Kalevipoja kivi

Saksad sõitsid saaniga ühest aardest teiseni. Koduteel vaatasime ka selle kivikese üle. Aitäh peitjale.

tänan

Kurivaimu Kalevipoeg, tegi nii ebaõnnestunud heite. Ta pidi purjus olema kui kirikust niimoodi mööda pani. Oleks ikka võinud Haapsalu piiridesse virutada, siis oleks kergem logimine olnud. Täna pandi mulle Hobulaiu juures bänn peale, valisin asenduseks selle aarde. Ammu häirinud täpp, kogu aeg oli midagi muud logida või aega vähe.
Eeldasin vähe kergemat matka, tegelikult võttis päris läbi. Tuisk ei teinud asja kergemaks, värsket lund oli ka korralik kiht maha sadanud. Kõige raskem koht oli siiski ca 500 meetrit karjamaa serva. Jää ja maapinna vahele oli õhuvahe jäänud ning kuidagi ei osanud ette ennustada kus kohas jalg läbi vajub. See võitlus kulutas kõvasti energiat ja segas rütmi. Mõistliku ajaga siiski tehtud, kokku vast 8km. Aitäh toreda asukohaga aarde eest! Meeldis!

Talvised ilmaolud tuleb ära kasutada, et Kalevipoja kivi üle vaadata. Umbes 2km edasi ja teist samapalju tagasi üle merejää läbi tuisu tekitatud lume sumbata on kordades nauditavam kui suvel pori sees parmude saatel poole pikemat teekonda ette võtta. Tuul oli küll vinge, aga vahepeal piilus ka päike, nii et ei hullu midagi. Teel sinna tuli meile vastu seltskond üle 20 inimesega, kelle seas oli ka paar tuttavat - mugud, mitte geopeiturid. Kivi juures nägime eemalt veel paari inimest, kes teises suunas lahkusid. Tuleb välja, et populaarne kant. Igal juhul oli suur maantee meile sisse tallatud.
Logilehel nägime ka ühte tuttavat nime tänase kuupäevaga.

GC logidest lugesime eelnevalt, et võiks uue logiraamatu viia, sest topsi olid eelmised leidjad kaks nädalat tagasi juba lisanud. Tops aga oli liiga väike, nii et meie kaasa võetud raamat sinna ei mahtunud. Küll panime aga need märkmepaberid, mis on ka väga nunnud oma karumõmmidega, kilekotti, silica pakid ja juhendi ka juurde ja kleepsu karbikaanele. See võiks nii toimida seal küll.

Aitäh peitjale siia kutsumast!

Tulin olukorda kaema, ilm oli ilus ja kui vee äärde jõudsin oli aare 1.6km kaugusel ja kõik ilusti jääs nii kaugele kui näha oli. Seisin jää peal ja vaatasin kaarti samal ajal kuulen jää praksumist erinevates kohtades. Eks see on normaalne ja usun, et jää on siiani päris paks, lihtsalt jää külm, õhk soe ja eks ta ikka praksub aga ühel hetkel hakkas raksumine liiga lähedal ja keerasin otsa ringi ja läksin tummisemale pinnale tagasi :D
Mööda maad minna oleks liiga pikk maa olnud ja siis otsustasin, et jääb järgmist talve ootama ja siis juba mootorsaaniga ja lisaks veel pisi saarekesi kuhu saaks otse minna :)

Kasutage lihtsat võimalust aardeni jõudmiseks https://www.facebook.com/groups/169250140999/permalink/10161254682606000/

Siia tulemise soov on ikka juba mitu aastat plaanis olnud, nii suvel kui talvel. Nüüd kutset kuuldes sai kiirelt oma pühapäeva plaanid ringi tehtud. Kaldale kohale jõudes ootas meid ees tore planeerimata võimalus, soomekelgud. See muutis meie kulgemise libedal jääl ikka väga väga palju lihtsamaks. Samuti olid need abiks pilliroo ja kõrkjate vahel randumiseks. Kuigi me Raivoga saime ikkagi jalad märjaks siis ilma kelkudeta oleks vist rohkem seda vees solberdamist olnud. No ja see tagasitee, midagi sellist ei ole veel kunagi elus kogenud, taganttuules kelgud lausa lendasid, hoogu ei olnud üldse vaja anda ja vist poleks julgenudki. Nagu taksoga oleks tagasi tulnud, igal juhul väga äge. Ah jaa aarde leidsime ka ja logisime. Suured tänud!

