Hiiessaar

Oandu-Ikla rattamatka 2. päev, oli põhjus peatus teha ja nimed kirja panna. Polnud just kõige mõnusamad 3km ratastega kitsal laudteel. Tänud!

Kuna auto jätsin maha juba ammu, siis siin vahet enam polnud palju km jalutada lisaks tuli. Vähemalt auto sai pesulas vaid 4ja euroga korda ja muud kulu ei tekkinud.

Raba on minu jaoks endiselt tavaline, oled ühes käinud, ei erine teised summagi. Ilm oli ilus ja rahvast palju, nii tore. Üks seltskond tuli vastu väikse koeraga, traksidega vest seljas. Hakkasin kutsat mööda laskma aga siis juhtus midagi nii kummalist ja naljakat, et tänagi tuleb naer peale. Kirjeldada saab nii, et kilpkonnad kukuvad nii selja peale, 4 jalga taeva poole, nii kukkus ka see kuts selili sambla sisse ja lihtsalt vaatas suurte silmadega mulle otsa. Peremees tiris ta jälle jalgadele aga miks ta kukkus ja mismoodi, käis kõik nii kähku. Lõpp hea, kõik hea, oli tore seik.

Aare jälle tavaline Pet ehk mina mittemidagi lahedat ja toredat siin ei näinud. Aaret otsima minnes alati loodad, et on kodus meisterdatud, kleebitud, klammerdatud, õmmeldud midagigi. Aga eks loodus teeb 10ne aastaga oma töö, nii ütleb minu praktika aga "lahe teostus" on äge lugeda, minul küll. Petile ei saa ju midagi panna.

Tänud jalutama kutsumast, aare sai plussi ikka - seiklus kutsaga, eest!

Mõnus jalutuskäik laudteel, päikeseloojangul sookurgede laulu saatel ja aare leitud, mina tänan!

Alguses lähenesin ida suunast aga seal kellegi maja ja ise ehitatud tõkkepuu oli ees seega läksin teist tee otsa piiluma lõuna suunda.
Teed oli vähe kasutatud, lumine, jäine, rööpad sisse sõidetud. Kuna juba seal sai oldud tuli proovida, ikka päris paha tee oli, oleks vb isegi loobunud aga mitte ühtegi ümber keeramise võimalust polnud ja tuli hinge kinni hoida ja edasi suruda. Peale 4km seal teel vingerdamist rööbaste vahel ja erinevaid takistusi ületades olin lõpuks matka tee alguses. Laudtee oli kohati lumine ja väga libe aga sellegi poolest oli 100x parem kui kuskil lumes sumbata :)
Aare viisakas ja korras. Tagasi jalutades mõtlesin, et krt seda 4km ei tahaks küll uuesti sõita ja prooviks välja jõuda ikka ida tee otsast, selle tõkkepuu annab vajadusel eest ära tõsta ja kui omanik peakski kodus olema siis annab ju ette ja taha vabandada. Samas tema viga ka, et matka raja juures juba tupiku või eramaa silti pole. Tee oli sealt poolt küll lühem aga veel hullem kui see 4km, mitu korda sai ikka autost välja tuldud ja mõeldud, et kas üldse on lootust siit edasi saada või jään kohe kinni. Aga kuna endiselt ringi pööramis võimalust polnud siis tuli silmad kinni panna ja edasi suruda nii et saab mis saab. Imekombel auto läbis kogu tee ilma kinni jäämata ja midagi ära lõhkumata, ees ootas 2 tõkkepuud, viimasest läbi sõites ja kinni pannes oli kaugelt kuulda häält, et mida te otsite siit aga siis juba olin autos ja sai ruttu ära mindud :D Korralik seiklus jälle, aitäh :D

Leitud. Kuuski seal jätkus.

Oandu-Ikla 5. päev:
Suure lauka ääres tegime kiire supluse, mis palaval matkapäeval vägagi kasuks tuli. Peale seda sai siin kuuskede vahel hullama tuldud, kuni nimed kirja sai. Aitäh!

Leitud. Aitäh.

Väike rabamatk lastelastega. Neljaaastane sai kenasti hakkama. Aitäh!

Nädalavahetusel päris tihe liiklus. Aare on siiski väga hea rahuliku koha peal. Alguses ei hakandud silma, aga otsimistrajektoori suurendades sai leitud

Rabamatkaks oli väga sobiv ilm, seda arvasid ka teised jalutajad, kes ilmselt Noku poolt alustasid. Kena kohake, aitäh näitamast!

Tänud peitjale pliiatsi eest. Head karjalastepäeva...

Leitud

Siin punktis sai väike lõuna valmis keedetud ja tali piknik peetud. Tänan

Polnudki ammu Kakerdaja rabas käinud.Seekord sai tehtud 10.5 km rännak koos kolme aardeleiuga. Noku lõkkekoha parklas olevate autode hulk andis mõista,et rahvast on siinsetel radadel palju liikumas.Nii oligi.Aarded olid kõik heas konditsioonis.Aitüma mõnusa matka eest kõigile peitjatele

Selleks hetkeks oli tuur nii kaua kestnud, et mul hakkas väike väsimus peale tulema. Selle minemapeksmiseks kütsin Kaupo järel tempot ja peagi tutvustas Tarmo oma ekspertiisi tulemusi selle kohta, kui mitu sammu ma Kaupo kõrval tegema pean. Väga hea, et keegi kokku lõpuks kokku luges :). Aare ise ka ideaalne kiire leid. Aitäh!

