Kingitus Jokker6-le
Kirjeldus
See aare on pühendatud Pärnu geopeituse Grand Old Man, Jokker6-le. Saagu see talle kingituseks, saagu ta igaveseks raiutud geopeituse annaalidesse. Kas üldse Eestis on geopeiturit, kes ei teaks tema aardeid? Alles alustava geopeituse mängijana olid minu esimesed leiud ikka pikalt, noh, tavapärased topsid põõsas. Jokker6 aarded olid esimesed, mis avasid mu silmad, et ohooo, saab peita ka NIIMOODI ja geopeitus on enamat kui GPSga topsiku leidmine. Muutus ka minu peitmisstiil…
Aga nüüd asjast ...
Päike hakkab juba vajuma merd punaseks värvides silmapiiri, kui rannal võib näha kõndimas tormakalt üht seltskonda. Esmapilgul võiks üks neist olla naine ja kaks kasvu poolest suhteliselt pikka meest. Neil on kiire. Astudes läbi lahtise liiva, põigates kord veepiirile lähemale, kord kaugemale, sammuvad nad vahepeal komistades kiirel sammul lõunasse, linna silueti poole. Vaikust raamib vaid lainete sahisev rütmiline silitus liivale. Nad ei räägi sõnagi. Sahisev silitus sulatab ka nende jäljed hetkega, neid poleks kui olnudki olemas. Universumi mastaabis ehk polegi, on vaid välgatus ajas, mil kolmik projetseeritakse hetkeks kui kõiksuse irvitus kulgema rannikul, keegi ei peagi teadma, miks. Kes nad on? Inglid või deemonid, mis on nende päritolu, põrgu? Või hoopis, kas tuleks nende seast otsida Jeesuse vereliini pärijat? Kõiksuse saladus peab jääma saladuseks.
Kuskil taamal laskub videvik linnale, müra sumbub suurte hoonete vahele, kuigi pilvelõhkujaid siin maailma mõistes ei ole. On vana linn, aeglaselt kulgeva elutempoga oma puumajade vahel. Ehk isegi liiga aeglaselt, liiga vanas linnas. Selles liiga vanas linnas on vaid üks tõeliselt suur hoone, kuueteistkümnendel sajandil rajatud kirik, kui kõrguv hoiatus inimkonnale hoidmaks Testamentidesse kirja pandud joont.
Tumedas jopes mees seisab kapuuts peas kiriku ees ja vaatab. Kirik on rajatud tugevast maakivist, veidi isegi meenutades kindlust, alles hiljem ehitati juurde tegelikult kompleksiga ehk mittesobiv tellistest tiibhoone ning eelmisel sajandil orelirõdu. Võrrldes uhkete baroksete kirikutega lõuna pool, pole siin arhidektuuriliselt muidugi midagi vastu panna. Suhteliset lihtsa ehitusega jumalakoda, raske tammise needitud peauksega, säilitatud ei ole isegi mitte tema maakivitooni, välisseinad kollaseks krohvitud. Miks? Kas kardeti liigset rõhumist vaeste patuste hingedele, liigset raskepärasust?
Viimaste päiksekiirte soojus ulatub nüüd ka kirikuni ning selles valguses ei ole olnud see valik ehk isegi väga halb, mõtleb mees. Ta tõstab pea ning silmitseb, kuidas vari kontrastina langedes allpoole, tornikuke kuldse värvi tuhmistab, ehk isegi natuke tontlikuks kujuks muudab. Miks ei võiks seal olla keerub, mõtleb ta ja väristab kergelt õlgu jahedas tuuleiilis. Kui märk saabuvast, kuuleb ta esimesi noote orelil mängitavast G –minoorsest adažost , sirutab käe ja avab raske tammise ukse. Sees on soe.
Noh, soe on ehk palju öelda.
Kuid siiski parem kui sügiseses linnas. Sajad ja tuhanded inimesed on sadade aastatega lihvinud pingiread kollakateks, kohati oma varasemaid ülevärvimisi paljastavateks voogavateks luideteks, soe, malbe valgus ainsast altari kohal vaevu hõõguvast kroonlühtrist loob võlvide alla varjuliste nurgakeste ning varjude maailma. Nii oli ta seda ka ette kujutanud.
