Marjataskud: jõhvikas

Tänud aarde eest!

Väga kenas kohas aare

Trillalla-trallallaa, selle avamiseks pidin peitja kontakti küsima ja abi paluma. Loomulikult jalutasime just selle juurde ilma märkmeteta lünkliku mäluga. Teised jäid koos sipelgatega aaret valvama ja marju sööma. Mina jalutasin auto juurde ringiga tagasi märkmeid uurima. No ja kui lõpuks omanik nina supi sisse pistis siis alistus ka avanemise vigur. Thank you markosu For cache GCA87HG Logged 19 August 2025 15:33 by kaits747. Kõik korras

Õhtu hilja, oli pime, taskulamp põles, et julgem oleks logima minna, siis võtsin koera ka autost logima.

Lõpu koordinaat oli juba ammu olemas aga varem oleme vaid lähedusest möödunud. Täna tundus võrreldes suvega (putukad jms) õige aeg asi ära vormistada. Täitsa huvitav oli see teekond aardeni, tasus tulla küll. Kohale jõudnult tiirutasin alguses nagu geopeitur ümber tulise aarde enne kui topsi nägin. Ja seejärel suutsin õigete algandmetega ikkagi numbrid valesse järjekorda panna. Kohe meenus üks varasem sarnane lugu sama seeria aardega kui viimases hädas Ingale helistasin, kes pidi teisel pool toru otsas naerukrampidesse surema. Seekord ma talle seda rõõmu ei pakkunud vaid muigasin seal vaikselt omaette. :)

Tänan.

Nii tore marjaseeria loogiliste mõistatuste ja vahvate leidudega! Aitäh!

Esimene leid Marjatasku seeriast. Läks poolteist aastat enne kui siia jõudsime, aga lõpuks ikka jõudsime. Väga ilusas paigas asub lõpp, aitäh seda tutvustamast.

Marjataskutega nüüd siis ühel pool. Väga lahe seeria, korralik teostus ja mõnus matkamiseks sobiv mets.Tänud peitjale!

Leitud, tänud!

Tänud aarde eest!

Tänud aarde eest!

Ega ma eeltööst palju ei tea, sest see oli Carolysil juba tehtud. Saime minna lihtsalt logima. Küll on tore, et siitkandist kohe kolm multit õnnestus nädalavahetusega skoorida. Aitäh!

Minu viimaseks marjataskuks jäi just see, mida esimesena olin läbinud ning proovinud leida. Meeleolukas nädalavahetus oli selja taga, aardepeatus oli just see, mida vaja, enne koduteele asumist. Koht oli juba tuttav, kuid ikkagi läksin rajale plätudes. Lisaks tasandi muutusele olid ka punased sipelgad äärmiselt aktiivsed nii et üleliigset aega aarde juures toimetades mul ei olnud. Aitäh!

Leitud, tänud!

Et Toatse supelsild oli hõivatud, otsustasime jõhvika marjatasku enne ujuma minekut üles leida ja see oli üks hea otsus. Tõeliselt kaunis jalutuskäik kalda serva pidi viis põndakule, kus õhtused vaated alla jõele viltuses päikeses vastu särasid. Veetsime seal puude peal jalgu kõlgutades tükk aega. Aitäh peitjale.

Minu jaoks marjataskute sarja aaretest kõige viimane ja looduse poolest kõige huvitavam. Tähelepanuväärselt vallatu maastik, mis Loode-Eestis just kuigi levinud pole. Sellele rajale tulen kindlasti uuesti muul ja valgemal aastaajal veel tagasi, aitäh juhatuse eest!

Leitud.

Hea ja lihtne kulgemine ja jalutamine. Ühes kohas küll tekkis väike hämming ja oli tunne, et pean kogu selle teekonna korraks auto juurde tagasi minema, et andmed ära tuua aga õnneks suutsin kohapeal vajalikud numbrid meelde tuletada. Väga mõnus kontseptsioon.

Viimane selle seeria ja siinsete metsade multidest ka nüüd purgis. Nagu ka varasematel kordadel, sai ka sel korral temaatiliselt suu magusaks tehtud. Aitäh.

Siin oli emale natuke väljakutset… millega ta kenasti toime tuli. Nii et 84 aastastele leitav. Uskumatu, et eelmine leid oli tehtud 14. juulil. Mis te ootate? Seal on veel mõnuga mustikaid.