Pikalt ootele jäänud kivi, mis seni külastamata. Kui Raivo välja hõiskas, et kas oleksin huviline, sai kohe jaatavalt vastatud. Samas, ma mäletan küll Piia ja Peetri juhtumisi tollel maastikul. Kohapealsed olud olid üsna karmid, väga tugev tuul ja väga libe lumevaba jäätunud vesi. Meie õnneks tabasime rannas kohaliku tõukekelkudega asjatamast, et kella ühe aegu kelgu huvilisi vastu võtta. Raivo tegi kaupa ja lubasime hiljemalt üheks tagasi olla. Hoiatati, et jaanuaris kolm kivi huvilist olid roostikus sisse kukkunud. Saadud jäätallad ja tõukekelk oli suureks-suureks abiks, et üldse jääväljal kuidagigi liigelda. Minnes oli vali tuul vastu ja vahelduva eduga kelgu abil sai tuult trotsides jalg jala ette astutud, kord tõugates. Vastaskaldal ragistas esimesena roostikus Raivo ja üsna ruttu kohtus mereveega. Siirdusime paremat lähenemist otsima lõuna poolsele alale. Järgmine tutvus roo maastikuga oli hulga edulisem, seekord väiksemate sulpsudega. Kelk sai männi najale kinnitatud ja edasi astusime üle lumise välja. Peale hõreda metsakese läbimist jõudsimegi kadakate taga peidus asuva uhke kivini. Kivi juures vajalikud tegevused tehtud, asusime tagasi tulema. Õnneks leidsin lumelt ennist kaduma läinud kaks jäätalda ka üles, tuju läks kohe paremaks. Kelkude parklast kelgud kaasa ja roogu ragistama. Nüüd said Raivo ja Heldur mõlemad väiksel vee alal sulpsatuse osaliseks. Edasine oli juba lust ja lillepidu. Jalaga kelgule hoogu anda ei olnud tarvidust. Lendas iseenesest üle lageda jäävälja. Sõidukiirus muutus üsna muljet avaldavaks. Paar korda oli oht, et võtab kelgu vibama ja loobib suure kiiruse pealt kummuli. Väga äge pühapäevane trill ja trall tõukekelkudega merejääl. Tänud peitjale.

Tänase päeva põhieesmärk. Peatusime parklas et jalgsi üle mere minna. Rannas avastasime tõukekelgud ja perenaise nende juures askeldamas. Lubas lahkelt meile kelgud kui kella üheks tagasi oleme. Varustas meid jääraudadega ja hoiatas et pilliroo juures on jää nõrk. Nojah, oligi nõrk aga vesi õnneks mitte üle pea. Punnisime tugevas vastutuules üle lahe, esimesel maabumiskatsel sain mina kui esimene üritaja natuke märjaks, teisel katsel tükk maad lõuna pool saime kuivale maale. Aarde leidsime kiiresti. Tagasi lahejääle minnes suutsin ma jälle natuke jalgu kasta. Nüüd algas kõige põnevam osa, tõukekelkudega pärituult kihutamine. Paar korda vist sai hoogu ka lükatud. Aitäh, peitja, toreda seikluse eest!

Tasub ikka mitteleiulogidega silma paista, siis vahel juhtub, et keegi hõikab kaasa. Sel korral just nii toredasti läkski. Ilmastiku tingimused olid nüüd väga soodsad ja seda oli väga mõnus koos hea seltskonnaga ära kasutada. Oli maru matk. Aitäh!

Plaan rappa minek lükkus Kalevipoja kivi pärast järgmisse päeva.
Soodsad jääolud lubasid siin palju paremat maapinda kui Airi ja Marguse mitteleiulogis.

Oligi mõnus jäärada koos uisujää ja kaunite mustritega jää all.

Tänud

Nädala keskpaigas märkasin merejääl uisutamist reklaamivat kuulutust ja kohe tekkis mõte, et nüüd oleks õige aeg ka see Kalevipoja kivi üle jää ära külastada. Kiirelt hakkas arenema plaan, kuidas ja kust seda kivikest rünnata. Uurisime kaarte, arutasime erinevaid lähenemissuundi ja ka tehnikaid. Käisid läbi nii kelgutamine, uisutamine, kuid lõpuks jäime ikka vana-hea jalgsi variandi juurde, mis tundus kõige lollikindlam. Ka potentsiaalsetest lähenemissuundadest sai kaardile vist neli erinevat marsruuti maha joonistatud ja lõpuks otsustasime kagu suunast seda maanukikest külastada.

Autoga sai mõnusalt kohe jääle mineku koha kõrvale ja nii me ennast mõne kilomeetrisele ekspeditsioonile sättisimegi. Esimene üllatus tuli juba mõne sammuga, kui kõige ees astuv Margus krõmpsti läbi jää astus ja poole säärde vette vajus. Õnneks oli see õhukese jääga koht vaid kõrkjapiiril ja kergelt läbitav ühe kiire ja pikema sammuga. Edasi oli suur ja lai jääväli, kus ka kõige tugevama tagumisega ei õnnestunud sest jääst mingit auku läbi murda. Lund oli jääl mõnusalt vähe, just niipalju et jalgealust natuke karedamaks muuta. Kui enamus jäämatkast oli juba läbitud, siis äkki märkasime endast vasakul päris lähedal paari luike ujumas ja ka lahtist vett. Hoidsime oma kursi poolsaare nukile ja sealt pääsesime ilusti maale ilma probleemideta. Siingi oli lund vähe ja külmunud pinnasel jalutuskäik oli tõesti nagu pargis. Märkasime nii mõneski kohas loomade jälgi, kuid ühtegi elukat meile kuskil vastu ei jalutanud. Aarde juures sai muidugi kivi otsa ronitud, fotosessioone igast suunast tehtud ja siis oligi aeg tagasi kõmpida. Nüüd olime jääl juba nii uljad, et igat pisemat ja suuremat lumevaba kohta kasutasime liuglemiseks ja kerge tagant tuult aitas sellele lõbule veelgi kaasa. Väga mõnus kulgemine oli ja natuke rohkem kui kahe tunni pärast olime auto juures tagasi. Ideaalne aeg ja ilm ning ülimõnus geokamp muutsid selle aardekülastuse üsna kergeks ja nauditavaks seikluseks.

