Kümme aastat geopeitust

Siin varem kraavi tõttu jäänud asi katki. Seekord oli ikkagi kindel plaan see aare logida. Kraavile tegime silla ja naksti üle. Lõpus tõesti äge vana talukoht, aitäh!

Veeren siis autoga kohale ja otsin jälgi kust mindud on üle kraavi, leidsin. ületan kraavi ja ees ootab ikka korrakil puude rägastik ja siis selgus, et karu on hoopis siit kraavi ületanud ja inimeste jälgedest pole märkigi. Pikalt räkastikus ukerdades leidsin ühel hetkel ka inimeste jäljed, mõtlesin juba, et kellelgi jalanõude talla muster on karu käpa jäljed :D Siis edasised jäljed juba suunasid paremale teerajale ja peagi leidsin ennast aarde juurest.
Tagasi tee oli juba suht viisakas, ületasin suure kraavi karu jälgedes ja siis oli juba suht viisakas astumine :D Aitäh :)

Eeldasime et jää kraavil ikka kannab juba,aga vat mitte.Õnneks oli meil plaan minna ka oksa aita,s.t.oli kaasa abivahend,mis siingi kenasti aitas.Edasi juba jalutus veidi korratus metsas.Tänud peitjale,äge koht!

Seda konkreetset aaret olen varemgi piielnud. Kaardi pealt ja tee äärest ning ikka on leidunud põhjus, miks kohaleminek edasi lükata. Enam ei lükanud. Kuna olin Heimtali õpperajal juba korraliku soojenduse teinud, tundus see mõnisada meetrit köki möki. Oja ületamise puhul isegi ei mäelnud, haarasin aga kaks roigast pihku ja tuterdasin mööda pehkinud palke üle. See vist leedritest koosnev võsa oli küll paras katsumus, aga väiksem aarde poole teel olles, kuna oksad olid kaardunud just õigetpidi. Tagasiteel oli tegemist juba rohkem. Sai siis see kunagine talukoht üle vaadatud ja aaregi leitud. Vaatasin küll kaardilt, et vähe teise nurga all oli väheke lagedam teekond maanteeni, aga kuna ei saanud kindel olla, et sealtkaudu minnes ka üle oja saan, läksion ikkagi tuldud teed mööda tagasi. Tehtud. Tänud seda kümmet aastat tähistava aarde eest.

Noh jah, oleksin ju võinud eelmisel korral ka karbi ära vahetada, aga motivatsioon sai siis otsa. Täna olin juba kogemustega ja tegin enne retke korraliku ettevalmistuse ära.

Kui Älvese juures polnud sääski ja parme, siis Laadamänniku juurde minnes sain korraliku sääse ja parmu uputuse. See andis aimu, mis mind siin võib ees oodata.

Peale paarikümne meetri läbimist, aga ei kuulnud ma ühegi putuka häält. Mõtlesin, et no vägev ju, saan palju kergemini hakkama, kui eeldasin. Aga siis jõudsid sääsed mulle järele ja otsustasin kõigest lihtsalt jõuga läbi rühkida. Sinna minnes oli malts ja nõgesed ainult rinnuni ja ma ei hakanud üldse vaeva nägema omale tee rajamisega. Lihtsalt jõuga läbi sealt, kiiresti karbivahetus ja hakkasin tagasiteele mõtlema.

Vaatasin tuldud teed ja mõtlesin, et i am too old for this shit ja otsustasin teist teed proovida. Seal oli küll malts ja nõgesed üle pea, aga võib olla maastik isegi pügala võrra madalam.

Aga nüüd on karp ka vahetatud, et kel käimata, siis sellele jääks see valet värvi täpp siin nii kauaks häirima kuni tuleb äravärvimise soov peale. :p

Oli see vast retk!

Tänase päeva kõige hullem teekond aardeni.Aitäh!

Karp vajab vahetust, kinnitused katki 1/4.

Märtsist alates olen seda aaret käinud 3 korda varem nillimas. No ei saanud üleujutatud Soomaa kraavist üle. Nüüd, kus vesi alanemas, õnnestus aardeni rassida. Oli vett, lund ja jääd ning ulukite fekaale. Aardekarp vedeles maas, karbikaane kinnitustest on järgi 1/4. Ōnneks minigripp on terve ja logiraamat kuiv. Aitäh raske ülesande püstitamise eest. Kraav oli praegu kōige väiksem mure.

Leitud

Leitud.

See ikka räme võpsikas! Tänud peitjale!

Sügispäev Soomaal. Aitäh!

Tänud aarde eest!

Eks see ole see koht, mille logimise protsess jääb meelde pikemaks ajaks.

Ohh krt küll.

Nägin, et hooldusvajadus on üleval ja ei saanud ju mitte minna.

