, et mõni vahepunkt ehitustsoonis pole, sest need võivad ka juba loetamatud olla

Issa risti vägi, no läks sellega ikka aega. Ma ikka iseseisvalt tasapisi muudkui lähenesin sellele lõpule ja kui nüüd geosõbrad lõpus ära käisid ja sealt loeti sõnad peale, et sinna suvel küll ära mine. Nüüd hakkas kiire. No eks seda talve ju veel jagub, aga mul ju igasuguseid plaane, nii et ikka kohe vaja. Tsiisas küll, ja nüüd hakkas peale. Aarde sain ikka kenasti kätte, polnud probleeme, aga proovi sa tagasi panna. Igatahes natukese ajaga sai selgeks, et vaja autost varustust juurde tuua. Üks abivahend, mis esialgu tundus täitsa perspektiivikas, lendas varsti kõrvale kui siinkohal kõlbmatu. Teine tundus lootustandev, aga kontruktsioon tal väheke kehvake. Nüüd oleks inseneri mõttelahendust vaja olnud. No eks ma ise ka ikka jõudsin lõpuks sinnani, et mu valmistatu toimis, aga sinna läks ikka aega. Lisaks olin sunnitud oma saapapaela kasutama, nii et tagasiteel hoidsin varvastega saabast kinni ja luupasin autoni, saatanlikult külm oli kätel hakanud, nii et alles soojas masinas nöörisin paela tagasi sinna, kus ta koht on. Küll ma tundsin täna siin teisest silmapaarist puudust ja ega kätest ka ära poleks öelnud. Kusjuures üksi oli vahepeal naljakas ja vahepeal ajas ikka hinge täis. Muudkui lippasid seal ümber objekti, ühelt poolt proovid karpi paika saada ja teiselt poolt lähed järjekordselt maha pudisenud aarde üles. Mul on küll ettekujutus olemas, palju kordi ma seal edasi tagasi kulgesin, aga ei hakka kõva häälega välja ütlema. Aga tehtud sain.
Tänud peitjale Emajõge avastama suunamast ja seda multit tekitamast.

Üle pika aja oleme taas Tartus nädalavahetust veetmas, et siinsel aardemaastikul veidi põhjalikumalt ringi seigelda. Selle aardega oli sekeldusi ikka rohkem kui rubla eest nagu vanad eestlased selle kohta ütlenuks. Aga noh, siin aaretemaailmas on kõik hea, mis lõpeb leiuga. Aitäh!

Olime lõpus juba alla andnud. Siiski ei andnud mõte, et jälle lisandub üks negatiivse emotsiooniga kulgemine Tartu niigi negatiivsesse ajalukku juurde. Pöörasime end ringi ja tulime tagasi, et üht mõtet kontrollida ja see tõigi püha logiraamatu lihtsurelike käte vahele.
Aitäh.

Viis aastat eeltööd ja nüüd on nimed logiraamatus... Huh, oli see vast seiklus 😜
Aardekarp on oma parimas vormis ja hooldusteade on mittevajalik.
Tänud aarde eest 💞

Mu jaoks Tartu kirstunael. Ei teagi enam, kas kolmandat või neljandat korda olime siin ja jälle lõhnas nagu mitteleid. Peale pikemat otsimist ei jäänud muud üle, kui peitjale hädakisa teele saata ja tänu sellele leidsime läbiligunenud ja roostetanud aarde mudast üles. Karp oli seest vett ja muda täis, logiraamatust oli alles puder. Ema antud tšekk päästis päeva ja loodame, et aare saab hella kätt tunda enne, kui suurvesi selle minema uhub.

Abiga saime leitud. Kaevasime topsi muda seest välja. Kahjuks on aare seest täiesti vettinud ja logiraamatust on alles valge puder. Logisime tšekile.

1. vahepunkt värskendatud

Talvega niiskust saanud logiraamat sai uuega asendatud

No nüüd olime küll õiges kohas. Ainult et ligi tund kahekesi poleerimist lõppes mitteleiuga.

Oijah, nagu Leiutaja üks õhtu ytles "Kunagi kindlasti peate linna tagasi jõudma"... Ööpimeduses jäime ühes punktis väga pikalt kinni ja otsustasime mõni teine päev jätkata. Lõpuks leidsin ühel päeval sealt möödudes aga edasised juhised ja enam polnudki enam kurb olla kui täna lõpu vormistatud saime. Järgmine suur projekt on siis Terve Tartu. Aitäh peitjale :)!