Aitäh kaaslastele seltskonna eest ja tänud peitjatele sellisesse vahvasse kohta meelitamast.

Lähenemiseks valisime kirde suuna. Auto jäi u. 3,2km kaugusele. 2/3 teest sai läbitud rõõmsalt tõugates ning viimane kolmandik heal maastikul jalutades.

Esimese hooga olime liiga idasuunda kaldunud, kust lähenedes väike valearvestus ja allapõlve mudasulps lisas retkele veidi värvi ja aroomi. See aga kohalejõudmist ei takistanud, tuli lihtsalt pisut tagasi lõuna poole liikuda ja õigest kohast lähenedes sujus kõik suurepäraselt.

Tänan peitmast.

Aeg kaob.. Selle aarde avaldamisest on möödas juba päris mitu aastat. Ometi ma millegipärast mäletan, kui see aare ilmus ja kuidas siis seda massiliselt otsimas käidi. Pildid ja logid hakkasid ilmselt GP esilehel silma aga mingil põhjusel ma selle massiga toona kaasa ei läinud. Isegi kivi ei otsinud üles. Seda tegin ma alles nüüd, kui tekkis mõte Pürksi kandis geotuur teha. Kaardilt vaadates tundus asi lihtne. Võibolla ainult pikem jalutuskäik, kui teiste tänaste aarete puhul. Tegelikult oli aga hoopis nii, et kui kilomeetri olime aardele lähemale kõndinud olin sunnitud kummikud jalga ajama ja ega me siiski enam palju edasi ei liikunud. Ilmselt oleks küll kuidagi ka saanud aga polnud tahtmist mudavanni minna. Eks näis, võibolla mõnel muul ajal ja mõnest teisest suunast.

See oli üks ütlemata mõnus ja parasjagu väljakutseid pakkuv pikem matk. Kohale minnes kipub ikka nii olema, et suund võetakse linnulennult otse eesmärgi suunas ja see tähendab sageli seda, et teele jäävad kõikvõimalikud takistused. Seekord siis mudased mülkad, kuhu väga astuda ei julgenud, sest maapind hakkas kohe endasse tõmbama. Õnneks sain kõik koolmekohad kaotusteta ületatud ja jõudsin elusalt ja tervelt kivideni. Aare ise oli normaalses seisus, logiraamat veidi niiske, aga ei midagi hullu. Tagasitee valisin kaldapealse poole, see pind kandis mind oluliselt paremini. Ja sain kätte ka kõik maalilised vaated ja hulgaliselt erinevaid linde toimetasid seal. Kõige tipuks jalutasin tagasiteel võsa vahel veel põdraga koos. Suur-suur tänu siia juhatamast, ise ei oleks ilmselt mitte kunagi osanud siia tulla! Super!

Selle aarde külastamine ja leidmine oli meie tänase päeva peamine eesmärk. Minu arvates on igati sobilik leida Eesti Vabariigi sünnipäeval just Kalevipojaga seotud aare. On ju temagi oma võitlustega palju panustanud Eesti rahva heaks.

Tegelikult püüdsime aaret leida juba kaks nädalat tagasi kui oli plaan aardele läheneda idast. See idee aga kriipsutati maha veel enne kui see jõudis ka alata. Seega võtsime täna ette uue katse uue nurga alt, läänest. Vahemaa oli küll veidi pikem, aga eeldatavasti parem. Eks me oma teekonnal nägimegi kõikvõimalikku erinevat maastikku ja pinnavorme, aga me ei lasknud end väga heidutada ning nii krooniski me retke võidurõõm. Täname huvitava mõistatuse ning omapärase asukoha ja sellest tingitud toreda retke eest!

Tänud.

Nonii, ei teagi kohe, kust alustada. Öeldakse, et kui ei tea, siis alusta algusest. Eks ma teen proovi. Esimene kokkupuude selle aardegi oli nii, et lugesin kellegi logi ja jäin vaatama, et vat kui kerge mõistatus. Lahendaks ära, äkki kunagi läheb vaja. Läkski.

