EST 1

Leitud Emajõe paadiripi käigus.

Tänase päeva neljas EST oli siis see number 1. Mäletamist mööda sai siin draivinn tehtud. Üllatav, et need vanajõe looked nii sügavad on. Tänud peitjale!

Arhiveerimisähvardused on edasiviiv jõud. Nüüd tuli end mobiliseerida ning muhujan tuli oma paadiga Muhust läbi Tallinna Tartumaale ajada. Kuna noorgeopeitur samal päeval kaitseväkke suundus, siis jõudsime Kavastusse alles hilisel pärastlõunal. Suvel on õnneks kaua valge. Lasksime aga paadi vette ja tegime väikese tiiru ikka. Võtsime EST 15, 14, 13, 1, 16.

Aare oli kuiv ja korras. Lihtne leid vahelduseks. Aitäh!

Leitud EST 2 teekonna käigus, seal pikem jutt.

Kui 22. septembriks lubatakse 22 soojakraadi, siis oli selge, et päev tuleb looduses liikumiseks reserveerida. Seekord tänu kõikide asjaolude sobimisele sai valituks mööda veeteid kulgemine. Leppisime Romaniga varahommikuseks kohtumispaigaks Kantsi lõkkekoha ja sealt me jõele suundusimegi. Esimene leid tuli üllatavalt lihtsalt, paistis juba paadis istudes kenasti kätte ja logimiseks tuli vaid mõned sammud kaldale teha. Algus ilusale päevale sai tehtud. Aitäh!

Tänase paadiretke esimene aare.
Aitäh peitjale!

Esimene sel kaunil päeval Emajõel. Peidukate stiil veel tuttav ei ole, aga kui sellised on maastik 4 topsikud, siis väga tore. Aja kaater alla ja nopi. Kuiv ja korras ja ripub nagu vaja. Aitäh.

Leitud

Aare korras. Jõepealt avastatav.

Leitud.

teine EST aare meie jaoks. aitäh!

EST-sarja teine aare.
Leitud ja logitud. Aitäh!

Kuna Romantiline Rannatee on peamiselt läbitud sai romantikat otsitud Eestimaa teisest servast. Kalle käest sai parv renditud ning jõele. Hakkasime siis hoogsalt logimisi tegema parmud vihaselt ihust tükke välja rebimas. Aare korras ning sai meie logigi kirja. Tänud

Eelmine kord EST seeria aardeid otsides oli see topsik kadunud. Nüüd oli kõik enda kohal olemas. Aitäh!

Vigade parandus eelmisest aastast, mil see aare oli kaduma läinud. Seekord siis jalgsi. Alguses tore laudteega kaetud õpperada ja poolel ringil kergelt niiskele sihile. Mingid inimjäljed paistsid ka olevat aga peamiaelt kohtas põdra kabja süvendeid. Üks hetk kihutas keegi minema ka suure hurraaga. Loodus oli aga liige tihe, et näha kellega tegu võinuks olla. Vägagi ruttu jõudis kohale ja oodatud konteiner asetses oma kohal. Võib juhtuda, et see konteiner kuivab varsti lõhki, sest lõhe selle sees oli juba väga suur. Aitäh aarde eest! Sellega on jäänud teha veel soos olevad 17-22 ja kurikuulus 26.

Geoloog võttis juba ilusamini kui kenasti selle mai esimeses otsas toimunud väikese väljasõidu põhiolemuse kokku. Lugesin ja rõõmustasin, nagu oleksin ka ise seal olnud. Ja eks rõõmu suurendas see, et olingi. Oleks meeleldi teine kordki, sest sel korral jäi meil paras ports EST aaretest veel külastamata – eks ikka selleks, et oleks ühel ilusal päeval põhjust tagasi tulla. Aitäh peitjatele!

Emajõe mootorpaadisõidu esimene aardeleid. EST aardeid olin juba pikalt vesise suuga noolinud kuni lõpuks avanes võimalus sõpradega ots lahti teha. Kogemused jõgedel navigeerimisega on minul tagasihoidlikud ning seda eredamad muljed tekkisid esimestel tundidel paadis loksudes. Suhteliselt tuulevaikne ilm lubas lühikese särgi väel paljaid varbaid üle paadi serva tuulutada. Inimtühi Emajõgi pilliroo ja kõrkjatega kaldaservades peitis hulgaliselt veelinde, kes meie lähenedes peitu või hoopis uudistama tormasid. Kaaslasteks truu ja testitud geoseltskond, kellega koos on nii mõnigi Eesti maastiku raskusastme pärlaare logi kirja saanud, ning värskeima liikmena rebasekarva geokoer, kelle ettekujutus puhtast õnnest paistis olevat väsimatult pulkade järele vette sukelduda. Elu oli ilus. Tegelikult on ilus.

Kogu EST seeriat piirangute tõttu me roheliseks teha ei saanud. Teekond kulges Emajõe-Suursoo keskusest, kus sai paat vette kastetud, Piirissaarde.

Suurimad tänud seiklusele kutsumast.

Leitud! Tänud peitjale:)

Siinses kohakeses saime väikse ehmatuse drive-in alustades. Parajalt korralik lajatus vastu vett ajas kiirelt lambid kuuldu suunda sihtima. Vastaskaldal Venessaare roo seest näitas end peagi pahane kopra onu. Teel EST 16 poole sadas korralikult vihma, lörtsilaadne toode see veel ei olnud. Tänud peitjale.

