Kõrgelaid - Hiiumaa laiud

Aare automaatselt avatud.

Aare automaatselt kättesaamatuks märgitud.

Tee Robinsoni aarde juurest läbi metsa siia oli põnev. Nägin ilmselt vana kõrtsi asukohta ja kivimüüre. Vägevad tammed jäid tee äärde. Aarde leidmine ei läinud lihtsalt. Sai neid kadakaid seal ikka isuga lapatud. Ka maha sai vaadatud. Lõpuks tuli ikka välja, et olin mahakukkunud NKT-tünnist varem nii üle astunud, et ei märganud. Kinnitasin selle traadiga vähe kindlamalt kadaka oksa külge. Õnneks logirull oli siiski kuiv ja sain logida. Tänud peitja(te)le aardekülvi eest Hiiumaa laidudele! 😆

Hiiumaa laidude teine aare. Esimese hooga peale minnes ei suutnud leida, kuid tagasi tulles Muhu poole, otsustasin uuesti piiluma minna, sest oli juba aimdus, et kus ja mis, kuid siiski.. ei leidnud mina.. võib-olla ei leiagi kunagi, kes teab millal taas selline jää tulemas on?

Tänast kenat merereisi alustasime Salinõmme sadamast. Tegime algatuseks kohe ühe pikema paadisõidu ja alustasime aardetuuri kõige kaugemast. Salinõmmest u 12km. Sõit alla tuult ja kõik oli kena. Teadlikult hoidsime nendest mätast kaugemale, et oleks piisavalt vett kiilu all. Saarelt ujutasid tiirud oma võsukest. Kisa oli taevani. Aare korras. Täname.

Eks need Hiiumaa laiud on juba pikemat aega meil sihtkohaks olnud, tõsi, seni rohkem teoreetiliselt. Täna lõpuks aga sai plaanitud plaanide realiseerimine tegelikult ette võetud. Salinõmmes sai paat veeskatud ja võetud suund õkva siia. Tuul oli tagant, laine väike, saime kohale päris kärmelt ning kõik jäid kuivakski. Randumine sujus kenasti ja peagi see tops meil leitud oli. Täname aarde eest!

See slepipaati ronimine, sellega manööverdamine, parkimine ja paadist vette astumine olid lahedad. Laiud ise hakkasid juba vaikselt korduma oma looduse poolest.

Tänud seltskonnale toreda päeva eest ja peitjale ka eriline tänu, sest muidu ma siia ei satuks ja tänud paadionule merest väljahüppavaid päid näitamast - hülged on mu kõikse lemmikumad veeelukatest!

Oli tore meeldejääv merereis ja laidudel matkamine. Suured tänud Anule korraldamise eest ja kõigile kes osalesid. Aitäh peitjale aarde eest!

Viies aare Hiiumaa laidude vallutuste reas. Teel Vareslaiult Kõrgelaiule tuli seltskond sakslasi kajakkidega vastu. Olid teised Kõrgelaiul ööbinud. Poolel teel tegi paadimees peatuse, et saaksime hülgeid vaadelda. Ei möödunud kaua, kui üks neist pea veest välja pistis. Veidi vaatlesime hülgeid ja siis asusime uuesti teel. Jällegi pandi meid loetletud meetrite kaugusel aardest paadist maha. Logisime aarde ja jätkasime jalgsi järgmise aarde suunas. Aitäh!

Päeva neljas laid ja viies aare. Seekord leppisime taas kord kokku nii, et läheme maale selle aarde juures, kõnnime teisele poole laidu teise aardeni ja sealt läheme taas paati. Maaleminek oli siin nii täpselt aarde kõrvale, et aardeni jõudmiseks ja selle leidmiseks ei kulunud minu meelest viit minutitki. Siis marssisime hanereas kena rada pidi üle laiu. Aarde juurest laiu teisele küljele jõudmiseks läbisime maakitsuse, kus meri jäi meist mõlemale poole. Ehtne saarepiiga tunne tekkis seal. Teel teisele laiu küljele jõudsime vaadata veel laiu asustuse jäänuseid - mõnede hoonete varemeid.

Aitäh kogu seltskonnale ja suur-suur tänu aarete peitjatele!

Meie seltskonna nimed ja natuke pikem jutt on Saarnaki postituses.
Vareslaiult Kõrgelaiule suundudes tegi paadimees Endel hülgevaatluspeatuse. Mõningase ootamise peale õnnestuski ühte näha :)
Alustasime sääre poolt. Mul võttis märkamine natuke aega aga saime logitud. Kõrgelaid tundus päeva kõige toredam peatus.

Jalutuskäik enne lõunasööki. Sinna läksime läbi merevee, tagasi mööda lambaradu metsa alt. Aitäh!

