Haage järve saar

Tegelikult oli meil plaanis päeva alustada ühe Emajõe kaudu ligipääsetava aardega aga üsna viimasel hetkel enne kanuu veeskamist märkas Margus sadamas silti liikumispiirangute kohta ja kaarti uurides avastasime, et muidugi on just seal piirkonnas hetkel liikumiskeeld. Nii, et see jäi siis ära. Aga kui me veesõidukiga juba niikaugel olime, siis hakkasime uusi sihtmärke seadma. Ja see järve keskel olev saareke ja aare sobis hästi.
Parklasse saabudes oli siin algul täielik inimtühjus. Kanuu auto katuselt lipsti alla ja läksime rahulikult veele, käisime saarel, leidsime väga ilusa aarde ja siis muidugi tegime auringi ka ümber saare, et veemõnusid ikka rohkem oleks. Tagasi suundudes märkasime, et üks päris paljas mugu on suplema tulnud, ei sobinud siis meil paadiga talle külje alla trügida. Ootasime kuniks ta veemõnud nauditud said ja siis randusime meiegi. Kui kanuud uuesti katusele tõstsime, tuli naaber uurima, mis me seal varahommikul teeme.
Kokku üks väga mõnus ja sujuv järvetiir. Aitäh siia peitmast!

Aardeleiu loo pani Anu juba kirja.
Omalt poolt lisan pildi jänesest, kes saarelt suurele maale kaasa reisis.

Ilus päikesepaisteline laupäev. Targolt laenatud kummipaat jätkuvalt kodus. Pole raske otsustada, mida ette võtta....
Kristjan oli ka veemängudega nõus.

Järve ääres paadi ettevalmistustöödel oli paar viperust - kogu komplekti merekõlblikuks muutmisel oli põhirõhk eelmisel katsel olnud noorgeopeituritel ja mul polnud kõik detailid päris meeles. Näiteks see, et kuidas need ventiilid paadil täpselt kinni pidi keerama või mis otsikuga mida pumpama. Aga mõtlesime kahepeale välja. Kui paat sai täis pumbatud, siis kostus kahtlast vihinat. Keerasin kõik ventiilid uuesti üle ja tundus, et enam vihinat ei kosta. Seega õnnitlesin ennast vaikselt ja panime paadi vette.

Siis saime kohe aru ka sellest, mis seal vihises. Paadipäras hakkas vesi kenasti mullitama. Pagan küll - ilmselt suutsime eelmisel nädalal Pangodi retkel paati saarele tõmmates sellele augu sisse teha. Võtsime paadi jälle välja, uurisime kahjustusi - u 1cm pikkune pilukene... Kalkuleerisime nii ja naapidi ja otsustasime, et saarele suudame jõuda enne võimalikku laevahukku, pumba võtame kaasa ja loodame parimat.

Haage järve kaldaservas vaatas järve põhjast meile etteheitvalt vastu kümmekond konna, kui me paadi neile enamvähem pähe torkasime. Huvitaval kombel seekord mullitamist ei järgnenud. Ülesõidul tuul veidi keerutas ja tegi teekonna põnevamaks, kui hädapärast vaja oleks olnud, aga mõne minutiga olime siiski saarel ja otsisime sadamakohta. Ega seda seal eriti head ei olnud, aga Kristjan veenis aeruga veidi pilliroogu ja see lasi meid ikkagi läbi.

Saarele jõudes paistis aardepesa juba kaugelt, polnudki vaja telefoni välja võtta. Aarde kättesaamine kulges väikese ehmatusega - aarde pesa oli kohalike ämblike poolt elupaigana kasutusele võetud. Aga muidu oli aare kenasti korras, ämblikekoloonia polnud eriti rohkearvuline... veel. Tagasi maismaale jõudes selgus, et ühe loomakese olime priiküüdiga jänesena pardal kaasa võtnud. Aga küllap nad paljunevad seal kohapeal ja asendavad selle peagi.

Tagasiteel paadi juurde jõudes suutsin astuda mingisse poriauku, kohe põlveni sisse. Oli ta nüüd vesirotiurg (vabandust!) või midagi muud, ei tea. Kristjan lõi paadile pumbaga natuke õhku sisse juurde ja asusime tagasiteele. Iserajatud sadamast väljasaamist takistas pilliroog veelgi rohkem kui sinna sisse pääsemist. Kristjan pomises vaikselt oma nina alla "Sadam või asi" ja see naer, mis selle peale minust välja pääses, peegeldus kajana kusagilt tagasi täitsa muljetavaldava tugevusega.