Kujutlus on mälestus tulevikust
Ta ei tea miks. Miski nii ütleb ta sees. Ta on seda näinud. Et peab tulema, täna, loojangul, siia. Ta tuli. Sest kujutlus sundis. Siin ta on. Kõiksuses, kõigele avatud, kõigile avatud, brahmanile avatud. Jokker6 astub mööda vahekäiku, samme summutavat punast, valgemustrilist vaipa, aeglaselt kolmanda reani, vaatab korra vasakule - ja istub. Vahekäigust paremale. Sest tunneb nii. Paneb käed taskusse, libistab end toolil poollamaskile, ristab väljasirutatud jalad, hinges on hea ja rahulik olla, tunne, mida pole ammu olnud.
Nüüd on rahulik olla.
Rahu valgus, kui soe hallikas kardin peast varvasteni, täites iga raku oma teel, värvib maailma kollakaks, vajutab tasapisi kinni silmad ja rammestub. Kulgeb raugelt alla, vajub edasi põrandasse, saab üheks maapinna ja kõiksusega. Soe rammestus on hea tunne. Võimsa spirituaalse auraga koht, maagiline orelimuusika katmas ümbrust, sidumas ühte erinevaid dimensioone meeltes, suletud silmad muutumas raskeks, viimas kõik meeled üheks tervikuks, tunnetamas universumi olemust, tegelikku tõde. Laskmas vabaks kõik olnud ja tuleva, viibides vaid hetkes, olevikus, mis lõimib kokku kõik kolm ajamõõdet. Rahu.
Külm tuul läbib linna, kolmik on kohal. Ümber nende kandadeni ulatuvate mantlite keerleb kolletuvate lehtede, torm. Nad liiguvad kiirelt, on aeg. Viimane aeg. Kõik põgeneb teelt, miski ei kannata nende ilmumist, mis ei jõua, tardub. Kuskil eemal kiunatab kass ja tormab paanikas üle aia, klammerdub puutüvele, kollased silma hiilgamas NENDE peale. NENDE ümber vaikib linn. Vaikib kõik. Jõudnud kirikuni astuvad kaks pikka ukse kõrvale valvesse, kolmas lükkab lahti ukse ja astub peatumata kirikusse. Altari küünaldeni jõuab jahe iil niiskelt tänavalt, korra väreledes nad kustuvad. Hämarus täidab kiriku, varjud venivad enam ähvardavatena üle ruumi, annavad seintel ruumi fantaasiaks, sulavad tontlikult ühte võlvkaartel. Ta liigub hääletult kui üks neist varjudest lael vahekäiku mööda, jäädes seisma Jokker6 kõrval.
Külm, meeltepõhjani külm, jäine tunne
Kui tuikav haamer, see tunne, kui äkki löödud järsk cresendo akord orelil, jäine külmus liikumas jalalabadest põlvedeni, puusadeni, valus külm kõhus... kõik häirib. Orel mängib valesti, üksikud, juskui juhuslikud noodid tabavad suikunud kuulaja kõrva. Ta avab silmad. Tegelikult ta ei ava. Need kistakse. Need avatakse, need avanevad. ISE.
Keegi seisab ta kõrval. Kõle hõngus tulvab ta sisse, ta ei taha pöörata, miski tema loomuses ja enesealahoiuinstinktis võitleb vastu. Ta ei taha teada kes või pigem MIS ta kõrval seisab.
Ta pea pöördub vastu tahtmist vahekäigu poole, tahaks hüpata püsti, joosta, haihtuda, sulada olematuks. Raskus surub Jokker6 pingile, hoiab tema pilgu kujul, fikseerib silmad vaatama ... tühjust. Sest kapuutsis maani mantliga olevuse pilk on tühi, sellist tühjust ei ole mees varem näinud. TÜHI. Sellest tühjusest paistab Kõiksus. Nägu on iseenest kena, naiselike pehmete joontega, silma järgi võiks pakkuda vanuseks nii kolmkümmend, mõtleb ta. Kahvatu valget nägu raamivad ronkmustad rastapatsid, neis on männiokkaid, liiva, haavalehti, mis annavad punakaskollase varjundi muidu nii kontrastsele välimusele. Tühjus. Vaikus. Kõik jääb kaugele, valesti mängiv orel on kuskil seal, seal kus on Jokker6 keha, mitte siin, kus on tema vaim. Ta näeb kõrgelt löövi kohalt enda keha istumas, pilk fikseeritud kapuutsis olevusele. Miski ta sees on järsku reaalne, tunne on reaalne, ta TUNNEB mida ÜTLEB universum talle, mõistmata seda keelt: “Apud nos est artificium Roberti Langdon. Reliquia. In aeternitate. Clausa. Tempus tibi adhuc est. Sine eo professor numquam iterum quicquam solvere poterit. Nunc nostra est. TEMPUS NOSTRUM advenit, artificium in aeternitatem evanesce”.