Kolmas aare saarestikus. Vareslaiust möödusime, sest pärast oli plaan põhja poolt minna.

See leid tuli kiirelt. Näksisime veidi kaasavõetud leiba ja vaatasime kella. Polnud aega midagi piknikku pidada. Tuli jätkata. Aitäh!

Robinsoni aarde juurest jalutasime edasi siiapoole. Enamasti oli mõnus rada, aga see viis läbi üsna lopsaka looduse, kust tuli läbi murda. Vahepeal saime maiustada põldmarjadega. Aarde juures olid ees 5 vahvat hobust, neist kaks olid imearmsad varsad, keda vanemad kaitsvalt enda läheduses hoidsid ja jälgisid. Kui hobused veidi eemale läksid, kammisime metsatuka korralikult läbi, ei tahtnud tops meile silma jääda. Õnneks ikka leidsime lõpuks. Nimed kirja ja siit tuldud teed tagasi paadi juurde. Aitäh peitjale!

Esimesel Kõrgelaiu päeval leidsime selle aarde üles, aga jalgsi saarel ringi tehes polnud märganud pastakat taskusse pista. Järgmisel päeval kajakiriirult tulles sai aare ära logitud. Aitäh peitjale!

Leitud, aitäh :)

Kõrgelaiule maandusime Robinsoni aarde poolt ja seejärel tutvusime savivabrikuga ning logisime tolle aarde. Peale seda rada mööda saare tippu otsima uuemat aaret, millega ka väga vaeva ei pidanud nägema. Jalutuskäik randa ning tagasi paadi suunas, samal ajal kuulates paadimehe jutte nii saarel filmitud Robinsoni saatest kui kus täpselt miskit asus kui laiul veel asus kõrts. Peale Kõrgelaidu võtsime suuna tagasi "mandrile" ehk Sarve saamasse ning võisime georetke edukaks lugeda - 6 tundi, 4 laidu ja 6 geopeituse aaret.
Hetkel jäid "seemneks" järgmisele retkele Kaevatsi ja Heinlaid - kui tahate peita uusi aardeid laidudele, võiksite neile lisaks peita ;)

Tänud veelkord toredale seltskonnale, super paadimehele ja aarete peitjatele. Kui poleks aardeid, siis niisama siia vist ei satukski.

Sellel saarel oli kapten Endel meile toredaks giidiks, tutvustas Robinsonidest maha jäänud laagripaiku, õpetas looduses märkama metsikut küüslauku ning näitas merest metoriidikive. Väga huvitav oli ning selle kõige kõrvale saime ka aare logitud ja tagasi randumiskohta jalutatud :).

Kuna sadamast väljasõidust oli möödas juba 5 tundi, nõudis kõht korralikult oma. Tagasisõidul suuremale maale soovitas kapten meil sööma minna Suuremõisa “Kpt Malmi”. Ja mida me siis tegimegi ning kus toit oli tõesti nii hea, et sellest ei olnud aega piltigi teha :D. Ning portsud olid siin suured aga meil kadus peale päeva merel kõik nagu mutiauku ja magustoit ka veel takkaotsa :).

Oli väga lahe päev, aitäh Ingele, Hannole ja Reinule laidudele peidetud aarete eest, kaaslastele seltsi eest ja kui keegi teist plaanib ka veel minna aga pole veel täpset mõtet kuidas, siis meie kaptenit ma julgen küll soovitada ennast sõidutama, me jäime väga-väga rahule :).

Robinsoni aarde juurest juhatas paadimees meid mööda rada teise aardeni. Teel vaatasime kunagise kõrtsi asukohta ning kuulasime muid huvitavaid lugusid. Leid tuli kiirelt ja tagasitee osas pakkus Endel välja, et võiks mõõda rannaäärt liikuda. Seal näitas ta meile imelikke rauast kive, mis väidetavalt on meteoriiditükid. Hiljem uurisin googlist seda kivi edasi ning tõesti tuli viide meteoriidile. Veel saime maitsta metsküüslauku ning palju uut infot ravimtaimedest. Aitäh kõikidele kamraadidele nii toreda päeva eest ning suur aitäh meie super ägedale paadijuhile!

Peale pisikest arupidamist tundus tuule suunda ja merekaarti vaadates mõistlik üks saar korraks vahele jätta ja otse siia tulla. Tagantjärelegi vaadates valisime õige järjekorra. Kusagil poolel teel tabasime hülged kividel peesitamas ning lähemale tiksudes kadusid vulps ja vulps vette. Ega need uudishimulikud siis jalga lasknud - mitte sinnapoolegi. Teekond saarele jätkus hüljeste valvsa pilgu all ning iga natukese aja tagant kerkisid uudishimulikud vurrud küll ühel, küll teisel pool paati pinnale. Julgemad tulid isegi mõnekümne meetri peale, suured säravad silmad peas :) Saarele jõudes läks nagu tavaliselt, randusime seal, kus mul lähim leidmata ning Peakas tegi suts suurema ringi. Ma olen oma elus igasugu kuradeid näinud, kuid seni mitte ühtegi albiinokuradit. Nüüd on see ka lõpuks nähtud.

