Kolgareis1

Hetkel tundub parim aastaaeg selliseid natuke metsikuid võsakaid rünnata, seega otsustasin lõpuks ka siia tulla. Tegelikult on praegu olud sellised, et natuke võimekama autoga saab sõita mõnekümne meetri peale. Metsatööd käivad seal suure hooga ja üsna korralikud teed sisse sõidetud. Mina jätsin siiski oma linnaka metsameeste putka juurde ja vantsisin jala kohale. Kuna logide järgi vaatasin, et äsja hooldatud, siis midagi peale pastaka tasku ei pistnud. Kahjuks oli see viga, kuna kohale jõudes selgus, et sellest uuest karbist on alles peotäis plastitükke. Logiraamat paistis olevat veekindlast paberist ja korralikus minigripis, seega kestab. Aga uut karpi on küll siia vaja. Aitäh jalutama kutsumast!

Kui Kivisaarel käidud, siis tuli Merle välja plaaniga ära skoorida Kolgareis1. Minul ja Jokkeril oli see leitud aga otsustasime matka kaasa teha ja kuna enamuse tahe jäi peale siis polnud varjanti.
Mäletasin ammusest et seal oli võpsikas ja pehme maa aga see mis ees ootas oli kergelt öeldud põrgu, metsasihid olid traktoritega nii ära lõhutud et kõndida sai kuidagi keskel ja siis ka aegajalt mutta vajudes. Lank mida ületasime oli õudus kuubis, igal sammul jäätunud juurikad ja sügavad mudaaugud mis petlikult kaetud õhukese jääkihiga. Kukuti mutta, ületati kraave naerdi ja nuteti. Kui lõpuks kohale jõudsime siis astus Merle kogemata lume all oleva keokohja laiali ja aare oli leitud. Vedas siis et niigi läks.
Karbil oli kaks kinnitust puudu ja sees jääkuubikus vana logiraamat ja mõned vahetusasjad. Uuem logiraamat mille Medekulamutt (tervitused ja aitähh et hoolite) oli hiljuti siia jätnud oli oki ja see jäigi nüüd uude märgistatud karpi koos harilike pliiatsite ja mängujuhendiga.
Tänud peitjale aarde eest!