Kas naer saab tappa
Mõtleb Jokker6 tundes taas oma keha raskust, kuuldes üle orelimängu õõnsat, võlvidelt õudselt tagasi kajavat kõrvulukustavat naeru. Jah. Ka naerdes võib tappa. Sest surmas saab kõik selgeks. GABA langedes lülitub keha välja ja aju sisse, ta teab, sest Robert teab, et siis saab tajuda kogu spektrit universumi reaalsusest.
Enne, kui mees jõuab midagi öelda, teeb naine vasema käega laia liigutuse ja altarimaali kohale ilmub paariks hetkeks leegitsev kiri:
Igavikust pääsemiseks pead lõpmatu kasvu lõhestama ladinakeelse tähisega olematusest.
Miks? Mida see kõik tähendab? Ta kargab püsti, tormab kirikuukse poole, ta peab saama selle naise kätte... küsima … uks paugatab kinni ta ees. Kogu oma jõudu kokku võttes rebib Jokker6 ukse lahti - tühja pimedasse öhe, vaid tuul keerutamas sügislehti mehe jalgade vahelt kirikusse sisse. Tänav on tühi.
Ilma temalt küsimata on antud talle ülesanne. Reliikvia leida, päästa igavikust. Ja ta teab, mida teha, tuleb lahendada kodeeritud sõnum ja sisestada vastus Certitudesse. Ta teab, kuidas Robert seda on teinud. Ta peab leidma analoogi, tegema täpselt samamoodi, vaid nii leiab ta otsitu. Tal on eideetiline mälu, ta teab, et seda lauset ta ei unusta.
Kolm kapuutsides kogu liiguvad kiirel sammul kirikust mereranna poole, tuul keerutamas nende keepe, kapuutsid varjamas nägu. Eemalt hinnates üks neist võiks olla naine ja kaks kasvu poolest suhteliselt pikka meest. Neil on kiire. Nad ei räägi, kõik on tehtud, neid oodatakse.
On aeg.
See aare on pühendatud Pärnu geopeituse Grand Old Man, Jokker6-le. Saagu see talle kingituseks, saagu ta igaveseks raiutud geopeituse annaalidesse. Kas üldse Eestis on geopeiturit, kes ei teaks tema aardeid? Alles alustava geopeituse mängijana olid minu esimesed leiud ikka pikalt, noh, tavapärased topsid põõsas. Jokker6 aarded olid esimesed, mis avasid mu silmad, et ohooo, saab peita ka NIIMOODI ja geopeitus on enamat kui GPSga topsiku leidmine. Muutus ka minu peitmisstiil…
Aga nüüd asjast ...
Päike hakkab juba vajuma merd punaseks värvides silmapiiri, kui rannal võib näha kõndimas tormakalt üht seltskonda. Esmapilgul võiks üks neist olla naine ja kaks kasvu poolest suhteliselt pikka meest. Neil on kiire. Astudes läbi lahtise liiva, põigates kord veepiirile lähemale, kord kaugemale, sammuvad nad vahepeal komistades kiirel sammul lõunasse, linna silueti poole. Vaikust raamib vaid lainete sahisev rütmiline silitus liivale. Nad ei räägi sõnagi. Sahisev silitus sulatab ka nende jäljed hetkega, neid poleks kui olnudki olemas. Universumi mastaabis ehk polegi, on vaid välgatus ajas, mil kolmik projetseeritakse hetkeks kui kõiksuse irvitus kulgema rannikul, keegi ei peagi teadma, miks. Kes nad on? Inglid või deemonid, mis on nende päritolu, põrgu? Või hoopis, kas tuleks nende seast otsida Jeesuse vereliini pärijat? Kõiksuse saladus peab jääma saladuseks.
Kuskil taamal laskub videvik linnale, müra sumbub suurte hoonete vahele, kuigi pilvelõhkujaid siin maailma mõistes ei ole. On vana linn, aeglaselt kulgeva elutempoga oma puumajade vahel. Ehk isegi liiga aeglaselt, liiga vanas linnas. Selles liiga vanas linnas on vaid üks tõeliselt suur hoone, kuueteistkümnendel sajandil rajatud kirik, kui kõrguv hoiatus inimkonnale hoidmaks Testamentidesse kirja pandud joont.
