Loosalu raba

Anne ja Arvo suundusid sulpsu ette valmistama, ma põikasin siia, no et kui siin juba olen. Kiire leid, raba kandis (veel). Logiraamat oli niiske, aga kuna teadsin, et teised ilmselt mu järel ootavad, siis väga kaua ei tuulutanud. Peitjaile tänud!

Peale Loosalu sulpsu aarde tarbeks jääaugu tegemist ja seal sulpsutamist tulime räätsadega seda aaret logima, sai selle lumes sumpamisega keha soojaks. Aitäh! Tore päev oli!

Tänase pidupäeva puhul tegime väikse rabamatka, kokku läbisime 10,5 km. Ilm oli suurepärane - päike paistis ja mõni kraad oli soojagi. Mõnus trenniring ilusaid vaateid nautides. Tänud peitjaile siia kutsumast!

Kena ilm aarde otsimiseks.Vahetasin tb-si

Raba kandis hästi.

Ma polnud Loosalu sulpsuks veel nahka korralikult soojaks saanud ja enne ujumist sattusime omadega rappa. Peale laudteelt mahakäänamist oli sumpamist omajagu, aga tänu sellele oli ka nahk lõpuks soe. Aitäh!

Plaanis oli see aare võtta juba möödunud laupäeval koos Merlega. Läks aga teisiti, laupäevane hommiku uni ei jätnud aarde leidmiseks aega ja õhtul sattusime juhuslikult Sibyl Vane kontserdile, kus pidime kuulama ühe laulu veel ja siis minema, aga kuulasime kontserdi lõpuni.Aeg jälle läinud.
Eile ütles poeg, et homme hommikul tuleb Loosalu järvele kalale minna, et lõunaks pojapojale maailma parimat ahvenat lõunasöögiks saaks. Nii tegimegi, aare leitud, ahvenad püütud.
Tänud peitjatele, üle tüki aja sattusin väikese järve juurde.Septembrikuu aardeotsijatele preemiaks jõhvikad järve ääres.

Kuna Keava rabas läks üllavalt valutult ning kõik jõuvarud olid veel kasutamata, sai kaart uuesti välja võetud, et mida lähikonnas veel siis pakutakse. Võimalusi lausa oli. Valik jäi Loosalu raba peale. Kui ristmikul enne metsateele suundumist korraks kinni pidasin, ilmus puude vahelt just metsaveoauto kogu oma hiilguses. Küll oli hea meel, et nii läks, sest poleks just tore olnud, kui ta kitsal metsateel vastu oleks tulnud. Siis ma ei teadnud veel, et tagasiteel ma seda just kogen. Metsast välja veel ligi kilomeeter ja teed blokeerib suur-suur auto. Nooh, tagurdada ka umbes kilomeeter. Hakkasin siis tasapisi minema, aga õnneks paarisaja meetri pärast oli hang teeservas väiksem ja metsa all just niisugune ruum, kuhu hooga tagurdada sain. Ise veel mõtlesin, et kui ma sinna nüüd kinni jään, ei tea kas pean ootama, kuni sama auto koormaga tagasi tuleb ja mu ka siis möödaminnes kaasa haarab või saan ise välja. Ise sain. Vahetevahel on ikka hea, et kapoti alla on rohkem hobuseid kui hädapärast vaja oleks ja neljast rattast ükski ei viili vaid ikka töötab täiega.
Aga retk oli mitmekesine. Kõigepealt ei saanud ma raja algusele pihta. Metsamasinad olid seal kõvasti mütanud ja nii ma väheke valesti läksingi. Õnneks sattusin siiski paarisaja meetri pärast õigele rajale ja edasi oli astumine juba lust ja lillepidu. Kuni muidugi kohani, kust laudteelt ära tuli keerata. Siin millegipärast oli lund rohkem kui eelnevalt sel talvel külastatud rabades ja tundsin sügavat puudust oma räätsadest, mis kaugel kaugel auto pagasiruumis poosetasid. Aga noh, tempo maha ja osaliselt järve jääd kasutades sai kenasti kohale ning tagasigi. Tagasiteel jõudsime järgi mingile vist talisuplusega tegelenud tegelasele, kes just mantlit selga ajas ja siis parkla poole minekut tegi niisuguse kiirusega, et kaotasime ta varsti silmist. Mõne aja pärast tuli vastu kuuene seltskond, kellest kaks olid küll neljajalgsed, kaunikesti sotsialiseerimata ja kurja olekuga tegelased. Käsutasin oma geokutsa kõrvale ja möödusime eeskujuliku käitumise musternäidisena. Lissi heitis veel paar kõõrdpilku seljataha ja nähes, et meid miski ei ohusta, jooksis taas omi asju metsa alla toimetama.
Tänud järjekordsesse rappa kutsumast ja aaret peitmast.