Kui me lõpuks järvejäält tagasi autode juurde jõudsime, oli see selline mõnus “mission accomplished” tunne – põsed punased, uisud (vaimselt) veel all ja ego juba natuke suurem kui kivisaar ise. Ja siis, kui arvad, et nüüd on aeg termos välja võtta ja rahulikult olla, selgub, et kõigil peale jokkeri on Kolgareisi aare logimata. Nii et loomulikult oli vaja minna, seda enam kui enamusel (v.a harrys+matkatossud) on hangede ja vee vastu vastav varustus jalas, siis tundub iga idee automaatselt hea mõte.
Jokker üritas juba tee peal oma aju sünapse taastada ja meenutada, kus see aare 2018. aastal üldse oli, kui ta selle logis. Samal ajal korrutas ta nagu mantrat: “See on ikkagi tõeline kolgata tee… pole üldse hea mõte… siia minna ei ole hea mõte…” Mis geopeituri keeles tähendab muidugi: “See on kindlasti väärt proovimist.” Kohale jõudes veendusime esimese asjana, et lund on. Järgmise asjana veendusime, et vett on ka. Ja kolmanda asjana veendusime, et vett on just seal, kuhu sa tahaksid kõige vähem astuda. Metsaväljaveotraktori jäljed olid sügavad nagu kahetsus pärast “lähme ainult korraks” lauset, ning muidugi vett täis – ja muidugi mitte väga jäätunud. Lume alt neid kraave näha polnud, mis tähendas, et meie liikumine meenutas natuke tasakaaluharjutust: suurema osa ajast turnisime rattakoobaste keskel valli peal. Õnneks oli Nipi kaasas. Nipi punased botikud tegid selle töö ära, mida muidu teeb tehnoloogia: leidsid kõik augud üles ja mõõtsid sügavuse ka ära. Nii et tema järel liikudes oli lausa turvaline – noh, vähemalt selline “turvaline”, kus kõigepealt käib üks kiljatus ja siis saad teada, et siin pole põhja. Mina suutsin ka mitmel korral sisse vajuda, aga jalad jäid kuivaks. Lõpuks ei saanud ma enam aru, mis teedpidi me üldse sinna läksime, sest kaardilugejaid oli vähemalt kolm ja kõigil neil oli oma nägemus parimast marsruudist. Üks vaatab kaarti, teine vaatab maastikku, kolmas vaatab sisetunnet – ja lõpuks vaatad sina lihtsalt pealt ja mõtled: ma olen vähenõudlik, kulgen kaasa ja naudin seda väikest seiklust.. Mis on viisakas viis öelda: mul pole õrna aimugi, kus ma olen, aga seltskond on nii hea, et vahet pole... Ja seltskond oli tõesti… nagu elav statistika. Nipi käis kõige rohkem käpuli ja mõõtis kraavide sügavust. Jokker ütles kõige rohkem: “Ma ju ütlesin, et siia tulla pole hea mõte.” Stalker korrutas kõige rohkem: “Ärge minu järgi tulge, ma lähen puude hääle järgi.” Skingirl kiljatas kõige rohkem (ja täiesti põhjendatult). Tram küsis kõige rohkem: “Kas kõik on hästi?” Merle vaatas kõige rohkem kaarti. Ja mina… ma ei teagi, mida mina kõige rohkem tegin – naersin vist. See on see naer, mis tuleb siis, kui aju ütleb “miks?” ja süda ütleb “sest see on täpselt see, mille pärast me seda teeme.”

Igatahes oli see üks väga meeleolukas seiklus koos vahvate kaaslastega. Suur aitäh idee autoritele, kaaslastele ja peitjale ka – ja pikka iga aardele, millele tram, skingirl ja stalker kohapeal mõnusa tervenduskuuri tegid. Kolgata tee? Jah. Halb mõte? Jokkeri sõnul igal sammul. Aga lõpuks… täpselt sellised päevad jäävadki meelde! ❤️

Kui Kivisaar sai vallutatud ja Pärnu georahval veri juba vemmeldas, siis tuli meie helgematelt peadelt idee,et ka väike Kolgareisüks möödaminnes ära teha, kummikud olid ju jalas. Need kummikud said sellel kaunil lumisel metsarajal kõvasti tööd teha, sest umbes 500 salapärast auku ootasid tunnetamist.
Hakkasin vaikselt omaette leviteerimist harjutama ja liikusin igaks juhuks Trami ja Stalkeri lähedal. Ausalt öeldes hakkasid ka Tramil juba rõõpad risti minema ja ta ei teadnud kas minna paremale või vasemale. Õnneks vedas Jokker mind ühest eriti huvitavast august jälle välja. Elukindlusutus seekord vaja ei läinud ja jalg jäi lõpppunkti jõudes otsa.
Õnneks olid karudel ja huntidel täna vaba päev. Rästikud ja puugid magasid samuti sügavat und. Aare oli kenasti märgistatud lippudega.Sisu oli küll logitav aga konteiner vajas väljavahetamist, seda meie kiire hooldusülem ka tegi.Et ka järgmistel leidjatel oleks tore logida! No väga tänan sellise koha eest!

Jalutuskäik rohtunud pargis. Hea tahtmise korral ka lapsekäruga ligipääsetav, tahtmine peab vaid hea olema. Lihtsalt aastaaeg on praegu väga hea, maa (enam-vähem) külmunud ja loodus ei lokka. Suvel seda praegu meie valitud rada kindlasti läbida ei tahaks, kui nõgesed ja malts üle pea. Hetkel oli selline mõnus kulgemine meeldiva seltskonnaga. Talvised Tallinna kõnniteed palju ekstreemsemad. Peitjale tänud!

