Meelva raba

September käes, liikumiskeeld möödas!
Oli selline plaan, et töölt varem koju, lastele söök valmis (lapsed ju tulevad tänapäeval koolist hiljem kui vanemad töölt..) ja kiirelt rappa, enne kui valge aeg otsa saab. Ettevalmistus oli selline tavapärane - süüa ei jõudnud, vett ei viitsinud kaasa tassida, sest räätsad olid niigi rasked, aga vähemalt hästi palju putukatõrjet sai peale ja pikad kummikud olid olemas. Tagantjärele võib öelda, et need räätsad oleks võinud autosse jääda ja vee oleks pidanud kaasa võtma. Putukaid eriti ei olnud, tüütud kärbsed vaid tiirutasid ümber, mida rohkem nahk märjaks läks. Ma ei tea, mismoodi +30 kraadiga rabas käiakse (ega taha proovida ka), aga isegi tänane +18 koos tuulekesega oli liig mis liig. Tõesti, aardeni jõudes oleks tahtnud pigem laukasse viskuda, aga no tagasi tuli ka veel ju sumbata, ei tahtnud jõuvarusid kulutada. Ilus oli kindlasti, aga kogu aeg pidi ikka jala ette vaatama, et kuhugi sisse ei vajuks. Ei teagi, kas talvel räätsaga oleks lihtsam, need jäidki nüüd sisse õnnistamata. Kahju, et murakaid enam ei ole, mõned jõhvikad ikka rabaserval leidusid, kust vett ja elujõudu ammutada ja tagasi me lõpuks jõudsime. Pärast pulsikella vaadates oli ikka arusaamatu, kuidas me ometi nii kiirelt seal ära käisime, tundus, et tunde kestis see sumpamine, aga no pulss oli ikka korralikult kerkinud, seda oli näha.
Nüüd vähemalt kogemuse võrra rikkam jälle ja üks raba vallutatud, mille olemasolust enne isegi ei teadnud. Aitäh siia aaret peitmast!

Varasema rabakülastuse järgselt küsis Helen, mis rabasse veel võiks minna, teatasin, et Meelva veel täitsa käimata, võtsime siis plaani ja nüüd siin me oleme.
Tänud

Kättesaamatu raba, mis oli päeva eesmärgiks, osutus ootamatult lihtsaks ja kiireks vallutuseks. Pind oli kummikuga poolkandev ja räätsaga igati mõnus. Kerge lumekatte alt said põske mõned jõhvikad ja mugavamaks olemiseks kaasa võetud vihmavarju all tundsin end ise suure rahuloleva jõhvikana, kes teistele rada ette veeretas :D

Tänan peitmast.

Umbes kuu aega tagasi olime imelise seltskonnaga Hundisaarele seiklemas ja seal tekkis mõte, et sama kambaga võiks ju veel mõne raba vallutada. Meelva oli just see koht, mis meil kõigil veel külastamata ja nii saigi ühest mõttekillust tore plaan koos lisadega.

Hommikul oli ilm hall, vesine ja üldse mitte õue kutsuv aga kokkulepped pidasid ilusti ja rabasse me startisime. Kaardil olev punktiir oli ka rabas märgatava teekohana olemas ja seega oli lihtsamat sorti jalutus. Raba oli pealt külmunud, alt vesine aga räätsaga väga hästi jalutatav. Kohe nii mõnus oli, et kui meie punase kupliga grupijuht poleks õigel ajal meid pöörata käskinud, oleksime vist lihtsalt lobisedes risti üle raba jalutanud. Nagu ikka oli lõbu ja nalju palju aga jäägu need sinna, kus ja kellega need tehti ;)

Peale logimist vaatasime üle ka jääolud ja tundus, et laugastel kannataks täitsa uisutada. Meie mõõtmistulemused näitasid jää paksuseks u 5 cm. Täna meil tritsutamiseks vahendeid polnud, eks järgmine kord siis :)
Aitäh kõigile rabas seiklejatele ja peitjalegi tänud!