Tumedas jopes mees seisab kapuuts peas kiriku ees ja vaatab. Kirik on rajatud tugevast maakivist, veidi isegi meenutades kindlust, alles hiljem ehitati juurde tegelikult kompleksiga ehk mittesobiv tellistest tiibhoone ning eelmisel sajandil orelirõdu. Võrrldes uhkete baroksete kirikutega lõuna pool, pole siin arhidektuuriliselt muidugi midagi vastu panna. Suhteliset lihtsa ehitusega jumalakoda, raske tammise needitud peauksega, säilitatud ei ole isegi mitte tema maakivitooni, välisseinad kollaseks krohvitud. Miks? Kas kardeti liigset rõhumist vaeste patuste hingedele, liigset raskepärasust?
Viimaste päiksekiirte soojus ulatub nüüd ka kirikuni ning selles valguses ei ole olnud see valik ehk isegi väga halb, mõtleb mees. Ta tõstab pea ning silmitseb, kuidas vari kontrastina langedes allpoole, tornikuke kuldse värvi tuhmistab, ehk isegi natuke tontlikuks kujuks muudab. Miks ei võiks seal olla keerub, mõtleb ta ja väristab kergelt õlgu jahedas tuuleiilis. Kui märk saabuvast, kuuleb ta esimesi noote orelil mängitavast G –minoorsest adažost , sirutab käe ja avab raske tammise ukse. Sees on soe.
Noh, soe on ehk palju öelda.
Kuid siiski parem kui sügiseses linnas. Sajad ja tuhanded inimesed on sadade aastatega lihvinud pingiread kollakateks, kohati oma varasemaid ülevärvimisi paljastavateks voogavateks luideteks, soe, malbe valgus ainsast altari kohal vaevu hõõguvast kroonlühtrist loob võlvide alla varjuliste nurgakeste ning varjude maailma. Nii oli ta seda ka ette kujutanud.
Kujutlus on mälestus tulevikust
Ta ei tea miks. Miski nii ütleb ta sees. Ta on seda näinud. Et peab tulema, täna, loojangul, siia. Ta tuli. Sest kujutlus sundis. Siin ta on. Kõiksuses, kõigele avatud, kõigile avatud, brahmanile avatud. Jokker6 astub mööda vahekäiku, samme summutavat punast, valgemustrilist vaipa, aeglaselt kolmanda reani, vaatab korra vasakule - ja istub. Vahekäigust paremale. Sest tunneb nii. Paneb käed taskusse, libistab end toolil poollamaskile, ristab väljasirutatud jalad, hinges on hea ja rahulik olla, tunne, mida pole ammu olnud.
Nüüd on rahulik olla.
Rahu valgus, kui soe hallikas kardin peast varvasteni, täites iga raku oma teel, värvib maailma kollakaks, vajutab tasapisi kinni silmad ja rammestub. Kulgeb raugelt alla, vajub edasi põrandasse, saab üheks maapinna ja kõiksusega. Soe rammestus on hea tunne. Võimsa spirituaalse auraga koht, maagiline orelimuusika katmas ümbrust, sidumas ühte erinevaid dimensioone meeltes, suletud silmad muutumas raskeks, viimas kõik meeled üheks tervikuks, tunnetamas universumi olemust, tegelikku tõde. Laskmas vabaks kõik olnud ja tuleva, viibides vaid hetkes, olevikus, mis lõimib kokku kõik kolm ajamõõdet. Rahu.
Külm tuul läbib linna, kolmik on kohal. Ümber nende kandadeni ulatuvate mantlite keerleb kolletuvate lehtede, torm. Nad liiguvad kiirelt, on aeg. Viimane aeg. Kõik põgeneb teelt, miski ei kannata nende ilmumist, mis ei jõua, tardub. Kuskil eemal kiunatab kass ja tormab paanikas üle aia, klammerdub puutüvele, kollased silma hiilgamas NENDE peale. NENDE ümber vaikib linn. Vaikib kõik. Jõudnud kirikuni astuvad kaks pikka ukse kõrvale valvesse, kolmas lükkab lahti ukse ja astub peatumata kirikusse. Altari küünaldeni jõuab jahe iil niiskelt tänavalt, korra väreledes nad kustuvad. Hämarus täidab kiriku, varjud venivad enam ähvardavatena üle ruumi, annavad seintel ruumi fantaasiaks, sulavad tontlikult ühte võlvkaartel. Ta liigub hääletult kui üks neist varjudest lael vahekäiku mööda, jäädes seisma Jokker6 kõrval.