Parklast lagendikuni oli muretu kulg metsameeste rasketehnika jälgedes astuda, mis kaetud värskelt sadanud lumekihiga. Mulle üllatuseks algas laudtee õite vara kõrge lumekihiga kaetuna, aga peagi selgus ka põhjus. Korralikult vesine ala laius mõlemal pool laudteed. Kevadiselt väga tilkuv ja sulav oli mets kuni raba alguseni peale öist lumesadu. Põnev oli leida raba peal ühtlaselt valgelt maastikult laudtee asukohta lume alt, ei olnud ammu siin matkajaid kulgenud. Talvised vees sulistajad olid kunagi käinud, nende järve tehtud jääauk oli korralikult kinni külmunud. Väike-Loosalu järveke sai külastatud. Tänud.

Selle aarde leidmine sündis puhtast laiskusest. Sest olles BrokrogainIII juurde jõudnud, siis vaatasin, et krt, see Loosalu on ju täitsa lähedal. Ja mitte ma ei viitsi seda hiljem tegema hakata. Samuti ei viitsinud ma mööda normaalset teed tagasi Lääne poole minna ja mööda rada tulla. Kui saab kasvõi natukenegi samme vähendada, siis peab seda tegema. Seega täiesti tuimalt võtsin suuna aarde poole ja vudima. Ei viitsinud isegi kuivemat maad otsida, mis lähem tundus, sinna läksin. Ilm oli eriti rõve ja rets, sadas lörtsi hoolega. No ikka kõik selleks, et tahaks täpselt nii palju samme teha, kui vaja ja mitte ühtegi rohkem. Aardeni jõudes oli kell juba 3 ja napp hommikueine oli kehast ammu läinud. Isu oli päris korralik. Jõin rabavett ja nüüd siis siirdusin rajale - ennem aga kõige diagonaalsemalt sinna peale, et jälle tagasiminekuks peaks samme minimeerima. Ahjaa - ujuma ma ka ei hakanud, mitte, et külm oleks või midagi. Ei-ei. Lihtsalt nii laisk olin, et ei viitsinud riideid seljast kiskuda.

Huvitav oli see, et ma ei teadnudki, et Oandu-Ikla teel selline läbi raba minev rada on, see on tegelt väga vahva. Ja ränduri võtsin ka kaasa. Lõppkokkuvõttes ikkagi väga äge aare, aitäh!

Olime kuulnud, et aeg on konteineri ümbrise ära hävitanud. Võtsime hoogu ja täna tundus olema parim päev hooldamise teostamiseks. Seda, et matk tuleb veidi pikem, oli ette teada. Lolli peaga tõmbasin kummikud jalga ja no poole maa peal olidki villid kannas ja uhke samm muutus hädiseks lonkamiseks ja aegajalt oigamiseks. Veidi plaastrit tegi paremaks aga ikka kirusin mõttes, et täna oleks saabas olnud parim kaaslane.

Vahepealsed leidjad olid konteineri vastu üles näidanud väga suurt armastust. Konteiner oli algse nöörijupiga nii hästi fikseeritud, et karbi sisugi oli vaid kergelt niiske ja loodetavalt peab edasised 7 pluss aastat üle. Panime aardesse ränduri ja karbi uude mantlisse ning kulgesime tagasi.