Aitäh toredate multide eest! Mulle meeldisid nad väga!

Leidsin küll! Aga noh teadagi mis oli maha jäänud. Nüüd on küll kõik ämbrid läbi kolistatud ja rohkem ei tohiks midagi lappama minna. Ehk on enne järgmiseid multisid kõik õppetunnid veel meeles. Aitäh!

Peitjal täitsa kena mänguväljak siin. Ei jää see külastus siia mitte viimaseks.

Neetud valvekohustused ei võimaldanud Tallinnast eriti kaugele plahvatada. Seega oli selline mitmekordne multiseeria mõnus alternatiiv kilulinnas lakkesülitamisele.
Ilm oli kogu aeg mõnusalt päikeseline aga mitte palav. Välja arvatud üks hetk, kus emotsioonid taas Sitsiiliasse rändasid. Kogu kulg oli lihtne ja arusaadav ja sujuv.
Aitäh Markole taaskord ilusate tundide eest Nõval!

Võtsime täna ette kõik marjataskud järgemööda. Esimesega sai selgeks mis ja kuidas vaja, et süsteem töötaks - teised kõik läksid juba libedalt. Siinsed männimetsad on ühed mu läbi aegade lemmikud, viimasel ajal küll rahvarohkemad kui ehk meil meeldiks aga ikkagi võrratult ilusad ja mõnusat jalutuskäiku pakkuvad. Mõne tunniga oli töö tehtud, hing mõnusat kosutust täis ning võis suunduda Nõvale tühjaks jalutatud kõhtusid täitma ;) Aitäh, ikka ja jälle pakkumast põhjust siia tulla! :)

Mõnus lihtne multi, tänud aarde eest!

Viimane. Toss oli juba natuke väljas, tagasiteel leidsime väga sobivalt siit endi premeerimiseks esimesed metsmaasikad :).

Kokkuvõttes väga mõnus multisirge Markol siia loodud, ideaalne olnuks veel suure hulga möödasõitvate autodeta aga eks püha tulid toast välja nautima teisedki. Aitäh ja tulevad minu poolt soovitused ka.

Ja jõudsimegi viimaseni - Jõhvikas. Maris lubas Indyle, et peale seda aaret saab ta jälle ühe kosutava suplusepausi. Päev oli olnud üsna pikk ning mööda kihutavate autode tolmupilved olid muutunud üsna tüütuteks. Seega jalgsi ikka ei ole kõige parem plaan, kui kõik teised suvekuumuses sel teel autodega kimavad. Igatsesime, et autotee kõrval võiks olla jalgrada meiesuguste jaoks. Jõudsime lõppu. Suveks on sipelgad selle vallutanud. Kuidagimoodi sai Maris nendega kaubale ja lubati logida. Tänan peitjat. Mulle väga meeldis!

13622.

Käes!

See saadana jõhvikatasku oli üks nendest, mille lõpp-punkti arvutamisel eelmine kord siinkandis viibides väsinuna kuskil vea tegin ja ta merre potsatas. Jätsin ta sinna hulpima, kuna polnud enam ei arvutamise ega ka jalutamisega tegelda. Täna siis panin plaani paika, et käin ka selle nüüd juba kenasti õiges kohas olevast lõpust läbi. Täiesti läks meelest, et konteineri avamiseks ju ka andmeid vaja, võtsin ma jee need kaasa. Aga kuna see kant hakkas juba aardevabaks saama, siis käisin uuesti kõik punktid läbi ja jalutasin lõppu. Vat see oli ikka kena koht. Õhtupäike lisas veelgi meeldivust sellele teekonnale. Lõpus tekitasin küll endale, ikka natuke suuremate numbritega maastiku, aga nagu ma aru sain kohapeal olevatest jälgedest, polnud ma ainus. Aardekonteinerile lähenedes panin oma geokoera kinni, et ta omapäi kuhugi jälle hulkuma ei läheks ja jumal tänatud, et panin. Teisel pool jõge kalpsas üks kitseke roostikus veesolina ja pilliroo sahina saatel eemale. Ju mu kutsa oleks taas unustanud, et ta pole mitte jahikoer ning mine tea, äkki oleks see ujumisfoobik isegi üle jõe saanud. Igatahes nurises ta nüüd omaette oma rihmasoleku üle ja kits pääses kergemalt minema. Tänud peitjale vahva multi ja aarde niivõrd ilusasse kohta peitmise eest.