Kivisaare ekspeditsioonilt tulime kambaga siia. Esmalt ütles Terje, et oo, maantee! Tegelikult oli see ligi 900m ots aardeni vaheldusrikas kuumaastik, mida kaunistasid põtrade sügavad jäljed, mitmed kraavid, oksarisu raielangil. Õnneks aare asus kui paradiisis keset kuuski. Sammusin oma räätsaga kuidagi nii, et geokamo tuli ise lume alt välja ja maasse jäätunud topsi tuli kenasti paluda ja siis togida, et ta end kätte annaks. Igaljuhul lõke ja lõkketoit jäi siin tegemata, aga aardeni käik jääb hästi meelde. Aitüma aarde peitjale. tram ja skigirl hooldasid ja vahetasid karbi.

Mõnus pea 2 tunnine jalutus käik puutumatus loodus kaunis metsa. Tänan.

Tänud aarde eest!

Panime uue logiraamatu.

See täpp ootas juba ammu kaardil külastamist ja kustutamist. Alati kui lähedal oli päevak, siis venis see pikaks ja enam ei viitsinud sinna marssida. Võtsime ette eraldi reisi ja matkamise. Lähenesime idast ja saime 2,6km mööda sihti. Õiged jalanõud tulid kasuks. Panime aardesse uue logiraamatu. Tänud!

Väljas hakkas juba päris pimedaks minema, aga otsustasime ühe reisi ette võtta. Kahekesi oli hea julge ja rapikus kõike ettejuhtuvat kindlameelselt alistades jõudsime tõotatud maale. Vett oli rohkem kui võiks, aga kannatab kenasti logida. Aitäh!

Leitud. Vettinud logiraamat kuidagi logitud ka.

Milline paik. Milline loodus. Nii palju loodust. Paarsada meetrit käidud ja ma juba soovin, et oleks veidi vähem loodust.

Jätsin ratta idas paiknevale kruusateele ning alustasin linnulennult 800m pikkust teekonda läbi raiesmiku. Edasi ootas mets ja midagi muud - pole oluline - tihket võssi pakkusid nad kõik. Alguses kerkinud klaustrofoobia lepatihnikus andis kiiresti teed süvenevale ükskõiksusele iseenda käekäigust. Siis juba kogu maailmast. Võin nentida, et viimased 200m olid kõige meeldivamad - ilus jalutuskäik metsas. Idast tulla igatahes ei soovita.

Kleonel oli see võetus nii ta natuke saatis meid ja pöördus siis auto juurde tagasi ning loendas autosi kes mööda sõitsid.Kaks sai.Meie Annega marssisime vapralt lõpuni ning saime tossudega ilusti hakkama.Aitäh!

Kolgareis 2 juures käisin aegade alguses, tore rajake oli. Reisi 1 juurde autojuht keeldus, et teeb auto pasaseks.

Edasi proovisin mitmete geokaaslaste autosid siiapoole keerata aga kõigil juba käidud ja nii viisakas polnud keegi, et teist korda siia pasa sisse tulla. Ootamatult geokaarti vaadates, selgus, et Aive on võimalik “ärarääkida”, auto oli tal täna juba niigi pasane. Kleone oma naiselikust tarkusest jäi auto valvesse.

Algus polnud nagu viga ja ka kraavidest saime tänu tehtud purretele üle aga kokkuvõttes, minu pea seda kinni ei võta, mida siin tutvustada või ilusat vabsee oli. Kõige rohkem tänu Aivele, tänu kellele üldse logitud sain!

Mitu korda selles kandis olles on just see reis tegemata jäänud. Täna kriipis ta kaardil nii kõvasti silma, et sai siis lõpuks ette võetud. Teekond polnudki nii hull, kui olin kartnud ja isegi väikese kõva lumeg õnnestus aare edukalt leida. Karbist valasin liigvee välja, kuid eks ta niiskeks jäi seest ikka.