Hiiumaalt tulles vaatasime Kristjaniga mõlemad oma aardekaartidele otsa. Minul kollaseid täppe nagu valet värvi tuulerõugeid täis ja Kristjanil ainult paari täpikesega. Niisiis oligi see üks neist tema täppidest. Mõtlesime küll, et tegelikult seda talvel üle jää kindlasti mugavam teha, aga kes teab, kas seda talve üldse tuleb ning mina mõtlesin, et kes teab, millal ma üldse tulen siia kanti mõne tüübiga, kes 5+5 kilomeetrit sellist maastikku on nõus mingi topsiku pärast astuma. Seega sai otsustatud, et on minek. Tagant järgi võib ehk öelda, et mitte parim valik suvel 30 kraadiga tatsumiseks, aga tagant järgi targad oleme me kõik.

Igatahes autoga sõitsime me nii lähedale kui võimalik ehk kuhugi karjatee otsa. Kotte nagu ei tahtnud kaasa vedama üldse hakata, sest kaardilt tundus, et veetakistust ei ole ning kõhud olid samuti täis. Ainus, mis muret tekitas oli vesi. Otsustasime end enne minekut täis kaanida, et võiks okei olla küll. Jälle, 10 km pole nii ilmatuma pikk maa ju ka.

Alguses suutsime muidugi mööda valet jälge minema hakata, aga see oli kerge viga ning mõne minutiga olime mööda põldu jõudnud täiskasvanud metsateele, kus kunagi ammu mingi sõiduk sõitnud oli. Kristjan kinnitas, et see on see rada ja edasi me läksimegi. Kulgesime rajal vahel puusani heinas, vahel ainult poole sääreni, vahel märgade kohtade pealt ringi minnes ja vahel nõgestega võideldes. Ah jaa, pikad püksid ei tulnud palavuse pärast kõne allagi ja jalad olid Hiiumaal juba kadakavõsas karastunud ka, nii et ega neid nõgeseid eriti ei tundnudki (päev hiljem oli ikka rohkem tunda!).

Mingi hetk jõudsime ühe infotahvlini, mis meie üllatuseks isegi kaardil oli, kuigi asus tõesti keset mittemidagit. Sellest panime oma 4 km tunnis (võibolla isegi aeglasemal) kiirusel mööda ja jõudsime mingi hetk heinamaade lõikepunkti, kust leidsime ka looduskaitseala sildi. Astusime üle vanadest elektrikarjustest ja jätkasime mööda rada. Varsti hakkas ka rajaäärne mets muutuma rannikule omasemaks. Enamuses kasvasid kadakad ning teele ilmusid lehmakoogid ja porisemaks astutud kohad. Neist kõigist saime aga üpriski kerge vaevaga mööda.

Veel natuke maad edasi jõudsime linnuvaatlustornini, kus jalgu puhkasime ja naljatasime, et niikuinii on siin ka mingi avaldamata aare, mis avaldatakse, kui me tagasi oleme jõudnud. (Palun ärge siis keegi nii kuri olge :) Torn seisis vasakul pool kahte paralleelset elektrikarjust, mis eraldasid ühte karjamaad teisest. Läksime läbi värava mõlemast läbi. Lehmakesed jooksid ühel pool metsavahele ja teisel pool meile vastupidises suunas, mis mulle väga hästi sobis. Poleks tahtnud neid seal karjatama küll hakata.

Mööda lehmaradu liikusime edasi aarde poole kuni tuli esimene põnevam koht. Ülim optimist ütleks selle kohta vesine koht, pessimist ütleks mülgas. Mina ütlesin lihtsalt paar mitte nii viisakat sõna ja vaatasin oma siiani kuivaks ja puhtaks jäänud tossudele kurva näoga otsa. Aga ei ma ei olnud nõus neid nii kergelt ohverdama ja samuti polnud Kristjan enda omi. Niisiis jalutasime mõnikümmend meetrit vasemale ja leidsimegi koha, kust hea tahte puhul üle mätaste üle võiks saada. Natuke uhkimist-puhkimist, kiireid samme ja hüppeid ning olimegi täitsa puhaste ja kuivadena üle.

Edasi oli nii sada meetrit nagu jalutuskäik aasal. Mõned lilled, hein, natuke kadakaid ja täitsa tore ju. Oli-oli tore, kuni enam polnud, sest vastu vaatas korralik pilliroog, mille vahel olid alguses üksikud mättad, mille peal me edutult hüpata proovisime, ja pärast enamjaolt lihtsalt muda. Sihtisime siis suuremate kivide poole ja proovisime leida tahkemat pinnast. Seda oli täitsa mõnda aega ning ees minnes sai Kristjan oma tossu isegi pahkluuni mutta kasta. Mina pääsesin enamjaolt mudaveega, mis mätaste peale astudes tossud läbi leotas, aga jälle tahkemale pinnale jõudes ei olnud küll enam suurt vahet, kes meist täiega mutta astus ja kes mitte. Tulemus oli samasugune - mõlemad tossupaarid olid ühtlaselt pruunid.