Olime esimest korda siin talvel ja tuleb tunnistada, et kõik muud aastaajad on siin kordades huvitavamad. Kohe on tulemas kevad, seega seltsimehed geopeiturid, laske lumi sulada ja siis kiirustage.

Eelmisel õhtul viskasin õhku mõtte, et kui juba Raplamaal, käime siis ära. Teel siia oli keegi suure puu maha murdnud ja otse meie sõiduritta asetanud. Täitsa ära ehmatas, sellise sombuse vihmase ilmaga polnud kaugelt nähagi.

Parkisime auto kuhugi metsa ära, täielik maasturi tee läks edasi ja keegi oli sinna ka sõitnud. Neid me ka nägime lõkkeplatsil. Meid rajale suundumas rääkisid omaette, et oleme ikka hullud, et matkama sellise ilmaga läheme. Ah, nagunii olime märjad, kodus selgus, et lausa aluspesuni märjad.

Tänud aarde eest

Kodila rabast tulime siia,vahepeal sai kuivad jalanõud jalga ning kuiv jope selga.Lõkkeplatsil oli seltskond,kes küpsetasid endale vahukomme.Kuulsin kui üks ütles teistele,et need lähevad matkarajale sellise ilmaga.Siin oli mõnus astumine mööda laudteed,etteantud kohas võtsime suuna aarde poole.Pokud olid osaliselt veel jääs,nii saime suhteliselt hästi kohale.Vihmast hoolimata oli täna väga mõnus rabamatkade päev.Aitäh!

Nädalavahetusel kutsuti meid sünnipäevale ja päevakava paikka pannes oli esimeseks punktiks rabamatk. Jess täiega äge ;P Nii pakkisimegi kodinad auto peale ja veeresime matkaraja parklasse. Kõigele lisaks oli ju täna võrratult ilus päikesepaisteline talveilm. Väikese lisaklausliga et -14c külma hehehe Aga millal see matkaselle heidutanud on. Lisaks oli plaan et kui pakane ikka liiga krõbedaks osutub, on võimalus vette sooja minna. Teadupoolest seal ju tervelt +-14 soojem :D Auto juurest jagasimegi kirved ja kangid seltskonna peale laiali ja matk võis alata. Siinpool eestit oli vaatepilt ikka hoopis teistsugune. Kui meil harjumaal haigutasid raagus puud, siis siin viskasid nad hoopiski uhkete lumemütside saatel silda. Järvele oli pakane korraliku kaane peale korkinud. Seda eelist kasutades lõikasimegi esimese asjana üle järve ujumiskoha suunas. Peitja ise oli ju ka ujumiskoha teekonna punktidele märkinud ja eks alustasimegi siis magustoidust. Jääkaan oli ca 25 cm paks ja lõhkumise peale kulus nii mõnigi grupikalor. Mmm vesi oli tõesti mõnusalt pehme. Palju pehmem kui see üle järve tuiskav tuul mis isegi mütsist läbi lõikas. Kui riided seljas, tegime veel onu Wimi võimlemist et veri uuesti ilusti ringlema saada. Tagasiteed läksime aga mõõda matkarada ja soovitatud kohast hetsingi koti seljast, kirve hange ja alustasin põdragaloppi üle raba aarde suunas. Huuh see lumes sumpamine v6ttis ikka korralikult keti maha :D Logiraamat oli samuti vett saanud ja tuli esiteks ihu vastu sulama panna ennem kui oli võimalik lehekülgi avama hakata. Raputasin topsist jääkuubikud välja ja asetasin omale kohale tagasi. Silmaga nähtavalt kusagilt katki polnud et ju oli tihendi vahelt sisse imbunud. Tagasiminnes v6tsin uuesti galopisammu üles, laudtee juures kiire hingetõmme, kott selga, kirves kaela ja sõrgisammul edasi. Ülejäänud seltskond oli jäänud lavatsi peale sünnipäevalast pilduma ja loojuvat päikest nautima. Nii et jõudsin ilusti ülejäänud grupile järgi. Tagasiteel imetlesime veelkord neid imekauneid loodusnähtusi ja maagilist raba. Suured tänud peitjale siia kutsumast ;)

Aitäh aarde eest!