Tänan peitmast.

Ega see kerge polnud aga miskit üleliia keerukat ka mitte.
Veidi neid jälgi seal soolapuu juures oli hirmus vaadata küll.
Me ei näinud ega kuulnud kedagi.
Tänud

Tänud aarde eest 💞

Lõpuks ometi leidsime aja, hetke ja soovi tulla siis külastama seda omamoodi reisibürood. Pakutud tasuta reis oli küll kiuslikult takistusterohke, kuid sisaldas siiski vahepeal logiraamatut ja lõpuks rõõmu tagasijõudmise eest.

Lähenesime ida poolt. Kohati oli mõnusam käia langil, kohati metsa all. Lund, vett ja jääd jagus igale poole. Ortofoto ja tegelik olukord suurema kraavi juures ei läinud üldse kokku ja lõpuks rajas Mikk ise käsipuuga purdekese aardest veidi allavoolu. Kui ohutult üle olime, jäi kollane kilekott ruttu silma, aga leiuks tuli siiski logisid uurima hakata. Siis pisut kändude väljakaevamist ja külmunud geokuhja eemaldamist ning saimegi logida. Aitäh!

Peale Kolga-Veski orienteerumispäevakut võtsime selle kolgata tee ka ette. Autoga nii lähedale kui sai ja edasi tipatapa kilomeetrike sinna ja teine tagasi. Alguses mööda raiesmikuserva, kus kunagi oli siht, mõne aja pärast keerasime metsa - seal oli pisutki parem liikuda. Kollane kott puu küljes oli täiesti alles ja väga abiks, sest null jõudis meile järele alles siis kui meil juba karp tagasi peidetud oli. Karbis oli veidi vett, mille kallasime välja. Logiraamat on veidi niiske, aga töötab veel küll. Tänud peitjale!

Tänud peitjale!

Hetkel on metsasihid puhtaks tehtud ja neid kasutades saab lihtsalt väga lähedale. Aga mulle meeldib ikka läbi tihniku ragistada.

Eks ole juba mitu korda hoogu võetud, et see Kolgata tee kord maha vantsida. Varem pole tegudeni jõudnud, aga täna õhtul tundus paras. Lähenesin lääne poolt, madalakõhuliste parklast. Suuremate loomade hääli paaril korral kuulsin, kuid silma ei jäänud otse keskit. Nõgest ja muud maltsa jagus sihi lõpus lõuani, pärast seda puude all isegi vähem, kuid seal jälle takistasid murdunud puud otse minekut. Üldiselt ei midagi hirmsat, maastiku raskusastmele kohane. Peidukoht tänu kollasele kotile ka kergesti leitav, kuigi minu gepsu järgi 8 meetrit eemal. Logiraamatut lahti lüües torkas silma tähelepanuväärne sagedus, millega peitja oma aaret kontrollimas ja hooldamas käib. Juba 14 aastat. Seal kolkas! Täiesti suvaline suvakutt, kes leidnud ühe aarde ja peitnud ühe :o) Respekt, aitäh!

Tänud aarde eest!

Kuna me juba siinpool Eesti nurgas olime ning tahtsime selle kaardi siin leidmata aaretest puhtamaks saada, otsustasime päeva viimaseks ka selle aarde ette võtta. Sättisime meiega end idast minekule. Mööda sihti, soolakust mööda, siis veel vanast soolakust mööda, üle raiesmiku ja siis sügavamasse metsa. Poolel teel aardeni mainisin muuhulgas Annale, et eelmised geopeiturid olid siin paar nädalat tagasi karujälgi näinud. See teda ülearu õnnelikuks ei teinud. Võiks öelda, et suisa vastupidi. Igal juhul muutus ta nüüd väga jutukaks ja tegi seda üsna valju häälega. Ja sedasi terve tee. Ma olin hea kuulaja. :) Ja siis räägitakse, et mehed ei kuula üldse...