Nojah, mis siis ikka. Viimased sada meetrit mööda kuivemat maad astusime juba reipalt, lootes kivi juures oleva puu all natuke varju saada ja puhata. Kuid esmalt panime nimed ainsast loogilisest kohast tulnud logiraamatusse, uurisime, millal eelmised selle aarde juures on käinud, ning võitlesime putukatega, kes eriti ligi tikkusid. Õnneks oli osa ühest kivist varjus ja täitsa putukavaba isegi ning seal me siis puhkasime ja nautisime vaadet. Väga kaua ei istunud, sest janu oli selleks hetkeks ikkagi täitsa suur ning innustas tagasiteed ette võtma. Isegi minul, vee alatarbijal, oli janu ning see juba ütleb midagi selle temperatuuri ja füüsilise pingutuse kohta.

Niisiis hakkasimegi pärast nii umbes 10 minutit tagasi minema. Tagasi läks kõik palju kiiremini, sest tee oli juba tuttav ning janu, väsimus ja mõte millestki jahedast motiveerisid korralikult. Autosse tagasi jõudes oli esimene mõte "juua" ja teine mõte "ujuda". Sõitsime tagasi hommikusse ujumiskohta ning viisime tossud merre suplema. Ega nad eriti palju puhtamaks ei saanud :D Aga palju mõnusam oli olla küll. Kristjan tegi veel toreda avastuse, et tallaalune oli kuidagi imekombel porist puutumata jäänud ning muidu pruun sokk oli sealt lumivalge.

Oli raske, aga oli ka tore ning teeksin seda geopeituse pärast iga kell uuesti. Aitäh nii peitjale, geosõbrale kui ka taevataadile, et ta vähemalt rahet ja vihma meile kaela ei pildunud! Öeldakse, et tuleb kõige üle olla tänulik ju :)

Hommikul asusime kuuekesi teele. Reisiseltsestskonnaks olid poisid vanuses 5, 10, 13, üks vanaema ja meie, poiste vanemad. Kuhu me lähme, oli teada, aga kuidas sinna saada oli küsimus. Minu ettepanek oli rännakule minna kummikutega. No selle peale härra teatas, et kummikutega on ikka kolepaha kõndida. Ma ei viitsinud ka pikalt vaielda ja kuna on august, vesi ja ilm soe, siis märjad jalad pole mingi suurem õnnetus. Auto jätsime sinna, kust pidi algama metstee. Aga see metstee oli metsateo käigus nii ära lõhutud ja roikaid täis, et palju lihtsam oli minna mõni samm kõrvale põlluveerele. Sealt edasi läks sissetallatud rada sinka-võnka kõigepealt linnuvaatlustorni. Seal oli kahes aias ka lehmad. Kõigepealt jooksid nad meie poole ja siis hooga meist mööda. Kogenud maatüdrukuna tean, et neid karjaloomi pole vaja karta ja rahu säilitades jätkasime teekonda. Kõrval aias oli teine kari ja tundus, et neil oli seal aia ääres oma rallirada, sest need ka jooksid kampas koos seal. Kui meid nägid, jäid eemal seisma, uudistasid ja tormasid edasi. Üldiselt tundub siiski arglik kamp olevat hoidsid hoolega distantsi ja jälgisid eemalt. Linnuvaatlustorni edasi oli alguses päris ilus maa ja siis oli poolsaar katki läinud. Risti jooksis kraav läbi. Loomulikult said kõigi jalad märjaks. Jätsime märjad sokid kraavi lähedale kivile kuivama, lootuses, et ehk ei söö keegi neid ära ja sammusime rõõmsalt edasi. Mingi hetk enne kivi tuli ka üsna märg ala, aga siis oli juba kõigil üsna ükskõik ja me lihtsalt rammisime läbi pilliroo. Üle põlve keegi kusagile sisse ei kukkunud, aga üks papu tahtis küll mudasse jääda. Selle õngitsesime välja ja tõime ikka koju. Kivid hakkasid juba kaugelt paistma, lapsed alguses ei uskunud, et need kivid on ja arvasid, et seal on majad. Õnnelikult jõudsime kivideni, leidsime aarde ja panime samasse kohta tagasi. Traadid, mis hoiavad konteineri põhja, hakkavad väsima. Logisime, puhkasime, kinnitasime keha ja asusime tagasiteele. Sokid olid alles ja kuivanud. Tagasiteel kohtusime ka kahe metskitsega, kes meid märkamata jooksid suurel kiirusel meie suunas. Vali röögatus pani ühe kitse viimasel hetkel põike tegema ja teise pidurdama. Muidu oleks keegi meist kitse alla jäänud. Pool teed oli ääristatud põldmarjadega ja kõige pisem muudkui mopsis neid. Retk oli küll pikk ja üsna väsitav, kuid ka 5 aastane tegi selle vapralt kaasa ilma liigse pirinata. Aitäh siia juhatamast!