Mu jaoks on see aare jäänud alati liiga kaugele või liiga kättesaamatuks. Kui ühine külastusretk lauale pandi, siis olin kohe käpp, et teeme muidugi ära. Heas seltskonnas läks nii kiirelt, et ei saanud arugi, sips ja valma.

Mis nii viga leida, kui takso otse treppi viib. Aitäh peitjale.

Hea drive-in aare

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Mõnusat rabamatka!

Liikumispiirang möödas, võib uuesti külastada.

Aitäh aarde eest!

NB! Aare ja laukad asuvad liikumiskeelu alal, kus perioodil 15.03-31.08 ei tohi käia! Ise sain sellest pärast naasmist teada. Külaskäigu ajal tundus vähemalt kahel linnupaaril läheduses pojad olevat, kuna aardele lähenedes hakati alarmi andma. Toimetasin toimingud kiiresti ära ja kaugenesin. Kui aare oleks näiteks kuskil 50 meetrit põhja poole, siis peaks keelualast välja jääma. Ja linnud ehk ka pesitsusajal pisut vähem stressis.

Aga retk aardeni oli keskmisest rabaretkest keerulisem, eelkõige palavuse tõttu. Eks eelnevalt mõtlesin ka, kas tasub üldse minna, aga pilvine taevas ja mõningane tuul ajasid takka. Matkasaapad olid täna igati sobivad, teine õige valik oli veepudeli kaasa võtmine. Ja pliiats oli ka ekstra kaasa võetud, poetasin selle topsi.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Selgus, et aare ja laukad asuvad liikumiskeelu alal, kus perioodil 15.03-31.08 ei tohi käia! Palun sellega arvestada!

Ilm tundus selle aarde jaoks sobiv olevat. Tegelt sai otsitud raba, kuhu oleks hea uisutama tulla aga tõdemus ütles et head jääolud on ikkagi lääne pool, sinna aga sõita ei viitsinud, et õhtuks Tartusse jälle tagasi tulla. Seega peale korralikku kaalumist lõpuks hakkasin vaatama rabasid, mis Tartule mõistlikult lähedal ja kus võiks olla mõni hea järveke, mida külastada. Lõpuks jõudsingi selle Meelva rabani. Mäletan, et ülikooliajal on siin rabas käidud, mis ma siin tegin - ei tea. Aga sellenimeline pildialbum on mu teiste kaustade seas kindlasti olemas.

Tulime autoga soovitatud parklani, ilm oligi väga mõnus ja parasjagu soe. Tuuliseks kiskus vaid raba keskel. Järved olid kenasti jääs ja liikumine oli täiesti enamvähem. Vaba vett oli siiski ka, lume alt sai mitu korda läbi vajutud vette, Liisi sai oma jalad täiesti märjaks ikkagi. Mul olid vähe veekindlamad jalanõud. Kindlasti oli väga pahur see hunt, kes oli ka läbi lume kukkunud ja korralikult sopaauku, ta oli seal püherdanud ja välja roninud, pärast läks pruun rida august edasi. Ma kujutan ette, et ta oli mõnusalt pahane selle peale :D Kindlasti ei meeldinud talle see hea suplus. Polegi hundi jälgi niimoodi rabas ammu enam näinud, küll mõni kord geopeituse ajaloo jooksul, kuid siin olid väga ilusad jäljed näha. Kokku oli neid olnud kaks, sisse kukkus üks neist.

Päris kiirkõnd sel korral polnud sest kogu aeg pidi jala ette vaatama, tasus astuda kõrgemate mätaste otsa, seal oli betoon. Mätaste vahel aga mäda. Lõpuks jõudsime tagasi autoni ja siis saime veel puidurekka taga oodata, kes seal laadis peale endale koorma. Kokku mõni tund chillimist ja matka. Lahe, et ka siin nüüd käidud. Peitjale aitäh.