Vahepunktid värskendatud

Selle aardega sai aastate jooksul ikka vaeva nähtud. Alguses käisin päris mitmel korral no nii 6-7 aastat taga, aga sealt esialgu midagi ei leidnud. Aasta 2019 kevadel sattusin ootamatult kokku ühe teise seltskonnaga, kes mulle piisavalt vihjeid puistasid, et vaikselt otsa peale saada.

Kevadel tegin otsingutega algust ja päris mitme-mitme-mitme otsimiskorra järel jõudsin ka lõppu. Käidud sai ikka päris mitme-mitmel korral. Aga tookord oli probleem selles, et mina ei saanud kuidagi aru, et see, kuhu ma jõudsin, lõpp ongi :D Seega ma arvan, et nii 4-5 korda käisin sealt koordinaati otsimas. Ma arvan, et viimati nii 2019a sügisel. Kuna ma mitte midagi ei leidnud, siis jätsin aarde paremaid aegu ootama.

Nüüd siis jälle kord sõbraliku geopeituriga vesteldes sain teada, et see koht, kus ma jänni jäin, ongi lõpp. Et mina ei pea sealt mitte otsima järgmist koordinaati, vaid peaksin vaatama ringi topsikese järel.

Sai siis emadepäeval üks noorgeopeitur ligi võetud ja taas kord otsimas käidud. Seekord muidugi ei läinud üldse kaua, kui topsi pihku sain. Seesama kaasas olnud noorgeopeitur on nende otsingute jooksul sirgunud mudilasest koolilapseks, aaret peitev objekt on mõningase metamorfoosi läbi teinud. Aga vähemalt saab saaga lõppenuks lugeda.

Aitäh peitjale ja kõigile vihjetega abistajatele aastate jooksul. Tervituseks järgmistele otsijatele selline lauluke:

https://www.youtube.com/watch?v=R_l7mBPEvWI

Sellel matkarajal on ikka omajagu meetreid ja isegi kilomeetreid ära käidud nii üht kui teistpidi. Täna sai siis lõpuks sinna päris lõppu ka jõutud. Oli hea tunne küll! Nimi sai kirja täitsa puhtasse logiraamatusse, aare kuiv ja korras. Aitäh peitjale!

Kolmas mitteleid, ehk teinekord läheb paremini.

EDIT: meie viga, läks vussi

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Pean kasutama Aive sõnu - kunagi sai alustatud ja täna sai lõppu jõutud. Tänan peitjat!

Seda sai kunagi alustatud ja pooleli jäetud,täna siis lõpetatud.Aitäh!

Leitud.

Kaks korda alguses käinud ja näinud ja nüüd lõpuks oli aeg logida.
Tänud

Vahepunktides info värskendatud.

Kuivas ja mittelibedates tingimustes oleks ilmselt toredam jalutuskäik olnud :) Vahepunktide järjekord oli segane, aga vähemalt lõpuks jõudsime ikkagi aardeni.

Eelmisel nädalal sai alustatud ja lõpuks polnud vist rajal ühtegi läbi uurimata objekti. Mingi hetk tuli aga tüdimus peale ja viimane sihtkoht jäigi külastamat.

Täna siirdusime otse sinna, kuhu eelmine kord enma minna ei tahnud. Läks lausa nii hästi, et tegemist oli tõesti lõpuga ja aare avaldus suht kiiresti.

Tänan peitmast.

Kunagi kahel korral alustatud, aga suht ruttu käega löödud kui leitud info liialt mõistatuslik paistis. Täna õhtul läks miskipärast hoopis paremini ja avastasin küllalt ebaleiutajalikult lihtsasti selle, mis vaja. Edasine läks vahelduva eduga. Kuskil tundus, et antud koordinaatide ning reaalse geovihje vahele jääb umbes 10 meetrit, kuskil kadus ots päris käest, võibolla kaduma läinud vahepunkt, aga võibolla ka lihtsalt ise pime. Loogika ja kogemuse pealt kannatas nõndapalju kirvetada, et sain sinnamaale, mida ennist umbes ennustasin. Aga otsida õnnestus mul seal kokku peaaegu tund aega! :D No tegelikult ei olnud üldse raske, aga millegipärast suutsin, nagu ikka, õige koha suht kohe algul välistada ning absoluutselt kõik muud läbi kammida. Pika ponnistamise peale siiski jõudsin päris lõpukarbini, mis oli vist kõige lihtsam etapp antud aarde juures üldse :o) Üks karmimaid Tartu pähkleid jälle kotis, väga vaevaliselt nad tulevad, aga ikka tulevad! Aitäh.