Parkisime auto põlluserva ära ja hakkasime jalutama. Esimese otsa proovisime mööda metsasihti, aga üsna pea sai selgeks, et mõistlik on ennast ikka lagedamale tüürida. Nii tegimegi ja edasi oli juba mõnus astumine mööda sissetallatud teid. Ilma- ja maastikuolud olid hetkel aarde külastamiseks ideaalilähedased. Hea soe ilm, tuult parasjagu, et satikad ja liigne kuumus minema puhuda, maapind ka krõbekuiv, kui välja arvata püsielanike poolt paigaldatud miinid. Linnuvaatlustorni juures kohtusime kahe loomakarjaga, aga nood panid kõik inimeselooma nähes erinevates suundades plagama. Kivi juurde jõudes jäi vihjeobjekt hetkega silma, aga kahjuks oli sisu täielikult läbi vettinud, ilmselt oli aare mingi aeg kõrgemate vete küüsi langenud. Ega siis midagi, kuna otsest kiiret meil kuskile polnud, siis ronisime kivi otsa ja asusime seda asja seal kuivatama. Tunnike hiljem oli aare sellises konditsioonis, et võis hakata mõtlema tagasipeitmise peale. Kuna logiraamatut sisaldav pudelike enam vett ei pea, siis ei tundunud mõistlik seda komplekti maapinnale jätta ja nii sai peitjaga kokkuleppel paigutatud aare natuke kõrgemale, vihjepildil oleva parempoolse puu ja kivi vahele, ehk püsib nii paremini kuivana. Tänud aarde eest, väga mõnus jalutuskäik oli.

Esialgu oli plaan seda aaret otsida talvel üle jää aga sellel aastal on kahtlane kas meri üldse jäätub. Plaanitud kiire käik aardeni kujunes kolmetunniliseks rännakuks. Ja vedas, et võtsin seljakotis kaasa kummikud kuna ilme nendeta ei oleks kuivalt aardeni pääsenud. Nimelt viimasel kilomeetril enne aaret laiutas ees mitu kerge jääkoorikuga kaetud veetakistust, mida isegi kummikuga läbides tuli otsida madalamaid kohti. Kivid ise olid muidugi juba kaugelt näha ja sellised ausad Kalevipojale kohase suurusega. Esimese hooga ei hakanud kivide juures aardetops kuidagi silma, vaatasin siis vihjepilti ja seejärel leidsin kohe ka aarde. Maskeering oli lihtsalt loodusega väga hästi kokku sobitunud. Tagasitee kulges juba lihtsamalt kuna veetakistuste puhul oli teada kust neid saab läbida ja samuti puhus valdavalt taganttuul.

Kusiganes Kalevipoeg käis, tema lemmiktegevus tundus olema kivide loopimine - üsna igale poole on neid ka maha jäänud :D

Ühel varasemal talvel kaalusin korra, kas peaks siia kergema vaevaga üle jää tulema. Aga hästi ei raatsinud ikka, nõnda kenas kandis tundus mööda päris maad kõndimine palju parem plaan. Plaan, mis nüüd lõpuks teoks sai. Ei kahetse muidugi. Suuremaid loomi seekord teel ei kohanud, aga päris mitut sorti linde nägin-kuulsin küll. Vaatetornis seistes sahistas parasjagu üks luigepaar mööda, veidi hiljem tervitas mind kaootilisema Browni liikumisega parvetäis väiksemaid tiivulisi. Kiivitajate naabrivalve piirkonda sattudes hakkasid need koduväljaku ümber paanilisi tiire tegema ning kriiskasid: "Kiivi kiivi kiivi, kiivi on seal. Kiivi seal, kiivi seal. Miine miine edasii. Kiivi seal, mis sa siin teed, iidioot!" Tõmbusin häbenedes rannaluhalt eemale ja lasin lindudel rahuneda. Kivi juures olin õnneks üksi ning sain kedagi häirimata aarde üles otsida. Tagasitee kulges kergelt tibutava vihma käes, väike värskendus vaid, ei seganud sugugi. Aitäh.

500.aardeleiu täitumise tähistamiseks ja kauni talveilma nautimiseks sobiv koht. Lapsed olid (ilmselt meelega) suusad vaheajaks kooli jätnud, suusasõit tuli üksi ette võtta. Alguspunktist saatsid mind toredad kohalikud naisterahvad teele optimistliku sõnumiga "jää on tugev, aga roostikus kindlasti ei kanna, trimmerdav mees siin just vajus läbi.. aga suuskadega on vast lootust rohkem..:)". Kuigi suusakilomeetritega sel aastal uhkustada ei saa, leidsin end varsti kivimürakate juurest, nautisin logides päikest. Tänan peitjat siia juhatamast!