Tegime oma elu seekord maksimaalselt lihtsaks ja läksime suuskadel aaret otsima. Parkimiskohast aardeni oli paras ots üheks võrratuks kevadiseks lumekoorikusõiduks. Vähem kui tunni pärast olime juba auto juures tagasi. Tänud peitjale!

Tänud aarde eest!

Kui olime seda Eesti nurka juba väisamas ning aastaaeg samuti sobis, tulime ka siia rappa seda aaret otsima. Päris soovituslikku parklasse me ei jõudnud, viimased paarsada meetrit olid lahti lükkamata ja madalate autodega sinna trügida polnud mõtet. Pealegi olid siin veel (ilmselt) eelmise nädalavahetuse geoseltskonna jäljed ees. Küll aga kadusid need jäljed siis, kui rappa jõudsime. Algul nagu midagi oli, aga edasi olid need küll täis tuisanud, seega rajasime siia pehmesse lumesse täitsa oma raja.

Räätsades oli siin mõnus astuda ja distantski paraja pikkusega. Suts sinna ja suts tagasi kaunist rabamaastikku nautides. Täname aarde eest!

Põhjast tulijatel oli plaan... ja mul turgatas pähe, et just täna 5 aastat tagasi tutvustas sugulastest geopeitur Vaimar mulle geopeitust ning laskis mul otsida Viljandi ümbruse ägedamaid aardeid. Sealt siis need esimesed leiud ja pisike pisik. Igatahes vääris seda vägagi täna mõnusa talvise rabamatka ja koos Eesti geopeitus 20-ga tähistada. Suurim tänu vahvatele kaaslastele ja peitjale!

Huvitavat seemnete jagamise objekti nägime enne rajale asumist. Mõnes kohas esines siin ka lahtist vett. Muidu oli kõikjal mõnuga rohkelt lund. Püüdsime enam-vähem ikka kaardil näidatud rajal-taliteel püsida. Peaaegu aardega risti olles, võtsime suuna täpile. Enne lõppu tegime teekonna vastavalt laugastele kumeramaks. Tänud peitjale.

Geopeitus on hobi, mis võtab suure osa mu vabast ajast. Arvata võib, et see mulle meeldib. Nii et tahtsin minna Helmesse esimese aarde sünnipäevale ja midagi toredat veel teha.

Tavapärastel geokaaslastel olid teised plaanid, nii et seekord panime Kristaga meie mõistes lõunaosariiklastega leivad ühte kappi. Väikese kõhklusega pakkusin välja Meelva rappa mineku. Veidi kaugele ta Helmest küll jäi, aga kui juba lõunasse minna, siis võiks ju sünnipäeva puhul midagi meeldejäävat teha. Pealegi tuli välja, et Küllil on samal päeval tähtis geosünnipäev - täpselt 5 aastat esmaleiust.

Raba oli suurepärane plaan. Päris parklani me autoga ei jõudnud - selleks oleks pidanud mingi muu masinaga lähenema. Asusime astuma. Kõigepealt uurisime raketikujulist baretiga moodustist. See osutus terade hoiukohaks. Eemaldasime metalli alt lume ja nii said terad võimaluse välja pääseda ning kellegi kõhtu täita. Siis jõudsime putkede vahele. Piret murdis endale kepid - see oli temast väga taiplik. Nii sai mõnuga üle vajuvate kohtade hüpata.