Päike oli enamuse kotist ära söönud ja karp oli maas. Tõstsin üles ja jätsin koti nööri külge, loodetavasti püsib. Koti enda jäänused võtsin kaasa.

Leitud, logitud, tänan!

Metsas nähtud kevadine veerohkus pani natuke rabas astumist pelgama, aga tegelikult polnud probleemi. Isegi varbad jäid kuivaks. Tänud peitjale!

Peale eksinud tulnukaid võtsime selle teekonna ette. Kuna laudteelt sai maha mindud hulka varem, kui soovitatud koht, siis sai teekond väheke keerulisem, aga kohale me peale laugaste imetlemist jõudsime. Karpi hoidev kotike oli suhteliselt algosakesteks lagunenud ja karp päevitas puu all maas, aga vett ta pidas ja sisu oli õnneks täitsa korralik. Mässisime ta siis kotijäänustesse, pistsime puu külge tagasi ja sihtisime ennast soovitatud mahaastumiskohta. Täitsa mõnus jalutamine, tänud aarde eest!

Kui juba sai ette võetud selle matkaraja külastus, siis tuli teha ikka see väike kõrvalepõige ja see väike täpike ära värvida. Aardest sai kaasa haaratud TB. Tänud peitjale!

Viimasel ajal väga tihti laudteedega tuntud rabaradadele ei satu, need on aga hea turvaline valik kui mugudega jalutama minna. Piisavalt vara tulime, nii oli meie auto parklas ainuke ja esialgu tundus ka raba inimtühi. Kui minult matka alguses küsiti, mitu punkti mul siin leida vaja on, vastasin enesekindlalt; mitte ühtki, tulin teiega niisama jalutama:). Nii oligi, sest aare leitud juba varem. Poolel teel klikkisin aga siiski nö kogemata geokaardil leitud aardel ja kuna eelmine külastus siia oli talvel lumega, tekkis väike ahvatlus siiski ka aarde juurest läbi põigata. Tõin ettekäändeks, et rändur vajab liigutamist;). Võtsingi Piia-Peetri jäetud ränduri kaasa ja jätsin neile teise asemele, mis juba kuu aega sobivat kohta otsis, ilus koht ju rändurile järgmisi või peitjate taaskülastust ootama jääda;). Mõnus kulgemine, jalutasime ~14 km, nautisime aega ja rabamaastikku. Paar tundi pärast rappa tulemist hakkasime ka üha rohkem inimesi kohtama ning 3,5 tunni pärast oli parklagi tihedalt täitunud. Aitäh! Oli tore, nagu ikka rabas.

Tänase päeva plaan teha üks rabamatk ja kontrollida aarde tervist, sai kuhjaga täidetud. Ligi 13km ilusaid vaateid ja mõnusat kulgemist. Tagasiteel otsustas ka päike peidust välja tulla ja looduse värve veel kaunimaks muuta. Aardesse jätsime ka ühe ränduri uut kaaslast ootama.

Mina pole Loosalu rabas varem käinud, tundus sama turistikas koht kui näiteks Viru raba. Ja eks ta oli ka. Tegime siis omale oma mõnusa matka ja käisime sama hooga pärast ka BrokRogainIII ära.

Üldiselt oli rabas jõhvikakriis ja oma ämbrid saime alles päris-päris Loosalu järve taga täis. See suur laugas meeldis järvest rohkem ja päev sai samuti täiesti mõistmatul kombel loojanguni rabas veedetud.

Juba mõnda aega oli soov kuhugi rappa minna ja kui nädal tagasi lugesin Ove postitust selle aarde külastamisest, siis oli meil plaan nädalavahetuseks olemas. Viimaste päevade suveilm oli lausa loodud natuke pikemaks matkaks looduses. Ja pealegi polnud me kunagi varem Loosalu rabas käinud.

Lähenesime aardele põhja poolt, parkisime auto ettenähtud kohta ja asusime sammuma. Jalga otsustasime kummikud panna, sest tahtsime laudteest eemale minna ja väike plaan oli ka natuke marju rabast korjata.