Seasaarelt tulles ei kavatsenudki enam neid suuski alla panna. Läksin vaatama, kuidas Silveril aarete otsimine edeneb ja seejärel Olerexi. Pärast tortillat ja kakaod hakkas normaalsem. Kui juba Haapsalus olen ja Kalevipoja kivi on ainus leidmata aare siin kandis, siis otsustasin veel korra proovida. Lähenesin jälle idast ja võtsin teised suusad, mis mõeldud 150cm pikkusele sõitjale. Eeliseks siis lihtsam liikumine pilliroos ja pole neist kahju, miinuseks aga kehvem tasakaal. Kohe jääle saades on pehme koht ning suusad vajusid pisut läbi, saabaste tallad said märjaks. Kui olin poolel teel lahe peal, siis märkasin mootorsaani pilliroost välja tulemas. Täielik vedamine, kuna see koht asus 100-200m mu trajektoorist eemal, siis poleks seda ise märganud. Nüüd sai kerge vaevaga mööda 2m laiust jälge kõndida, pilliroo võsa oli siin 50m pikk. Ka maale jõudes oli pinnas pehme ja oli näha kohti, kus mootorsaan on 20cm sügavusse vette vajunud. Jalgsi ei kannataks seal kõndida. Alguses sõitsin heinamaal uisku, varsti ainult paaristõukeid. Koht on ilus ja aaret vääriv. Kuna eelmisest sõidust oli tund aega möödas ja siinne sõit lühike, siis sellist tüdimust ei tekkinud. Kokku sai täna 24km sõidetud. Koju jõudes käisin pesemas, tegin suure kakao ja läksin voodisse. Jalad ei tahtnud paigal püsida ja siblisid ringi, aga see oli puhas mõnu :)

Aardest ida pool olevas parklas tõstsime varustust välja ja kohalik tuli huvi tundma. Tal polnud midagi me mineku vastu, aga hoiatas, et see ei pruugi õnnestuda. Jää peal pidi vesi olema, pilliroos korkjää. Lõuna poolt peaks looma rada minema, aga seal võib ka allikaid olla ja 2m sügavune vesi. Kas te ikka teate mida teete ja kui peaksite päästeametisse helistama, siis öelge, et tulite selle asutuse poolt. Tema olevat ka proovinud kivideni minna, aga ei ole õnnestunud. Öösel pole üldse hea mõte. Kui 90min jooksul tagasi pole, siis hakkavad muretsema jne. Kalda ääres oli 20m plöga, aga edasi oli lumi ja jää. Suusk libises väga hästi, peaaegu nagu hooldatud suusarajal. Kuna aga Tambet oli elektrirattaga, siis nautisin köie otsas kiiret sõitu. Ratta jaoks oli lumi siiski liiga paks ja üle 20km/h ei saanud. Kohale jõudes sain aru, kui tihe ja massiivne pilliroog on. Saapaga minnes ei kanna, peal on 20cm õhulist jääd ja all 20cm vett. Polnud ka tahtmist üksinda suuskadel raiuma minna. Tegime lõbusõitu autoni ja pärast ka tee peal, seal sai 30km/h kätte.

Proovin selle talve jooksul veel otsima minna kui leian kellegi, kes oleks huvitatud suuskadega pilliroogu minema (valgel ajal). Kui siit kellelgi huvi, siis andke teada. Suuskadel olles sissekukkumis ohtu polnud, küll aga pilliroos oli raske liikuda.

Kalevipoja kividele minek oli minu päeva eesmärk number 2. Põhjusega olin jätnud aarde päeva lõpuossa, et teha see jalutuskäik lääne suunal imeilusa loojuva päikesega. Nädal aega oli täpselt neljapäeva õhtuks lubanud lauspäikest. Muidugi kuni hetkeni mil mul aarde suunas plaan astuma hakata. Järsku oli päikesele tekkiud delay 1 päev. Kuna mul oli plaan paigas, siis ei olnud enam tagasiteed.

Sõitsin planeeritud parkimiskohani kust vaatas vastu parkimist keelav märk. Õues samal ajal liikus üks naisterahvas kahe beebikäruga. Esmalt küsisin kas ma võin siin natukene aega parkida. Jah vastuse peale uurisin edasi kas laht on jääs. Vastati, et mingi jääkirme on peal aga ta isiklikukt pole küll julgenud veel jää peale minna. Rääkisin kuhu mul plaan suunduda. Sealt tulev arvamus kiitis minu idee heaks.

Kaasa võtsin räätsad. Tõenäosus räätsadega läbi jää vajuda langes märgatavalt. Sellel on aga ka oma negatiivne külg. Kui räätsadega läbi jää vajuda, siis "you're fucked". Ümberringi ükski jää läbikukkunut enam ei kannaks. Teekonnal aardeni kontrollisin iga 200 meetri tagant taskunoaga jää paksust. Kohati oli meri hirmuäraavalt märg aga tegemist oli kahe jää vahel oleva veekihiga. Kuna minu taskunoa naaskel avamerre ei sattunud, siis võis ennast siiski julgemalt tunda.