Ma võin nüüd kindlalt öelda, et olen Emajõe kallasraja kõige suurem spetsialist Tartus. Viimase paari-kolme kuu jooksul rada sai edasi-tagasi läbitud mitmekordselt, nii jala kui rattaga, nii päeval kui öösel, kõik sillad on loetud ja mõõdetud, põõsad ülevaadatud, pinkide asukohad on selged, hunnik numbreid on leitud suvalises järjekorras, ja siis uuesti leitud juba õiges järjekorras.

Kui õiges järjekorras otsida, siis numbrid jooksevad ilusti ette…. esialgu…. Siis aga aare läheb õelamaks ja koledamaks…. Ühes selles koledamas kohas jäime kinni viimane kord ja peale peaaegu tund aega otsimist läksime koju, kus ma kirjutasin peitjale, kas koordinaat on ikka õige, sain vastuseks, et õige, otsige edasi!

Minu mees vihkab seda kohta kogu südamest! Peale sellist ebaõnnestumist ta ütles, et enam ta siia ei tule, sest rada on kole ja see on viimane koht Tartus, kus ta tahab öösel käia (aga Kohina?). Üksinda ma ka väga ei tahtnud sinna tulla, nii et ma ootasin õige hetke, terve nädal ei tüütanud teda, tegin süüa, isegi vahetasin tühja rehvi tema jalgrattal, ühesõnaga olin väga tubli. Nii tublile naisele lihtsalt ei saa öelda EI, kui ta jälle kutsub öösel Emajõe äärde..
Mulle ka millegipärast tundus, et lõppkonteiner ei ole enam kaugel...

Tulime kohale, kus jäime kinni viimane kord, ja pärast mitte väga pikka otsimist mees leidis numbreid, tuju läks kohe paremaks (temal, minul tuju niigi oli hea, kuna ta oli nõus minuga siia tulla).

Ühes vahepunktis tuvastasime ka vihjet, ahahahhaa, panen like vihje eest:)
Ühes vahepunktis ei olnud üldse lootust leida midagi, koht oli kahtlane, veetsime seal tükk aega (ma juba mõtlesin, et lähen kirvetama teisse kohta, vihjet kasutades), siis ma painutasin ennast, sirutasin kaela nagu luik ja.. AAAAA.. nägin tükike karbikest! Pidin veel üks kord vaatama, et veenduda, et minu silmad ei valeta. Karbi välja võtmiseks kogusin julgust, viimane leid oli ikka eelmise aasta septembris ja peidukas oli… igasuguseid aarde valvureid täis. Pimedusest hüppas välja kass… Selles kohas kassi küll ei oodanud…

Tegin karbi lahti ja esialgu ei näinud seal logiraamatu… Mul hakkas paha olla, kas pole veel lõpp tõesti? Aga ei, logiraamat oli, lihtsalt ei märganud esialgu, viimane leid oligi nagu GC lehel - 30.09.2020.
Hea tunne oli registreerida leid peale nii suure pausi!
Väga vahva ja pikk aare, mõned punktid olid lihtsad, mõned aga sellised, et ime, et leitud said. Siin võib täiega kogeda, mis asi on geopeitus:)

Emajõe kallasrada - enam sa mind ei näe (loomulikult seni kuni Leiutaja peidab sinna veel mingi oma leiutis)

Koordinaadid vahepunktides värskendatud/taastatud. Head otsimist!

Suurepärane! Imetore! Täitsa p

õnev matk mööda öist jõekallast. Ei kujutagi ette, kuidas seda tuuri päikesevalguses teha oleks saanud - meil igatahes jooksid kõik õiged kaardid mõnusasti kätte ning miinuspoole peale jäi vaid ootamatust matkast ehmunud saapa irvakile ligunenud tald.

Ja kui õige valgus käepärast, soovitan kõigil selle abil tutvuda meie floora ootamatu värvigammaga. Põnevad toonid hüpnotiseerisid ning lõpus olid seened puu otsas seda värvi, et kui nüüd sealt pisut hammustada, siis pole enam mingeid abivahendeid vajagi, et kõik ebamaised tulikirjad paljale silmale nähtamatuks saaks.

Mene, mene, tekel, ufarsin

Peale Sinise Tervise logimist olid edasised plaanid ebaselged, ega alguses pikemaid multisid kavas polnud, aga kuna see null nii sobivalt lähedale jäi, siis vaatasime ta ikka üle. Ja nii ta läks, kuni võiduka lõpuni, mõnes punktis läks suts kauem, aga üldjoontes täitsa ladus ja mõnus jalutuskäik. Tänud aarde eest!