Matka algus oli küll natuke pettumust valmistav, sest üsna pikalt pidi mööda kruusateed jalutama, kuid metsa vahele jõudes muutus juba tuju paremaks. Ja kui päris raba servani jõudsime, siis oli kõik juba täitsa tore. Parkimisplatsil olevate ja teede äärde pargitud autode arv andis aimu, et rahvast on siin palju, kuid õnneks on laudtee nii piisavalt pikk, et mingit tunglemist polnudki.

Kõpsutasime õige kohani ja siis pöörasime rabasse. Kohe päris õigele teerajale ei sattunud, selle asemel leidsime hoopis jõhvikapõllu. Natukese ajaga oli väike ämbrike marju täis ja liikusime edasi. Väikejärve ümber oli tegelikult päris palju radu sisse tallatud ja aardeni liikumine oli lihtne. Tänu kummikutele oli üsna muretu astuda.

Aaret ümbritsev kotike oli ühest küljest katki rebenenud. Kuid meil oli õnneks geokotis sobivat varustust ja "õmblesime" koti külje kokku. Karp oli ka mitmes märjas kilekotis, ühe neist eemaldasime ja teise kuivatasime ära. Karbi sisu oli ilusti kuiv ja eeskujulikus korras.

Peale aardeleidu tegime lähedal puude all ka lõunapausi ja tühjaks söödud võileivakarbi korjasime vaid mõne meetri raadiuses asuvatest tumepunastest pohladest taas täis. Tagasiteel tegime veel mõned jõhvika korjamise peatused ja juba oligi seljakott raskem kui metsa tulles.

Käisime ka lähedala asuval järve äärsel platvormil natuke puhkamas ja päikest nautimas. Tagasi auto juurde jõudes oli neli tundi märkamatult kulunud, kotid marju täis ja tohutult positiivset energiat uueks nädalaks kogutud.

See oli imetore päev, suur-suur tänu Loosalu rappa kutsumast. Meile väga meeldis!

Loosaslu raba oli tänase päeva ainukene eesmärk. Lähenesime lõunapoolsest parklast kuna siit jalutamine tundus huvitavam ja teekond oli ka pikem. Nautisime iga laudtee meetrit täiega, samuti kõrvalepõiget laudteelt aardeni. Koju sai kaasa korjatud ka paar liitrit jõhvikaid ja kohapeal maiustasime mesimagusate pohladega. Enne lahkumist kinnitasime keha järveäärsel platvpormil ja seejärel jalutasime tagasi auto juurde. Meie täname toreda rabateekonna eest!

Jätsime soovitusliku laudteelt lahkumise koha kahe silma vahele ja saime jalad märjaks. Tagasi läksime soovitatud kohast. Aare oli mitmekordses veevannis, aga logiraamat õnneks täiesti kuiv. Kuivatasime ja pakkisime tagasi. Aitäh!

Leitud, logitud.

Kerge tuuleke lubas mõnusat rabaretke. Pinisejad puhus tõesti eemale ja samas kaitses ka liigse kuumenemise eest. Selle raba puhul üllatas mind tõsiselt murakate vähesus. Samas kohale jõudmiseks igaks juhuks jalga lükatud kummikuid pea-aegu vaja poleks olnudki. Ketsiga lihtsalt oleks pidanud rohkem jalge ette vaatama. Aare ise kenas kohas, kuid ajaga kannatada saanud. Kott rebenenud ja mingi valemiga oli vesi karbi üle ujutanud. Kuid tänu topelt grippidele oli logiraamat täiesti kuiv. Kuivatasin pisut, kuid päris korda olukorda ei saanud. Tänan.

Kolmas ja viimane Kastna-Loosalu retke leid. Kui see rabas tatsamise vaev välja arvata, siis see on üks lihtsamini leitavaid aardeid, mis oma lühikese aardeotsija karjääri jooksul näinud olen.
Kuna matkasime 4-kesi, ja mina jõudsin aardeni esimesena siis allpool sookolli jutustuses võite lugeda mis kohe esimese asjana selle aardega tegin :).