Esimesel võimalusel tungisin kaldal asuvasse pilliroogu. Seda tegin ilmselgelt liiga vara, sest järgnevaks takistuseks osutus pool kilomeetrit tihedat üle pea kasvavat pilliroogu. Selle läbimiseks kulus pool tundi kõrgeid põlvetõsteid. Muidugi ka iga 4. samm vajus läbi kuhugi tundmatusse. Kui pillroog lõppes siis avanes justkui paradiis. Ilus Eestimaa mereäärne kallas. Oleks hea meelega tahtnud hoopis teist kaudu autoni minna. Näiteks otsejoones Haapsalu peale. Minu õnneks oli nüüd läbitav takistus oluliselt lihtsam.

Aitäh aarde eest!

Selle aarde leidmine tõi endaga kaasa ca. 12 kilomeetrise matkamise. Jätsime auto Saare mõisa lähedusse ja koos kahe koeraga asusime teele. Koerad said lahtiselt joosta, mis oli nende jaoks elamus omaette.
Päev metsikult ilus, eilse külmaga oli kogu udu härmatanud ära kogu eluslooduse, päike paistis, mõni kraad külma ja tuulevaikus. Lihtsalt idüll matkamiseks.

See teekond aga on parasjagu pikk, jää õnneks kandis, lumekoorikust aga kukkus igal sammul läbi, oli paras marssimine. Üks penidest sattus kitse või mõne muu eluka otsa ja läinud ta oligi.

Igastahes, ma olen kohalik. Ja ma ei teadnud sellest kivist mitte midagi. Veel vähem, et siin on selline poolsaar, kuhu reaalselt saab ligi. Võrratud avarad maastikud.

Kehva ilmaga oleks see täiesti horror võtta. Ja vaeva peab igaljuhul nägema omaette, et siia saada. Aga kindlasti on asi väärt.

Täna oli keegi veel käinud aarde juures aga mitte geopeiturid. Tulnud olid nad lõuna poolt, jää kannab vist ikkagi niipalju, et oleks ka palju lihtsamalt ja lühemalt saanud. Aga see polnud eesmärk omaette selle aardega.

Oh seda Kalevipoega ja tema kivi :) ... siia oleme plaaninud tulla juba oi-oi kui pikalt ...ühe reaalse katse tegime kuskil veebruari kuus ära ka ...siis jõudsime mööda jääd poolsaare äärde aga kuna talved pole meil enam teab mis külmad, siis läbi roostiku jää enam ei kandnud ja sinna see tookord jäi...peale härra märja jala ei saanud sest toona rohkem midagi ...siis veeretasin pool suve mõtet see matk üksi, mööda maad ette võtta aga ka suvedega on meil natuke nadi - nii ei olnud kuidagi seda head aega võtta. Kuni tänaseni ...täna otsustasime hoopis härraga oma hobid ühildada ja aardeni kõndimise asemel SUP-itada. No oli ikka alles vägev matk ... suurepärane vaikne ja päikeseline ilm soosis meie ettevõttmist igati. Umbes 40 minutit lauatamist viis meid Silma looduskooli juurest peaaegu poolsaare tippu, kust õnnestus leida roo vaba koht ja saarele maanduda. Sealt jäi veel ainult kilomeetrine matk aardeni ... ja no kui hingematvalt ilus seal oli ...põlvedeni mudas sumpamine ununes hetkega :) ...tagasi tee tundus juba poole kiirem ja seda sai aarde leiu rõõmus 6 korda enam nautida :) Suurimad tänud meid siia toomast - ilma geotamiseta poleks seda kindlasti kunagi juhtunud :P

Päris mitu korda on sel talvel juba jutuks tulnud matk üle jää Kalevipoja kivi juurde. Vahel on ilm meie plaane täiega alt vedanud, vahel pole töö vaba aega võimaldanud. Nii see kevad kogu aeg lähemale tuleb ning jää muudkui sulab. Ning nüüd, kui Madis kutsus meid kaasa matkakaaslasteks, oligi ühine otsus, et ei hakka jääd katsetama vaid läheme maad mööda. See tõotas korralikku matka, sest oma kivi on Kalevipoeg autoteedest üsna kaugele lennutanud. Ette ei osanud üldse arvestada, kas on märg maa, kas ilma kummikuta saab. Sai küll, eriti hea üllatuse valmistas just matka teine pool, kus kivi juures oli hea kõva ja üsna sile mätasteta maa. Ja meie õnneks olid ka kõik legendaarsed lehmad sellelt maatükilt talveks mujale teisaldatud. Mis nii viga, üsna muretu astumine. Saime vaid kuulda legende lehmadest ja puu otsa ronijatest. Tagasiteel olid meie mõtetes meid autos ootavad head ja paremad palad lõunasöögiks. Üsna tihti tundub, et suure osa geopeituse mängust moodustab aarde juurest tagasiteel unistus ees ootavast kuumast kohvist, võileivast ja präänikust :) Tänan kaaslaseid ja peitjaid vahva matka eest!

Tänase päeva peamine eesmärk. Aardele lähenesime maadmööda. Ei saa aru, miks nii paljud mööda jääd tulevad, täitsa mõnus kõmpimine oli aardeni ja tagasi. Aitäh!