Peagi jõudsimegi aardeni. Kollane kilekott oli väga hea märk ning seetõttu tuli ka leid kiirelt. Väga vana logiraamat on siin aardes veel olemas ning aare ise samuti heas korras. Täname aarde eest!

Olen sellesse aardesse eelarvamusega suhtunud. Sain aru, et see on üks suhteliselt võsakas. Olin kindel, et mina seda küll otsima ei lähe. Siis aga tuli see pandeemia. Geopeituse foorumiski soovitati mitte tormata otsima neid aardeid, kus võidakse kohata teisi geopeitureid või mugusid. See aare on aga just selline, mis sobib välja kuulutatud eriolukorras otsimiseks. Nii ma sinnapooole suuna võtsingi. Lähenesin idast. Kui autoga edasi ei saanud otsustasin lühikesed kummarid ka ikka jalga tõmmata. See oli hea mõte, sest nii oli muretum minna, kuigi ilmselt oleks saanud ka ilma nendeta, kuid oleks pidanud olema veidi hoolsam raja valikul. Ilm oli suurepärane: päike paistis, sinililled kasvasid jõnksti-jõnksti ja linnud lärtsusid laulda. Võssi oli ka, kuid üllatusega tödesin, et olen Eestimaal palju hullemaid võsse läbinud aarete otsinguil. Teadsin, et mingi kraaav tuleb ületada. Üheltmaalt oligi see veetakistus mul ees. Ületamine läks kergelt ja suvel poleks ilmselt seda märganudki. Nüüd jälle metsas edasi ja siis tuli äkki teine kraav vuliseva veega. Ahhaa, see on siis see, mida ma tegelikult ootasin. Vaatasin üles- ja allavoolu ja peagi oli olemas koht kust sai probleemideta üle. Vastaskalda servast avastasin üsna värske kummiku- või saapajälje. Ilmselt viimane leidja on siit tagasi tulnud. Karujälgi ei näinud kusagil. Lumi on ju läinud ja karudki vist kaasa viinud. Võib-olla kuulusid need eelmise aardeleidja nähtud mõmmikujäljed hoopis jääkarule? Veidi veel metsas käimist ja ühtäkki olingi aarde juures. Seal leidmine muret ei valmistanud. Panin logi kirja ja nüüd juba tuttavat teed mööda tagsi. Tegelikult olin selle aardekäiguga väga rahul. Oli selline vanakooli aare, kus leidmiseks on ikka GPS-i ka vaja. Minu mobla omast piisas küll. Igaljuhul soovitan see jalutuskäik ilma hirmuta ettevõtta, kel veel leidmata. Eks ta sellise jahimehe tunde tekitas. Tänud peitjale.

Jälle üks tegemata aare sai ette võetud ning väike matk oli täiesti omal kohal. Lähenesime ida poolt mööda metsa sihti. Erilise tunde tekitas see, et natuke aega enne meid oli sama sihti kasutanud ka mõmmik. Pea pool teekonda jagasime sama rada. Nullis läks aega oma jagu, enne kui geokuhja otsa komistasime. Toda vihjepildil oleva punase kiletüki tuvastasime alles kuhja lahti harutades. Nimelt on see tokk koos kiletükiga karbi katmiseks kasutatud ning kile ei ole enam üldsegi punast värvi, pisut roosa vaid. Karp oli kuiv ja logiraamat ainult pisut niiske. Isegi üllatavalt kuiv kui kohta arvestada. Aga mõnus hommikune matk. Tänud peitjale

Matk kulus üllatavalt kergelt, leid tuli veel kergemalt. Tänud!

Leitud,logitud!

Mõnus matk oli. Mis siis, et paras ragistamine mööda vastavalt tähistatud põdramaanteed :) Aare oli seest niiske, aga peitmiskohta arvestades täiesti rahuldavas seisukorras. Kuivatasime sisu ja eemaldasime kõlbmatuks muutunud nänni. Jätsime karpi 1 draakoni. Aitäh!