Kastna - Loosalu matk

Osa I | Osa II | Osa III

Loosalu järv - Loosalu raba - Kuivlohk - Loosalu rabasaar

**

Laudteel käia ei kannatanud. Mina ei saanud räätsade tõttu, ei viitsinud neid ära võtma hakata selle lühikese sutsaka pärast, teised kurtsid, et kui pinnas jala all ei vobele, siis vobeleb silme ees. Üsna pea oligi aeg jätta laudtee kus seda ja teist ning sukelduda taas rabamaastikule. Otsisime kaugemalt ühe puudesalu orientiiriks ning sammusime selle suunas. Tim rühmas ees ja nulli lähedal heitis seljakoti enne teisi maha, riputas jope oksale ja hakkas kilepükse maha ajama. Me jõudsime ka nulli ja hakkasime aaret otsima. No tee või tina, ei leia. Siin ei ole eriti kohti kuhu peita, aga aaret netu. Tim va sunnik tegi meile tünga, oli oma asjadega aarde meie eest ära peitnud. Muigasin, need geokrutskid hakkavad ikka kolekiirelt värsketele geopeituritele külge.

Logi kirjas, võtsime suuna kirdesse, kuivlohu poole. Tahakski siinkohal tänada Ahtot kuivlohu koordinaatidega pildi eest, sest ei suutnud seda kunagi Loosalu aarde eeltööd tehes mujalt leida. Olen seal samuti kunagi noorkotkapõlves käinud, mäletan seda lohku aga ei teadnud, kus see täpselt asub. Oli kindel plaan, et kui kunagi satun siia aardejahile, siis tahaks ka kuivlohku uuesti külastada. Nüüd saigi need koordinaadid matkaplaani lisatud. Teel sai räätsadega ületatud nii mõnigi õõtsuv älves, mis ka mulle lõpuks kätte maksis, vasak jalg hakkas niiskeks minema, kuskilt sai vesi ikka saapasse.

Kuivlohk uudistatud, võtsime otsesuuna metsatukale, kust laudtee rabasse saabub. Viimane lõik vobelevat pinnast, tundsin, et vasaku jala tald hakkab niiskuse ja räätsa tõttu kergelt hellaks minema. Sattusime vanale, osaliselt rabapinnasesse uppunud laudtee jäänustele, mis kunagi kuivlohuni läks. Oandu - Ikla matkateele tagasi jõudes oli aeg räätsad uuesti seljakoti külge kinnitada ning siis juba oli lihtne astumine lõpu poole. Loosalu lõkkeplatsile jõudes olime matkanud natuke alla kuue tunni. Täpselt nii, nagu olin planeerinud. Puhkasime jalga. Varsti saabus suur seltskond matkalisi, kõigil räätsad näpus. Matk raha eest. Vähemalt astuvad laudteelt maha, äkki külastavad ka kuivlohku või teevad hoopis ringi ümber järve. Aga ikkagi matkavad raha eest. Hea, et me leitud jahirelva padruni ja padrunikestad ära korjasime, jama ka kui mõni laps need salaja tasku pistab ja hiljem lõkkesse viskab.

Soovisime matkalistele head matka ning jätkasime oma teed parkla suunas. Kõige uhkemad linnamaasturid ikka pargivad nii lähedale kui võimalik. Et ikka ei peaks linnakingi mudaseks tegema, et saaks autost otse laudteele astuda. Enne poolt nelja jõudsime parklasse, kus truu kutsana geomobiil juba ees ootas. Väike tipuõlu tähistamaks meie 16.5 kilomeetri pikkust improviseeritud matka, riietumine, hääled sisse ja sõit kodu poole tagasi.

Plaan oli teha rabateemaline tuur ja pealegi trehvasin hommikul ka mõnusaid peitjaid. Kuna ma edasi-tagasi matkata ei soovinud siis parkisin kuudi raja ühte otsa ja sõitsin rattaga pool päeva mööda aardeid ringiga teise raja otsa kus alustasin jalgsimatka. 8km rada laudteed olid ikka tasemel ja järv uhke. Aarde sain matkasaabastes mõnusalt kätte. Järgmistes rabades nii lihtsalt asi ei läinud.