Kaunissaare bussipeatus

Tulime täna poisiga väiksele jalutuskäigule. Rahvas saalib mõnusa jääga erinevatel saartel, me ka siis ühele saarele. Jää oli korralik, kuigi päris auklikuks puuritud kalameeste poolt, aga see ei seganud jalutamast. Kohapeal leidsime üles õige vihje ja saime logi kirja. Peale seda veel väike fotosessioon ja võiski tagasi jalutada. Kuna poisil oli suur soov ka teist saart külastada, siis võtsime ka selle ette. Aitäh aarde eest ja uude kohta kutsumast.

Õnneks ilmataat oli hoidnud külma ja aardeni jõudmine oli lihtne ja möödus kiirelt. Siiani näinud seda peatust ainult paadist. Äge koht. Aitäh!

Kuna kõik seda siin viimasel ajal logivad siis tuli endalgi see käik kiirelt plaani võtta. Jää ju veel kannab :) Tänud!

Veeääre aarde juures oli vesi tummiselt tahke, mis ahvatles Kaunissaarele ehk kunagi lähiajal pääseda. Katkine grammofon sai õhtu lõpetuseks loa bussi ootama minna, mina väga tänan. Tänud peitjale.

Mulle väga meeldivad sellised T4 aarded.
Aitäh peitjale!

Siin käis vilgas tegevus.Kalamehed istusid oma aukude ümber,üks tegelane sõitis mööda veehoidlat jalgrattaga.Nimi kirjas.Aitüma

Teel Jõelabürindi aardeni jäi Kaunissaare bussipeatus tee äärde ning loomulikult pidime käima proovimas, et kas õnnestub siia pääseda. Parklale lähenedes vaatasime autoaknast, et jää on täitsa märg aga samas jalutasid mingid tüübid täitsa rahulikult teisel pool veehoidla servas jääl.

Minnes läksime üle vahepealse saare, et nagu kindlam või nii. Bussipeatuses tegime ka mõned pildid ja kuna tundus, et siit ühistranspordiga edasi ei saa siis tulime ära. Tagasiteel ei viitsinud enam üle vale saare ronida. Märjem kuid lihtsam oli ümber selle minna. Kui juba kohalikud julgevad eemal ATV-ga jää peal paarutada siis meid peaks see ju ometi kandma.

Suvel oleks kindlasti ilusam vaade bussipeatusest aga talvel on lihtsam ja meiesugustele ka võimalik. :) Tänud.

Küll on vahel tore, kui juba õhtul on otsus paika pandud, mida ette võtta. Mina plaanisin siinse bussipeatuse üle vaadata. Huvitav, milline naljahammas ta küll siia tekitas. Sõiduplaani küll polnud, aga vähemalt jalapuhkamiseks ja aja surnukslöömiseks oli istumiskohti küll ja veel. Jää oli kergelt lumega kaetud, nii et astumine oli mõnus, ei libe ega midagi. Kalamehi oli ka parasjagu aega surnuks löömas. Sellelt, kes otse teele jäi, pärisin, et kas kala ka võtab või lihtsalt nagu aega veetmas. See viimane pidi olema. Nojah, pühapäeva veetmiseks moodus seegi. Siit sain kaasa mõtte, et täna äkki oleks õige ka Paunküla veehoidlale ring peale teha. Saabuvad sulailmad võivad päev päeva järel seal astumistingimusi kehvemaks muuta. Aga siinse aarde eest tänu siinsele peitjale.

Tänud peitjale!

Võtsin Arturi julguseks kaasa ja nii ma siia oma nime kirja sain. Üle jää oli see mõnusalt lihtne tegevus.

Leitud

Täna oli plaan minna Supitama ja võtsime suuna Kaunissaarele, et ka mõni aare kirja saada. Tore koht, võib olla kui piisavalt kaua oodata sõidab mõõda ka mõni buss nt veebuss. Aitäh aarde eest.