Päeva teiseks laiuks sai Kõrgelaid, teele jäänud hülged vaadeldud, randusime üsna aarde külje all. Topsi leidmiseks sai ikka mõni tiir seal kadakate all tehtud, aga ega sellega liiga kaua ka ei läinud. Tänud aarde eest!

Teel laiule kohtusime mitme hülgega ja laiul endal tervitasid meid kitsekesed. Aitäh!

Aitäh!

Hanikatsi ja Vareslaiu vahelisel madalikulisel alal sattusime nägema mitut hülgepere. Ma isiklikult polnud kunagi nii palju hülgeid vabas looduses veel varem kohanud. Otsustasime paadiga veidikene läheneda, et teha Hiiumaa hülgevaatlust. Päris mitmed hüppasid vette ujuma aga osadel kogukamatel tegelastel ei olnud sooja ega külma. Mõni uudishimulikum tuli meid ka veidi lähedamale uudistama. Oli tore väikene hülgevaatlus paus.

Edasi jätsime Vareslaiu vahele, et sellele läheneda pärast poole teiselt küljelt. Uus siht, Kõrgelaid, on mulle palju mälestusi pakkunud saareke.
Just siin, 4 aastat ja 4 kuud tagasi ööbisin ma oma jäise jalgrattamatka ajal.
Kõrgelaiule maabudes vaatasime kaugelt, et meid on tervitamas mitmepealine loomakari. Kristel vaatas, et põdrad. Ma vaatasin, et hobused. Tegelikult olid hoopis kitsed. Tervitasid meid ära ja siis paar korda käisid veel uurimas, et kes me sellised olemas. Pärast edukat aardeleidu ja drooni lennutamist sõitsime paadiga ümber saare ja maabusime ka sinna, et teised saaksid Robinsoni aarde üles leida.

Seal tervitasid meid aga tõepoolest hobused. 3 tükki. Kuniks teised suundusid aaret otsima, kasutasin võimalust ja läksin sooja merre suplema. Väga mõnus oli. Naastes polnud aare veel ennast näole andnud. Läksin appi. Oleks nagu täpselt meeles olnud kus see paiknes, sest otsejoones kõndisin peiduka juurde. Pärast Kõrgelaiu teise aarde leidu tegime saarel ka väikese ringi. Näitasin ära kitseaediku, kus talvel magasin. Nüüd oli see läbinud uuenduskuuri ja saanud kinnised seinad ümberringi. Sellist luksust mul toona ei olnud. Kui kõik käidud ja nähtud, lugesime meie jaoks kaugeima saare Salinõmme sadamast külastatuks ja hakkasime tagasi sõitma. Aitäh aarde eest!

See oli ka üks lahe laid. Enne siia jõudmist õnnestus teha hülgevaatlust. Laiule lähemale jõudes nägime, et keski ootab meid kaldal ees aga täpselt ei saanud aru kes. Lõpuks kui olime piisavalt lähedal, siis tuli välja, et kitsekari oli meid ootamas. Olid teised esialgu ikka väga sõbralikud aga kuna Kristel tegi suuremat kisa kartuses, et ta kitsasöödaks saab, siis tõmbasid nad tagasi. Aardega läks seekord vähe kauem aega, kuid õnneks peitu ta meie eest ei jäänud. Tänud!

Algas sellest, et meil plaan oma puhkust Hiiumaalt alustada ja seal veidi ka veeaardeid logida. Margusega vesteldes sai selgeks, et tema pole suvel neil laidudel käinud ja hea meelega tuleks kaasa. Nii saigi plaan paika kolmekesi minna. Sättisime endid reede õhtul praamile, et kohe hommikul alustada. Ühest sadamast sai paat treilerile pandud ja teisest sadamast vette lastud.
See aare oli üks kaugemaid.
Tänud

20 km mööda jääd aardeni

Jalutasime naaber aarde juurest siia ja vahepeal kohtusime ka kitse. Aitäh!

Tegime kambaga väikese tripi Hiiumaa laidudele ja ühtlasi viskasime pilgu ka sinna tekkinud uutele aaretele peale. See tundus uutest kõige mõnusam. Pärast leidu sõitsime laiu teisele küljele. Tegime väikese lõpupikniku ja siis koju. Tänud!