Külm, meeltepõhjani külm, jäine tunne
Kui tuikav haamer, see tunne, kui äkki löödud järsk cresendo akord orelil, jäine külmus liikumas jalalabadest põlvedeni, puusadeni, valus külm kõhus... kõik häirib. Orel mängib valesti, üksikud, juskui juhuslikud noodid tabavad suikunud kuulaja kõrva. Ta avab silmad. Tegelikult ta ei ava. Need kistakse. Need avatakse, need avanevad. ISE.
Keegi seisab ta kõrval. Kõle hõngus tulvab ta sisse, ta ei taha pöörata, miski tema loomuses ja enesealahoiuinstinktis võitleb vastu. Ta ei taha teada kes või pigem MIS ta kõrval seisab.
Ta pea pöördub vastu tahtmist vahekäigu poole, tahaks hüpata püsti, joosta, haihtuda, sulada olematuks. Raskus surub Jokker6 pingile, hoiab tema pilgu kujul, fikseerib silmad vaatama ... tühjust. Sest kapuutsis maani mantliga olevuse pilk on tühi, sellist tühjust ei ole mees varem näinud. TÜHI. Sellest tühjusest paistab Kõiksus. Nägu on iseenest kena, naiselike pehmete joontega, silma järgi võiks pakkuda vanuseks nii kolmkümmend, mõtleb ta. Kahvatu valget nägu raamivad ronkmustad rastapatsid, neis on männiokkaid, liiva, haavalehti, mis annavad punakaskollase varjundi muidu nii kontrastsele välimusele. Tühjus. Vaikus. Kõik jääb kaugele, valesti mängiv orel on kuskil seal, seal kus on Jokker6 keha, mitte siin, kus on tema vaim. Ta näeb kõrgelt löövi kohalt enda keha istumas, pilk fikseeritud kapuutsis olevusele. Miski ta sees on järsku reaalne, tunne on reaalne, ta TUNNEB mida ÜTLEB universum talle, mõistmata seda keelt: “Apud nos est artificium Roberti Langdon. Reliquia. In aeternitate. Clausa. Tempus tibi adhuc est. Sine eo professor numquam iterum quicquam solvere poterit. Nunc nostra est. TEMPUS NOSTRUM advenit, artificium in aeternitatem evanesce”.
Kas naer saab tappa
Mõtleb Jokker6 tundes taas oma keha raskust, kuuldes üle orelimängu õõnsat, võlvidelt õudselt tagasi kajavat kõrvulukustavat naeru. Jah. Ka naerdes võib tappa. Sest surmas saab kõik selgeks. GABA langedes lülitub keha välja ja aju sisse, ta teab, sest Robert teab, et siis saab tajuda kogu spektrit universumi reaalsusest.
Enne, kui mees jõuab midagi öelda, teeb naine vasema käega laia liigutuse ja altarimaali kohale ilmub paariks hetkeks leegitsev kiri:
Igavikust pääsemiseks pead lõpmatu kasvu lõhestama ladinakeelse tähisega olematusest.
Miks? Mida see kõik tähendab? Ta kargab püsti, tormab kirikuukse poole, ta peab saama selle naise kätte... küsima … uks paugatab kinni ta ees. Kogu oma jõudu kokku võttes rebib Jokker6 ukse lahti - tühja pimedasse öhe, vaid tuul keerutamas sügislehti mehe jalgade vahelt kirikusse sisse. Tänav on tühi.
Ilma temalt küsimata on antud talle ülesanne. Reliikvia leida, päästa igavikust. Ja ta teab, mida teha, tuleb lahendada kodeeritud sõnum ja sisestada vastus Certitudesse. Ta teab, kuidas Robert seda on teinud. Ta peab leidma analoogi, tegema täpselt samamoodi, vaid nii leiab ta otsitu. Tal on eideetiline mälu, ta teab, et seda lauset ta ei unusta.
Kolm kapuutsides kogu liiguvad kiirel sammul kirikust mereranna poole, tuul keerutamas nende keepe, kapuutsid varjamas nägu. Eemalt hinnates üks neist võiks olla naine ja kaks kasvu poolest suhteliselt pikka meest. Neil on kiire. Nad ei räägi, kõik on tehtud, neid oodatakse.
On aeg.
Läheduses olevad aarded
Logiteadete statistika
Logiteated
Aare avaldatud.