Kuivõrd päeva ühine koostegevus nägi ette SUP-itamist, võtsime suuna ka aardni, mida olen piidelnud selle avaldumisest saati. Täiesti geniaalne värk! Lõpuks tüigi tee kauaoodatud paika, logisime, filmisime, pildistasime ja oi kui õnnelik Liisu oli, et siin lõpuks käidud sai. Minu jaoks aasta TOP 1 asukohaga aare.

Kui täna juba SUPiga sõidetud, siis tulime ka siia. Kahekesi SUPil olles jalad küll värisesid, SUP samuti, aga kuivalt üle saime ja ka tagasi. Väga äge koht ja kindlasti ka aaret vääriv. Olen siit mitmeid korda mööda sõitnud, aga sellest bussipeatusest ei teadnud midagi.

Esimesed sammud jääl olid suhteliselt hirmuäratavad. Kui aga pihta saime, et jää tegelikult mõnusalt paks siis polnud miskit muret. Mõned vihjeobjektid said igaks juhuks ka üle vaadatud enne kui logi kirja panime. Tänud, väga ilus koht!

Tundus enam-vähem paljulubav ilm ja etskae - saigi käidud. Tegelikult andsid jäljed, mis veekogu risti-põiki ületasid lootust, et ikka jõuame kuiva jala ja kehaga bussipeatusse.
Huh ja aitäh!

Ujusin nii ruttu, et isegi jalad jäid kuivaks. Bussi ei tulnud, läksin autoga koju. Aitäh!

Üks kalamees ka istus ja ootas... bussi vist mitte? Tänud aarde eest!

Praegu on paras aeg aaret külastada. 160 meetrit jalutamist saarele ja samapalju tagasi. Aitäh!

Ajaga läks kuidagi nii, et kui me veeskamiseni jõudsime, siis oli päevavalgust järgi üsna napilt, eks selle paadile sobiva maalemineku koha leidmisega läks ka üksjagu aega, aga peatusesse me lõpuks ikkagi jõudsime ja telefonivalgel topsi üles leidsime. Tagasi veele jõudes selgus, et tagumikualune mullitas üsna häälekalt, aga tänu Madise hoogsale sõudmisele saime ikka kuivalt tagasi. Tänud aarde eest!

Kui kajakk juba auto katusele upitatud sai, siis tulin ka siis bussipeatust üle kaema. Auto jätsin ujula parklasse ja seal uhmerdasin saareni. Panin logi kirja ja uudistasin peatust ja puuslikku. Igati tore paik, tänud tutvustamast!

Kodutöö oli tegemata ja polnud aimugi, et see asub saarel. Läksime siis ikka kaldalt seda asja vaatama ja kuna aerud olid mul katki, siis polnud kindel, kas ma ikka tahan minna. Lõpuks puhusime ikka Kondori täis ja ära ma seal käisin. Kuidas see silt sinna ikkagi sai? Aitäh!

Aitäh, tõepoolest hästi tehtud esimene aare! Konteineriga on vaeva nähtud, koht ka omamoodi vaatamisväärsus ning praeguse kuumaga väga meeldivat tüüpi ligipääsuga pealegi. Kui Paunküla veehoidlas võtsin seltsiks aerudega abivahendi, siis siin käisin niisama kere jahutamas. Pole need kaldad nõnda hullud ühti, päris puhtalt saab välja.

Bussipeatuse posti ümber on väheke eksitav kleebis. Jah, peatus.ee tõepoolest näitab selle nimega peatust läbiva K6 liini graafikut, kuid millegipärast kaardil ligi kilomeetri jagu eemal! Pikliku peaga puuslik saarekesel on pikast ootamisest juba puhta halliks läinud :o) Püüdsin teda keelitada, et tule kaasa, bussi siia niipea ilmselt ei saabu, aga vana ei liigutanud kulmugi ning jäi ikka vapralt edasi ootama.

Täitsa mõnus oli solberdada. Vesi tundus algus päris jahe, kuid ujudes sai tunda kohati külma, kui ka üsna sooja vett. Parmud kiusasid ka vee peal, seega kauemaks vett nautima ei jäänud. Tänud siia kutsumast!

Aitäh!