Metsa vahel leidus vesiseid kohti, aga kõik said kadudeta läbi. Mõnusasti vesteldes kulgesime piki vana taliteed. Kohtasime kellegi jäljerada, ent jäljed olid liiga lumised, et taibata, kas tegu oli sea või põdraga. Kuna lumi kattis maad sooja tekina, siis venitasime oma rada viimase võimaluseni teel. Lagedamad kohad rabas tundusid ohtlikena, mõnes kohas vajusime vähe läbi, varbad jäid vist kõigil kuivadeks. Vähemalt ei virisenud keegi selle üle. Pireti putkekepid nägid välja kui tõrvikud: vesi muudkui kasvatas neid ja aeg-ajalt tuli jääd vähemaks lüüa. Minu märjaks saanud rääts kasvatas ka omale kõrge talla. Päris huvitav oli sellega astuda. Iga sammuga muutus üks jalg pikemaks kui teine.

Rabas oli ilus. Vaikne ja kena. Kuni saanihääl vaikuse katkestas. Aga siis juba olimegi aarde lähedal. Laukast andis aimu sile valge lumi. Mõtlesime, kas peame suure ringi tegema või juhtusime õigelt poolt lähenema. Õnneks olime õigel pool. Nimed said raamatusse kantud kell 12.12.

Tagasitee tundus lühem, toredate kaaslastega on vahva igal pool käia.

Suur tänu kutsumast! Rõõmsat Eesti GP sünnipäeva kõigile! Ja Küllile palju õnne geosünnipäevaks!

Et kaaslane on arvamusel raba-aarete võtmise ainuvõimalikkusest talvel, tulimegi sel ilusal talvisel päeval siia. Minu peamine eesmärk oli nautida talvist inimvaba rabaolustikku ja end natuke liigutada. Ülemäära kodutööd ei tenud ja seega tuli asjaolu, et ees ootab pea 2 x 2 m matka, väikese üllatusena. Kuid mis seal ikka.

Erinevalt kaaslastest otsustasin, et matkasaapad on selleks teekonnaks oluliselt mugavamad kui kummikud. Seda otsust jõudsin kahetseda juba enne rabaservani jõudmist. Tagasi kummikuid jalga panema ma siiski ei suundunud ja nii saidki teised terve ülejäänud tee džentelmene mängida kraavide jms kohtade ära märgistamisega ja sealt üle aitamisega. Olen ühel talvisel räätsamatkal käinud, kus tundsin end räätsadega astudes nagu rase part ja seega eriti sooje tundeid nende abivahendite suhtes ei ole mul tekkida jõudnud. Siin aga oleks need ilmselt marjaks ära kulunud. Millegipärast olime arvanud, et rabapind on külmunud ja vaid õhukese lumega kaetud. Tegelikkuses vajusime pidevalt läbi lumekooriku ja tihti ka märga sulpa. Asja ei teinud sugugi paremaks ka asjaolu, et kogu tähelepanu läkski edasi liikumisele ja oodatud nautimisest polnud enamasti juttugi. Kaaslase vormi pärast vähemalt muretsema ei pea, sest temal jätkus võhma eest ära sprintimisekski.

Kui aardeni oli jäänud umbes 700 m,käis tõega peast läbi mõte, et laseks teistel ära käia ja hakkaks ise hoopis vaikselt tagasi koperdama, et oma põhieesmärki ka täita. Kaaslane aga tegi katkestamise ettepaneku hoopis kolmandale seltsilisele ja minu säästmisest polnud juttugi. Mis seal ikka, tahtejõud kokku võtta ja muudkui edasi, ikka kõik koos. Mingil hetkel jõudsime siis ilmselt sellele vanale taliteele, mida mööda läksid saanijäljed. Kahjuks oli see meie suunaga risti ja pikalt nautida ei saanud. Lõpuks jõudsime aardeni, mis oli õnneks mugavalt kättesaadav. Tegime kiire teepausi ja siis tagasiteele. Jäi vaid üle ette kujutada, kui ilus vaade peiduka juurest mõnel muul aastaajal avaneda võib.

