Laisaparmu aare

Esialgu kardetud kohalesõidutee osutus korralikuks RMK metsateeks, lõpus väike jalutuskäik vihjeks oleva puuni. Geokuhja all see aare end peitiski. Tänud kutsumast!

Tänud aarde eest.

Leitud. Aitäh!

Väsinud joodikuid ei näinud. Aarde leidsime. Aitäh!

Et siia tulla, oli lausa mitu põhjust. Kahtlesime lähedast olukorda nähes, et kas on alles. Õnneks oli aare olemas. Tänud peitjale aarde eest.

Leidsime. Tänud peitjale

Tulime selle aarde juurde plaaniga aidata liikuma üks siia kauaks kinni jäänud Tšehhi rändur, natuke tegi nalja silt "suur muguoht" aarde kirjelduses, aga kui hakkasime aarde juurde jõudma, astuski meile vastu üks meesterahvas, kes märkmikku midagi puude kohta kirja pani. Muguoht täitsa olemas! Aare leitud kiiresti, rändur päästetud, aare ise kuiv ja korras, aitäh peitjale ja taastajale!

Parandasin veidi kirjeldust ja muutsin maastiku raskusastme vastavamaks. Aitäh aircele märkamast!

Poleks olnud halb mõte enne ronimist vaadata, kas vihje kehtib läbi aastakümnete. Ei kehti. Aare maas ning otse kohal erakordselt surnud oksaraju, mis varem või hiljem ühe geomurdumise teeb.

Mõte minna geojaanile, oli muidugi vaja suuremalt ette võtta ja korjata Võrumaalt üksikuid aardeid, mida ei saa möödaminnes haarata. Tuleb ikka veidi võsas ka kahlata ja parme toita. Vett läks nagu kerisele aga ellu jäime. Aitäh

Mõte minna geojaanile, oli muidugi vaja suuremalt ette võtta ja korjata Võrumaalt üksikuid aardeid, mida ei saa möödaminnes haarata. Tuleb ikka veidi võsas ka kahlata ja parme toita. Vett läks nagu kerisele aga ellu jäime. Aitäh

Nii siis, geojaanipäev oli tulekul ja kohe tuli pähe hea mõte, et enne Pähni minekut võiks paar päeva Kagu-Eestis aega veeta :) Mõeldud, tehtud ..teele asusime neljapäeva õhtul. Noh, sellise arvestusega, et geojaanile ikka õigeks ajaks kohale jõuda. Teada ju on, et see geopeiturite teekond on mitmeid-setmeid kordi pikem kui lihtsurelikel :) Ööbimiseks valisime Misso, täpsemalt Pullijärve kaldal asuva kämpingu.

Pagana pihta, just täna oli väljas kohati 34 kraadi, mil meil oli vaja mööda metsi ringi konnata ja aardeid otsida. Õnneks on siinkandis iga künka taga veesilm, kus saab ennast aeg-ajalt vette kasta ja jahutada ..see päästis meie päeva :)

Natuke tatsamist metsa all, aare leitud, nimi kirjas ning teekond järgmiste aarete juurde sai jätkuda :)

Aitäh siia kutsumast!

Leitud. Siin tuli maastik ikka ekstreemsemaks teha. Miks otse minna kui ringi saab. Tänud peitjale!

Raiesmiku servale jõudes ehmatasime ühe kitsekese lõunaunest plagama. Õnneks mu geokutsa oli sel hetkel hõivatud muude tegevustega ja kuna ta kõvasti üle tema pea ulatuvast rohelusest põgenejat ei näinud, jäi seekordne tagaajamine ära. Kuid aarde juurest tõmbas ta ikkagi haukudes minema, ei tea, keda ta kuulis või nägi või haistis, aga õnneks naasis mõne aja pärast, sättis end kõrgemale kohale istuma ja ootas kenasti kuni me sealt võsast lahedamale maale jõudsime. Siis juba astusime kõik koos autoni tagasi. Seegi vanake külastatud, oluliselt küll kõrgust kaotanuna siiski heas vormis teine. Tänud peitjale aarde eest.

Viisime Mai ema ja ta täditüre metsa seenele, ning avastasime, et see aare on mõistlikus kauguses. Auto jätsime teede risti ning tegime väikse mõnusa jalutuskäigu. Freddi jaoks jäi see liiga väikseks käiguks, sest ta keeldus pärast autosse tulema. Lõpuks saime ta autosse ning seenelistele järgi. Seenelised said siit metsast saagiks kukeseeni. Aitäh!

Tänud peitjale!

Tore on selliseid vanakesi leida.

Karp oli katki ja vesi oli sees. Igasugu roostes ja läbivettinud vahetuskaupa uude karpi enam ei pannud.

Parm pole virgemaks muutunud, lesib ikka maapinna lähedal. Metsa all on palju sügavalt sissetrambitud radu, kahjuks ei otsi metskitsed aardeid. Aitäh!

Kunagi ammu jäi siin käimata, sest parme oli meeletult ja võss polnud üldse kutsuv. Viimaseid logisid lugedes tuli aga tahtmine nüüd ära käia, sest see annab Jasmerile vajaliku linnukese. Lausa uskumatu, et just see on see puu, mis raiest pääses, aga ega see palgina miskit väärt ju pole kah. Aarde sisu oli märg, õnneks logiraamat vaid kergelt niiske ja minigrip tundus ka terve. Aitäh selle vanakese eest!