Vesise pühapäeva teine aare. Oli esialgu plaan selle aardeni ujuda, kuid Kristel teatas, et tema ei taha siit vette minna ja pidin ikka supi täis pumpama. Siiski nii lühikese maa jaoks kahte ei viitsinud hakata täitma ja proovisime esimene kord kahekesi ühe peal hakkama saada. Tuli see täitsa hästi välja ja peagi olime saarekesel. Väga väga laheda kohaga on tegu ja kindlasti aaret väärt :) Ja lisaks veel peitja esimene aare ning üliviisakalt vormistatud, kena kohe sellist otsida ja logida :) Suured tänud!

Leitud

Kolleegiga aardel päev 2. Kui teisipäeval Magnus sai redelit tassida, siis kolmapäeval Jane sai parmud ja muud putukad minu juurest enda juurde meelitada. SUPid täispumbatud, sai kohe suund aardele võetud. Auring ümber saare tehtud ja parim randumiskoht määratud, oli parkimine kerge. Aarde leidmine raskust ei valmistanud ja nii meil oligi üpris palju aega, et Jägala jõge avastada. Päris Jõelabürindi juurde ei jõudnud aga ega palju ka puudu ei jäänud. Aitäh bussipeatusesse kutsumast! EVEJ

Ühel õhtul käisime siin Kristaga vaatamas, mis värk on. Kell oli juba kümme ja õues vist 16 kraadi. Ei tulnud meil kummalgi tunnet, et võiks siin supelda.

Täna olime jahutust vajavad, nii et minu ema oli esimesena valmis vette minema. Siim vaatas järve ja arvas, et ta ikka ei uju, vaid parandab autoraadiot.

Mina läksin küll vette. Panin veel ujumissussid jalga, sest paljajalu mulle roostikus ja saartel kolada ei meeldi. Ema ujus niisama edasi-tagasi, mina võtsin õige saare sihiks. Mulistasin, mis ma mulistasin, aga kohale ma jõudsin. Kuni roogu, põdrakanepit, nõgeseid ja ohakaid tõrjudes kohale astusin, möödus minust ujudes Siim ja küsis, kas leidsin. Selleks ajaks veel polnud leidnud, aga mõne hetke pärast leidsin. Vaatasin bussipeatuse ja puu-moai üle ja otsustasin seekord teisest saare otsast vette minna. Ujumist tuli sealt küll rohkem, aga vähemalt sain parmudest lahti. Siim oli selleks ajaks juba jupp maad saarest mööda ujunud. Ma teatasin, et mul rohkem randuda plaanis pole, nii et ujusime tagasi. Tema jõudis muidugi varem.

Tänud väljakutse eest!

Ajad on juba iidammu nii kaugel, et väga viimane päev selle aasta esimene ujumine ära teha. Kaua võib, lausa patt ju suve raisku lasta ja siis hilissügisel aareteni ujuda ;-) Seesiinne aare on täiesti meeldival 200m kaugusel kaldast, kus mõnus sulistamine teha. Vette minek ka täitsa inimlik ja inimtühi. Otse aardeni ujudes tõdes Marje, et kuidagi sinna ei jõuagi. Alles naastes sain minagi aru, et on tõesti vool vastu :-) Igatahes olime ilma gepsu ja telefonideta ning pastakas patsivahel kenasti saarel. Õnneks polnud seal isegi nõgeseid ega muid ebameeldivaid taimi või sääskigi. Täitsa tore aare sai leitud ja aarde nimele vastav päris elus nähtud reaalne koht pakkus ikka pikaks ajaks imestamist. Minu meelest parima asukohaga aare sel aastal üldse! Ainult uju ja imesta.

Suured tänud Grethe-Johannale suurepärase leiu eest! Ilma aardeta poleks aimugi, et siin bussipeatus on! :D Rõõm on tõdeda, et peitja esimene vasikas pole kaugeltki mitte aia taha läinud, vaid hoopis saarele. Kiitus! Ootame Grethe-Johannalt järgmisi pärle :-)

Leitud. Tänud peitjale.