Tagasitee oli edasi täitsa sündmustevaene. Aga kokkuvõttes oli see vahva väike seiklus! Aitäh peitjatele! Aitäh, Targo, paati laenamast! Järgmiseks teen katse see paat ära lappida.

PS. Neil, kes minuga sarnaselt üritavad saarele minna suvel ujudes. Nõgesed olid hetkel u 2cm kõrged... Ja neid tundus olevat terve aarde ümbrus paksult täis.

PPS. STF 12:24

Aare avaldatud.

Targo teatas, et kaks saareaaret tulnud, kas ma veidi ujuda tahaksin. Uurisin kohe, et kus. Ahah, üks Haage järves. Nojah, sinna saarele ma olen isegi kunagi ujunud. Distants tühine, pole probleemi ka jaheda veega, aga avaldasin kahtlust, kas ma märjana bikiinides ja ilma gpsita tahan seal saarel kusagit midagi otsida. Seda enam, et ilm oli sel hetkel küll päikseline, aga tuul oli üsna tugev. Targo, nagu tõeline prints, võlus seepeale kiiresti kusagilt paadi. Ma veidi olin küll mures, et selline täispuhutav servadega kummimadrats tuulega triivib sinna, kuhu ise paremaks peab, aga õnneks kui paadi kokku saime, kadus ka tuul. Tegelikult on tegemist ikka üllatavalt mõnusa paadiga ja pääsesime saarele, kus aardekast ootamas.

Aitäh peitjale!

Kõige ausalt ärarääkimiseks tuleb alustada sellest, et ma olen endiselt autistlikult lihtne inimene, keda saab kergesti provotseerida tegema mida iganes.
Hommikul ärkan roosinupu sõnumi peale, et mulle kuluks ujumistrenn ära, koos lingiga Haage järve aardele (GC.com saidile tuli päev varem üles). No kui juba niiviisi öeldakse, ju siis on põhjust, ilmselt on mu kehv ujumisvorm kusagilt välja paistnud. Kostan ainult vabanduseks, et mul praegu kohe koosolekud tulemas, äkki millalgi tööpäeva lõpu poole.
Päriselt järve ääres selgub aga, et kuigi distants on lühike, on vesi ikka kuradima külm veel, maksimaalselt viis kraadi või nii. No mida nüüd ometi teha, sai ju nagu öeldud, et jaa-jaa?
Küsin nõu sõbraliku naabruskonna juturoboti käest, kes ütleb, et K-Rautas on parajasti kummipaatide 60% allahindlus!
Tehtud-mõeldud, poole tunni pärast olen ulmeodavalt saadud paadiga tagasi ja lappan instruktsiooni, et kuidas need aerud ometi kokku käivad. See oligi raskeim osa, muus osas oli kõik väga lollikindel. Aare ise väga nummi, FTF kell 18:30 ja tänud peitjale! Karbis polnud pliiatsit, jätsin ühe enda omadest sinna, juhuks, kui keegi ikkagi ujudes tuleb ja pliiats kõrva tagant vette kukub.
Tagasi jõudes helistan roosinupule ka, et näe, ära tõin. Tema pööritab nii kõvasti silmi, et mul kukub telefon peaaegu käest ära - see jutt oli ju niisama lõõpimine olnud!
Pähh ja pöhh seda kergeusklikkust, ma ütlen. Ma oleks nagu Vanapagan kaval-An(ts)u vastas.
Aga vaat minul on selle eest nüüd paat, vohh! :P Ja FTF!!! :P :P

////
Antropoloogid korraldasid katse, mille käigus keset ookeani asuvatele üksikutele saartele saadeti eri rahvuste esindajad - igast rahvusest kaks meest ja üks naine.
Kuu aja pärast läksid teadusemehed uurima, mis neil saartel toimub...
Itaallaste juures oli üks mees teise ära tapnud ja oli koos naisega kahekesi.
Prantslased elasid õnnelikult kõik kolmekesi koos armuelu.
Sakslased olid paika pannud range graafiku, millal kumbki neist naisega magab.
Mõlemad kreeklased magasid hoopis üksteisega ja naine lihtsalt keetis ning koristas.
Inglased ootasid ikka veel, et keegi neid naisele tutvustaks.
Iirlased panid kohe esimesel päeval saarele püsti viinavabriku. Oma armuelu kohta nad eriti midagi rääkida ei osanud, kuna selgelt mäletati vaid paari esimest liitrit kookospähkliviskit.
Kaks bulgaarlast heitsid kõigepealt ühe pilgu lõputuna näivale ookeanile, teise pilgu naisele ning hakkasid meeleheitlikult ujuma.