Jõudsime lõpuks aardeni, mille järgi suund sai välja valitud. Olin millalgi kevadel üsna siia lähistele jõudnud, kuid ootamatu lumesaju tõttu pöörasin otsa ümber ning asusin tagasi (suuremale) koduteele. Täna saime siin nautida päikest ja sooja. Vähemalt selleks üheks aardeks. Ja oligi nii nagu varemleidnute logides, raie on teinud selle aardeni jõudmise hetkel üsna lihtsaks. Anni leidis, mina harutasin koera okste küljest lahti ja saimegi tagasiteele asuda. Nüüd siis esimene Võrumaakonna aare leitud ning sammuke ka Jasmer Light väljakutsele lähemal. Aitäh! EVEJ

Aitäh!

Tea jah, kuidas nüüd lageraiega just see püsti jäeti. Aga praegu paremat jalutuskäiku pargis selle aardeni saamiseks pole ja ei tule ka, varsti võsa peal. Niiet kiirustage seltsimehed unetud, kel veel see aare võtmata!

Ja äge, taaskord vanake võetud :)

Kaarti vaadates tundus paras matkamine ja võsas müttamine, kuid tegelikult on suht treppi sõit ja nii 90m jalutuskäiku heas masina jäljes. Aardepuu oli üks vähestest püsti jäänutest ja logiraamat sai nimede võrra rikkamaks. Ja parmud oli suisa magama läinud.

Tänan peitmast.

Laisk parm ei roni puu otsa, ta pikutab puu all. Nii ka oli.
Tänud

Siinse aarde ümbert on mets üsna äsja maha võetud ja päris lage lank siin nüüd. Samas, aardepuu (paju) on alles jäetus, selle kõrvalt kuusk maha võetud. Karp ise kenasti terve ja korras ning hetkel lihtsasti leitav. Parmusid me ei kohanud, seega kõik läks vägagi libedalt ja edukalt. Aitäh.

Hakkasime minema kui Kleone luges, et ronimisvärk 6 meetri kõrgusele. Keerasime otsa ringi ja haarasime dressikad kaasa. Kohapeal no kuidagi nulli ei saanud. Lõpuks meeldis 1 koht väga aga aaret ei netu. No 6m peale võiks ikka näha aga hetkel on aare 6cm vertikaalis. Meie ei tea kus ta olema pidi ja mäda kah see puu. Logisime ja panime sinna hunniku alla tagasi, kust leidsime. Tänud, siia polnud mul kunagi plaanis üksi tulla!

Metsatee aardeni on uuendatud ja saime madala autoga ca 300 m peale või veidi alla selle. Kellel auto veidi kõrgem, saab päris lähedale aga madalale hakkas tee keskel kasvav rohi põhjapesu tegema. Parkisime auto puude alla ja avastasime, et parmud pole seal üldse nii laisad kui aardekirjeldus seda lubab. Õnneks nad meiega metsa kaasa ei tulnu. Lugesin veidi kirjeldust ja nii me metsa all gepsu tiireldes pead kuklas puude latvasid vaatama jäime. Oleks vist siiani seal tiirelnud kuni Anne poleks aaret tunduvalt madalamal märganud. Aitäh.

Peale mõisapuhkust suundusime siia hommikusirutust tegema. Aarde lähedal õnneks parme ei näinud, küll aga silmasin rebasepoissi. Karl oli mugavalt sileda tallaga jalanõud jalga pannud, seega sain siin mina ronida.

Võrumaa geotuuri kolmas ja viimane päev algas Rogosi mõisas. Kui esimene öö möödus telgis ja pidi palju toimetama endi heaolu nimel, siis teine öö oli vastupidi. Mugavalt võis pehmes voodis kauem magada ja boonusena sai veel kõhu ka täis pugida.

Esimeseks aardeks siis Laisaparmu aare. Ei arvanud, et siin nii hea ja lai tee on. Olin valmistanud, et peab ikka natukene maad ka jalutama. Vahepeal oli küll üks teelõik, kus läks vähe liivaseks ja pehmeks, nii et tõmbas seest õõnsaks. Aga muidu polnud viga. Autost väljudes laiskasid parmusid ei olnud aga üks rebane lippas nulli poolt hoone varemete suunas. Me jalutasime esmalt aarde juurde. Kuna ma olin unustanud jalga enda väga libeda tallaga tennised, siis seadsin Maire viisakalt fakti ette, et tal ootab ees missioon. Pärast kõõlusime siiski üheskoos selle veidi mädanenud puu küljes. Ma siiski poolel maal. Pärast aarde kirja panekut proovisime laiskasid parmusid veel varemete vahelt leida. Ei olnud ka seal ühtegi. Metsa vahelt leidsin vaid mingi metalljulla, mille riputasin oksa külge.

Aitäh aarde eest!

<_Eelmine |1.päev|2.päev|3.päev| Järgmine_>

Võrumaa esimene aare. Uskumatu. Oleks arvanud, et esimene aare tuleb Munamäele, Ööbikuorgu, Tamula järve kaldale vms paika, aga hoopis kohta, kuhu minagi eales sattunud pole. Egas midagi, tunne enda kogupaika, eksole. Eemalt sai aare fikseeritud, kuid kui üles turnisin, siis jäi küll pikkusest puudu või siis polnud kummikud parimad vahendid, mille abil end vertikaalist horisontaali võimelda. Kuidagi niiviisi ulatusin sõrmedega karbini ja panin nimed kirja. Nii minnes kui ka tagasiteel hoidsime hinge kinni, et auto kuhugi kinni ei jääks, sest sõna ,,tee" on praeguse ilmaga väheke palju öeldud.