Täiega mõnus, vihma sadas, märg hein mingi 1,3 meetrit kõrge, sääsed ei olnud ennem mind elavat hinge vist näinudki. Isegi ühtegi looma tehtud rada ei olnud siin.

Nüüd istun autos, vaatan väljas piidlevaid sääski ja kuulan Retrofm-ist Roxetti. Aga ära sai tehtud.

Panin uue logiraamatu ja karbi panin tüvele lähemale, järsku saab vähem niiskust.

Pildile minu tekitatud rada väga hästi ei jäänud kahjuks.

Leitud. Aitäh!

Logiraamat tõesti märg, aga seda tuvastasin alles aarde juures. Polnud kindel, kas sinna üldse jõuame. Tegelikult tundus, et aardeni läheb korralik rada, aga ühel hetkel oli selge, et vaja üle jõe saada. Kasutasime ära loodusliku purde, pärast olid rinnuni mingid imelikud taimed. Suvel ei tahaks siia kindlasti tulla, hetkel täitsa tehtav. Aitäh!

Logiraamat täiesti märg. Vajab kuivatamist või uut

Jälle viis teekond meid siit mööda. Nägime ,et käidud kaks päeva tagasi. Äkki siis hea ära käia. Kõll sai sõelutud mööda kraavi äärt, kuksil miskit ei kandnud. Tuli suurema ringiga minna ja saigi umbes aardeni. Siis aga kadus levi ja mida kust otsida , polnud aimugi.Lihtsalt samme tehes ühte ja teise suunda sai üles leitud. Jälle üks jubeda ligipääsuga aare üles leitud.
Logiraamat on tõesti täiesti märg, sai seda päikese käes veidi tuulutatud aga see õrnalt soe päike ei teinud midagi paremaks.
Tänud

Võtsime selle aarde ette. Sellisel külmunud ajal oli selleni eriti hea minna, sest veekogud saime ületatud kuiva jalaga. Kuigi ma vajusin ühe jalaga vette, aga õnneks jäi jalg kuivaks.
Lisaks polnud sellist võssi, mis suvel oleks kindlasti olnud.
Jõudsime õigesse kohta, kus oli näha maakeldrit ja varemeid. Küll aga oli näha, et mingi tegevus on seal toimunud. Metsloomad on hõivanud selle ala.
Leidsime aarde, mis oli täiesti läbimärg. Logiraamat jumala läbi vettinud.

Peale raskema astumisega rabakatiiru tundus kukepea selle aarde juurde samuti põigata, teelt ju aardeni minna ainult mõnisada meetrit… Ehkki jah, jätsime endile taganemiseks ka „vaatame kõigepealt seda asja, kui pehme plöga ja vesi on kohe tee ääres kaenlaaukudeni, siis ei lähe“-reservatsiooni :D. Vaatamisest sai peale paari sammu aga ikkagi minek ning esialgu näis, et kõik hirmujutud logides on täiesti alusetud, puhas jalutamise värk ilma mingi vee või plögata. Ja siis jõudsime välja selle päris arvestatava laiuse /sügavusega veetakistuseni :D. Ja veel peale seda übertiheda võssini ja veel peale seda meist kõrgemate taimedega paksu nõgesepõlluni :D. Nii et jaa, polnud midagi varasemad hoiatused alusetud ning tuli ka meile see aare kätte nagu üks paras Vargamäe, raske rühmamise tagajärjel :D. Kes sinna on plaaninud minna, siis praegu saate igatahes nats kergema vaevaga läbi, meist jäid maha tollesse lagendikku päris arvestatavad käigukanalid ;). Aitäh Kadrile ja Svenile geopeituse 10-daks sünnipäevaks peidetud aarde eest, see verstapost vääris kohe kindlasti tähistamist :). Ja tore on näha sedagi, et ka 10 aastat hiljem on toonasest esikümnest 8 endiselt aktiivsed mängijad, 5 omakorda jätkuvalt esiviisikus… Et on küll geopeitus selline hobi, mis näpu andmisel kõik võtab ja küllap näeme ka 30-daks sünnipäevaks peidetud aaret, eks; ehk isegi selle aarde peitjatelt? ;).