Kui on toredad kaaslased ei sega ei külm, tuul, vihm ega pimedus. Nii leidsime lampide valgel Emajõeäärsed EST-id. Aitäh peitjale ja Piretile-Mardile vahva seikluse korraldamise eest.

Päeva lõpuks jõudsime seeria esimese numbrini;). Numbritega oli paras segadus pidevalt, kus ja mitmes meil parasjagu käsilt:) aga noh, järjest tee, mis sest numbrist.
Seekord täiesti drive-boat-in aare. Kuni meie logimisega tegelesime üllatas meid üks kobras, ju me ta ära pahandasime oma sissesõiduga. Kobras tegi meie korralekutsumiseks kõva plärtsu ja ujus uhkelt pea püsti veidi eemale, kust meid altkulmu põrnitses. Olime siis viisakad, tegime siva minekut kopra territooriumilt.

Aitäh.

Leitud pimedas. Drive-in aare. :) Siin juhtus selline lugu, et logimise ajal käis hirmus plartsakas vastu vett. Olin täiesti kindel, et meil on paadis keegi, kes viskas nalja pärast suure oksa vette. Just nii see tundus. Ja kõigile. Aga kui hakkasime uurima, kes ja miks viskas, siis vaatasid kõik üksteisele imestunult otsa, keegi polnud midagi visanud. Ja kui siis valgustasime vett, siis nägime, et me olime vist kopra välja vihastanud, sest tema oli sabaga vastu vett kõva plartsu meie paadi kõrval löönud ja nüüd ujus eemale. Kuri nägi oli peas. No tegime siis kiiresti, et mitte kaua koprapere toimetusi segada. Aitäh aarete eest Eestimaa imelistes paikades!

Nüüd logisin küll nii, et nr 1 jäi hoopis vahele :D. Seda ma vaatasin, et pilte hakkas kuidagi üle jääma... Tegelikult sai ta leitud ikka enne 16 ja selles ilusas kuuest üheni rivis :).

Hommikul alustasime Mesitare juurest, kus väikese kommunikatsiooni häire tõttu saime hädise aerupaadi, millel oli kõigest 5 hobust taga. Kuid see meid ei heidutanud ja nii me teele asusimegi. Oligi tore rahulikult ümbrust nautida ja Emajõel kihutavaid uhkeid kaatreid kadestada. Meil oli tore päev. Tänan.

Siin sai küll igasugu tsirkust tehtud, et aare kätte saada ja samal ajal ka paadiga ümber ei käiks. Tänud!

Kulgesime rahulikus tempos. Plaanisime kahepäevast reisi ju.
Tänud

Päris õiges järjekorras me ei estinud, vaid vaatasime selle järgi, kuidas endal mugavam on.

Vesi oli sile ja sõita oli väga mõnus. Lõpuks oli võimalus katsetada ka seda, et kuidas sõitjate istumiskoht määrab paadikiiruse ning saime niiviisi optimaalse lahenduse kätte.

Võrreldes PKT-ga jäi silma see, et siin ei saanud vist pea ühtegi paadist kätte ja saime maa vahelt traavida ning maalgi läks nende otsimisega aega.

Tänu väikseke teerajale ei tõmmanud ka rabakad nii läbi, kui eelnevalt olime kartnud, satikaparv aitas tempot hoida ja nii need kulgesid.

Mareti aaretega polnud viga, aga wazzyly võiks küll oma aarete koordinaadid korda teha. Enam peast ei mäleta, et millistega probleem oli, aga tegelikult pole väga lõbus kuskil 60m eemal kablatada ja elu eest otsida. Siinkohal ka aitäh eelnevatele leidjatele, et olete õiged koordinaadid logides välja toonud.

Antud seeria üle sai pikalt mõeldud. Kuidas sõita, millal, mida kaasa võtta, kus ööbida jne. Lõpuks oli ikka jooksev lahendus ning startisime Kantsist kella 14 paiku ning umbes 12 tundi hiljem seal ka lõpetasime. Jõed oli huvitavad ning aardeid väärivad, kahjuks jälle kaldad ajasid kiruma, aga peitjad pole süüdi kui paremaid kohti pole. Oli igati meelde jäev seiklus ning eks kunagi tuleb tagasi tulla, kui juba leiulogisid hakkab tekkima EST26-te.

Õppetund, mis jääb meelde pikaks ajaks. Rippusin jõe kohal, hoides ühe jalaga kinni kajakki, ühe käega kramplikult puust ja teisega logilehest (kusjuures tagumikust hammustasid samal ajal vähemalt kolm parmu), jõudsin tõdemusele, et kirjutusvahendit mul kaasas ei ole.
Mis seal ikka, mõni kilomeeter aerutamist ja üks öö rahunemist, tuli tagasi tulla ja missioon lõpetada :)

Vesiroosid ja kupud rõõmustasid silma ja kõik oli veel põnev ja aarete vahemaa mõistlik.

Siin sai mõrrast päästetud originaal aare tagasi oma kohale paigutatud.

Tänan peitmast.