Kakerdajas olen varem käinud ja ka rist nähtud. Aga siitpoolt küljest oli täitsa avastamata maa minu jaoks. Nagu eelpool mainiti siis päevavalgust oli vaid loetud minutid alles ja nii Kaupo tegigi ees tempot. Ühtlasi tuli jutuks päevaste sammude kogused ja hakkasin siis jälgima et kui mitu inimest käivad samu radu on nende sammud siiski hoopiski erinevad. Ntx loendasin kokku et ühe plangujupi peale mis oli ca 6m pikk tegi Kaupo 6 ja Liis 8 sammu. Mis teeb siis 6/8 - 3/4 ehk Liis teeb sama maa peale 25% rohkem samme kui Kaupo. Ja siis mõtlesin veel nendele rabamatkadele kus poisiga oleme käinud. Tema oma päkapiku sammudega. Sealne kordaja on ju veelgi suurema nihkega :D igastahes poole tunniga olime autos tagasi ja geps näitas 3,2km matka. Aitähhid

Seekord lähenesime Kooksimetsa poolt. Hämarus oli saabumas, seepärast panime tempo peale ja hoogsal sammul läksime Hiiesaarele. Leid tuli kiirelt ja hakkasime tagasi sammuma. Üllatuslikult kohtasime mugusid nii Kooksimetsas kui Hiiesaarel. Ise polnud kummaski käinud, ainult Kakerdaja järvele tiiru peale teinud.

Mõnus pärastlõunane jalutuskäik. Rahvast siblis rajal ringi päris palju.
Tänud!

.

Tore jalutuskäik

Ikla-Oandu jalgsimatka aastast alates on meil ilusaks traditsiooniks jäänud mu sünnipäeva ajal tiir mõne matka-aarde juurde teha. (Või noh, olgem täpsed, üks vahepealne pidunumber sai ära tähistatud ka terve maa/õhk/vesi-geotriatloni käigus :D). Ja erinevatel aastatel on külaliste arv ning persoonid, kellele ajaliselt on need kaasatulekupäevad klappinud, erinevad olnud, vaid Helen ja Salme on läbi aastate muutumatult meile kõikidele tiirudele seltsiks olnud :).

See aasta tulime Kakerdaja rappa; ma ise olin minekumõtte juba tegelikult mahagi kandnud aga siis Salme kirjutas, et mis homsed plaanid ja nii me siia Heleni peidetud aardeid leidma saabusime. Esimese peatuse tegime Hiiesaare juures. Salme liigitas mõned ümbruses kasvavad noored puuhakatised ka pärnadeks, seega mõne aja pärast võib siin suurte hiiepuudena ilmselt taas ka pärnasid kasvavamas näha, lisaks kaskedele ja okkalistele. Järgmiseks põikasime Kõrvemaa radadele ja viimasena Kalajärve äärde. Kokku tuli pea 10 km ring, millesse mahtus ka käigu pealt ohtralt jõhvikatega maiustamist ja enne linna tagasisõitu väike piknikulõuna…

Aitäh Helenile ja Salmele, aarde ja metsatoomise eest, samuti superkasuliku matkamiseks vajaliku kingi ja hiiglanunnu sünnipäevakaardi eest; oli parim pühapäev, mida võiks soovida :).

Tänase päeva plaan oli jalutuskäik Kakerdaja rabas. Ilus raba, tore rada. Tänan.

Päeva käima tõmbamise jalutus läbi Kakerdaja raba. Siia Hiiesaarele olen ka varem astunud, nüüd siis ka aardega tähistatud. Kuigi kerge uduvihm algas, siis oli nii mõnus ja mitte-kuhugile-kiiret tunne, et käisin ka teises rabaservas ära. Aitäh, siia jälle kutsumast!

Leitud

Tee saareni oli lihtne, isegi natukene üksluine. Saar oli mõnus vaheldus, polnud seal tõenäoliselt varem käinud ka. Aarde endaga läks ikka tükk aega, enne kui see sisse lülitus.

Aitäh aarde eest!

Leitud, tänud!

Ma ei tea, miks ma seda kogu aeg lugesin, et Hiiresaar ja Hiiresaar. Nüüd logimiseks ei leia kuidagi aaret, et mis mõttes? Ma ju käisin seal.

Risti juurest siis otse siia. Otsisime laukad sest seal parem kõmpida. Nulli lähedal vedas üks perekond metsas oma last kelgul. Huvitav vaatepilt oli. Tänud peitjale!

Kakerdaja rist külastatud ja saigi siia suunduda. Kõrgem metsaalune sobis suurepäraselt mu eelmise aarde juures märjaks saanud jala väikeseks kuivatamiseks. Samas ajasin ka seljakoti seljast maha ja koukisin võileiva välja. Pistsime Lissiga selle kahepeale nahka ja rõõmsama meelega saigi taas järgmise aarde poole suunduda. Tänud peitjale siiagi aaret peitmast.

Tagasi raja lõpust tulles sai ka siia metsa keeratud. Väga eksitav on see infosilt pärnade pildiga. Tundub, et ohoh, kas siin kasvavad pärnad..aga kui lugema hakata, siis pole siin tegelikult pärnasid ollagi.
Ka eilseid jälgi me siit ei leidnud, nii et pidime enda omad tegema.
Tänud