Soomaal käies ja siit mööda sõites oleme ikka auto kiirust aeglustanud ja pilgu võsa poole heitnud ning tõdenud, et me ei taha sinna sel hetkel minna. Täna rabas olles tuli aare jälle jutuks ja siis mõtlesime, et kui me oleme juba 10 kilomeetrit igasugu erinevat maastikku läbinud, asi see pole siis 200 meetrit mingist võsast ja kraavist läbi minna. Ühesõnaga oli meil täna vähemalt plaan ;)

Peatasime autod tee servas ja otsustasime, et vaatame ja kui kraav vett täis, siis ei hakka üritamagi. Me olime aga seisma jäänud mitte risti aardega vaid mõnikümmend meetrit peale seda kui see sügav kraav metsa poole pöörab. Seega tee äärest me mingit vett ei näinudki, vaid natuke niiskema ja mudasema pinnaga madalam koht. Olime täitsa rõõmsad, et siin ju vett pole ja asi see siis läbi rägastiku paarsada meetrit minna. Ühel hetkel pidime aga otsustavalt paremale pöörduma, et suund aardele võtta ja siis muidugi jõudsime selle vett täis kraavini. Nüüd enam loobuma ka ei hakanud, otsisime koha, kus paar puud üle kraavi kukkunud ja turnisime üle nende libedike teisele kaldale. Tundus, et hullem on möödas, kuid kahjuks me eksisime. Nüüd algas tihe põõsasvõsa, mille vahelt küürakil läbi pugesime ja kui see lõppes, siis võttis meid vastu umbes 2-meetri kõrgune nõgeste sein. Sihiks võtsime mingi suure puuladva ja siis käed pea kohale tõstes lihtsalt rammisime ennast sellest läbi. No, mida maastikku, ei mäletagi midagi nii hullu oma geokarjääri jooksul.

Lõpuks jõudsime müüri juurde, kuhu vist metssead olid platsikese üles sonkinud ja see tundus antud hetkel kui parim paik üldse. Kahjuks pidi aarde leidmiseks veel seal rohemassis ringi murdma, nii et nõgesed põske hellitasid ja sääred kipitasid. Mitut erinevat kohta kontrollides sai ka karbike leitud. Kaane üks kõrvake on murdunud ja karpi pääseb vesi. Logiraamat õnneks rahuldavas seisus.

Tagasi liikusime juba täpselt enda sisserammitud rada mööda ja autosse jõudes oli ainus mõte, et tahaks kuivi riideid. Väga hea meel, et see aare külastatud sai ja loodame, et järgmised aastakümned georadadel nii hulle katsumusi teele ei sea ;)

Teekond aardeni oli täpselt selline nagu meil aastast aastasse paljudel orienteerumisvõistlustelgi, nii et oleme sellega vägagi harjunud. Alguses lai kraav, mille ületasime üksteisele toetuvate puude-palkide abil - arvatavasti oli see siiski kordades lihtsam kui oleks olnud kevadel kui vesi kõrgem. Kõik ülejäänud ettejäänud kraavid olid õnneks madalad ja kuivad. Korralik võss, maha langenud puud - väga tuttav. Vahepeal ka kenasti istutatud kuuskede read, mille vahelt väga mõnus jalutada nagu pargis. Ühesõnaga - ei midagi hullu.

Kohale jõudes oli aardeleid kiire. Kunagise talukoha võimsust kahjuks silmini ulatunud heina ja nõgeste tõttu ja olles miljoni sääse rünnaku all, ei suutnud tabada - see vaade on ilmselt talvel ja kevadel nauditavam. Aitäh peitjale siiski siia kutsumast!

Uue kilekoti logiraamatule panime - raamat oli tõesti pisut niiske. Karbil on üks kinnitus katki - see ilmselt ka väga kaua enam vastu ei pea.

Pean tunnistama, et üksi poleks sinna täna läinud, aga õnneks oli kaasteeline olemas ja mõlemal kummikud jalas. Teekond ei ole ülemäära pikk, aga sellel jätkub kõike, kraavid, lodu, mahalangenud suured puud. Koha poolest tänane raskeim ligipääs, aga see oli huvitav teekond ja paik. Kohale jõudnud, vaatasime talukohas nimel pool ringi ja mõtlesime, kuidas siin vanasti elati, kust või olla ligipääs ja millal see kõik kadus. Müürid ja kelder on veel alles. Ja vanad võimsad puud. Aarde leidsime ka. Aitäh peitjaile! Ainult et keegi (järgmine aardehuviline?) peaks logiraamatu jaoks kotikese viima, see oli niiske. Edaspidi püüan ise ka mõne igaks juhuks tasku või kotti panna.

Tänud. Alguul läks veidi aega, kuna lähenesin valelt poolt ja kohe üldse polnud näha. Sai ka naabreid kaetud, kuid siis ikka ilmutas end see õige ...