Tagasitee suhteski hajusid pettekujutelmad varsti, sest ettetallatud tee polnud sageli üldsegi mitte eelis, vaid kippus veel rohkem sisse vajuma. Alles siis tajusin, et olen vist ikka üsna vormist väljas, kui üha tihedamini puhkepause tegema pidin. Lisaks kleepusid märga sulpa vajunud saabaste külge jääklombid, nii et mingil hetke tundsin end kui platvormidel kõndivat. Rabaserv aga polnud enam kaugel ja metsas oli juba oluliselt mõnusam edasi liikuda. Geomobiil ootas kutsuvalt ja sellesse istuma potsatades old juba kõik vaevad ununenud.

Lõppkokkuvõttes oli mõnus retk, kuigi ma eelistan rabakülastust siiski teistel aastaaegadel. Aitäh siia kutsumast!

Kaardil tundus nagu lühike jalutuskäik, aga tegelikult oli 2 x ~2km põlvini lumes sumpamist. Räätsad oleks siin kindlasti abiks olnud.

Esimene aare uue geomobiiliga.

Tänud!

Tänud väga mõnusa matka eest!

See nädalavahetus osutus küll ootamatusi täis olevaks. Eilne plaan oli Nava saar ja siis koju tagasi. Eks sedasi sai ka varustust kaasa võetud, see tähendab, et seda polnud. Õhtune info pani aga kõike muutma. Kui oled poolel teel Eesti teise nurka siis on kodu samakaugel kui see teine nurk. Kiirelt leitud ööbimiskoht ja pühapäeva hommik võtsidki meid vastu rabalummuses.

Eks see kõndimine selle külmaga veidi lihtsam oli aga laugastelt pidi küll lumekirmega jäätunud vett vaatama, mis muigugi ei vähendanud hetkeilu ega rõõmu kaaslaste seltskonnast.

Aitäh kõigile alates peitjast lõpetades päevaplaane muutnud kaaslastega.

Uskumatu, aga kätte oli jõudnud just täpselt selline aasta-aeg, kus see aare on lakk-kingas võetav. No mitte ei tahtnud seda võimalust kasutamata jätta, mistõttu sai nädalavahetuse geoplaanid just selle aarde järgi joondatud. Haarasime oma geosõberid kaasa ja asusime teele. Kohalikud sõralised on rappa korralikud maanteed sisse tallanud, mis nüüd kenasti ära külmetanud. Sõraliste rajast kõrval on maastik aga salakaval. Nii kui valvsuse kaotad, võtab loodus oma. Täname rabavaikusesse kutsumast! Oli mõnus astumine.

Huvitava ja mitmekesise maastikuga matka pikkuseks kujunes umbes 4,5 km. Tänan!

8511.

Nii mõnigi droon sai rabas lennata. Aitäh aarde eest

Leitud

Tänan aarde eest!

Lõunamaa loodus on lopsakas - seda nägin kohe parklast liikuma hakates. Põõsastel lehed suuremad kui väljasirutatud sõrmedega käelaba, kohalik peatee upub vöökõrgusesse heina, võsariba enne rabasse jõudmist nõnda tihe, et ei oska kohe kuskilt minnagi ja päris rabas murakaid nii tihedalt nagu ma veel kunagi varem kusagil kohanud pole.

Kui veesilmad paistma hakkasid, siis läks tunne juba päris ilusaks. Tänase ilmaga polnud midagi viga matkata, pilvi pilluti päikesega vaheldumisi, temperatuur jäi samuti mõistlikkuse piiresse. Mõned mutukad veidi tüütasid, aga ei hullu. Pagarite sissekanne logiraamatus väljendas üsnagi selgelt seda, mida eelmine leiulogi ka siin lehel kirjeldab :o) Paari aasta eest Välgumihkli ja Nätsi aardeid otsides sain omal nahal tunda, mida tähendab 30-kraadise kuumaga ilma joogiveeta rabamatk. Aga üldiselt jah, Kerli on tegelikult Meelva raba näol meile rabavalt meeldiva raba välja vaadanud, aitäh!