Ei olnud see geopeitus 10 aastat tagasi vaid üks ropp ja kole hobi. :D See aare sai peidetud geopeituse kümnenda aastapäeva sündmusaarde lisaks, lähikonda, nagu ikka sündmuste puhul kombeks. Oli imeilus, lumine talv, külm ja karge.. Lähedal asuv talukoht ka ahvatlevas kauguses. Teekond sinna peitmise ajal ei olnud ropp ega õudne katsumus, vaid mõõdukas jalutuskäik lumises looduses. Talukoht ise oma mahajäetuses sillerdavas lumes isegi kaunis. Kena kuusk, mõõdukas kõrguses aare... Ja siis saabus kevad ja hirmsaid katsumusi kajastavad logid. Kuniks Geokrahviga ise seal ära käisime. Üllatus oli see meilegi, et suvine pilt erines nii totaalselt talvisest. Paks lumi oli varjanud kogu selle metsiku floora ja fauna ning mõõdukasse kõrgusesse peidetud aare lume kõrguse võrra nüüd üle võlli juba. Jah.. kole, õudne ja raske.. Pori ja sopp isegi, kraav või kraavid, mida ületada vaja, sõltuvalt lähenemisteest, sääsed-parmud ja muud elajad. Aga midagi pole teha, mulle meeldivad need vanad talukohad endiselt rohkem, kui liiklusmärkide sees olevad topsid, ka siis, kui nad on tänaseks paksu jama sisse mattunud. Istuda seal vundamendil ja kujutada ette, et 100 ja rohkem-vähem aastat tagasi elasid seal inimesed, kilkasid lapsed. Sündisid, surid, armastasid... Ja ei olnud ka siis asfalti ega kõpskingadega kõnniteid. Ma lihtsalt tundsin, et pean kirjutama kaitsekõne sellele talukohale ja nende inimeste mälestusele, kelle elu seal oli ja hobi, nimega geopeitus oleks nende jaoks olnud küll kõige väiksem mure... Aitäh kõigile, kes on võtnud vaevaks seal käia ja leidnud hetke ka möödunule mõelda. Näha seal muudki kui vaid pori ja võsa...

Nimi kirjas nigu naksti. Tänan.

Täpselt kuu aega enne kahtekümmet aastat geopeitust tundus sobiv aeg seda aaret otsida. Lisaks oli ka parajasjagu külma olnud ja kraav oli kenasti ära jäätunud. Mets oli ka üllatavalt leebe, muidu märjad kohad olid muidugi jääs ning tuulemurrust sai üpris kergesti üle minemise asemel hoopis ümber mindud.

Aitäh!

Siia Soomaale tulles oli plaan LK 110 aarete sekka ka see aare üles otsida. Seks puhuks said kaasa võetud kahlamispüksidki. Noh, nii igaks juhuks. Tegelikult oli nii, et kuna viimasel ajal on ohtralt vihma sadanud ja veetase tõusnud, siis oli vaja need püksid jalga tõmmata juba LK 110 Pargivahi ja Pärna talu juurde minnes.

Loomulikult oli veetase kõrge ka selles teeäärses kraavis, mis lahutas teed eesootavast metsast. Tegelikult oli vesi selge ja tundus, et polegi sügavust ollagi, aga noh, muidugi oli see petlik. Asudes kraavi ületama, õigemini läbima, siis esimene samm oli rahulik, aga teisel sammul vajusin sügavustesse nii, et vesi oli rinnuni :)

Nooh, võinuks ka hullemini minna, mõtlesin. Näiteks oleks võinud vajuda veel sügavamale ning siis oleks mu kahlamispüksid vett ja muud jama täis olnud ning olukord üsna täbar. Aga nii ei läinud ja risk läheneda aardele sirgjooneliselt lühimat võimalikku teed mööda tasus end ära.

Ei saa öelda, et edasi midagi väga palju lihtsamat oleks olnud. Peale tuulemurru läbimist õnneks ootaski ees üsna sile maa. Paratamatult tekkisid minulegi pähe sarnased mõtted üle-eelmistega, et küll pidi see geopeitus kunagi ikka ropp ja kole hobi olema. Hea, et ise päris algusaastatel ei alustanud, vaid liitusime nii umbes 13 aastat hiljem :)

Eks see tagasitee oli üsna sarnane, aga vastupidises suunas. Algul siledam metsalagendik, siis tuulemurru ja viimaks sellesama kraavi läbimine. Lõpuks oli päris hea meel taas kahe jalaga kindlal maal olla. Tänud aarde eest!

Meie aardekülastus kulges üpris sündmustevaeselt. Otsustasime läheneda väikese kaarega ja kõige keerulisemaks sellel teekonnal osutus kraaviületus ning seegi sai kenasti mööda palki tehtud. Sellele järgnevalt pidime pugema läbi ühest mahalangenud kuusest ja edasine oli eeskujulik jalutuskäik metsas. Eelnevates logides kirjeldatud õudusi ei õnnestunudki kogeda. Aardeleid ise tuli kiirelt. Nimed kirja ja tuldud teed tagasi. Aitäh peitjale!